Muu

Harri Tiido: ühest kunstlikust ajamõõdust nimega nädal?

Viker saatesarja Harri Tiido taustajutud” . aasta viimases osas on vaatluse all ajaarvestus. Esimesed märgid asest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud ane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid, märgib Tiido.

Kui meie tänavune teekond ajas läheneb aastalõpule, tähistab see Maa järjekordse Päikese ümber tehtava tiiru lõpulejõudmist. Seega on aastal planeetide liikumisest tulenev mõõde. Ööpäeva jaoks on samuti astronoomiline põhjendus: selle aja jooksul teeb Maa ühe ringi ümber oma telje. Kuu on umbes aeg, millega Maa kaaslane teeb ringi ümber meie planeedi, mitte küll täpselt, aga siiski.

Järele jääb ja sellega läheb asi pisut segaseks. Mitmed uurijad väidavad, et tegemist on kunstliku moodustisega, kuid just selle tõttu olla väga tugev mäluankur. Kui ülejäänud mainitud ajamäärused viitavad mingile looduslikule protsessile ja väiksd pudinad nagu tunnid, minutid ja sekundid on suurte osade täpsed jaotused, siis a juured võib leida vaid ajaloost.

Miks on as just seitse päeva? Ei looduslikke ega astronoomilisi põhjendusi ei näi sellele olevat. Eks ta ongi kokkuleppeline värk, mis sõltub mõninga seikadest. On ju olnud ka teistsuguse pikkusega aid. Roomlastel oli algul kaheksapäevane , sest selline oli kahe turupäeva vahe. Lääne-s oli aga turupäevade sagedusest tulenevalt neli päeva. Assüürias oli see kuus, Egiptuses kümme ja Hiinas 15 päeva.

Vanad germaanlased kasutasid viiepäevast at, mille päevad olid nimetatud nende peamiste jumaluste auks ja seda on tänini tunda anglosaksi-keelsetes päevanimedes. Prantsuse revolutsiooni ajal anti välja uus kalender, milles kuu oli jagatud kolmeks dekaadiks ehk kümmepäevakuks.

Eriti põnev oli bolševike poolt 1929. aastal alustatud katse viiepäevase aga. Viiest päevast üks oli puhkuseks ja tavaliste nimede asemel tähistati apäevi värvidega: kollane, oranž, punane, purpurne ja roheline. Et töö käiks lakkamatult, olid puhkepäevad igaühel isiklikus paigas, mistõttu peres võis ja isa vaba aeg olla erineval päeval.

Aastal 1932 muudeti plaan kuuepäevaseks, asendades värvid numbritega. Kogu ettevõtmise mõte oli bolševistlikult geniaalne, sel moel tagada pidevalt vählt 80 protsendi inimeste viibimine tööpingi juures.

Masinad ei olnud aga selliseks edumeelseks suhtumiseks valmis ja kuna hoolduseks ning remondiks aega ei jäänud, läksid nad lihtsalt katki. Selline kapitalistlik diversioon sundis Nõukogude võimu 1940. aastal toredast ideest loobuma ning pöörduma tagasi kodanliku seitsmepäevase mudeli juurde.

Meie praeguse a alged leiab ajaloos Mesopotaamiast, täpslt Babülooniast. Sealsed astroloogid tundsid seitset kõige silmapaistvamat objekti taevakaarel ja igale neist pühendasid nad ühe päeva. Nii saigi kokku seitse päeva.

Üks lihtne põhjus oli selles, et Kuu ühe ringi kestus, 28 päeva, oli ajahaldamiseks liiga pikk. Seetõttu jagati need päevad neljaks ja tulemus – seitse päeva – vastas ka ühelt kuutsüklilt teisele jõudmise ajale. Seega siis täiskuust väheneva poolkuuni, uue kuuni, siis kasvava poolkuuni. Seega leiti kunstlikule moodustisele astroloogiline taust.

Seitsmepäevane levis läbi kogu Lähis-Ida ja sai omaks ka juutidele, kes babüloonlaste juures vangipõlves olid. Arvatakse, et Piibli Moosese esimene raamat on kirjutatud umbes aastal 500 enne meie aega. Selles on loomine jagatud seitsmele päevale ehk kuus päeva vihtus jumal palehigis tööd teha ja seitsmenda päeva kuulutas ta puhkepäevaks.

“Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kultuuri kuni ni välja, levis tga koos ka seitsmepäevane .”

Paljud viitavadki a algupärast mõeldes just Piiblile ja Euroopa tsivilisatsiooni kristlikule alusosale. Kuid sama mudel jäi pidama ka teistes ümbruskonna riikides, kaasa arvatud Pärsia impeeriumis ja Kreekas. Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kultuuri kuni ni välja, levis tga koos ka seitsmepäevane

Kogu selle moodustise kujunemise juures on vääriv ka päevade jagamine kaheks kategooriaks. Seda on võrreldud ajalise tik-tak rütmiga, mis koosneb tikkide seeriast ja neile järgnevast takist, pikkusega kas üks või kaks päeva. Sellesse mudelisse olla otsustavalt panustanud juudid oma igaase hingamispäeva, sabati tähistamisega laupäeval.

Esimesed märgid asest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud ane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid. Tasub aga märkida, et suur osa inimkonnast elas veel pisut rohkem kui 150 aastat tagasi ilma ase tsüklita ja oli sellega üpris harjunud ega kurtnud.

Tänapäevane on vanale tavale peale surunud rütmi, mis on täielikult sotsiaalne, kuid samal ajal ka individualiseeritum. Kriitikud küll kurdavad, et nüüdse digitehnoloogia juures on kõik sassi läinud, e-kaubandus ja digiühendused võimaldavad nii tarbimist kui ka tööd suvalisel ajal ja a traditsiooniline sisu on läinud.

On olnud ka ettepanekuid reformiks. Nii pakkus Mehhiko telekomimogul Carlos Slim seitse aastat tagasi tööa muutmist kolmepäevaseks, millele järgneks neljapäevane alõpp. Kõrvalseik oli küll, et tööpäev oleks pikem ja pensionile ei saaks enne seitsmekümnendaid eluaastaid. Pakkumine ei saanud tuult tiibadesse.

Lüh tööa idee ei ole seega midagi väga uut. Suurem reformipakkumine oli muuta aasta 364-päevaliseks nii, et igal aastal on igal kuupäeval juures sama apäev. Kuid te arutelul öelnud üks briti parlamendisaadik, et piisavalt suur jama on sündida 1. aprillil, aga täiesti vastuvõetamatu oleks pidada sünnipäeva igal aastal esmaspäeval.

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

Allikas

Related Posts

%d bloggers like this: