Hantaviirus on justkui hiirte ja rottide ning teistegi tegelaste, sh muttide, omalaadne kaitsev bakteriaalne relv: nemad ise kannavad seda viirust, aga haigeks ei jää. Samas inimestele see ikka külge hakkab ja selle kätte ka vahel surrakse. Korea sõja ajast olid esimesed uudsed haigusjuhtumid ja siis läks veel paarkümmend aastat kui Koreast Hantani jõe piirkonnast sealne viroloog metsikult hiirelt selle viiruse eraldas ja kindlaks tegi.
Tänavu on hantaviiruse 50. avastamise sünnipäev! Nagu sünnipäevalapsele kohane, on praeguseks temaga seotud uudised tõusnud võrdsete hulgas tähelepanu keskpunkti: polaarekspeditsioonideks loodud Hollandi ristluslaeva Hondius pardal on hantaviirusesse nakatunuid ja kolm neist koguni surnud. Hantaviirusi on kümneid erinevaid ja Eestiski Saaremaal leviv tekitab igal aastal paarkümmend nakkust. Hollandi laeval on aga teadaolevalt ainuke nn uue maailma, Andide hantaviirus, mis on võimeline ka inimeselt inimesele üle kanduma. Mis on ütlemata ebatõenäoline olukord – aga nagu näha, juhtub.
Teistel hantaviiruse tüvedel on vaid üks tee – peremeesloomalt näiteks väljaheidete ja sülje kaudu inimesele. See viirus on vägagi püsiv, mistõttu ka esimene õppetund on selles, et hiiresita ja vanade kuuride tolmu koristamisel ikka kasutada kindaid, respiraatoreid ja prille. Hanta pole ainus tegelane, mida sealt leida oleks.
Võib ju küsida, et miks küll ometi siis selle vastu veel vaktsiine pole? Eks neid on teha püütud, aga vastus on, et kuna selle aja jooksul on nakatunuid pigem vähe – umbes 50 aasta vältel ehk mõni miljon ja oma elu on jätnud sellele viirusele poole sajandi vältel maksimaalselt ja «kõigest» mõnisada tuhat inimest. See viirus on ka eriomaselt muteeruv, mis tähendabki, et parimaks viisiks haiguse vältimiseks on harrastada isiklikku hügieeni. Teate küll: kätepesu, ja kui haiged olete, siis pange mask ette!
