Rubriik: Muu

Muu
Tüütud tegelased: Neid kolme pokémoni soomlased vihkavad (ja põhjusega) – Forte

Alguses polnud isegi selge, mis loogikaga pokémone kuskile ilmub ja milliseid pokémone on lihtsam taga ajada ja kinni püüda kui teisi. Kuid nüüd on süütuse ajad juba selja taga. Mõni pokémon ilmub nutitelefoni või tahvli ekraanile pidevalt, ükspuha kus või kuidas sa liigud. Teist pead aga päevade kaupa taga ajama, ilma, et oleks isegi lootust teda kätte saada, kirjutab nyt.fi.

Ja nii on ka 20 000 liikmega Pokemon GO Finland suhtlusvõrgustik juba korraldamas küsitlust kõige vihatuma pokémoni leidmiseks. Selle küsitluse esikolmikuks on kiiresti tõusnud kolm eriti põlastusväärst pokémoni: Zubat, Rattata ja Drowzee.

Drowzee

Pokedexis tutvustatakse seda pokémoni nii: “Kui su nina sügeleb magades, on see kindel märk sellest, et üks nendest pokémonidest seisab su padja kohal ja üritab su und sinu sõõrmete kaudu nahka pista.”

Pokémon Go

Niisiis on see pokémon tõusnud vihatuimate esikolmikusse, ennekõike küll seetõttu, et mängijad põrkavad kokku ebamääraselt hõljuva hüpnotiseerija-pokémoniga. Teda näeb peaagu kõikjal, linnasüdames, maakohas, parkides, Drowzee olevat ka üks mängu kõige sagedamini esineva pokémonidest. Ja teda on ka kerge edasi aretada Hypnoks, seega Drowzee püüdmisest on siiski ka midagi kasu.

Rattata

Rattata on äärmiselt ettevaatlik olevus, isegi magades kuulatab ta pidevalt, kõrvu liigutades, kuid ta pole eriti valiv oma pesapaiga suhtes – täpsemini, teda võib tõesti leida igal pool.

Pokémon Go

Pisikeses ruumiski viibides võib mängija avastada, et teda piirab korraga neli Rattata-rotti. Võitlejana pole Rattata eriline tegija, ka selle edasiarendus Raticate on ikkagi üsna saamatu. Tal pole isegi nii palju arenguvõimet, kui paksukeses Drowzees. Ta on vaid pisike rott, kes on kõikjal esil vaid mängija ärritamiseks.

Zubat

See nahkhiir-pokémon püsib hääletuna pimedas paigas päevavalguse ajal, ta peab ka seda teg, sest päikese käes hakkab t kere ära põl.

Pokémon Go

Mängijate foorumites on ta ülekaalukalt vihatuim pokémon, kes, samuti nagu Drowzee ja Rattata, jääb tõesti igal pool jalgu. Ja erinevalt Pokedexi kirjeldusest, on ta siiski pidevalt esil, mitte vaid ööpimeduses ja varjatud kohtades. Kuid teda on oluliselt m kinni püüda. Kasu, selle arendamisel suurks nahkhiireks Golbatiks, ei tasu mingil juhul t püüdmise vaeva ära.

Allikas

Muu
Mööda Tallinna Pokémone jahtimas – Eesti Päevaleht

Lõppev nädal tõi sse uue hulluse – virtuaalmängu Pokémon Go, mis sai mõne päevaga populaarseimaks mänguks ja vaimustab ski nii vanu kui ka noori. LP turnis nutitelefoniga neli päeva Tallinna linnas ja sai kultusmängust pildi ette.

Möödunud laupäeval avanes ka eestlastel võimalus tasuta alla laadida Nintendo uus mobiilimäng Pokémon Go, mis toob kõikvõimalikud kirevad ja pika ajalooga fantaasialoomad – pokémonid – linnatänavale, parki ja spordistaadionile. Kellel on , need teavad Pokémoni-vaimustust hästi, sest kümmekond aastat tagasi käis esimene mängulaine st võimsalt üle – siis olid populaarsed Game Boyd ja selles mängitavad Pokémoni-mängud. Nüüd on aga inimestel nutitelefonid, ning kui varem olid Nintendo saavutused peamiselt lastele suunatud mängudega seotud, siis praegust Pokémon God mängivad hoolega ka täiskasvanud. Niisiis – teeme meiegi proovi!

Ääremärkusena olgu öeldud, et ma ei ole elus ühtegi arvuti- ega mobiilimängu mänginud. Isegi Angry Birdsi mitte. Mind lihtsalt ei huvita, ei vaimusta ka võimalus niisama aega surnuks lüüa või arvuti taga lisatunde teha. Niigi on mu töö peamiselt ekraani ees istumisega seotud, oleks tobe seda veel mittekuhugi viivate mängudega pikendada. Pokémon Go hakkas mulle aga kohe meeldima.

Esmaspäev. Kuulen kell kaheksa hommikul oma 13-aastase poja toast äratuskella helinat. Huvitav, tavaliselt ta magab lõunani, sest on ju suvevaheaeg ja jalgpallitrennini on veel mõned tunnid aega. Seekord on ta varahommikul üleval, peseb ülehelikiirusel hambad, sööb peaaegu neelatamata hommikuhelbeid ja kadunud ta ongi. Värava taga ootavad sõbrad, kõigil telefonid peos ja seljakotid seljas. „Me läheme Pokémone otsima!”

Inksu001 alustab oma igapäevast monstrumite leidmise ja kilomeetrite läbimiseteekonda.

Tööle jõudes avan internetilehed ja sotsiaalmeedia ning avastan, et need kubisevad Pokémon Go uudis. Üks hull kukkus mängu mängides koguni kaljult alla ja teisega juhtus liiklusavarii. Kogu New Yorgi kesklinn on täis nina telefonis ringi käivaid inimesi, kes kõik mingeid Pokémone otsivad. Mängu pealt teenitakse juba ka miljardeid (muidu tasuta mängule saab kõikvõimalikke lisavõimalusi juurde osta). a populaarsed youtuber’id postitavad ülinaljakaid videoid, mis räägivad inimmõistuse vallutanud Pokémoni-maaniast. on hulluks läinud! Või on inimestel lihtsalt igav. Õhtul koju sõites näen naabripoisi isa, telefon keskendunult enda ees, kodutänaval edasi-tagasi ringi kõndimas. „Selge. Ka t on nakatunud,” panen kiiresti diagnoosi ja tunnen härrasmehele mõttes kaasa.

Pärast õhtusööki küsin pojalt ääri-veeri, mis mäng see Pokémon Go on ja miks neid tegelasi otsima peab. Selgub, et tal on neid juba 50 leitud ja ta on jube väsinud, sest käis koos sõpradega peaaegu kogu läbi, et neid kurioosseid loomakesi üles leida. Kas tõesti on ols mäng, mis inimesed õue liikuma ajab? Ei peagi arvuti taga passima ja silmi rikkuma? Kui nii, siis ma tahan ka!

Foto: Anna Aurelia Minev

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pärast mängu allalaadimist hüppab telefoniekraanile hirmutavalt heleroheline Bulbasaur. Klõpsan poja juhiste järgi talle kiirelt peale ja veripunaste silmadega ähvardav tegelane seisab keset minu köögilauda, irvitav naeratus näol. Kaamera abil moondub mänguekraan reaalseks tegevuspaigaks ehk kohaks, kus inimene parajasti asub. Sauri kinnipüüdmiseks hüpleb ekraanil pall, mis tuleb loomale otse keset peanuppu sihtida, et ta oma kollektsiooni saada. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel! Aga selleks pean min õue.

Esimesele monstrumile virutan palliga pähe juba oma köögis. Pihtas, põhjas! Väga lihtne! Tahan veel!

Teisipäev. Lülitan tööle jõudes mängu sisse. Töölesõit lt linna on Pokémoni-vaba, sest loomi saab leida ainult kuni 20-kilomeetrise tunnikiirusega liikudes ehk siis jalgsi, ratta või rulaga. Autoga vahid läbides neid paraku ei leia. Mis tähendab, et mäng on väga tervislik. Päevalehe toimetus on absoluutselt Pokémoni-vaba, siseruumides leidub loomakesi üldse üliharva. Tuleb värske õhu kätte minna ja jalutada. Seda ma õhtul koju jõudes teengi. Kiire ring naabertänavatel toob mulle terve hunniku ussikesi – neid on vist üldse selles mängus kõige rohkem, sest nelja päeva jooksul suutsin Weedle’isid leida üle paarikümne. Ussikesed ei maksa aga palju, sest nad toovad vähe punkte. Mängu sisu seisnebki selles, et kokku tuleb koguda eri loomakesi, mis kõik annavad erineva hulga punkte. Suurepunktilised on kõige ihaldusväärsd, kuid neid on leida. Mängus on eri tasemed – teadaolevalt kokku koguni 50 – ja iga uus tase annab uusi võimalusi. Preemia ootab ka läbitud kilomeetrite eest, sest iga mingi aja tagant saan ma PokeStopis (koht, kust saab loomakeste tabamiseks vajalikke palle juurde laadida) preemiaks ka mune, sest olen vajaliku hulga kilomeetreid läbinud.

Nii see loomakeste püüdmine käib. Ikka klõps peale, pallikesega pähe ja hinnalisse kollektsiooni tallele.Foto: Anna Aurelia Minev

Pean tunnistama, et tekib hasart. Mõõdan kiire sammuga tänavaid ja kontrollin aeg-ajalt telefoni. Kuna telefon on peos, siis annab see värinaga tunda, kui Pokémon on läheduses. Värina peale jään seisma ja klõpsan ekraanil oleva sõbrakese peale. Seejärel muutub kujutis keset Kaevu või Kiige tänavat seisvaks või hüplevaks loomaks ja ma katsun talle punakirju palliga pihta saada. Ning siis jälle edasi uusi kilomeetreid mõõtma. Kas tõesti ongi ühel mõttetul mängul õnnestunud mind kodust välja kõndima vedada? Ja PokeStoppides olen õppinud ajalugu tundma – kõik vähegi olulised mälestusmärgid ja muuseumid on pallilaadimiskohtadena tähistatud ning mõnel on koguni paarilauseline ingliskeelne tutvustus juures. Nii et mäng avardab ka silmaringi ja õpetab ümbrust tundma.

Kolmapäev. Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja viis kilomeetrit. Tee peal on ees karelnud kõikvõimalikke ja võimatuid tegelasi alates karmikujulis lindudest ja nunnudest ussidest kuni suurekõrvaliste Eeveede ja rotisilmsete Rattatadeni välja. Tunnen rõõmu, et minus on säilinud mängulusti ja lapsemeelsust – muidu ma ju sellise jampsiga ei tegeleks! Naudin ilusat ilma ja kõnnin, muudkui kõnnin. Ning siis sureb mu telefon ära. Selgub, et täpselt poolteist tundi on see aeg, kui kaua minu nutitelefoni aku Pokémon God mängides vastu peab. Kuna mäng hoiab pidevalt töös nii kaamerat kui ka GPS-seadet, siis on see tõeline akuröövel. Õhtul kodus kuulen, et pühendunud mängijad kannavad kaasas akupanka.

Olen jõudnud neljandale tasemele. Selleks olen kiires tempos kõndinud täpselt poolteist tundi ja viis kilomeetrit.

Õhtul einestan uues söögikohas MuSu ja lülitan pärast õueterrassil lauda istumist igaks juhuks ka Pokémoni-sõu sisse. Ja ennäe imet – täpselt restorani väliterrassi nurgas põrnitseb mind kassivälimusega Meowth. Vabandan kaaslaste ees, tõusen lauast ja püüan kassi oma kollektsiooni. Seda näeb nii umbes 20+ vanuses ettekandja, kes pilgutab mulle vandeseltslaslikult silma. Selgub, et noormees on siitsamast nii mõnegi väärtusliku looma oma kogusse saanud. Oleme korraga nagu ühest „loodusearmastajate” klubist. Kollektsioneerimine ja üksteise kogude imetlemine on omamoodi kirg – mõistan nüüd margikogujaid tunduvalt paremini. Aga veel üks positiivne punkt – mäng aitab luua uusi tutvusi ja inimestega kergelt jutule saada. Ehk isegi armastuse leida või kasulikke ärikokkuleppeid sõlmida?

Neljapäev. Võtan sihiks nii palju kõndida ja loomi püüda, et saavutada viies tase, sest alates sellest saab külastada Gymi. Need on võitluskohad, kus saab oma kogutud loomad proovile panna ja nendega veel tugevamate vastu võidelda.

Kuulen kolleegidelt, et Kadrioru park kubiseb Pokémonidest ja PokéStoppidest, niisiis sean sammud sinna. Ja park ei kubise mitte ainult neist, vaid ka nutitelefonidega ringi käiva teismelis ja välismaalas. Pärast mõnda soojendusringi ja vählt kolme looma tabamist kerkib mu ekraanile ihaldatud lilla ring – Level 5! Nüüd allesaction algab, senine oli ainult sissejuhatus. Sean sammud otsejoones Kadrioru pargi ühes nurgas asuvasse Gymi ja kohtun seal kõigepealt nelja noormehega. Poisid on väga jutukad. Selgub, et nad on juba nädal aega mänginud ja nende edumaa minu ees on üüratu. Nad räägivad mulle võimalus, millest ma pole veel kuulnudki, sest ma ei ole siiani täpselt aru saanud, miks ma neid loomakesi koguma pean, miks nad eri punkte annavad, mis põhjusel peab Gymis võitl ja kuhu see kõik lõpuks välja viib. Ega keegi seda täpselt ei teagi, aga lihtsalt on lõbus.

Ei, see ei ole selfie. Üks hiiglaslik ja pika sabaga Magmar sai just kinni püütud.Foto: Anna Aurelia Minev

Kaotan Gymis viis leitud looma, sest seal passinud hiigelmonstrum oli nii võimas ja kuri, et „sõi” ära kõik minu päeva jooksul leitud armsad loomakesed. Ega midagi, tuleb siis jälle uued leida!

Reede. Kell heliseb vara. Tahan enne hommikust toimetuse koosolekut mulle kuuluvad Pokémonid l kokku korjata ja mõnes Gymis võidelda. tänavad on tühjad, siin ei põeta Pokémoni-hullust nagu Kadriorus, kesk- või vanalinnas, kus pidi monstrumeid palju rohkem ol. Aga tunne on kuidagi kerge – olen kõndinud nelja päevaga peaaegu kakskümmend kilomeetrit ning nautinud hommikust linnulaulu ja värsket õhku. Tühja neist virtuaalloomadest, nii võib ju saledaks saada (ja jääda)!

Mulle tundub, et ma jätkan seda mängu. Seda kõndimise mängu. Selles, kas ma ka edaspidi nutitelefoni kõnnirajale kaasa võtan, ei ole ma veel kindel.

Muu
Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa? | Uued Uudised

Urmas Espenberg: Kas Euroopat oleks võimalik veel päästa?

17/07/2015

Tulin just oma äsjaselt Prantsuse reisilt. Käin seal tihti, varem tööasjus, nüüd rohkem muudel põhjustel. Ei salga armastan Prantsusmaad ja Pariisi, eriti seda kunagist Sartre’i ja Piaf’i aegset või veelgi varast, ajaloolist. Kuid paraku saab viimast otsida vaid teatud paikadest mälestusi kokku pannes, reaalne elu kaasajal on hoopis midagi muud.

Vählt pooled vaatevälja sattunud inimesed Pariisis ja Euroopa oru kandis (seal asub nimelt Disneyland) olid muust rassist või rahvusest kui klassikalised valged eurooplased. Olgu, teeme väikese möönduse turistidele, aga siiski. Seega julgen väita, ja see kehtib veel mõne teisegi riigi kohta, et neid riike täielikult päästa või vählt endisel vanal heal likul kujul taastada pole enam võimalik. Nad on muutunud multirassilisteks ja multikultuurseteks riikideks ning endise valdavalt valge Euroopa taastamine ilma tohutute ohvriteta ei toimi. Kaks verist sõda läbi elanud ja hellaks tehtud Euroopa aga ohvreid ei soovi. Euroopa on patsifistlik ja ei seisa enam enda eest. See tähendab tegelikult Euroopa globaliseerumist ja massiimmigratsiooni tandriks muutumist.

Rahvused, rahvusriigid, rassid ja rahvuskultuur ei oma enam tähtsust – loeb vaid lõputult käiv majandustsükkel ja teenuste-toodete tootmine ja tarbimine. Viimane muuseas ei kulge Euroopas samuti eriti edukalt, jäädes juba pikt aega alla nii le kui ka Hiinale. Üldisi väärtusi mida hinnata ja millest rõõmu tunda (rahvuslik uhkus, riik, kultuur) jääb aina vähks. Jääb vaid inimese isiklik elu. Ja oleks too elu siis ohutu ja meeldiv. Kaugel sellest – madala IQga sisserändajate hordid ja islamiradikaalid teevad selle oma vaadete ja uskumuste pealesurumisega vastikuks ja lausa ohtlikuks. Lisaks kärarikkale retoorikale Euroopa väärtuste aadressil, mis neid diskrimineerivat, lähevad käiku pommid, terrorirünnakud ja tänavarahutused. Valgete naiste ründamisest ja muudest väiks olmetasandi ebameeldivus rääkimata. Sisserännanud pole veel isiksusteks saanud, neil on arenenud karjavaim ja too kollektiivne ühtekuuluvus murrab varem või hiljem kuitahes arenenud individuaalsuse. Naiivne on loota vastupidist, sest peale like olmehüvede ja valgete naiste vabameelsuse, ei huvitu sissetungijad suurt millestki. Ei usinast töötegemisest ega Euroopa rikkalikust kultuuripärandist.

Muidugi või arutleda, et suured koloniaalimpeeriumide juhtriigid Inglismaa, Prantsusmaa, , Belgia ja mõned teised on oma asjades ise süüdi – omal aja toimus tõepoolest armutu rikkuste kokkuvool asumaadest. Pärast koloniaalimpeeriumi lagunemist voogasid asumaade inimesed mõistagi maadesse. Euroopa suurriigid kurnasid asumaid majanduslikult, kuid ei ähvardanud neid demograafilise pommiga. Nüüd on olukord vastupidine ning sissevoogav maas lihtsalt imeb Euroopa rikkusest tühjaks ja võtab demograafiliselt üle. Kuid kaua võib seda vana plaati kedrata ja kolmandate riikide vastukolonisatsiooni õigustada? Selliseid põrunud ideolooge leidub kahjuks palju kõikides euroriikides, ka meil. Veidi teine seis on Saksamaa, Rootsi, Norra , Taani ja Soomega, kes on oma moslemid ja im endale ise sisse toonud ja kaela peale sättinud.

Neid riike, õigemini nende riikide teatud piirkondi, armastavad nimelt koguneda suurtesse metropolidesse (London, Pariis, Büssel, Marseille, Düsseldorf, Stuttgart, jne), kus neid palju koos ja hea toimetada, ei saa küll enam päästa, kuid võimalik oleks antud olukorra konserveerimine, aeglaste muutuste kaudu stabiliseerimine ja ehk lõpuks ka hilisem leevendamine. Päästa saaks kindlasti aga veel Ida-Euroopa riigid. Nd ei osalenud kolonialismis ja neil pole seetõttu ka mingeid moraalseid i arenguriikide immigrantide ees. Olukorra traagilisus seisneb muidugi selles, et olulisi otsuseid Euroopa immigratsiooni kohta teevad just allakäigule lähl olevad Lääne-Euroopa riigid, kes tahavad oma “haigusega” nakatada ka “terveid” riike.

Esimene küsimus mis tekib on – kas seda on vaja? Miks Euroopat üldse päästa? Las vanake Euroopa lahustub immigrantide tulvas ja globaliseerumise laines ning miks selle üle pead murda? Ometi on elu vastuoluline. Kreekat ju „päästetakse „ iga hinna eest? Vählt suur osa inimesi ujub vastuvoolu ja paljudele see käegalöömise variant siiski ei sobi – ikkagi ajalooline mälu, nostalgia, rahvustunne, kodutunne, jne. on sügavalt geenides.

Muidugi nõuaks Euroopa päästmine valitsevate paradigmade ja diskursuste muutmist, mis on vägagi ülesanne. Täiskiirusel kuristikku kihutavat rongi näib olevat ju võimatu peatada. Kuid mõnikord piisab hiiglasliku masinavärgi seiskamiseks ka liivaterast, mis sinna sisse poeb. Seoses konservtiivsete ja rahvuslike liikumiste ning erakondade võimsa esile kerkimisega on see saanud enam võimalikuks ning rahvas ärkab igal pool. On tekkinud lootusekiired. Peavool, valitsev ideoloogia Euroopas on mingi omapärane segu liberalismist ja sotsialismist, mis ei kannata mingit vastuvaidlemist oponentide poolt, valitseb Euroopa ideoloogilist ruumi umbes 60-70% ulatuses, alternatiivseid ja rahvuslik-konservatiivseid voole on ehk umbes 30-40 protsenti. Infotehnoloogia ja kaasaegne meedia on teinud võimalikuks aga ka vähemuse hääle kiire leviku. Selge on see, et muutus hakkab pihta inimeste peast. Kõigepealt peab muutuma Euroopa inimeste enda soov midagi kontinendi kaitseks ära teha, aga selleks peavad muutuma senised valitsevad ideoloogilised paradigmad ja diskursused, millega masse juhitakse. Peavoolu meedia kaudu levitatavad valed, inimeste lollitamine ja rumaluste tõe pähe müümine on praegu liigagi levinud. Globaalsus on hea, multikultuursus on hea, multirassilisus on hea, multiusklikkus on hea, feminism on hea, homoperekond on hea, föderaalne Euroliit mida juhitakse kitsa eliidi poolt Brüsselist on hea, Euroopa majanduse väljavaated on head, euro on hea, Schengen on hea. Reaalsuses töötavad viimased asjad kahjuks vaid rikaste Euroopa riikide huvides, samas kui osa Eurpoopa ääreriike (ka ) kiratseb ja käib aina rohkem alla.

Euroopat on tabanud kollektiivne hullumeelsus. See on sotsiaalpsühholoogias üsna levinud nähe. Kui üksikisik võib hulluks minna, siis miks mitte terved riigid ja rahvad. Juhtus see ju 30ndate Euroopas, paljudes maoistlikes riikides, Nõukogude Venal. Euroopa hullumeelsesse paradigmasse on veel sisse põimitud jämedakoeline vastuolu, mida keegi aga tunnistada ei taha. Kõik likud “saavutused” feminismi, homoseksuaalsuse ja isikuvabaduste vallas, satuvad tegelikult löögi alla kui kontinendile on saabunud kriitiline mass kolmandate riikide inimesi, sest nende kultuurides ja uskudes (valdavalt islam) pole kohta ei vikerkaarlastele ega naisõiguslastele. Nii kaevab liberalism ja sotsialism ka endale hauda, seda ise tunnistamata.

ÜRO pagulaskonventsioonide muutmine, on veelgi m asi, aga samuti mitte ilmvõimatu, kui Eurooopa Liit asjad käsile võtaks. Uus läbimõeldum pagulaspoliitika ja geopoliitika on lausa hädavajalik. Praegune ÜRO ei saa hakkama ei konfliktide ennetamise ega põgenike abistamisega. Aegunud enamasti 1950-60ndatel aastatel vastuvõetud aktid ei arvesta uute arengute ja kontrolli alt väljuva olukorraga. Lõppude lõpuks ei saa Euroopa afrikaniseeruda vaid seetõttu, et ÜRO ja maailm ei saa oma asjadega hakkama. Ka valgel l on oma eluõigus ja ruum, koht päikese all kui soovite.

Valik on lihtne. Kui Euroopa enda eest seista ei taha või suuda, siis ta lihtsalt kaob. Esmalt huku äärel kõndiv Lääne Euroopa, kuid seotuse tõttu viimsega ka Ida-Euroopa, mis vooluga kaasa tõmmatakse. Euroopa päästmine on eurooplaste endi asi, mitte Vena, Hiina, või ÜRO rida. Neil kõigil on oma head põhjused miks meie kontinendile vesi peale tõmmata.

Kui Euroopa on jagu saanud tallekese kuju võtnud vaenlasest enda sees ja üle saanud kollektiivsest enesehävituslikust hullusest, alles siis saame vastu astuda globaliseerumisele, värvilisele kolonisatsioonile ja muule mis ähvardab kontinenti hävitada, sest varsti võib olla juba liiga hilja. Siis jääb üle elada vaid isiklikku elu nii hästi või halvasti kus ja kuidas keegi uues olukorras suudab ja oskab. Euroopas ongi saabunud ärevad ajad ja üleüldine podisemine – Pegida Sakasamaal, Rahvusrinne Prantsusmaal, suured immigratsioonivastased proid Poolas, Slovakkias, s, s, Ungaris, rahvarahutused Kreekas. Isegi endine Poola peaminister Euroopa Ülemkogu eesistuja Donald Tusk hoiatab revolutsiooniliste meeleolude eest kontinendil, millist ei ole nähtud alates aastast 1968.

Allikas

Muu
Väärastunud presidendid, väärad valimised – Estonian World Review

Jüri Toomepuu

Jüri Toomepuu

Eesti presidendid on olnud eestlaste needus. Kurblugu algas Pätsiga, kes oli küll üks Vabariigi looja, aga kellest sai isehakanud president ja diktaator kui ta valimistel rahva poolehoidu ei pälvinud. Ta lõpetas oma diktatuuri allkirja andmisega okupantide e loomiseks ja oma elu Stalini terroririigis, kuigi mitte Siberi orjalaagris nälga surnuna nagu paljud ausad . Reeturi palk polnud paha. Päts polnud küüditatute hulgas — ta saadeti Venale administratiivasumisele ja talle oli isegi määratud Nõukogude Liidu personaalpension.
Lennart “Nikolajev“ läheb ajalukku truualamliku okupantide käsilasena, nii ustavana, et ta tegi KGB huvides 22 välisreisi, ajal kui ausad võisid välismaale sõidust ainult unistada. Pärast okupatsiooni jätkas ta oma okupatsiooniaegsete peremeeste teenimist põlistades oma juulilepetega Eestisse 20 000 punaarmeelast ja 2000 okupantide julgeolekuagenti — koos perekondadega 100 000 eriti Eestivaenulikku venelast.
Siis tuli kommunistliku nomenklatuuri tippmees „tervitan teid võidupüha puhul“ Arnold Rüütel ja nüüd on meil Iraida Tsiganova poeg, Toomas Hendrik Ilves, vanalinna korteri ärastaja kes üritas 75 aastaks salastada viie aasta „võtmata jäetud puhkuse“ raha kasseerimise, kes rikastas eesti keele sõnaga „ärmatamine“, keda diplomaadid kirjeldavad ülbena, häbtuna ja upsakana, aga kes on eestlastele pigem silma paistnud halenaljaka kehkadiveina.
Meie vilets ja vigane põhiseadus ei luba rahval endale ise presidenti valida, seetõttu võib arvata, et Ärma Toomase järglaseks saab üks veelgi hullem.
Kaks eestlast kes on väärilised saama Eesti Vabariigi presidendiks kandideerivad – endine õiguskantsler Allar Jõks ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme. Nendel pole aga suurt lootust meie peamiselt partokraatidest ja poliitbroileri koosneva või valimiskogu poolt valituks osutuda.
Eesti Vabariigi presidendiks pressivad end tegelased kes selleks kõige vähtki ei sobi. Kõige pard võimalused näivad olevat Kallase perekonda lapsendatud väljavalitud rahva võsul, suursulina tuntud Reformierakonna rahastajal Siim Kallasel. Kallas, kunagine teeneline nomenklatuuri kommunist, suutis juba okupatsioonipäevil omale jõukust koguda kui ta pani pihta töörahva vaevaga kogutud hoiukassa säästudele. Kuigi ta vallandati tollal hoiukassa juhi ametist, midagi hullt ei juhtunud sest talle pakkus katust kommunistliku partei ministrite nõukogu esimees Bruno Saul isiklikult.
Kuigi üks ebaõnnestunud petuskeem on andud Kallasele ta hüüdnime, “kümne miljoni dollari mees”, kahvatub see untsu läinud tehing kõikide nende seaduste väliste tehingute kõrval, millega ta on rikkust kogunud. Üks tähtsama on okupatsiooni lõpu päevil Vene pangas hoitud VEB valuutafondi suurvargus. Eesti pangast saadeti võltsandmeid sisaldav nõudmine, mille alusel kanti raha Eestis asuvale tankistile. Kogu asja on suutnud võimulähedased pangaröövlid salastada 75 aastaks. Vaevalt et see on juhus, et tollal Kallase poolt alustatud Reformierakond oli hästi finantseeritud ja Kallas rikkaks sai.
Teine, kes ennast Eesti Vabariigi presidendiks pressib aga selleks vähtki ei sobi on okupantide võsu Marina Rajevskaja Kaljurand. Ta valetab, et ta on Eesti kodanik seetõttu, et ta Veera sündis aastal 1925 s. Kirikuraamatus toodud sünnitunnistus tõendab, et ta ei sündinud s, ta sündis Eesti-Vene piirikülas Komarovkas.
Kirikuraamatu järgi oli Veera isa Aleksandr Sergei poeg Rajevski ja Aleksandra Pjotri tütar, mõld õigeusklikud. Sünni juures olid tunnistajatena Fjodor Rõžov ja Jelisaveta Kukuškina, ükski neist ei olnud Eesti kodanik. Kuigi on tõstatatud kahtlusi Marina Rajevskaja kodakondsuse kohta, ei ole ta esitanud ühtegi dokumenti mis tõestaks, et ta Veera oli Eesti Vabariigi kodanik. Marina väidab, et ta võib ka Läti presidendiks kandideerida, sest ta isa olevat lätlane. Kõik Marina Rajevskajaga seotu on segane ja kummaline.
Aastal 1947, kohe enne massiküüditamisi töötas Marina Veera Rajevskaja Kommunistliku Partei linnakomitees. Teatavasti valmistasid tol ajal linnakomiteed ette küüditamisi. Võib arvata, et seda tegi ka Marina .
Marinast sai jurist ajal kui juura teaduskonda võeti peamiselt ustavaid venemeelseid kommuniste. Marina Rajevskaja on ilmselt selline, nagu endised KGB-lased, keda ta kasvatas ennast esitama nii nagu momendil kõige kasulikum. Nüüd ta üritab mängida Eesti patriooti.
Marina annab tihti Venal venekeelseid intervjuusid. Samal ajal kui justiitsminister Reinsalu kooskõlastas Läti ja Leedu tega kompensatsiooni nõuete esitamist Venale, avaldas ta Venal artikli kus ta kinnitas, et Eestil mingit kahjutasude nõudmist ei ole.
Marina Rajevskaja toetab ka Putini-Paeti piirileppe sõlmimist, mis loovutaks 5,2 protsenti Tarturahulepinguga kinnitatud Eesti Vabariigi territooriumist Venale, ilma midagi, mitte kõige vähtki, vastu küsimata!
Keskerakondlased, Putini ühtse Vena liitlased, pakuvad presidendiks Maili Repsi ja ja neljas kuriteos süüdistud Edgar Burešin Savisaart. Meie Mari hõimurahvas leiab, et niihästi Stalin oma järglastega kui ka Putin on süüdi genotsiidis Maride vastu. Oma külaskäigul Marimaale, Reps pidas aga vajalikuks kiita Vene ajakirjanduses Putinit selle eest mida ta meie hõimurahva hävinguks korda saadab. Kuna Eesti venestamine kulgeb kiirenevas tempos, loodavad kesikud, et nagu neil õnnestus saata Putini käsilane Yana Tsernogorova-Litvinova-Toome Euroopa Parlamenti saavad nad paigutada Putini käsilase ka Eesti Vabariigi presidendi toolile.
Reformierakond pakub presidendiks lisaks Kallasele ja Marina Rajevskale ka kunagist partorgi Jaak Jõerüüti, kes on paistnud silma sellega, et ta oli okupatsioonipäevil oma kolleegide agar karistaja kommunismi vastu eksimise eest.
Sotsinovski-oksenovskina tuntud Ossinovski parteikaaslased pakuvad Ärma Toomase järglaseks Eiki Nestorit, kes on peamiselt silma paistnud, nagu teised sotsid, eestluse vaenulikkuse ja eestlastele multi-kulti ning venestamise peale pressimisega.
Ainukene õhkõrn lootus eestlastel presidentide needusest vabaneda on hääletada tulevastel Riigikogu valimistel ainult nende kandidaatide poolt, kes on nõus rahvahääletusega kehada uus põhiseadus, mis lubab rahval endale ise president valida, kehab uue demokraatliku valimisseaduse ja piirab drastiliselt Eestivaenulikele venelastele kodakondsuse kinkimist ja eestlaste põlise kodumaa venestamist.

Allikas