- Ukrainas sõdinud venelaste Schengeni-keeld on vajalik.
- Piiririigina ei saa me reaalseid ohte eirata.
- Selle sammuga parandab Eesti ka Euroopa turvalisust.
Läinud nädalal kehtestas Eesti 261 Venemaa võitlejale, kes on osalenud Ukraina-vastases sõjas, eluaegse sissesõidukeelu Schengeni alale. Arvestades umbes 140 000 Venemaa demobiliseeritud sõduriga ning praegu agressioonis osaleva umbes 700 000 sõduriga, on see number väike, kuid tegemist on vajaliku ja õige esimese sammuga olukorras, kus võib ennustada Venemaaga seotud probleemide jätkumist lähiaastatel, olenemata Ukraina sõja saatusest.
Ukrainas sõdinud venelaste Schengeni-keeld on vajalik samm kahel põhjusel. Esiteks on Venemaale väga meeldinud kasutada hübriidsõja võtteid. Neist tuntumad on «roheliste mehikeste» saabumine Krimmi 2014. aastal ja sellele järgnenud murelike relvastatud kodanike ilmumine Donbassi. Tasub meenutada ka «turiste» Aleksandr Petrovi ja Ruslan Boširovi, kes saabusid enda väitel 2018. aastal Ühendkuningriiki vaatama Salisbury katedraali, kuid tegelikult soovisid Novitšokiga mürgitada Sergei ja Julia Skripali.
Pole võimalik välistada, et ühel hetkel tulevad sarnased mehikesed tutvuma Oleviste kiriku või Meremuuseumiga, aga tegelikult hakkavad märatsema viisil, nagu oli näha värskes Soome telesarjas «Konflikt», kus mingid tegelased tungisid Hanko poolsaarele ja võtsid ala mõneks ajaks üle. Teades Ukrainas toimunut ja endiste sõdurite lojaalsuskohustust tulevikuski, võib olla tegemist igati reaalse ohuga, mida me piiririigina ei saa eirata.
Teiseks, nagu on kirjutanud Postimehe veergudel teiste seas ka Venemaa olusid hästi tundev etnoloog Aimar Ventsel, tekitavad demobiliseeritud võitlejad juba praegu Venemaal probleeme. Paljud neist on endised kurjategijad, kes said amnestia peale pooleaastast teenistust. Nad tunnevad ennast nüüd karistamatutena ja teevad kodukohas, mida tahavad. Kuritegevus, sealhulgas organiseeritud kuritegevus on Venemaal tõusuteel ning pole meie huvides, et sealsete jõukude tegevus ulatuks üle Eesti piiri, nagu juhtus 1990. aastate alguses. Arvestades kord juba Schengeni ruumi pääsenud inimeste vaba liikumist selles, ei päästaks meid ka idapiiri sulgemine.
Kuritegevus, sealhulgas organiseeritud kuritegevus on Venemaal tõusuteel ning pole meie huvides, et sealsete jõukude tegevus ulatuks üle Eesti piiri.
261 nime on tõepoolest tilk meres, kuid kusagilt tuleb alustada. Eesti tugevus seisneb süsteemses ja õiguslikult argumenteeritud lähenemises: iga nime kontrollitakse, keeld on personaalne ja see sisestatakse Schengeni infosüsteemi. Esialgu on nimekirja kantud isikuid, kelle väeosa paiknemiskoht on meie piiridele lähedal. See on sihitud ennetusmeede, mis edastab ühtlasi olulist sõnumit: agressioonisõjas osalenutel pole asja nautida Euroopa Liidu liikumisvabadust.
Selle sammuga parandab Eesti ka Euroopa üleüldist turvalisust. Loomulikult pole konkreetsete Venemaa võitlejate identiteedi selgitamine lihtne ülesanne, kuid koostöös Ukraina teenistustega on see võimalik. Nüüd on oluline, et algatusega tuleksid kaasa teised Schengeni liikmesriigid oma oskuste, jõu ja luureinfoga.