Rubriik: Muu

Muu
Demokraatia

Demokraatia on diktatuuri üks vorme – on enamuse diktatuur vähemuse üle. Seda teoorias. Reaalsuses aga väikese kliki diktatuur suure enamuse üle. Seega on demokraatia selle kaasaegsel kujul puhas illusioon – valitseva kliki propagandaga loodud näivus. Eesti näitel võite selles ise veenduda. Kui Eesti näitest jääb väheks, siis EL näitel.

Niisiis, kui kohtate veendunud demokraati, siis seisate te reaalselt vastamisi diktatuuri veendunud pooldajaga. Või lihtsalt ühe ajupestuga.

Demokraatia põhineb võimul – jõu rakendamise võimalusel või selle reaaalsel rakendamisel. On aga ka teine võimalus – et valitsemine ei põhine jõul, vaid autoriteedil. Seda valitsemise vormi nimetatakse meritokraatiaks. Kuid selline targem ühiskonna korralduse alus – et ei valitse mitte jõud, vaid autoriteet – on kahjuks inimkonna kauge tulevik.

Demokraatia nivelleerib ühiskonnas oma puhtal kujul toimides parima tagasi keskmise tasemele. Ja teeb seda vähest meeletute sisevõitluste hinnaga. Samas soodustab demokraatia kõige allpool keskmise tõusmist valdavaks trendiks, mis kõik üle keskmise pürgiva tagasi allapoole veab nagu kivi uppuja kaelas. Vaadake meie poliitikat – 80% sellest kulutatud energiast läheb vastastikustele võitlemistele ja parimal juhul ehk vaid 20% loovale tegevusele. 

Õhtumaad pole kunagi demokraatiat selle puhtal kujul harrastanud ega kasutanud – liiga destruktiivne. Seepärast on demokraatial omad reeglid, mis sisuliselt demokraatia enda ära nullivad. Neis reeglitest aimub veidi meritokraatlikku mõtet, kuid see on pigem mitte teadlik mõte vaid asjaolude paratamatus, sest demokraatia oma puhtal kaunil ideaalsel kujul ei tööta ja midagi on vaja teha teisiti, et see iseendaga umbe jooksev ühiskonna töös hoidmise meetod ka midagi kasulikku väljundina endast annaks. EL on hea näide, kuidas lääne ühiskond ise vaevleb oma ajale jalgu jäävate demokraatia illusioonide ja tegeliku reaalsuse vahel, suutmata eriti midagi saavutada. 

Demokraatia on ideede võistlevus. Tegude tasand välistab demokraatia – maja ei saa ehitada, kui igamees ehitab oma peas olevat maja. Demokraatia ongi vaid idee, ideoloogia. Tema positiivne pool on seesama ideede võistlevus, negatiivne pool fakt ja paratamatus, et see üllas ja puhas ideede võistlevus… mandub nii sageli isikute võitlemiseks. Sinnasamasse madalusse mandub nii sageli ka parim idee, mille demokraatia ehk sünnitas. Võitlusest ju ei välju mitte targem, vaid tugevam… seega, mitte parima idee kandja, vaid suurema jõu omaja. Või lihtsalt kavalam, hoolimatum, julmem. Maailma jõujooned rahvusvahelises elus ei jookse mitte kellegi tarkuse, vaid ikka ja alati kellegi tugevuse kohaselt – olgu selleks tugevuseks siis kas majandus (loov) või pommid raketibaasides (destruktiivne).

Niisiis on demokraatia igavene vastandumine ideaalse – puhas ideede võistlevus ja parima idee võit… ja reaalse vahel – võidab see, kes on tugevam, kavalam, jõulisem, moraalitum. Ja see põhimõtteline vastandumine maksab meile kohutavalt palju. 

“Vox populi vox Dei” on aforism, mis on meid meie demokraatia ummikusse ajanud. Eks sellele kenale lausele või anda igasugust sisu, kuid reaalsus on, et keskmine ei saa olla parim. Ja tugevaim pole alati see, kes maailma valguse suunas juhiks. Ajalugu on täis neid massidele toetuvaid tugevaid, kes kõik on põrmus koos nendesamade massidega lõpetanud – 20. sajand on meil kõigil hästi näitena silme ees. 

Võim pole väärtus – autoriteet on väärtus, kui tahame, et ühiskonnana edasi liiguksime. Vahe võimu ja autoriteedi vahel on selle teostamise viisis – võim teeb oma tahte kohustuseks oma jõuga, autoriteet esitatava tõe ja järgitavate väärtustega. Võim sunnib ennast järgima, autoriteeti järgitakse ise.

Kvalitatiivne muudatus ühiskonnas – võimu valitsemise järk-järguline asendumine autoriteedi valitsemisega – võib teoks saada läbi demokraatia arengu meritokraatiaks. Ühiskonda arendab autoriteedi valitsemine – meritokraatia, ühiskonnale on piduriks ebapädevate isikute ja gruppide võitlemine võimu pärast – demokraatia. Võhikute ja ebaeetiliste isikute tegevus pärast võimu saavutamist võib tervele ühiskonnale kujuneda katastroofiks.

Ma tean, miski ei juhtu üleöö. Kõik juhtub tasapisi. EL püüab oma vanale demokraatia ideaalile veel kuidagi õhku sisse puhuda ja seda teostada, kuid maailma teises servas – Hiinas – minnakse täiesti teistel ühiskondliku korralduse alusel edasi… ja minnakse Vanast Maailmast lihtsalt mööda. 

Hiina on meritokraatlikku sotsiaalset ühiskonnakorraldust praktiseerinud läbi aastatuhandete. Meie saatus oleneb vaid meie taibust oma demokraatia mittetöötav ideaal kõrvale panna ja võtta asemele see, mis toimib – meritokraatia. Sest “Ei loe, mis värvi on kass – loeb, et ta hiiri püüab”, nagu Deng Xiaoping vana Hiina rahvatarkust maailmale meenutas. Meie väiksus selliseks meritokraatlikuks pöördeks on meile tohutu eelis võrreldes suurtega. Me võiksime seda oma eelist kasutada.

Harri Kingo Mõte meritokraatia suunas

1. Umbejooksu tee

Ammu oleks aeg hakata Eestit targalt juhtima. Ma ei usu, et keegi oleks Eesti targa juhtimise vastane. Kuidas seda tarka juhtimist aga tagada? 

Kõik algab millest? Kõik algab tarkade ja pädevate inimeste leidmisest. Niisiis, minu ettepanek seadusemuudatuseks on lihtne ja miljon korda meie endi reaalses igapäevaelus läbi proovitud ning ka tulemuse andnud võimalus: presidendi, Riigikogu liikmete, peaministri, ministrite, KOV, ametkondade jms. juhtide ametikohad täidetakse avaliku konkursi korras. Nii leiame me endi seast üles kõige pädevamad juhid, kes ka on motiveeritud oma tööd tegema. 

Aitab erakondade tagatubades susimisest ja poliitilisest manipuleerimisest, ähmastest kokkulepetest ja salaja tehtud, aga rahva suhtes solvavatest diilidest. Erakondlikkus on meie riiklusele raske koorem ja äärmiselt ebaefektiivne riikluse moodustamise, riigi jätkusuutlikkuse tagamise ja ühiskonna arendamise viis. Erakonnad on muutunud ühiskonna organismis parasiitideks, erakondlikkus saanud ühiskonna organismis vähkkasvajaks. 

Tehke mõtteline katse: jagage toimiva firma töötajaskond erakondadeks ja laske neil erakondadel seal firmas alustada üksteisega firma mõistes sisepoliitilist võitlust selle pärast, et kes täidab vabad tugitoolid firma peakontori kõike kõrgemal korrusel suure laua taga. Ja mõtelge, mis juhtub selle firmaga, kui seal valitseb selline poliitiline pluralism, selline isikuvabadus, selline demokraatia? 

2. Reaalsus meie ümber

Vaadake reaalset elu enda ümber: eranditult kõik firmad ja eranditult kõik ametiasutused leiavad oma vastutavatele, juhtivatele ametikohtadele vajalikud inimesed avalike konkursside läbi – st. meritokraatlikul, mitte demokraatlikul viisil. See tagab parima isiku jõudmise õigesse ametisse. Sellisel meritokraatlikul viisil toimib terve ühiskond kõikides oma struktuurides… välja arvatud ühiskonna poliitilised tipud – terve ühiskonna reaalsed juhtijad ja reaalsed suunajad. Oleks õigem samal, miljon korda elus järele proovitud viisil täita ka need riigi kõige kõrgemad – kõige vastutusrikkamad ametikohad. Või mis? 

No mõtelge ise: on täiesti absurdne, et miski baari nõudepesija, hotelli toakoristaja või poe turvamehe ametikohale viiakse läbi kaelamurdvaid konkursse, samal ajal kui miljoni inimese saatusi muutvad ja miljardeid eurosid liigutavad ametiisikud – riigi juhid – pannakse nende kohtadele kusagil hämarates tagatubades ja miskite “omade jopede” poolt! 

3. Pseudoprobleem

Esimene küsimus, mis kindlasti igal eelnevat lugenul tekib on: kust võetakse kõikidest firmades ja asutustes välja need inimesed, kes hakkavad otsustama vaba kohta soovivate kandidaatide sobivuse üle sellele kohale? 

Küsin aga vastu: kes oskaks nimetada mõnda asutust või ettevõtet, kus uue peadirektori või uue osakonnajuhataja kohale saamiseks hakkaks firma sees toimuma pikk poliitiline valimiskampaania, mis päädiks lõpuks ülefirmaliste valimistega?

Vastuseks sellele küsimusele võib tutvuda kõige tavalisema firma kõige tavalisemate ametijuhenditega ja mõelda, kuidas firma (riigiasutus) leiab endale inimese vakantse ametikoha täitmiseks. Et kuidas ja mille alusel sobiv isik välja valitakse. See metoodika ja tegevus on kõikide meie struktuuride – nii era- kui riiklike – igapäevane argipäev. Niisiis, pole vaja leiutada jalgratast. On ametikoha nõuded ja on neile vastavus. 

Kui me terve riigiga ei saa toime nii lihtsa ja praktikas nii tavalise toiminguga nagu uue kaadri leidmine ja ametile vastavuse kontrollimine, siis võiksime lihtsalt riigina laiali mina ja ennast ära lõpetada. Sest millega me siis üldse hakkama saame? 

Tavaliselt on firma-ettevõte-asutus koostanud töökohale vajalike isiku hariduslike, erialaliste ja isiksuslike omaduste loetelu, millele kandidaat peab vastama. Selle alusel valitakse kandidaatide seast välja kõige sobivam isik. Mis keelab meil koostamast samasugust omaduste loetelu riigi kõrgeimate ametiisikute omaduste kohta? Mitte miski. Pole vaja alustada valest otsast, et “Kes valivad?” Alustada tuleks õigest otsast: “Mille alusel valitakse?” Pole vaja esmaselt paika panna valijaid, vaid valiku tegemise tingimused ja kriteeriumid. 

On tõestamata selge, et 1000 lolli ei suuda kunagi endi seast seda ühte ja tarka välja valida. Kui aga määratleda tarkuse kriteeriumid, siis sellist probleemi selle ühe targa väljaselgitamisel ei teki. 

Eelnevat tõde ja praktikat teab iga firma iga kaadiosakonna sekretärineiu, kes firma tööpakkumise kuulutust ajalehele koostab. Enamgi – seda teab iga koolilaps. Kui ta oma õpetaja parandatud matemaatika kontrolltööd vaatab, ta saab kohe aru, kas ta on matemaatikas tark või loll. Ja see selge ja vaidlustamatu otsus tema tarkuse-lolluse kohta ei sõltu sellest, kas tema teadmisi ja pädevust matemaatikas testiva kontrolltöö hindajaks oli õpetaja Kask, Tamm, Mänd või Paju.

Toodud mõttes pole tegelikult mitte midagi uut peale selle, et meil oleks aeg rakendada meritokraatia põhimõtteid ka meie riigi juhtide tasandil. Ja seda nii seadusandliku kui täitevvõimu harus. 

Õnneks võimu kolmas haru – kohtuvõim – meil meritokraatlikult moodustatakse. See on ka mõistetav – ülemkohtunikuks võhik ei kõlba. Mõistetamatu on, miks samadel meritokraatlikel põhimõtetel ei moodustata meil ei seadusandlikku, ei täitevvõimu harusid? Miks seal asendab teadmisi, pädevust ja oskust kuulumine “omade poiste” sekka, lojaalsus oma parteile ja varjatud “tagatubades” tehtud valikud?

Allkas:

Harri Kingo – Facebook

Muu
Viktor Niitsoo

Viktor Niitsoo (sündinud 12. märtsil 1952 Kuressaares[1]) on Eesti vabadusvõitleja, poliitik, riigiametnik ja ajaloolane.

Haridus

Ta lõpetas aastal 1967 Kingissepa 8-klassilise kooli, aastal 1971 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri erialal, aastal 1995 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloolasena, aastal 1998 sai ta Tartu Ülikoolist ajaloomagistri kraadi.

Tööalane tegevus

Aastail 1972–1976 töötas ta vanemtehniku ja insenerina Kommunaalprojekti Kingissepa grupis ja 1976–1980 vanemtehnikuna KRPI Tartu osakonnas, 1984–1987 töötas katlaoperaatorina Tartu Keskkatlamajas ja Ropka Katlamajas, 1987–1990 eelarvestajana Maaehitusprojekti Tartu grupis, 2000–2009 siseaudiitori ja siseauditi osakonna juhatajana (alates 2003) Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, 2009–2012 siseaudiitori ja sisekontrolli juhtiveksperdina Siseministeeriumi Infotehnoloogia ja Arenduskeskuses (SMIT).

Ühiskondlik tegevus

1977. aastal ühines ta rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Andrei Sahharovi tagakiusamise puhul (3. veebruaril 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus esimehele Lech Wałęsale (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27. juuni 1980), avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24.07.1984). Aastatel 1978–1980 oli ta põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" kogude 2–9 toimetaja.

1979. a juunis tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaastöös omakirjastuslikule ajalehele Poolpäevaleht. Samas asjas said hoiatuse Jaan Isotamm, Matti Milius ja Poolpäevalehe toimetaja Hubert Jakobs.

13. märtsil 1980 otsis KGB läbi tema elukoha seoses Jüri Kuke arreteerimisega. 20. oktoobril 1980 läbiotsimised tööl ja kodus ning ülekuulamine seoses Veljo Kalepi arreteerimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.

23.–24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess tema tegevuse üle. Kuna KGB ei suutnud teda muus nõukogudevastases tegevuses süüdistada, jäi põhisüüdistuseks tema intsident TRÜ komsomolitöötajate Madis Kallioni, Valev Plato, Andres Eesmaa ja Mart Raikiga 16. aprillil 1980 noortemaja "Sõpruse" kohvikus, kuhu ta saabus kontvõõrana (koos Ervin Õunapuuga) Noortemaja direktori Riho Illaku sünnipäevale. Eesti NSV KrK § 68 lg 1 alusel (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) mõistis kohus talle kaks aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 2-aastase asumiselesaatmisega. Karistust kandis ta Permi oblastis Tšussovoi rajoonis Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris VS-389/36.[2][3] Pärast vangilaagrit saadeti kaks kuud kestnud vangitapiga asumisele Magadani oblasti Sussumani rajooni Burkandja asulasse, kus töötas lukksepana mäetehnika remonditsehhis.

1984. a juunis Tartusse tagasi jõudnuna tuli 3 aastat veeta administratiivjärelevalve all. Selle perioodi jooksul ei tohtinud lahkuda Tartu linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 21-st õhtul kuni 6-ni hommikul ning pidi kord 2 nädala jooksul end miilitsas registreerima. Samuti puudus võimalus saada erialast tööd ja jätkata õpinguid ülikoolis. 

23. augustil 1987 ta osales ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja "MRP-AEG Infobülletääni" toimetaja.

Poliitiline tegevus

Ta oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, on olnud ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.

Ta oli Eesti Kongressi liige. Ta oli Põhiseaduse Assamblee liige.

Ta valiti 1992. aasta valimistel Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmena riigikokku. Riigikogu riigikaitsekomisjoni (hiljem riigiõiguskomisjoni) liige, Kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse kontrollimise Riigikogu komisjoni esimees, Riigikogu ERSP saadikurühma esimees.

1995. aasta Riigikogu valimistel ta valituks ei osutunud (valimisliidu Isamaa ja ERSP liit nimekirjas), kuid osales VIII Riigikogu töös asendusliikmena (Tõnis Lukase asemel; aastatel 1996–1999; 6. detsembril 1997 heideti ta Isamaaliidust välja.[4])

Uurimistöö

Ta on uurinud peamiselt vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis.[3] Avaldanud teadusartikleid vastupanuliikumise teemal peamiselt ajakirjades Akadeemia ja Tuna.

Teoseid

  1. Vastupanu 1955–1985. – Tartu Ülikooli kirjastus, 1997. http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/22767
  2. Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. – Kirjastus Ortwil, Tallinn 2002. http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:123759 
  3. EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. – Tallinn, 2013 (digiraamat). http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974
  4. MRP-AEG lugu. – Kirjastus SE&JS, Tallinn 1998 (koostanud Viktor Niitsoo ja Eve Pärnaste)
  5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Institutsiooni ajalugu. – Kirjastus OÜ Via Artia, Tallinn, 2008. (toimetaja ja koostaja)

Viited

  1. Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999
  2. Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, kogu 8. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984. Lk 348-357
  3. 3,0 3,1 https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2017/03/NiitsooViktor_Relvastamata_TUNA2001_1.pdf
  4. Urmas Paet Viktor Niitsoo arvati Isamaaliidust välja Postimees 7. detsember 1997

Kirjandus

Välislingid