Rubriik: Muu

Muu
Demokraatia

Demokraatia on diktatuuri üks vorme – on enamuse diktatuur vähemuse üle. Seda teoorias. Reaalsuses aga väikese kliki diktatuur suure enamuse üle. Seega on selle kaasaegsel kujul puhas illusioon – valitseva kliki propagandaga loodud näivus. näitel võite selles ise veenduda. Kui näi jääb väheks, siis näitel.

Niisiis, kui kohtate veendunud demokraati, siis seisate te reaalselt vastamisi diktatuuri veendunud pooldajaga. Või lihtsalt ühe ajupestuga.

Demokraatia põhineb võimul – jõu rakendamise võimalusel või selle reaaalsel rakendamisel. On aga ka teine võimalus – et valitsemine ei põhine jõul, vaid autoriteedil. Seda valitsemise vormi nimetatakse meritokraatiaks. Kuid selline targem ühiskonna korralduse alus – et ei valitse mitte jõud, vaid autoriteet – on kahjuks inimkonna kauge tulevik.

Demokraatia on ideede võistlevus. Tegude tasand välistab – maja ei saa ehitada, kui igamees ehitab oma peas olevat maja. Demokraatia ongi vaid idee, ideoloogia. T positiivne pool on seesama ideede võistlevus, negatiivne pool fakt ja paratamatus, et see üllas ja puhas ideede võistlevus… mandub nii sageli isikute võitlemiseks. Sinnasamasse madalusse mandub nii sageli ka parim idee, mille ehk sünnitas. Võitlusest ju ei välju mitte targem, vaid tugevam… seega, mitte parima idee kandja, vaid suur jõu omaja. Või lihtsalt kavalam, hoolimatum, julmem. a jõujooned rahvusvahelises elus ei jookse mitte kellegi tarkuse, vaid ikka ja alati kellegi tugevuse kohaselt – olgu selleks tugevuseks siis kas majandus (loov) või pommid raketibaasides (destruktiivne).

Võim pole väärtus – autoriteet on väärtus, kui tahame, et ühiskonnana edasi liiguksime. Vahe võimu ja autoriteedi vahel on selle teostamise viisis – võim teeb oma tahte tuseks oma jõuga, autoriteet esitatava tõe ja järgitavate väärtustega. Võim sunnib ennast järgima, autoriteeti järgitakse ise.

Kvalitatiivne muudatus ühiskonnas – võimu valitsemise järk-järguline asendumine autoriteedi valitsemisega – võib teoks saada läbi arengu meritokraatiaks. a arendab autoriteedi valitsemine – meritokraatia, ühiskonnale on piduriks ebapädevate isikute ja gruppide võitlemine võimu pärast – . Võhikute ja ebaeetiliste isikute tegevus pärast võimu saavutamist võib tervele ühiskonnale kujuneda katastroofiks.

Hiina on meritokraatlikku sotsiaalset ühiskonnakorraldust praktiseerinud läbi aastatuhandete. Meie saatus oleneb vaid meie taibust oma mittetöötav ideaal kõrvale panna ja võtta asemele see, mis toimib – meritokraatia. Sest “Ei loe, mis värvi on kass – loeb, et ta hiiri püüab”, nagu Deng Xiaoping vana Hiina rahvatarkust le meenutas. Meie väiksus selliseks meritokraatlikuks pöördeks on meile tohutu eelis võrreldes suurtega. Me võiksime seda oma eelist kasutada.

Harri Kingo

1. Umbejooksu tee

2. Reaalsus meie ümber

3. Pseudoprobleem

Küsin aga vastu: kes oskaks nimetada mõnda asutust või ettevõtet, kus uue peadirektori või uue osakonnajuhataja kohale saamiseks hakkaks firma sees toimuma pikk poliitiline valimiskampaania, mis päädiks lõpuks ülefirmaliste valimistega?

Eelnevat tõde ja praktikat teab iga firma iga kaadiosakonna sekretärineiu, kes firma tööpakkumise kuulutust ajalehele koostab. Enamgi – seda teab iga koolilaps. Kui ta oma õpetaja parandatud matatika kontrolltööd vaatab, ta saab kohe aru, kas ta on matatikas tark või loll. Ja see selge ja vaidlustamatu otsus t tarkuse-lolluse kohta ei sõltu sellest, kas t teadmisi ja pädevust matatikas iva kontrolltöö hindajaks oli õpetaja Kask, Tamm, Mänd või Paju.

Õnneks võimu kolmas haru – kohtuvõim – meil meritokraatlikult moodustatakse. See on ka mõistetav – ülemkohtunikuks võhik ei kõlba. Mõistetamatu on, miks samadel meritokraatlikel põhimõtetel ei moodustata meil ei andlikku, ei täitevvõimu harusid? Miks seal asendab teadmisi, pädevust ja oskust kuulumine “omade poiste” sekka, lojaalsus oma parteile ja varjatud “tagatubades” tehtud valikud?

Allkas:

Harri Kingo – Facebook

Muu
Viktor Niitsoo

Viktor Niitsoo (sündinud 12. märtsil 1952 Kuressaares[1]) on Eesti vabadusvõitleja, poliitik, riigiametnik ja ajaloolane.

Ta lõpetas aastal 1967 , aastal 1971 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri erialal, aastal 1995 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloolasena, aastal 1998 sai ta Tartu Üliist ajaloomagistri kraadi.

Tööalane tegevus

Aastail 1972–1976 töötas ta vanemtehniku ja insenerina Kommunaalprojekti Kingissepa grupis ja 1976–1980 vanemtehnikuna KRPI Tartu osakonnas, 1984–1987 töötas katlaoperaatorina Tartu Keskkatlamajas ja Ropka Katlamajas, 1987–1990 eelarvestajana Maaehitusprojekti Tartu grupis, 2000–2009 siseaudiitori ja siseauditi osakonna juhatajana (alates 2003) Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, 2009–2012 siseaudiitori ja sisekontrolli juhtiveksperdina Siseministeeriumi Infotehnoloogia ja Arenduskeskuses (SMIT).

lik tegevus

1977. aastal ühines ta rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaastööd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele protestikirjadele, nagu protest akadeemik Andrei Sahharovi tagakiusamise puhul (3. veebruaril 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus esimehele Lech Wałęsale (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSV Liidu ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27. juuni 1980), avalik kiri ÜRO peasekretärile ja tuumarelvi omavate riikide tele (24.07.1984). Aastatel 1978–1980 oli ta põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" kogude 2–9 toimetaja.

1979. a juunis tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus nõukogudevastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaastöös omakirjastuslikule ajalehele Poolpäevaleht. Samas asjas said hoiatuse Jaan Isotamm, Matti Milius ja toimetaja .

13. märtsil 1980 otsis KGB läbi t elukoha seoses Jüri Kuke arreteerimisega. 20. oktoobril 1980 läbiotsimised tööl ja kodus ning ülekuulamine seoses Veljo Kalepi arreteerimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.

23.–24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess t tegevuse üle. Kuna KGB ei suutnud teda muus nõukogudevastases tegevuses süüdistada, jäi põhisüüdistuseks t intsident TRÜ komsomolitöötajate , , ja Mart Raikiga 16. aprillil 1980 noortemaja "Sõpruse" kohvikus, kuhu ta saabus kontvõõrana (koos Ervin Õunapuuga) Noortja direktori sünnipäevale. Eesti NSV KrK § 68 lg 1 alusel (nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda) mõistis talle kaks aastat vabadusekaotust range režiimiga parandusliku töö koloonias ühes sellele järgneva 2-aastase asumiselesaatmisega. Karistust kandis ta Permi oblastis Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris VS-389/36.[2][3] Pärast vangilaagrit saadeti kaks kuud kestnud vangitapiga asumisele Magadani oblasti Burkandja asulasse, kus töötas lukksepana mäetehnika remonditsehhis.

1984. a juunis Tartusse tagasi jõudnuna tuli 3 aastat veeta administratiivjärelevalve all. Selle perioodi jooksul ei tohtinud lahkuda Tartu linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 21-st õhtul kuni 6-ni hommikul ning pidi kord 2 nädala jooksul end miilitsas registreerima. Samuti puudus võimalus saada erialast tööd ja jätkata õpinguid üliis. 

23. augustil 1987 ta osales ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja "MRP-AEG Infobülletääni" toimetaja.

Poliitiline tegevus

Ta oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, on olnud ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.

Ta oli Eesti Kongressi liige. Ta oli Põhiseaduse Assamblee liige.

Ta valiti 1992. aasta valimistel Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmena riigikokku. Riigikogu riigikaitsekomisjoni (hiljem riigiõiguskomisjoni) liige, Kaitsepolitsei tegevuse likkuse kontrollimise Riigikogu komisjoni esimees, Riigikogu ERSP saadikurühma esimees.

1995. aasta Riigikogu valimistel ta valituks ei osutunud (valimisliidu Isamaa ja ERSP liit nimekirjas), kuid osales VIII Riigikogu töös asendusliikmena (Tõnis Lukase asemel; aastatel 1996–1999; 6. detsembril 1997 heideti ta Isamaaliidust välja.[4])

Uurimistöö

Ta on uurinud peamiselt vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis.[3] Avaldanud teadusartikleid vastupanuliikumise tel peamiselt ajakirjades Akadeemia ja Tuna.

Teoseid

  1. Vastupanu 1955–1985. – Tartu Ülii kirjastus, 1997. http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/22767
  2. Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. – Kirjastus Ortwil, 2002. http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:123759 
  3. EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. – , 2013 (digiraamat). http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974
  4. MRP-AEG lugu. – Kirjastus SE&JS, 1998 (koostanud Viktor Niitsoo ja Eve Pärnaste)
  5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Institutsiooni ajalugu. – Kirjastus OÜ Via Artia, , 2008. (toimetaja ja koostaja)

Viited

  1. Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning te isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. , 1999
  2. Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, kogu 8. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984. Lk 348-357
  3. 3,0 3,1 https://www.ra.ee/wp-content/uploads/2017/03/NiitsooViktor_Relvastamata_TUNA2001_1.pdf
  4. Urmas Paet Viktor Niitsoo arvati Isamaaliidust välja Postimees 7. detsember 1997

Kirjandus

Välislingid

Muu

Ühes tes läks andmiseks meie kestmise üle – kas eestlased ikka kestavad? Võtan oma arvamised kokku:
—-
Meid on siin s 0,9 miljonit. Sündivus on vaid 1,5 – 1,6. Vaja oleks minimaalselt 2,1. Ja enam. Me loodame kesta, aga… me ei kesta. Võimatu. Me ise seda numbrit 0,9 miljonit siin ei säilita mingil juhul. See number jääbki vähen. Ainus viis siia inimesi juurde saada ongi neid siia lubada. Kas see siis veel aga see on, mida meie enda ümber näeme… Koht maakaardil ei kao kuhugi, nimetus ka mitte. Kuid kui me siin hääbume, ära rändame ja siia tulevad võõrad, siis mingi paarisaja aasta pärast on eestlased siin ehk lokaalne etniline vähemusgrupp, ja ongi kõik.

Pole ols imevahendit, mis paneks kõik eesti sünnitusealised naised 3 – 4 ja enam last endale sünnitama, et meie rahvaarv kasvaks loomulikul teel. Patriootlikud hüüdlaused siin ei aita. Lendlause, et oleme ka varem sellisest iibeaugust välja tulnud ei tööta – kaasaja olud on täiesti teised kui need olid Põhjasõja ajal.

Esiteks – tänased naised peavad käima tööl, et pere ära a. Vaid meeste palgast ära elamiseks ei piisa. See on kapitalistlik tootmine ja kasumi jagamine ja seda me ära ei muuda. Naiste töötamine on paratamatus, et ära elada. Lapsed aga sel juhul ei sünni. Pole võimalik oma fertiilses eas tööd rügada ja olla samas paljulapselise pere .

Teiseks on naised ntsipeerunud – nad tahavadki õppida, tööl käia, karjääri teha ja olla oma elus igas mõttes sama vabad kui on mehed. Tegelikult aga sama orjastatud töö ja palga külge nagu on mehed.

Ka mehed tahavad seda, et naised oleksid “vabad” – rabaksid ise tööd teha ja poleks mehe ülalpidamisel. Kodukana koos lasteparvega ei taha endale keegi – see on väga kulukas ja aheldab. Meestel pole seega naiste ntsipatsiooni vastu midagi. Mehed ise ei igatse paljulapselisi peresid – see sunnib nad tööle, kohustab neid ja paneb nad vastutama. Olla vaba ja vastutuseta on lihtsam ja parem. Paljulapselisus seda vabadust meestele ei võimalda. See on kapitalismi sünnitatud ideoloogia meie inimeste peades.

Niisiis, majandusmudel – kapitalistlik tootmine – pluss sellest sündinud ideoloogia – ntsipatsioon – need on kaks suurt takistust, mis meie rahvaarvu paratamatult vähendavad. Ja mingid tasuta ilõunad, isapuhkused, pisikesed ed nende kahe objektiivse ja üksikinimesest või perest sõltumatu teguri vastu ei aita. Mehed ei hakka kunagi teenima sellist palka, et oma suurperet üksi ülal pidada, riik ei hakka kunagi maksma selliseid i, et ilma tööl käimata üles kasvatada. Ühe lapse üleskasvatamine maksab ca 100 000 €.

Ühtlane areng ja kapitalism kogu s hoiaks rahvastikku stabiilsena. Paraku on kapitalism levinud vaid Õhtumaades – Õhtumaad elavad uues modernses s. Idamaad, Aafrika ja Ladina-Ameerika elavad edasi teises – traditsioonilises s, kus naine pole ntsipeerunud. Seal sünnivad . Õhtumaadel enam mitte. See ebaühtlane areng paneb vaesed – 5,6 miljardit – paratamatult samasugust rikkust igats ja vapramaid nende seast rändama sinna, kus on parem.

Asja helgem pool: et me siin s välja sureme ja laiali hajume, see on tragöödia vaid meile. Globaalses mastaabis ei oma see üldse mingit tähtsust, kui me ka homsest olta oleksime – igal aastal suureneb maakera elanike arv ca 85 miljoni inimese võrra. Meie lahkumine on täpe. ei märkagi seda.

Kui tahame kesta, peaksime loobuma kapitalistlikust tootmisest, vastavast elukorraldusest ja samas loobuma ka kõikidest neist hüvedest, mida kapitalism meile pakub. Kui aga tahame tarbida, nagu tarbitakse kapitalismis, kui tahame homme tarbida rohkem kui täna, siis me peame ka tootma, nagu toodetakse kapitalismis. Ja veelgi enam tootma. Töötama lausa surmani, et kuidagi elus püsida. Mis !? Kapitalism ja ntsipatsioon välistavad . Need tooks meile 19. sajandi natutaalmajandus, aga sinna me tagasi ei lähe. Ei taha. Võimatu. Välistatud. Naiste nn. “vabadus” – tegelikult aga kaasamine tööprotsessidesse võrdselt meestega on juba lõpetanud piisava sünnitamise. Rahvas lihtsalt ei taastooda ennast. Seda ei taha naised, seda ei taha mehed. Kõigil on lasteta lihtsam. Bioloogiline tarve veel natuke on ols, aga seda ei jätku 3 – 4 ja enama lapse saamiseks ja üles kasvatamiseks.

Lauldagu palju tahes, tantsitagu rahvatantse, peetagu tuliseid ja optimistlikke kõnesid, viidatagu mineviklule, mil demograafilis aukudest välja tulime, räägitagu 10 tuhande aasta pikkusest ajaloost – see kõik ei loe. Ajastu on teine, maailm on teine, majandus on teine, inimeste peades on täiesti teine mõtlemine. Vaadatagu parem ennast ausalt – me ju ei tee midagi, et kesta. Halvem veel – me ei tahagi midagi teha, me ei i midagi teha, et kesta. Mõni peab veel sütitavaid, ega sisutühje rumalaid ilukõnesid… ja see ongi kõik, mida me teeme. Lapsi me ei tee – me ei jaksa neid ülal pidada. Me ei taha neid. Üks on norm, kaks on juba tublidus, kolm on aga elu riski piiril – kas suudetakse enast veel välja vedada? Eriti, kui mees teise ja noorga läheb? Nii me kaomegi. Leppige sellega. Sest ega teist varianti polegi.

Olgem aga õnnelikud – me elame eestluse kuldajal. 150 aastat tagasi meid eestlastena veel ei olnud, 150 aasta pärast meid enam taas pole. Meie ajastu ongi meie kuldajastu. Hakkas kergem? Loodan

Allikas