Võhikuna rahaasjades loen ma meeleldi ja ilma eelarvamusteta ülevaateid vabariigi rahandusest. Midagi keerulist siin ei tohiks olla, liitmine ja lahutamine kahekohaliste arvudega – miljardeid ja protsente ei ole meil süle ja seljaga, ei mingeid integraale ega koosinusi. Ja ikkagi oskavad haritud inimesed needki lihtsad asjad lootusetult sassi ajada.
Meeldiva üllatusena mõjub rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja Raoul Lättemäe artikkel nii, nagu oleks ta aruka inimese kirjutatud, selliseid arusaadavaid ja usutavaid kirjatöid ei ilmu iga päev. Kvalifitseerub fiskaalpoliitika analüüsiks.
Jutt käib sellest, kuidas Eesti on kriiside varjus aastatel 2020–2025 märkamatult, kuid põhimõtteliselt muutnud riigi rolli: lubatud on oluliselt suuremat heaoluriiki ilma, et oleks sõlmitud ühiskondlikku kokkulepet selle rahastamise üle.
Tulemuseks on riigivõla hüppeline kasv 2,6 miljardilt eurolt 10 miljardile, maksukoormuse tõus 33 protsendilt 37 protsendini SKP-st ning eelarvepuudujääk, mis ulatub järgmisel aastal pea 5 protsendini.
Artikli tuum on juba esimeses lõigus: „Valimisdebatis räägitakse tavaliselt sellest, mida riik võiks juurde anda või millist maksu alandada. Paraku on eksitav jätta mulje, nagu saaksime parema heaoluriigi ilma suurema ühise panuseta või tugevama riigikaitse madalamate maksudega. Riigi rahanduse ja maksupoliitika arutelu vajab hädasti kvaliteedikasvu.“ Ilmselt mõeldakse siin selget ja sisulist juttu.
Lättemäe toob faktid lauale. Riigivõla 7,5 miljardi eurose kasvu suurim osa (üle 3 miljardi) on läinud hariduse ja tervishoiu mahu- ning hinna tõusule (tervishoid ca 2 miljardit, haridus 0,8 miljardit). Lisaks on makstud 2,2 miljardi euro võrra rohkem lastetoetusi, pensioneid ja teisi sotsiaaltoetusi ning 0,6 miljardi euro võrra rohkem erasektori subsiidiumeid. Kisa ja kärga üles haibitud riigikaitse arvele saab kirjutada seni vaid umbes 2 miljardit.
Autor osutab, et kaitsekulude tõeline kasv seisab alles ees – see ei ole veel „selja taga“, nagu maksude alandamise lubajad sageli vihjavad. Lättemäe lammutab kaks levinud eksiarvamust.
Esiteks, et majanduskasv lahendab probleemi iseenesest. „Kui koos SKP-ga kasvavad palgad ja hinnad erasektoris, kasvavad kulud ja palgavajadused ka avalikus sektoris.“ Selle probleemi lahendamiseks peaks Eesti hüppeliselt jõudma Ühendkuningriigi elatustasemeni – lendava vaiba ja seitsme penikoorma saabastega oleks see ülesanne lihtsalt saavutatav.
Teiseks, et kõik laheneb riigiaparaadi „koomale tõmbamisega“. Ametnikud on vaid väike osa kuludest. „Tegelikult koosneb riigieelarve peamiselt ühiskonnale antavatest teenustest, toetustest ja julgeolekukuludest.“ 70 protsenti kuludest moodustavad toetused, teenused ja kaitsekraavid.
Realismi huvides paneks mina rehkendusse ka kliimamiljardid, Ukraina abi, raudtee dementsuse, mtü-tööstuse, relvaärikate hõlptulu jms, aga riigiametnik ei saa ka liiga puhast tõde rääkida. Ei ole tervislik.
Erilist tähelepanu pöörab autor valimispopulismile. Rahandusministeerium hindab lubaduste maksumust juba kuuendat korda. 2019. aastal oli suhe üks tululubadus 13 kululubaduse kohta, 2023. aastal juba üks 20 kohta. See on vastutustundetus.
Lõppsõnum on selge ja tervitatav: riik peaks rakendama erasektori 500-aastast raamatupidamise loogikat. „Kui raha kuskile kulub, siis peab olema vastaspoolel katteallikas.“ Nii julget väidet pole enam kaua kuulda olnud: „Klišeed ja lihtsustused meid enam ei aita, vaid lükkavad lahenduste otsimist veelgi edasi, tehes olukorda hullemaks. Vaja on ausalt tunnistada, et olukord on halb.“
Artikkel on faktide ja analüüsi poolest tugev ning seab õigesti prioriteediks riigikaitse – midagi, mida EKRE on aastakümneid rõhutanud. Samuti on õige, et võlgu elamine ja lubaduste jagamine ilma katteallikata on lihtsameelne ja ohtlik.
Siiski jääb Lättemäe liiga neutraalseks põhimõttelise nihke suhtes. Ta kirjutab, et „Iseenesest ei ole selline põhimõtteline muutus heaoluriigi pakkumises ei hea ega halb“. Tegelikult on halb. Konservatiivne rahvuslik vaade ei saa sellega nõustuda.
Heaoluriigi lõputu laiendamine, eriti kui see toimub võla arvel ja kaasab üha rohkem ümberjaotamist, kahjustab rahvusriiki. See toidab sõltuvust, paisutab bürokraatiat ja nõrgestab majanduse mootorit – just seda, mida Eesti praeguses julgeolekuolukorras kõige vähem vajab.
Tõeline lahendus ei ole vaid „kokkulepe, millist heaoluriiki me tahame“, vaid selge prioriteetide seadmine: Eesti rahva säilimine, sündimuse suurendamine, tugev riigikaitse, madalad maksud tööle ja ettevõtlusele ning raiskamise lõpetamine (sh mitmed ebavajalikud subsiidiumid, arenguabi ja multikultuursed programmid). Ilma rahvusliku majanduspoliitikata jääb ka „heaperemehelik debatt“ sisulise katteta sonimiseks.
Lättemäe nõuab kvaliteedikasvu arutelus. Sellega tuleb täielikult nõustuda, samas nii mõneltki jürgenilt selget juttu nõuda on pesuehtne utopism. EKRE on valmis selliseks aruteluks – ausaks, faktipõhiseks ja eesti rahva tulevikku silmas pidavaks.
Olukord on tõesti halb. Seda ei paranda ei vasak- ega liberaalpopulism, oleme ausad, kaose põhjustasid just nimelt vasak- ja liberaalpopulism. Vaja on vastutustundlikku ja rahvuslikku majanduspoliitikat.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 08.05.2026
