Ajalugu

Mees, kes suskas noa briti kuningannasse Victoriasse ja muutis meditsiini ajalugu



KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.
KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.

 

Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.
Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.

Briti impeerium oli 19. sajandi viimasel veerandil maailma merede valitseja ja maailmariik. Selle võimuka valitsejanna, kuninganna Victoria (1819–1901) opereerimine oli vastutus, mis oleks maadligi surunud ka kõige kuulsamad arstid maailmas. Joseph Lister oli kõigest 44aastane. Viini haritud seltskonnas peeti temavanuseid peaaegu poisikesteks, kes pidasid suu kinni, kui väärikad habemega vanahärrad omavahel vestlesid. Ta ei olnud veel Briti impeeriumi kõige tuntum kirurg, kuid ta oli tõusmas oma kuulsuse tippu. Tema salarelv oli pumbaga varustatud plekksilinder, mille torust pihustati karboolhappe (fenooli) sudu operatsiooniruumi õhku ning haavale, et hävitada pisikuid ning vältida operatsioonijärgset põletikku. Ning haavapõletik tähendas tol ajal patsiendile peaaegu kindlat surma.

19. sajandi keskel oli haiglates haavamädaniku ja põletiku põhjus­tatud suremus pärast operatsiooni masendavalt suur. Kirurgid ei pesnud tavaliselt käsi, operatsioone tehti tänavalt sisse astunud erutatud publiku silmade all, instrumente ei desinfitseeritud ja arstid kandsid mädast ja verest plingiks muutunud operatsioonikitleid. Haiglad ise haisesid jälgilt ja patsientide kannatused olid kohutavad. Operatsioone, ka jäsemete amputeerimist või masektoomiat (rinna eemaldamine naistel) tehti täie teadvuse juures olevatele inimestele, kes operatsioonilaua külge kinni seoti. Uinutavat kloroformi hakati valutu operatsiooni sooritamiseks kasutama alles 1847. aastal Edinburghis.

Joseph Lister oli pikkade aastate jooksul välja töötanud haavade desinfitseerimise meetodi karboolhappega. Ta tegi lugematuid operatsioone, teaduslikke katseid ning täiustas oma meetodit ja tehnoloogiat. Lister oli veendunud, et haavamädanikku põhjustavad õhust haavale langevad või desinfitseerimata kätel ja arstiriistadel olevad pisikud.

Nuga ja valu kuulusid arstiteaduses lahutamatult kokku.

Ehkki ta oli tunnustatud kirurg ja aastakümneid tegelenud praktikas ja teoorias operatsioonihaavade desinfitseerimise antiseptiliste vahenditega, suhtusid Briti juhtivad haiglad ja kirurgid tema ideedesse suure vastumeelsusega. Tegu ei olnud mitte niivõrd meditsiinilise praktikaga, mis neis tõrke tekitas, vaid terve meditsiinilise paradigma muutusega. Antiikajast alates oli Euroopa meditsiin põhinenud peamiselt Hippokratese (460–377 eKr) ja tema järgija Galenose (129–200) õpetusel humoraalpatoloogiast (humor – niiskus, vedelik lad k). Õpetuses järgiti kehamahlade ehk kehavedelike teooriat ning selle järgi tekkisid näiteks nakkushaigused maapinnast kerkivatest mürgistest aurudest ehk miasmidest. Humoraalpatoloogia pigem jälgis, kui ravis inimese haigust, jättes lõpliku tulemuse looduse hooleks. Sellega tegelesid arstid, kes operatsioone peaaegu kunagi ei sooritanud. Inimesi lõikavad kirurgid oli aga raamatutarkust õppinud arstidest palju madalamal tasemel olevad osavad käsitöölised. Nende hulgas peeti parimaks neid, kes kiiremini ja halastamatumalt opereerisid. Viletsad anatoomiaalased teadmised, hügieeni ja antiseptikute puudumine tõid patsientidele kaasa kohutavaid kannatusi ja paljud opereeritud surid tüsistustesse. Isegi paljudel tolle aja juhtivatel haritud kirurgidel oli raske nõustuda Listeri seisukohaga, et mädaniku- ja põletikutekitajad on mingid silmale nähtamatud organismid, mis lendlevad õhus ja levivad kirurgi kätelt või riistadelt patsiendi haavadesse.

KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.
KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.

Kui Joseph Lister sisenes Balmorali lossis kuninganna Victoria suurde magamistuppa, siis oli ta veendunud, et tema antiseptiline süsteem päästab ka kuninganna elu, nii nagu see oli päästnud enne seda juba palju elusid. Sest kui paise opereerimisel oleks haavas tekkinud mürgitus, oleks kuninganna võinud surra. Victoria jäi terve operatsiooni ajaks pooleldi teadvusele. Ehkki Lister andis talle tol ajal anesteetikumina kasutusel olevat kloroformi, pelgas ta kuningannat sellega täielikult uinutada. Lister avas haava ning lasi verel ja mädal väljuda. Ta puhastas haava hoolikalt, kasutades enda poolt välja töötatud antiseptilisi haavasidemeid ja meetodeid, sidus haava hoolikalt ning jättis operatsioonist kurnatud kuninganna puhkama. Järgmisel päeval Victoria sidemeid vahetades märkas Lister, et lõikushaavale paigutatud linase mähise alla oli siiski tekkinud mädanik. Ta pidi kiiresti tegutsema! Ta võttis oma pihusti küljest ära kummist toru, leotas seda karboolhappes ja sisestas vedelike väljajuhtimiseks haava. Hiljem väitis Lister, et see oli esimene kord, kui ta sellist haava­dreeni kasutas. Nädala pärast, kui ta oli kuninganna paranemisega rahul, lahkus ta Balmorali lossist ja suundus tagasi kodulinna Edinburghi.

Visa õpetlane ja praktiseeriv kirurg Joseph Lister, kes alustas uudis­himuliku meditsiiniüliõpilasena, jõudis välja professori ja lordi tiitlini. Ta löödi rüütliks ning nimetati kuninganna eluaegseks ihuarstiks, ta oli paljude oma aja tähtsamate akadeemiate liige ja kuulsa Louis Pasteuri (1822–1895) isiklik sõber. Oma meditsiinilist mõtteviisi ja kirurgilist antiseptikut visalt propageerides suutis ta muuta meditsiini ajalugu ja päästa lugematuid inimelusid.

%d bloggers like this: