Albert Einstein

Albert Einstein

Kodakondsused

Oma elu jooksul oli Einstein mitme riigi kodanik. Sünniga omandas ta – nagu ka tema vanemad – Württembergi kodakondsuse. Aastatel 1896–1901 oli ta kodakondsuseta, sest ta ei soovinud Württembergis sõjaväeteenistust läbida. Alates 1901. aastast kuni surmani oli ta Šveitsi kodanik; aastatel 1911–1912 oli ta oma tegevuse pärast Prahas ühtlasi Austria kodanik.

Aastatel 1914–1932 elas ta Berliinis ja oli Preisimaa kodanik. Seoses Hitleri võimuhaaramisega soovis Einstein 1933. aastal Preisimaa kodakondsusest loobuda. Rahvussotsialistlik režiim rahuldas selle soovi alles 1934. aastal, kasutades selleks vahepeal saanudud kodakondsusest ilmajätmist kui "rasket häbistavat karistust" põhjendusega, et ta oli rahvakogukonna vastu "eriti rängalt eksinud".[3]

1940. aastal omandas ta Ameerika Ühendriikide kodakondsuse.[4][5]

Elukäik

Lapsepõlv ja noorpõlv

Esivanemad ja vanematekodu

Vanemad Hermann Einstein ja Pauline Einstein pärinesid Saksamaa juudi päritolu perekondadest, kes olid juba sajandeid Švaabimaal elanud. Emapoolsed vanavanemad olid oma perekonnanime Dörzbacher vahetanud Kochiks (Julius Koch; isapoolsed vanavanemad Abraham ja Hindel (Helene) Einstein (sündinud Moos), kandsid veel traditsioonilisi juudi eesnimesid. Isapoolsed vanavanemad kolisid 1870. aasta paiku Buchaust Ulmi, kus lõpuks elasid viis nende kuuest lapsest; ainult Jakob Einstein ei elanud seal. Abraham Einsteinilt päritud jõukus võimaldas Hermann Einsteinil 1870. aasta paiku osta osaluse sulevooditehases Israel & Levi majas Weinhof 19 Ulmis ja saada poole selle maja omanikuks.[6]

Isa Hermann Einstein oli pärit Ülem-Švaabimaa väikelinnast Buchaust, kus juba Keskajast saadik eksisteeris Buchau kloostri territooriumil märkimisväärne juudi kogukond (Buchau juudi kogukond). Albert Einsteini esimene nimeliselt teadaolev esivanem, Bodensee piirkonnast pärit hobuse- ja riidekaupmees Baruch Moses Ainstein (või Einstein), võeti sellesse kogukonda vastu 17. sajandil.[7] Buchau juudi kalmistu hauakividel on tänaseni leida paljude Einsteini sugulaste nimesid, sealhulgas linna viimase juudi, füüsiku vennapojapoja Siegbert Einsteini nimi. Ta elas üle Theresienstadti koonduslaagri ja oli mõnda aega Buchau abilinnapea.

Albert Einsteini sünnimaja Ulmis Bahnhofstraße 20

Hermann Einstein kolis 1869. aasta paiku koos vendadega Ulmi. Cannstattis Stuttgarti lähedal abiellus ta 1876. aastal Pauline Kochiga. Nad elasid Ulmis majas B135 (tänapäeval Bahnhofstraße 20). 14. märtsil 1879 sündis Albert Einstein.[8] Albert kasvas assimileerunud Saksa juudi keskklassi perekonnas.[9] Einstein kirjutas hiljem, mõni päev pärast oma 50. sünnipäeva, ajalehele Ulmer Abendpost oma sünnilinna kohta: "Sünnilinn kuulub elu juurde millegi sama ainulaadsena nagu päritolu lihasest emast. Ka sünnilinnale võlgneme osa oma olemusest. Nii meenutan ma Ulmi tänutundega, sest see ühendab õilsa kunstilise traditsiooni lihtsa ja terve loomusega." (18. märts 1929)[10]

Albert Einstein hoidis sidet oma Ulmis elava, temast vaid veidi vanema nõo Lina Einsteiniga. 1940. aastal paigutati ta 65-aastasena sunniviisiliselt Herrlingeni juudi vanadekodusse. Albert Einsteini katsed hankida Linale väljasõiduluba Ameerika Ühendriikidesse ebaõnnestusid. 1942. aastal viidi Lina Einstein Theresienstadti koonduslaagrisse ja samal aastal mõrvati ta Treblinka hävituslaagris.[11]

München ja kool 1894. aastani

Elukoht Münchenis

Perekond kolis varsti pärast Alberti sündi 1880. aastal Münchenisse, kus tema isa ja onu asutasid sama aasta oktoobris väikese gaasi- ja veeseadmete paigaldamise ettevõtte. Et ettevõte toimis majanduslikult rahuldavalt, otsustasid nad 1885. aastal kogu perekonna toetusel rajada alalisvoolu elektriseadmete tehase (Elektrotechnische Fabrik J. Einstein & Cie).[12] Ettevõte oli edukas ja varustas elektrijaamu Müncheni Schwabingi linnaosas, Vareses ja Susas (Itaalias). Muu hulgas võitis Hermann Einstein 1885. aastal konkursi Oktoberfesti valgustamiseks elektrivalgusega, mis oli tollal uuenduslik. Kaks ja pool aastat pärast Albertit sündis tema õde Maja Einstein. Perekond elas Münchenis Isarvorstadt: algul aastatel 1880–1885 korteris tänapäeva aadressil Müllerstraße 54, alates 1885. aastast aga krundil, mis asus tänapäeva majade Adlzreiterstraße 12[13] ja Lindwurmstraße 127 vahel. Noorema õe Majaga oli Albert Einsteinil kogu elu vältel lähedane ja usalduslik suhe. Albert hakkas rääkima alles kolmeaastaselt ja ka siis väljendas ta end kõhklevalt.[14] 1884. aastal hakkas ta viiulit õppima; alles kaheteistaastaselt hakkas see talle tõeliselt meeldima. See jäi talle kogu eluks inspiratsiooniallikaks, ka füüsikaliste ideede jaoks.[15] 1884. aastal hakkas ta saama ka eraõpet. Viieaastaselt aastal 1885 läks ta katoliiklikku rahvakooli (algkooli). Einsteini vanemad olid mitteusklikud juudid. Albert oli kooli ainus juudi soost õpilane. Õpetajatele tundus ta väga tagasihoidlik ja unistav ning nad ütlesid vanematele, et ta on vaimses ja sotsiaalses arengus maha jäänud. Et ta rääkis vähe, arvati esialgu, et ta ei ole kuigi taiplik.[16][17]

Kaheksaaastaselt 1888. aastal hakkas ta käima Luitpold-Gymnasiumis (mis pärast mitut asukohavahetust sai 1965. aastal nimeks Albert-Einstein-Gymnasium München ja mida ei tohi segi ajada praeguse gümnaasiumiga Luitpold-Gymnasium München). Koolis oli ta taibukas, mõnikord isegi mässumeelne õpilane; tema hinded olid head ja väga head, keeltes vähem head, kuid loodusteadustes silmapaistvad. Albert sattus konflikti kooli juhtkonnaga, sest talle ei meeldinud koolis kasutatud tuupimismeetod: kõiki põhitõdesid korrati seni, kuni need õpilastele pähe jäävad. Hiljem kirjutas ta, et just see õpetamisviis hävitas õpihimu ja loomingulisuse. 12-aastaselt, uurides Eukleidese geomeetriat, leidis Einstein uue, teravmeelse tõestuse Pythagorase teoreemile.

Einstein noorukina (1893)

Einstein luges populaarteaduslikke raamatuid ja sai ülevaate teaduse hetkeseisust. Tema huvi ja edasist arenguteed mõjutas eriti Aaron Bernsteini sari "Naturwissenschaftliche Volksbücher".[18] Sellesse sarja kuulub ka[19] Felix Eberty teos "Die Gestirne und die Weltgeschichte. Gedanken über Raum, Zeit und Ewigkeit", mille 1923. aasta uustrükile kirjutas Albert Einstein saatesõna.[20][21]

Isa ja armastatud onu ettevõte suleti 1894, sest alalisvool jäi alla vahelduvvoolule. Perekond kolis 1894. aastal Milanosse. Tollal viieteistaastane Albert pidi jääma küpsuseksamiteni Luitpoldi gümnaasiumi, kuid üks õpetaja alandas teda ja ta sattus konflikti korrale ja distsipliinile rajatud Saksa keisririigi koolisüsteemiga. Ta väljendas oma seisukohti avalikult. Õpetajad heitsid talle ette, et tema lugupidamatus kandub ka kaasõpilastele üle. Einstein otsustas 1894. aasta lõpus kooli lõpetamata jätta ja minna perekonna juurde Milanosse. Teine motiiv oli nähtavasti soov vältida sõjaväeteenistust (vt sõjaväekohustus Saksa keisririigis). Kui Einstein oleks jäänud Saksamaale 17-aastaseks saamiseni, oleks ta saanud sõjaväekohuslaseks. See väljavaade kohutas teda.[22]

Šveits 1895–1914

Ettevalmistused kõrgkooliks: küpsuseksamid Aaraus

Einsteini Aarau kantonikooli küpsustunnistus aastast 1896; Šveitsis on 6 parim ja 1 halvim hinne

1895. aasta kevadel ja suvel viibis Albert Einstein Pavias, kus tema vanemad ajutiselt elasid, ning töötas perekonna ettevõttes. Ta elas Palazzo Cornazzanis, tegi väljasõite Alpidesse ja Apenniinidesse ning külastas oma onu Julius Kochi Genovas. Sel perioodil kirjutas 16-aastane Einstein oma esimese teadustöö, essee pealkirjaga "Über die Untersuchung des Ätherzustandes im magnetischen Felde" ("Eetri oleku uurimisest magnetväljas")[23] ja saatis selle Belgias elavale onule Caesar Kochile (1854–1941) arvustamiseks. Töö jäi Einsteini eluajal avaldamata.[24]

Einsteini elukoht Aaraus
Albert Einstein 16-aastasena, visiitkaart. Gottfried Wolfsgruberi foto, Aarau, 1895

Einstein ei täitnud isa soovi, et ta õpiks elektrotehnikat. Selle asemel kandideeris ta perekonnasõbra Gustav Maieri soovitusel õppima kõrgkooli Eidgenössische Polytechnische Schule Zürichis (tänapäeval ETH Zürich). Et tal ei olnud veel küpsustunnistust ja ta ei olnud ka veel 18-aastane, vahendas Maier talle sisseastumiseksami võimaluse, esitledes teda imelapsena.[25]. Ta oli 16-aastasena üks kõigi aegade noorimaid kandidaate. 1895. aasta oktoobris tegi ta eksami läbi,[26] kuid ei saanud sisse. Ta sooritas loodusteadusliku osa suurepäraselt, kuid kukkus läbi ebapiisava prantsuse keele oskuse tõttu. Ka õppeasutuses Gewerbeinstitut Berlin (hilisem TH Berlin) nõuti sel ajal sisseastumiseks küpsustunnistust.

Et Einsteinil tuli seejärel enne kõrgkooli astumist veel aasta koolis õppida, soovitas Maier tal minna liberaalse juhtkonnaga Aargau kantonikooli (praegu Aarau vana kantonikool) tööstuskooli Aarausse, et saada sealt küpsustunnistus. Selles koolis töötas professorina Maieri sõber Jost Winteler, kes võttis Einsteini oktoobris 1995 enda juurde kostiliseks. Winteler elas aadressil Laurenzenvorstadt 119. Peagi tekkis Einsteinil suhe temast kaks aastat vanema Marie Winteleriga, kes oli Jost Winteleri tütar.[27]

Hermann Einsteini taotlus vabastada Albert[28] Württembergi ning seega Saksamaa kodakondsusest rahuldati 1896. aastal.Hermann Einstein isa taotlus vabastada Albert[29] Württembergi kodakondsusest rahuldati 1896. aastal. Seejärel oli Albert Einstein 1901. aastani kodakondsuseta. Albert Einstein laskis end elanike registrisse sisse kanda usulise kuuluvuseta isikuna.

1896. aasta septembris sooritas Einstein küpsuseksamid. Einsteini küpsustunnistusel, mille andis 3. oktoobril 1896 välja Aargau kantoni kasvatusnõukogu, oli viis hinnet kuus (parim võimalik hinne Šveitsis). Halvim hinne oli kolm prantsuse keeles. Väide, nagu Einstein oleks olnud üldiselt kehv õpilane, ei vasta tõele: see pärineb Einsteini esimeselt biograafilt, kes ajas Šveitsi hinnetesüsteemi Saksamaa omaga segi.[30][31]

Õpingud Zürichi polütehnikumis

Einsteini aineõpetajadiplomi publikatsioon

Kui Einstein oli Aargau kantonikoolis küpsuseksamid sooritanud, asus ta 1896. õppeaasta alguses 17-aastasena õppima Föderaalse Polütehnilise Kooli (tänapäeva ETH Zürich) aineõpetajate kooli[32] matemaatilise suunaga aineõpetajaks. Sellele erialale võeti sel aastal vastu kuus õpilast. Nende seas oli ka üks neiu, serblanna Mileva Marić Novi Sadist. Einstein ja Marić armusid. Mileva läbis küll ettenähtud kursuse, kuid ei kaitsnud diplomitööd.

Einsteini ei huvitanud tuupimine, vaid teoreetilise füüsika mõtteeksperimendid. Oma isepäisuse tõttu sattus ta sageli õppejõududega vastuollu. Talle ei meeldinud abstraktne matemaatika sellisel kujul, nagu seda õpetati, ja pidas seda probleemikesksele füüsikule kahjulikuks. Loengutel käis ta ebaregulaarselt ja eksamiteks valmistudes toetus ta sageli õpingukaaslaste konspektidele. Selline hoiak kahjustas tema karjäärivõimalusi kõrgkoolis. Hiljemalt siis, kui ta töötas välja matemaatiliselt väga nõudlikku üldrelatiivsusteooriat, kahetses ta seda ja mõistis ta sügavama matemaatilise ettevalmistuse tähtsust; sel ajal oli talle suureks abiks tema kursusekaaslane Marcel Grossmann.

Akademie Olympia – Habicht, Solovine ja Einstein (1903)

Albert Einstein lõpetas kõrgkooli 1900. aastal diplomiga matemaatilise suuna aineõpetajana, mille alla kuulus ka füüsika. Oma füüsikaalase diplomitöö tegi ta Heinrich Friedrich Weberi juhendamisel. Tal ei õnnestunud aga pärast õpingute lõppu saada assistendikohta polütehnikumis.

Koduõpetajast Berni patendiametnikuks

Ametnik Berni patendiametis (1904 või 1905)

Tema taotlused saada assistendikoht Zürichi polütehnikumis ja teistes ülikoolides lükati tagasi. Ta töötas asendusõpetajana Winterthuris Winterthuri tehnikumis ning koduõpetajana Schaffhausenis ja lõpuks Bernis.

Albert Einstein hakkas 1899. aastal taotlema Šveitsi kodakondsust. Kui Albert Einstein vajas 1900. aastal kautsjoni maksmiseks raha, et omandada Zürichi kodanikuõigust, sai ta poole vajalikust summast Gustav Maierilt. Ta oli kodakondsuseta isik 1901. aasta veebruarini, mil omandas Šveitsi kodakondsuse. Ta sai ametlikult Šveitsi kodanikuks (kodanikukoht Zürich) 21. veebruaril 1901 ning jäi kogu elu Šveitsi kodanikuks.[33]

23. juunil 1902 asus Einstein oma sõbra Marcel Grossmanni soovitusel tööle Šveitsi patendiametis Bernis 3. klassi tehnilise eksperdina. Liidunõukogu oli tema ametissenimetamise heaks kiitnud 16. juunil 1902.[34]

Patendiameti katseajal algasid tema regulaarsed kohtumised filosoofiaüliõpilase Maurice Solovine'i ja matemaatikaüliõpilase Conrad Habichtiga. Neid kohtumisi hakati nimetama Akademie Olympiaks. Need lõppesid 1904. aastal.[35]

Perekondlik olukord

Mileva Marić ja Albert Einstein (1912)

Einstein ja Marić abiellusid pärast Einsteini isa surma 1902. aasta lõpus, 6. jaanuaril 1903 Bernis – perekondade tahte vastaselt. Oktoobrist 1903 kuni maini 1905 elasid Einstein ja Marić Berni vanalinnas aadressil Kramgasse 49. Tänapäeval on seal muuseum Einsteini maja (Einsteinhaus).

Einsteinil ja Marićil sündisid tütar Lieserl ning pojad Hans Albert (1904–1973) ja Eduard (1910–1965). Lieserl sündis 1902. aastal enne abiellumist Marići vanemate juures Novi Sadis. Tema saatus on hoolimata põhjalikest otsingutest teadmata. Ta kas suri väga noorelt sarlakitesse või anti 1903. aastal Belgradi lapsendamiseks.[36] Tütre olemasolu varjati isegi sõprade eest. See sai teatavaks alles 1987. aastal avaldatud Einsteini kirjadest Marićile aastatest 1897–1903. Abielu lahutati 1919. aastal pärast viis aastat kestnud lahuselu.[37][38]

Desanka Trbuhović-Gjurići raamat, mis ilmus 1969. aastal ja tõlgiti ka saksa keelde,[39] esitas teesi, et Mileva Marićil oli märkimisväärne osa töödes, mis viisid 1905. aastal Albert Einsteini läbimurdeni teadlasena. Selle kohta ei ole aga leitud tõendeid, ka mitte pärast seda, kui Einsteini kohta sai teatavaks palju rohkem dokumente seoses kogutud teoste väljaandmise algusega (alates 1987. aastast), sealhulgas ka sellest ajast säilinud kirjavahetus Marićiga (mis avaldati ka eraldi). Kõik viitab sellele, et Mileva (nagu ka insener Michele Besso) oli talle arutelupartner. See on juhtivate Einsteini-uurijate (Abraham Pais, Albrecht Fölsing, John Stachel, Gerald Holton) konsensus.[40] .


2. juunil 1919 abiellus Einstein oma nõo Elsa Löwenthaliga.

Surm

17. aprillil 1955 kaebas Albert Einstein valu rinnus ja ta toimetati Princetoni haiglasse. Einsteinil tekkisid kõhuaordianeurüsmi rebendi tagajärjel sisemised verejooksud. Operatsioonist olevat ta keeldunud ja surnud 18. aprillil Princetoni haiglas veidi pärast kella ühte päeval.[41][42]

Lahkamisel eemaldas patoloog Thomas S. Harvey Einsteini aju ja jättis enda juurde hoiule.[43]

Poliitilised ja usulised tõekspidamised

Einstein pooldas sotsialismi ja oli kriitiline kapitalismi suhtes. Oma poliitilistest vaadetest kirjutas ta näiteks essees "Why Socialism?".[44] Arvestades Einsteini sidemeid Saksamaa, sionismi ja kommunistidega, samuti ta sotsialistlikke ideaale, pidas FBI teadlase kohta toimikut, mis lõpuks oli 1800 lehekülje paksune.[45]

Einstein distantseeris end ateismist ja pidas end agnostikuks.[46] Ta ütles, et tema nägemus jumalast sarnanes Baruch Spinoza "panteistliku" jumalaga, kuid ta ei uskunud isikustatud jumala olemasolusse.[47][48]

Tunnustus

Valitud teadusühingute liikmeks

Teosed eesti keeles

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Physics: past, present, future, physicsworld.com, 6.12.1999.
  2. ↑ Albert Einstein. Why Socialism? – John F. Sitton.Marx Today – Selected Works and Recent Debates, New York 2010, lk 171–175.
  3. ↑ Einstein wird ausgebürgert, Mensch Einstein. Zeitgeschehen 1933. Website zu Leben und Werk Einsteins des RBB.
  4. ↑ Pais 1982: 520–522, vt ka 35, 41, 45, 504.
  5. ↑ Fölsing 1997: 849–851, vt ka 82–83, 335.
  6. ↑ Rieber 2018: 59, 61, 64.
  7. ↑ Fölsing 1997: 15.
  8. ↑ Rieber 2018: 73–75.
  9. ↑ Pais 2000: 34–35.
  10. ↑ Albert Einstein (1879 - 1955), ulm.de.
  11. ↑ Lina Einstein, stolpersteine-fuer-ulm.
  12. ↑ Pais 2000: 36.
  13. ↑ Mälestustahvel praegusel hoonel on selles mõttes ebatäpne, et hoone ise ehitati alles 1894. aastal kohe pärast seda, kui Einsteinid olid kinnistu müünud ja vana maja oli lammutatud. ("Lahkumine Münchenist oli valus, eriti lastele … Üks arhitekt ja ehitusettevõtja oli kauni krundi Adlzreiterstraßel enda valdusse saanud, laskis uhked vanad puud maha võtta ja hakkas neljakorruselisi elumaju ehitama.") (Fölsing 1995: 42)).
  14. ↑ Gerhard Prause. Genies in der Schule, 1. trükk, LIT Verlag: Münster 2006, ISBN=3-8258-0105-5, lk 11–13.
  15. ↑ Rieber 2018: 85–86.
  16. ↑ Ted George Goertzel, Ariel Hansen. Cradles of Eminence, 2. trükk, Great Potential Press: Scottsdale 2004, ISBN=0-910707-57-X, lk 257–259.
  17. ↑ Andrea Brackmann. Extrem begabt – Die Persönlichkeitsstruktur von Höchstbegabten und Genies, 1. trükk, Klett-Cotta: Stuttgart 2020, ISBN=978-3-608-89258-1, lk 204–206.
  18. ↑ Renn 2006: 61, 143.
  19. ↑ Neffe 2005: 79–81.
  20. ↑ Felix Eberty. Die Gestirne und die Weltgeschichte. Gedanken über Raum, Zeit und Ewigkeit, Albert Einsteini saatesõnaga, toim Gregorius Itelson, Rogoff: Berlin 1923.
  21. ↑ Felix Eberty. Die Gestirne und die Weltgeschichte. Gedanken über Raum, Zeit und Ewigkeit, Albert Einsteini saatesõnaga, Comino: Berlin 2014, e-raamat, ISBN 978-3-945831-01-4.
  22. ↑ Rieber 2018: 90.
  23. ↑ Albert Einstein. Über die Untersuchung des Ätherzustandes im magnetischen Felde, faksiimile. – Physikalische Blätter, 1971, nr 9, kd 27. Täistekst.
  24. ↑ Hermann 1994: 91–93.
  25. ↑ Fölsing 1993: 50.
  26. ↑ Rieber 2018: 90.
  27. ↑ Plüss 2018.
  28. ↑ Ka Hermann Einstein vabastati 1896. aastal Württembergi kodakondsusest. Et tollase Saksamaa õigustava järgi lähtus abikaasa ja alaealiste laste kodakondsus perekonnapea kodakondsusest, siis tõenäoliselt puudutas Hermanni taotlus ja selle rahuldamine kogu perekonda.
  29. ↑ Ka Hermann Einstein vabastati 1896. aastal Württembergi kodakondsusest. Et tollase Saksamaa õigustava järgi lähtus abikaasa ja alaealiste laste kodakondsus perekonnapea kodakondsusest, siis tõenäoliselt puudutas Hermanni taotlus ja selle rahuldamine kogu perekonda.
  30. ↑ Hermann 1994: 93–96.
  31. ↑ Isaacson 2007: 27–30.
  32. ↑ Hermann 1994: 91–93.
  33. ↑ Beamter im Patentamt (1900–1909), ETH Zürich, ethz.ch.
  34. ↑ Die Entfaltung des Genius in Bern, nzz.ch, 14.3.2005.
  35. ↑ "AKADEMIE OLYMPIA", einstein-website.de
  36. ↑ Fölsing 1999: 134–136.
  37. ↑ Hermann 1994: 112, 119–120.
  38. ↑ Frederic Golden. Einstein's lost Child, time.com, 26.9.1999.
  39. ↑ Desanka Trbuhović-Gjurić. Im Schatten Albert Einsteins. Das tragische Leben der Mileva Einstein-Marić, Paul Haupt: Bern, 5. trükk 1988.
  40. ↑ Allen Esterson, David C. Cassidy, Ruth Sime. Einstein's wife. The real story of Mileva Einstein-Maric, MIT Press 2019.
  41. ↑ Tiit Kändler, Einsteini aju ennetas inimese evolutsiooni[alaline kõdulink], 17. jaanuar 2013, Veebiversioon (vaadatud 27.03.2014)
  42. ↑ Albert B. Lowenfels, Famous Patients, Famous Operations, 2002 – Part 3: The Case of the Scientist with a Pulsating Mass, Veebiversioon (vaadatud 27.03.2014) (inglise keeles)
  43. ↑ The Long, Strange Journey of Einstein's Brain, April 18, 2005, Veebiversioon (vaadatud 27.03.2014) (inglise keeles)
  44. ↑ Albert Einstein. Why Socialism?. Monthly Review. Mai 1949.
  45. ↑ The FBI and Albert Einstein. World Socialist Web Site. 03.09.2002.
  46. ↑ Walter Isaacson. "Einstein: His Life and Universe". New York: Simon and Schuster. 2008, lk 390.
  47. ↑ Banesh Hoffmann. "Albert Einstein Creator and Rebel". New York: New American Library. 1972, lk 95. "It seems to me that the idea of a personal God is an anthropological concept which I cannot take seriously. I feel also not able to imagine some will or goal outside the human sphere. My views are near those of Spinoza: admiration for the beauty of and belief in the logical simplicity of the order which we can grasp humbly and only imperfectly."
  48. ↑ Albert Einstein. "Gelegentliches". Soncino Gesellschaft. Berliin. 1929, lk 9 "This firm belief, a belief bound up with a deep feeling, in a superior mind that reveals itself in the world of experience, represents my conception of God. In common parlance this may be described as "pantheistic" (Spinoza)."

Kirjandus

  • Philipp Frank. Alfred A. Knopf, New York 1947.
    • Einstein: Sein Leben und seine Zeit, Paul List Verlag, München Leipzig Freiburg i. Br. 1949.
    • Vieweg, Wiesbaden 1979, ISBN 3-528-08437-5.
    • helikandja: loeb Helmut Winkelmann, Legato: Berg 2006, ISBN 3-938956-07-0.
  • Nandor Balasz. Albert Einstein. – Dictionary of Scientific Biography, kd 4, Charles Scribner's, 1971, lk 312–333.
  • Banesh Hoffmann, Helen Dukas. Albert Einstein. Schöpfer und Rebell, Dietikon-Zürich, Belser 1976.
  • Friedrich Herneck, "Albert Einstein". Saksa keelest tõlkinud ja järelsõna: Ivar Piir. Tallinn, Valgus 1982, 96 lk
  • Armin Hermann. Einstein. Der Weltweise und sein Jahrhundert. Eine Biographie, Piper: München 1994; 3. trükk 2004, ISBN 3-492-24036-4.
  • Albrecht Fölsing. Albert Einstein. Suhrkamp Verlag 1995, ISBN 3-518-38990-4.
  • Ronald W. Clark. Albert Einstein. Leben und Werk, 100 Jahre Relativitätstheorie, Tosa Verlag, Wien 2005, ISBN 3-85492-604-9 (taskuväljaanne ilmus 8. trükis 1988 kirjastuses Heyne Verlag).
  • Thomas Bührke. Albert Einstein, dtv, München 2004, ISBN 3-423-31074-X (eluloo ülevaade).
  • Ernst Peter Fischer. Einstein für die Westentasche, 2. trükk, Piper: München 2005, ISBN 3-492-04685-1.
  • Akadeemia 2005, nr 7 (erinumber: 100 aastat relatiivsusteooriat)
  • John Stachel. Albert Einstein. – New Dictionary of Scientific Biography, 2008, kd 2, lk 363–373.
  • Walter Isaacson, "Einstein. Tema elu ja universum". Inglise keelest tõlkinud Matti Piirimaa. Tallinn, Eesti Raamat 2009, 622 lk
  • Alice Calaprice, Daniel Kennefick, Robert Schulmann. An Einstein Encyclopedia, Princeton University Press 2015.

Välislingid

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Albert_Einstein

Related Posts

No related posts.