Toit

Meile teada-tuntud pähklike, mis on tervisele ülikasulik

Meile teada-tuntud p?¤hklike, mis on tervisele ?¼likasulik

Tatra kohta arvatakse sageli ekslikult, et tegemist on teraviljaga. Tatar ei ole kõrreline ega teravili, vaid kuulub hoopis omanimelisse tatraliste (Polygonaceae) sugukonda, mille viljaks on väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike.

s on tatar põllukultuur, kuid istudes võib ta kasvada teeäärtes, prahipaikadel, raudteel, umbrohuna teiste kultuurtaimede põllul ja jäätmaadel. Tatart hakati s kasvatama 18. sajandil ja Jõgeva sordiaretusjaamas on isegi tatra aretusega tegeldud. Tulemuseks on meil saadud sort “Valik”. Tatra kasvuperiood on 60–120 päeva. Tatar on soojalembene taim ja seeme idaneb, kui muld on soojenenud +7 kuni +8 °C. Enamasti külvatakse tatar pärast kevadiste öökülmade lõppu. Külvamisest idanemiseni kulub 3–5 päeva. Tatar lepib liivakama, happelise ja ainevaes pinnasega, kuid ei talu kõrget põhjavett ega üleujutusi. Harilik tatar kasvab 12–50, harvem 60–70 cm kõrguseks, õitseb juunis, juulis või augustis. Lõhnavad õied on lihtsa õiekattega
ja asuvad tipmises pöörises. Õitsemise ajal on tatrapõld lummav roosa-valgevahune vaatepilt. Peale kaunite õite on tatar hea korjetaim mesilastele ja teistele putukatele.

Tatra (Fagopyrum) tuttavamad sugulased on oblikas, rabarber, pargitatar, konnatatar, kirburohi ja linnurohi. Tatralisi on ols 46 perekonda ja 1200 liiki. Enamik neist kasvab põhjapoolkera parasvöötmes, aga neid võib kohata ka lõunapoolkeral ja troopikas. Tatraliste seas on puid, põõsaid, liaane ning ühe- ja mitmeaastaseid rohttaimi. Neid kasvatatakse troopikas isegi tuulepuudena, aga ka toiduks, naha parkimiseks, puidu ja söe saamiseks, ravim- ja ilutaimedena. Kõige tuntum on tatra perekonnast üheaastane harilik tatar (F. esculentum), kes arvatakse pärit olevat Hiina Yunnani provintsist. Hiinas on tatart kasvatatud juba 2600 aastat eKr ja arvatakse, et tatart kasvatati Aasia kaguosas juba 6000 aastat eKr.

Pungil tervist

Tatra lehed on kolmnurksed ja südaja alusega. Vili pole mitte teris nagu kõrrelistel, vaid väike, kuni 6 mm pikkune kolmetahuline pähklike. Sõltuvalt sordist on küps ühetatrapähklike seemneline kuivvili kas beež, pruun või peaaegu must. Tatart kasutatakse väga erineval moel: toidutaimena, meetaimena, haljastaimena loomasöödaks, ravimtaimena, tugevaid kestasid aga patjade, mänguasjade ning madratsite täiteks. Hiinas ja Jaapanis kasutavad budistid mediteerimise ajal tatrakestadega täidetud kerakujulisi patju, mida tuntakse zafuna. Mahepõllumajanduses lämmatab
tatar aga umbrohtu, sest kasvab kiiresti ja käitub sel moel loodusliku tõrjevahendina.

Vilja sees on rohkelt tärkliserikast endospermi ehk ekudet. Tatar sobib tervislikuks toiduks, sest sisaldab rohkelt valku ja asendamatuid aminohappeid, õites ja lehtedes aga leidub märkimisväärselt rutiini, mis on vajalik veresoonte lupjumise vältimiseks. 100 grammi tatart sisaldab 330–350 kcal. Mineraalaine on tatras märkimisväärselt rauda, tsinki ja seleeni.

Söö rohkem tatrarooga

• Tatra puhastatud vilju kasutatakse toiduks mitmel moel. Neist võib teha tangu, jahu, tatart võib keeta, hautada, valmistada putru, pannkooke, lisada leivajahule, kasutada hommikuhelvestena, tatrapastana, küpsistes ja teistes magusudes.
• Pannkookide valmistamisel on hea lisada taina kleepuvuse suurendamiseks tatrajahule nisujahu või mõnd muud teraviljajahu.
• Tatra vilju võib ka idandada ja süüa salatina. Tatar on kergesti seeditav ja suure eväärtusega.
soba
• Vähemtuntud tatratoode on gluteenivaba tatraõlu.
• Rahvameditsiinis kasutatakse droogina tatraürti, millest valmistatakse teed. Seda on hea juua kõrgenenud vererõhu ja ateroskleroosi puhul. Välispidiselt on lehti kasutatud haavade ja kriimustuste tohterdamiseks.
• Tatar sobib ülekaalulistele kehakaalu langetamiseks, sest sisaldab vähe rasvu. Taime teaduslik (Fagopyrum) ja ingliskeelne nimetus (buckwheat) tähendavad tõlkes “pöögisast” ja “nisusast”, sest tatral on pöögiseemnega sane kuju, nisuga aga ühesugune eväärtus.
• Harvem kasvatatakse Hiinast ja Pakistanist pärit idatatart (F. tataricum). Seda kutsutakse vahel ka siberi tatraks või kibetatraks. Idatatra õied on rohekad ja palju väiksd. Meil leidub teda kohati vaid umbrohuna kultuurtaimede põldudel. Hariliku tatra suurimad kasvatajad s on Vena, Hiina, Ukraina, Prantsusmaa ja Poola. Tatra sordiaretusega tegeletakse peale Euroopa ka s, Jaapanis ja -s.

Allikas

%d bloggers like this: