Muu

Hiirtest

See kaelushiir kolistas majapidamises kuu aega, tundis erilist huvi jahu vastu, kuid ei põlanud ära ka teisi kuivaineid. Ühel päeval vedas kiirus teda alt ning pererahvas leidis hiire jalgapidi lõksust. Surmasuust pääsenule otsustati kohid armu anda. Hiireke polnud lõksus viga saanud, sõi purki vaatluse alla jäetuna kõhu vorsti-leiba täis ja lasti siis vabadusse.Maret Saareleht

Kurtmine hiirte ja rottide jultumuse üle algas juba sügisel sel ajal, kui närilised siseruume vallutavad. Siis peeti põhjuseks eeskätt seda, et Euroopa Liit ei luba tavatarbijatele kanget rotimürki müüa, lahjem aga ei ole nii mõjus.

Siiski näib, et piirkonniti on ka hiirte arvukus suurem. Järva­maal elav pensionär on oktoobrist saadik oma maal asuvast majast lõksudega kinni püüdnud üle 140 hiire ning ütleb, et midagi sellist varasst ei mäletagi. Sügisel alanud sissetung oli nii maruline, et ta nägi hiiri toas lausa mööda seina üles ronimas, lakapealsel aga läks õhtuti täielik mürgel.

“See on üks ebameeldiv te,” kurtis ta ja ütles, et seepärast ei taha ka oma nime lehte – kes ikka tahab hea hiirepüüdjana kuulsaks saada?

Kokku on proual maja peale laiali jaotatud paarkümmend plastlõksu, mida saab vinnastada kas või jalaga vajutades, ja pole karta, et näpud vahele jääks. Need plastlõksud on end ka siiani kõige paremini näidanud, on tundlikud ja püüavad hästi. Sahvrisse on üles pandud ka laste toodud ultraheliga töötav peletaja ning tundub, et sellest on seal abi küll.

Kassi majas pole ja siiani pole teda ka hiirepüüdjana vaja läinud – sellist hiirterohkust pole varem kunagi nähtud.

Mürk on liiga lahja

Kahjuritõrjega tegeleva ettevõtte Rentokil OÜ tegevjuht Toomas Trei ütles, et kõnesid on sel hooajal olnud tõesti tavalisest rohkem.

“Hiired on üks asi, aga rotid on sellised loomad, kes ilma inimeseta hästi toime ei tulegi,” märkis Trei. Inimeste pahameel on mõistetav, sest nii rottide kui hiirte hambad kasvavad ning nad närivad puhtalt seepärast, et hambaid nüritada. Kui närilisi on rohkem, siis on ka kahjud, mida nad teevad, suurd.

Kui hiireperel on hea ninaesine ja puuduvad looduslikud vaenlased, võib sealt aastaga võrsuda 3500 hiirt, rottidel ulatub see arv 2400ni.

püüavad ise võidelda lõksude ja nende mürkidega, mis on praegu saada. Kui jäävad hätta, siis helistavad meile ja uurivad, kas saaks meilt osta kangt mürki, sest proffide kasutuses on see lubatud,” kirjeldas Trei. “Kahjuks peame ära ütl. Töötada sellega võivad ainult spetsialistid, välja müües rikuksime t. Sõimu oleme seetõttu kuulnud tänavu päris palju.”

Eriti pahased on maal elavad inimesed, kes on seni harjunud rotitõrjega ise toime tul.

Räägitakse, et lahjem mürk paneb rotid rohkem hais, kuid see ei vasta Trei sõnul tõele. “Rotimürk mõjub nii, et rott sureb 3–5 päeva pärast sisemise verejooksu mõjul. Kuna surm saabub alles hiljem, ei hakka rotid seda mürgisöömisega seostama ja sellest hoiduma,” selgitas ta. Sel moel toimivad nii lahjd kui kanged mürgid ning see, et väike surnud hiir haiseb vähem kui suurem surnud rott, on paratamatu.

On inimesi, kes usuvad, et kõige parem rotivastane vahend on kass ning sellega on Trei igati nõus – kass võib suuta massilisele paljunemisele õigel ajal piiri panna, kui pesad oma hea haistmisega üles leiab.

Kui korralikul hiireperel on hea ninaesine ja puuduvad looduslikud vaenlased, võib sealt aastaga võrsuda 3500 hiirt, rottide puhul ulatub see arv 2400ni.

“Muidugi võiks tavatarbijale müüdav mürk olla kangem, aga mis teha, kui selline otsus Euroopa Liidus on vastu võetud,” märkis Trei. T teada sai kava jätta kanged mürgid üksnes spetsialistide käitlusse alguse Põhjamaadest, kus rotimürgi olid kätte saanud ka koduloomad, kes seetõttu surid. Spetsialistid aga kasutavad vaid selleks ettenähtud söögimaju, kus koerad-kassid mürgile ei pääse.

Maalehe Facebooki kontol tõstetud närilistetele reageerisid paljud lugejad, kellest osa oli seda meelt, et tänavu on neil närilisi tõepoolest tavalisest enam, teised aga ütlesid, et peamine sissetung toimus sügisel ning on nüüdseks kontrolli alla saadud. Eriti rohkelt on tänavu märgatud kaelushiiri.

Nisu lausa kutsub hiiri


Järvamaal asuva Seidla veski peremees Hannu Lamp ütles, et on olnud aastaid, mil närilisi on vähem. T pani selle sooja talve arvele. Seda, et midagi erakordset toimuks, ta aga tähele pannud pole.

“Teeme veskis regulaarset tõrjet ja teame juba sügisel lõksudega valmis olla,” lausus ta. Näriliste hulka mõjutab ka ninaesine, näiteks on magus nisu palju suurem tõmbenumber kui rukis. “Eks inimestele meeldib ju ka sai,” muigas Lamp.

Kuna toidukäitlusettevõttes ei tohi kassid hiiri püüda, siis ei saa viljakottide juurde hiirekuningaid varits lasta. Küll aga on varaslt veski ümber korda pidanud kaks kassi, kelle abikäppasid oli hästi tunda.

Maidu Konsap Ze ökotalust Põlvamaal ütles samuti, et olukord on tavapärane – kui regulaarselt tõrjet teha, siis saab ka hiirte-rottide vastu. Seda, et soe talv neid soosib, võib aga arvata.

“Minu meelest on kliimas toimunud muutus,” sõnas Konsap. “Ma ei mäleta varasst nii sooja talve, kus jaanuari keskpaigani puuduks püsiv lumikate.”

Neli riket alajaamades

Novembris närisid rotid läbi riigivõrgu kaabli, mis viis rivist välja portaali eesti.ee ja halvas mitmed digiteenused.

Elektrilevi OÜ kommunikatsioonijuht Peeter Liik ütles, et neile on närilised põhjustanud pahandusi üksikutel kordadel ning selles suhtes on talv olnud tavapärane – niisuguseid juhtumeid tuleb ikka ette.

“Eelmisel aastal oli meie piirkonnaalajaamades neli juhtumit, kus rott tekitas rikke. Kasutame näriliste peletamiseks ultraheli ja mürki. Heli aitab hiiri ja rotte peletada teatud piirides, kuid teatud kambritesse võivad rotid ikkagi pugeda,” rääkis Liik.

Kuigi hiired ja rotid suudavad sisse pugeda väga väikes avadest, põhjustavad nad pahandusi ainult sellistes alajaamades, mis on pisut vand, pärinevad nõukogude ajast ja on veel uuendamata.

“Selliseid jääb meie võrgus üha vähks, pigem kaduv nähtus. Uu ajastu Elektrilevi piirkonnaalajaamad on hermeetilised ja intsidente närilistega ette ei tule,” lisas Liik.

Bianca Mikovitš

Hiired: Kes tuppa trügivad?

Kõige sagedasem hiir, keda inimene oma majapidamises kohtab, on koduhiir (Mus musculus): ühtlaselt hallika karvaga, valkja kõhualusega loomake. T jätab oma käimisteedele iseloomuliku nn hiirehaisu.

Mus musculusShutterstock

Maapiirkondades ja väikstes asulates sätib end sageli tubastesse tingimustesse ka kaelushiir (Apodemus flavicollis).

Apodemus flavicollisShutterstock

Välimuselt on ta koduhiirega üsna sane, tgi kõhualune on hele, aga selg pruunikas ja kurgu all on kollakas kaelus. Kõige kindlam määramistunnus on siiski saba – kaelushiirel on see umbes sama pikk kui keha, koduhiirel aga kehast kolmandiku võrra lühem. Erinevalt koduhiirest ei jäta kaelushiire uriin tugevat lõhna, ent see-eest on ta osav ronija ja agar rähkleja. Ta ei piirdu toiduainete kohapealse manustamisega nagu koduhiir, vaid tassib neid oma ladudesse, mida ta pererahva üllatuseks võib ehitada täiesti ootamatutesse kohtadesse – näiteks puhta pesu vahele.Talveks võib majapidamisse tungida ka muidu põllul elav jutt­selg-hiir (Apodemus agrarius), kelle tunneb hästi ära piki selga kulgeva tumeda triibu järgi.

Apodemus agrariusShutterstock

Seevastu leethiir (Myodes glareolus) satub inimeste kodudesse harva. T nina on tömbim, kõrvad lühd ja ka saba oluliselt lühem kui kodu- või kaelushiirel. Leethiire kasuka ülaosa on roostepruun või ookerjas.

Myodes glareolusShutterstock

Kirjeldatud hiired kuuluvad näriliste seltsi. Peale nende võivad majja sooja ronida karihiired, kes kuuluvad putuktoiduliste seltsi.Näiteks levinuim liik, -karihiir (Sorex araneus), sööb peamiselt putukaid, ämblikke, vihmausse ja limuseid. Majapidamises võivad karihiired himustada liha- ja piimatooteid, kuid teiste hiirte kombel nad närimisega pahandust ei tee.

Sorex araneusShutterstock

Kuigi inimestele valmistab hiirterohkus meelehärmi, leidub küllaga neid, kellele see mokka- ja nokkamööda on. Kullilised, kakulised, väikesed kiskjad, nagu nirgid, kärbid, tuhkrud, nugised, aga ka rebased söövad hiiri hea meelega. Praegu on nad ka üsna hõlpsasti tabatavad, sest puudub v lumevaip, mille alla hiired varjuda saaks.

Kristiina Viiron
Allikas: “ elusloodus”, zooloog Tiit Hunt

Allikas

No tags for this post.

Related Posts

%d bloggers like this: