Rubriik: Teadus

Teadus
Enn Tõugu: masinad on üha targemad, mis edasi saab?
Arvutiteadlane Enn Tõugu | FOTO: Mati Hiis /

Kui minult küsitakse, kas masin saab mõelda, pean vastama, et ei tea. Põhjuseks on eelkõige see, et pole kokku lepitud, mida mõtlemise all mõeldakse. Kas delfiin mõtleb? Kas koer mõtleb? Masin on sel juhul muidugi arvuti või arvutit sisaldav masin, näiteks isesõitev auto, roboti rääkimata.

Kui ma 57 aastat tagasi arvutitega esimest korda kokku puutusin, olid nad veel üsna rumalad. Kuid visionäärid, sealhulgas ka mitmed targad matatikud, arvasid, et peagi hakkavad arvutid inimkeeli mõistma ja tõlkima, ning põhimõtteliselt nende intelligentsusel polegi piiri. Asjade senine areng pole seda kinnitanud, ent viimasel ajal on jälle tekkinud ootused, et peagi võib juhtuda ime ja arvutid võtavad inimestelt üle õiguse olla kõige targd.

Selline olukord võiks tekkida juhul, kui üha kiirenev (eksponentsiaalne) arvutite ja tarkvara võimekuse kasv viib selleni, et nende toimimise üle kaob inimestel kontroll. Tehisintellektiga seotud ohtude eest hoiatavad mitmed asjatundjad, sealhulgas Ray Kurzweil Google’ist ja teadlased Masinintellekti Uurimisinstituudist MIRI Californias (mis kuni 2013. aastani kandis Singulaarsuse Instituudi nime). Sõna «singulaarsus» instituudi nimes tähendas just olukorda, kus pidev areng asendub väga kiirete ja ettearvamatute muutustega, mille tulemused võivad inimestele olla katastroofilised.

Näib, et esialgsed katastroofi-kartused on siiski kahanenud, kuid MIRI eesmärk on ikkagi uurida masinate intellekti ja nende käsutuses oleva info mahu kasvuga seotud ohtusid. Neid ohtusid on piisavalt. Seda eriti küberruumis, mille moodustab tohutu hulk interneti kaudu omavahel seotud arvuteid. Juba käesoleval ajal on botiparved väga tüütuks muutunud. Need on kooslused kümne ja sadadest tuhande pahavara programmidest, mis kuulavad interneti kaudu neid juhtivate programmide — kontrollerite – käske. Käsu peale suudavad nad rünnata servereid ning halvata nende töö. Probleem on selles, et iga üksik bott on väike ja märkamatu programm, mille olsolu arvutis on arvuti kasutajale enamjaolt ohutu ja teadmatu. Seega on üksikuid botte ja kasutu hävitada, tuleb leida ja kahjutuks teha nende kontrollerid.

Siinkohal tasub märkida, et igasugune ülisuur võimekus, olgu see suur võimsus, nagu tuumajaamades, või suur oodatav tarkus, nagu arvutitel, on põhimõtteliselt võimalike katastroofide allikas. Tšornobõli katastroofi põhjustasid küll inimesed, ent selle kohutavad tagajärjed olid tingitud tuumajaamas peitunud ülisuurest energiast. Need ohud on säilinud, seda kinnitavad ka Fukushima tuumajaama õnnetus Jaapanis, tuumapommide tobedast kogumisest mitmetes riikides rääkimata. Arvutite üha kasvav võimekus pole seotud energiaga, vaid infoga, võiks isegi öelda – teadmistega. Ning see võimekus üha kasvab. Ka siin võib tekkida olukordi, millega võrreldes juba juhtunud miljoni krediitkaardi andmete leke tundub tühisena. Seetõttu on MIRI eesmärk tänapäeval vägagi ajakohane.

Veel mõni aeg tagasi olid tehislikku intelligentsust omavad programmid, näiteks malemängu programm, mis võitis Garri Kasparovit, väga kitsalt spetsiifilised. Tänapäeval on tekkinud masinaid, seejuures mitte ainult roboteid, mille võimekus põhineb palju lail intelligentsusel. Sobivaks näiteks on isesõitvad autod, mis arenevad kiiresti ning on peagi sisse võtmas kindlat kohta linnatranspordis. Selline auto mitte ainult ei pea otsustama, mida ja kuidas teha, vaid peab eelkõige suutma jälgida kiiresti muutuvat keskkonda. Ta peab märkama liiklejaid, sealhulgas jalakäijaid, sõiduteed, liiklusmärke ja iseenda dünaamikat. Selleks on auto varustatud laserite, radarite, ultraheliseadmete ja güroskoobiga. Esialgu on selline andurite komplekt kallis, kuid masstootmisel muutub nii odavaks, et autotootjad valmistuvad juba praegu sellega raha teenima. Toome näiteks Singapuri tiheda liiklusega piirkonnas One-North möödunud aasta aprillist alates liikluses taksona katsetatavad nuTonomy autod. Selle projekti praktilist tähtsus peaks ka tallinlased hästi mõistma. Nimelt on Singapuri One-Northi piirkonnas väga parkimiskohti leida. Kui väikesed isesõitvad taksod lait kasutust leiavad, kaob seal suure hulga eraautode parkimise vajadus ära. Seni on Renault Zoe elektriauto baasil ehitatud nuTonomy end Singapuri liikluses nii hästi näidanud, et nüüd katsetatakse seda ka Bostoni Cambridge’i piirkonnas. Lisaks nuTomyle valmistavad isesõitvaid autosid turule toomiseks ette mitmed teised firmad, nagu Tesla, Google, Volkswagen jt.

Paneme autod omavahel suhtl

Muidugi on isesõitvad autod juba liiklusõnnetusi põhjustanud. Samas on nende sagedus läbitud kilomeetrite kohta tunduvalt väiksem kui tavaautodel. Liiklusõnnetusi saaks tunduvalt vähendada, kui panna autod lühikese maa peal omavahel suhtl. Seda oleks juba praegu lihtne tehniliselt korraldada, lisades ka juhiga autodele väheke elektroonikat. Laevadel on juba tuslik kasutada sase otstarbega AIS-süsteemi, mis teatab iga laeva liikumise suunda ja kiirust ning hoiatab ohtlikult lähenevate laevade eest. de juures takistab omavahelist suhtlemist aga autotootjate vähene huvi, sest siit ei paista tulu – ega autojuhidki sellist autode sõltumatust suurendavat süsteemi ei hinda. juht ei ole rahul, kui auto tst sõltumatult kiirust piirab või pidurdab, seda isegi siis, kui selline teguviis hoiaks ära ahelkokkupõrked ja mitmed teised avariid.

Näib, et transport on ala, kus intelligentsed programmid võtavad peagi inimestelt juhtimise üle. Lennukite autopiloodid on tuntud rohkem kui kuuskümmend aastat. Laevad ei seila tänapäeval praktiliselt kunagi ilma automaatsete navigeerimisseadmeteta. Minu mõne aasta tagune kogemus Nauticat-tüüpi jahiga Põhjamerel on ilmekas. Jahi kapten Rein ütles, et pärituules lainega purjetades ei usalda ta rooli inimese kätte, sest autopiloot on töökindlam. Kuna olin aastakümneid purjetanud ning küllalt enesekindel, püüdsin ise roolida jahti lainetel pärituules, mis oleks peaaegu lõppenud masti murdumisega, sest jaht minu käes pööras laine mõjul ootamatult tuulele teise külje. Güroskoobiga varustatud autopiloot osutus minust parks roolimeheks. Pange tähele, et see oli suhteliselt väikesel purjejahil, mille varustus ei ole keerukas ega maksa suurte laevade omaga võrreldes peaaegu midagi. Ennustuste järgi on suured tankerid peagi kaugjuhitavad ning seilavad ainult autopiloodi abil. See tähendab, et kaptenisillal pole ühtegi inimest seni, kuni pole sadamasse saabumist. Selle laeva tüürimees pole kunagi merehaige, sest t töökoht on kaldal, vahel tuhandeid kilomeetreid laeva asukohast el. Tankeri meeskond on sel juhul minimaalne, ainult mõni valvemehaanik igaks juhuks laevas.

Kiirelt otsuste tegemine

Pöördume korraks tagasi loo alguses mõtlemise kohta püstitatud küsimuse juurde. Mõtlemise üks eesmärk on kindlasti mingi otsuse tegemine, ning teisest küljest, otsustamine ilma mõtlemiseta pole vist ka võimalik. Kui jälgime tähelepanelikult auto juhtimist, siis märkame, et juht peab teg pidevalt otsuseid kiiruse, suuna muutmise jne kohta. Selliseid otsuseid teeb ka isesõitev auto. Siin peame viitama Nobeli preemia omaniku Daniel Kahnni tuntud raamatule [1] kiire ja aeglase mõtlemise kohta. Selle põhiline sõnum on, et inimesel on võime teha alateadlikult kiireid otsuseid, tuginedes oma kogemustele. Kuid on ka võime otsustada teadlikult arutledes. Viimane otsustamisviis võtab aga rohkem aega. juhte treenitakse autois selleks, et nad suudaksid kiire mõtlemise meetodil, s.t alateadlikult teha õigeid otsuseid.

Isesõitvad autod peavad teg otsuseid kiiresti, kuid see ei tähenda, et nad ei võiks kasutada loogilisi arutluskäike, nagu seda teeb inimene aeglase mõtlemise korral. Nimelt siin tuleb ilmsiks arvutite suure töökiiruse eelis. Arvuti jõuab ka loogiliselt arutledes teha otsuseid liikluses toimimiseks piisavalt kiiresti, mida inimene ei jõuaks. Tarkvara arendamiseks, s.t liikluse õppimiseks, sõidavad isesõitvad autod sadu tuhandeid kilomeetreid, tavaliselt kahe autos istuva eksperdi tähelepaneliku jälgimise all. Et sellise treeningu ja imise vajadusest paremini aru saada, tasub vaadata akadeemik Tarmo Uustalu hiljuti Postimehes ilmnud kirjutist «Kas tehismõistus peaks aru andma?» [2] Põhjalikumaks tutvumiseks tarkvara õppimisvõimega võib soovitada ainult uuid tehisintellekti raamatuid [3], sest see on valdkond, kus just viimastel aastatel on toimunud läbimurre.

Enamiku isesõitvate autode tarkvara on treenitud kiire mõtlemise rakendamiseks. Erandiks on ainult nuTonomy, mille otsustusprogramm on teadlikult koostatud loogiliste reeglite põhiselt. Lähl vaatlusel võib märgata, et teatud arvu reegleid kasutavad otsustamise juures siiski kõik isesõitvad autod. Siia kuuluvad näiteks reeglid inimese ohutuse kohta, millel on kõrgeim prioriteet.

Otsustagu nüüd lugeja ise, kas masin mõtleb, kui juhib autot.

[1] Daniel Kahnn. Thinking, fast and slow. Penguin Books. 2011.

[2]Tarmo Uustalu. Kas tehismõistus peaks aru andma? Postimees, 30.10.2016.

[3] Ian Goodfellow, Yoshua Bengio, Aaron Courville. Deep Learning. MIT Press, 2016.

Allikas

Teadus
Eesti kui isejuhtivate sõidukite testriik

Riigikantselei kuulutas möödunud kuul välja hanke isejuhtivate sõidukite kasutuselevõtmise analüüsimiseks ja ettevalmistamiseks.

Hanke võitja üheks ülesandeks on isejuhtivate sõidukite suurtootjate ja tehnoloogiaarendajate sse meelitamine ja seda eesmärgiga alustada sõidukite imist s juba 2017. aastal eesistumise raames.

See on esimene samm pakkuda end välja arendus- ja keskkonnana autonoomsete sõidukite võidujooksus ning ka oma õiguskeskkonda arendades anda tuul tiibadesse innovatsioonilainele majanduses.

noomsete sõidukite arendustegevus on viimaste aastate jooksul hüppeliselt kasvanud. Juba on kättesaadavad sõidukid, mis suudavad end ise parkida ning hoida nii sõidurida kui ka pikivahet.

Isejuhtivaid sõidukeid arendavad nii tehnoloogiaettevõtted (nt Google) kui ka autotootjad (nt Volvo). Tesla täiustab oma autosid isejuhtimist võimaldava riist- ja tarkvaraga ning Uber töötab välja isejuhtivaid taksosid.

Kui tehnoloogia arengut on võimalik mõõta kuudega, siis õiguse arengut peab samas mõõtma sageli aastakümnetega.

Õiguslike raamide mõttes elame me endiselt aastas 1968, mil võeti vastu teeliikluse konventsioon. Selle kohaselt peab igal liikuval sõidukil ol juht, kes on igal ajahetkel võimeline oma sõidukit kontrollima ja vajalikke manöövreid teg.

Võib arvata, et 1968. aastal kasutatud sõidukite puhul polnud muu variant mõeldavgi. Olukorras, kus GPS-signaal avati tsiviilkasutusele alles 2000. aastal, oli sõidukite iseseisev navigeerimisvõime kauge unistus.

Konventsiooniga on liitunud kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peale Ühendkuningriigi ja Hispaania. See tähendab, et konventsioonist tulenevad kammitsevad ka selliseid autotööstusega riike nagu Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia.

Just viimatimainitud, koos Austria ja Belgiaga, on teinud ettepaneku muuta konventsiooni selliselt, et see lubaks juhi rolli sõiduki juhtimisel vähendada.

Valdkonna ekspertide hinnangul alustatakse konventsiooni ümbersõnastamisega rahvusvahelisel tasemel alles 2019. aastal.

On selge, et konventsiooniga mitteliitunud riikidel (näiteks Ameerika Ühendriigid) on isesõitvate autode imisel oluliselt vabamad käed.

Käesoleva aasta septembris avaldas transpordiministeerium juhised autonoomsete sõidukite ohutuks arendamiseks. Juhistes mööndi, et uute tehnoloogiate tõus on möödapääsmatu ning isejuhtiva autodest võib saada suurim murrang pärast isiklike sõidukite kasutuselevõttu.

Mõni päev pärast juhise avaldamist ilmunud juhtkirjas nägi ka Barack Obama isejuhtivates autodes võimalust parandada inimeste liikumisvõimalust ning suurendada liiklusohutust (94% Ameerika autoõnnetus tulenevad inimkäitumisest).

Seega võib ütelda, et ülailmne võidujooks käib mitte ainult autonoomsete sõidukite arendamises, vaid ka arendus- ja keskkonna loomises ja pakkumises.

Olukorras, kus õiguslikud raamid on jäänud tehnoloogiliste võimaluste jaoks liiga kitsaks, võidab kiireim kohaneja. püüd selles võidujooksus osaleda ning hea õnne korral teisi ka edestada, on ainult kiiduväärt.

Õiguskeskkonda arendades on l võimalus meelitada välis- ja kodumaiste ettevõtete investeeringuid ning anda seeläbi panus nii majandusse kui ka innovatsiooni

Erinevatel automatiseerituse tasemetel on erinevaid definitsioone ning juba mõnda aega on olnud vajadus need ühtlustada, et soodustada selgust ja järjepidevust.

Seetõttu kinnitab käesolev eeskiri SAE rahvusvahelised automatiseerituse tasemete definitsioonid. Need jagavad sõidukid tasemete vahel vastavalt, et “kes mida teeb ja kuna”.

Üldiselt:

– SAE tase 0, juht teeb kõike;

– SAE tase 1, automatiseeritud süsteem suudab pakkuda juhile abi mõnede juhtimistoimingute sooritamisel;

– SAE tase 2, automatiseeritud süsteem suudab ise sooritada mõningaid juhtimistoiminguid, samal ajal kui juht jälgib sõidukeskkonda ja sooritab ülejäänud juhtimistoimingud;

– SAE tase 3, automatiseeritud süsteem suudab ise sooritada mõningaid juhtimistoiminguid ja jälgida teatud juhtudel sõidukeskkonda, kuid juht peab ol valmis uuesti kontrolli üle võtma, kui automatiseeritud süsteem seda nõuab;

– SAE tase 4, automatiseeritud süsteem suudab ise sooritada juhtimistoiminguid ja jälgida sõidukeskkonda ja juht ei pea kontrolli uuesti üle võtma, kuid automatiseeritud süsteem toimib ainult teatud keskkondades ja teatud tingimustel;

– SAE tase 5, automatiseeritud süsteem suudab ise sooritada kõiki juhtimistoiminguid samadel tingimustel nagu juht.

Tabeli allikas: SAE Intetional, Scientific American

Valitsuse tegevusprogramm, hanke viitenumber: 178904

Allikas

Teadus
Saast kütuseks: keemikud leidsid poolkogemata viisi, kuidas süsihappegaas piirituseks muuta – Forte

 

CO2 ehk süsihappegaas on teadagi üks planeedi suuremaid murekohti, nüüd aga suudeti sellest üsna lihtsate vahenditega etanooli ehk viinapiiritust valmistada. Tulemustest kirjutab ChemistrySelect. Adam Rondinone USA energeetikaministeeriumi Oak Ridge`i katselaborist ütleb, et katset tehes ei oodanud üllatavat tulemust mitte keegi.

Rondinone ja ta kolleegid lõid laboris katalüsaatori (see on aine, mis muudab reaktsiooni kiirust), kasutades selleks süsinikku, vaske ja lämmastikku. Vase nanoosakesed suruti imetillukeste süsinikupiide otsa, piide pikkus oli 50-80 nanomeetrit. Iga pii otsas on tilluke tilk lämmastikku. Need piid käituvad justkui piksevarrastena, mis koondavad elektrokeemilise reaktsiooni piide tippu.

Sellise katalüsaatori ja vaid 1,2 voldise pingega elektrivoolu abiga suudeti CO2 vesilahus muuta etanooliks ehk viinapiirituseks.

Rondinone ütleb, et tulemus oli üllatav mitmel põhjusel.

“Me soovisime uurida ühe eeldatava reaktsiooni esimest etappi, aga siis saime aru, et meie ehitatud katalüsaator tegi kogu reaktsiooni (süsihappegaasist piirituseks) üksi ära,” lausub Rondinone. Teine üllatus oli, et põlemisprotsess on võimalik väga tagasihoidlikku elektrihulka kasutades praktiliselt tagurpidi keerata. Kolmandaks arvati, et katse tulemuse saaduseks ei ole mitte etanool, vaid hoopis palju vähem väärtuslik metanool. Jättes alkohoolsete jookide koostise kõrvale, kasutatakse etanooli olulise kütusekomponendina – selle lisamisega suurendatakse bensiini oktaanarvu (näiteks Ameerika Ühendriikides, kus katse tehti, moodustab see 10-15% bensiinisegu koostisest).

“Me võtame süsihappegaasi, mis on põlemise kõrvalsaadus, keerame reaktsiooni tagurpidi ja saame tulemusena kasulikku kütust”, ütles Rondinone pressile. “Etanool oli üllatus – on väga keeruline minna otse süsihappegaasist vaid ühe katalüsaatori abiga otse etanoolini.”

See pole esimene katse süsihappegaasist midagi asjalikku teha. Tiimid üle maailma on proovinud sellest näiteks metanooli teha, üks Islandil tegutsev meeskond soovib aga sellest valmistada kivikänkraid, mille võiks lihtsalt ohutult maha matta.

Maailm, Teadus
Kuidas paavst kanad paksuks muutis – Loodus, Postimees.ee

Katoliku kiriku otsus paast kohustuslikuks muuta pani inimesi kasvatama paksemaid ja rohkem munevaid kanu. 
 
Tänapäeval leiab kana mistahes restorani menüüst, rääkimata kana võidukäigust kiirtoidus. Tegelikult tuli kana eurooplaste toidulauale alles tuhat aastat tagasi, kui katoliku kirik neljajalgsete loomade söömise paastuajal ära keelas, vahendab ajakiri Science. Sel nädalal esitletud teadustulemused näitavad aga, et paavsti otsus võis muuta ka kanade geneetikat, pannes neid aasta läbi munema ning muutes nad ümaramaks.

Väljakaevamisi tehes avastasid zooarheoloogid, et umbes 1000 aastat tagasi hakkas kanakontide arv suurenema. Kui varasemast ajas pärit kanakonte leidus umbes viis kuni kuus protsenti, siis kusagil 1000.aasta lähedal muutus see 12 – 14 protsendiks. Samal perioodil suurenes ka munade ja kalade tarbimine.

Kõik need muutused leidsid aset pärast usureforme, mis paastu kohustuslikuks muutsid. Et paastupäevi kogunes aasta peale ligi 130, tähendas see kristlikele rahvastele suurt muutust. Kuigi neljajalgsete loomade liha paastu ajal süüa ei tohtinud, ei kehtinud see keeld kahejalgsetele loomadele ning nii nägid näljased eurooplased väljapääsu kanades.

Nõudlus kanade järele suurenes üha enam ning nii hakati neid linde ka rohkem kasvatama, sealjuures eelistati linde, kes munesid aastaringselt ja olid seekaudu ka suuremad. Teadlased usuvad, et need kanad kandsid spetsiifilist geenivarianti, mis pani neid rohkem munema ja muutis neid suuremaks. Ajapikku muutusidki sedasorti kanad domineerivaks.

Geneetikute sõnul näitab see uuring, kui olulist rolli inimesed tegelikult teiste loomade evolutsioonis mängivad. Edasi plaanivad nad uurida muu maailma kanu, kus paavsti paastunõuded nii suurt rolli ei mänginud.

Teadus
Primaatide alkoarmastus seletab ka inimeste joogiharjumusi

 

Looridele võib käärinud puuviljade tarbmine anda olulise konkurentsieelise. Foto: Frans Lanting/Scanpix
Katse näitas, et need kaks eeliklooma eelistavad alkoholi veele. Oskus käärinud nektarit lõhna järgi leida annab eelise.
Inimesega lähedases suguluses primaate ja inimahve uurivad teadlased on juba ammu täheldanud, et näiteks šimpansidel on kombeks võimaluse korral juua looduslikult käärinud taimemahlasid. Seni on aga oletatud, et loomad pigem lihtsalt taluvad alkoholi, kui seda jooma satuvad, mitte ei haara teadlikult joogi järele.

Nüüd võtsid Kalifornia ülikooli teadlased aga asja ette ja uurisid kahe primaadiliigi – aiede ja looride – eelistusi. Katseloomadeks said kaks Madagaskarist pärit aiet ja üks Kagu-Aasia loori. Tulemused avaldati ajakirjas Royal Society Open Science ja annavad terminile «viinanina» sootuks uue tähenduse.

Suurte kõrvade, punnis silmade ja pikkade keskmiste sõrmedega aied on ühed veidramad loomad maailmas. Nüüd tuleb välja, et neil võib veres olla ka nii mõnigi promill.

Tihtipeale üheks kõige veidramaks imetajaks peetavatel aiedel on nende meelistoidu põrnikavastsete mädanevast puidust välja koukimiseks välja arenenud ebatavaliselt pikk keskmine sõrm. Madagaskari pikkadel vihmaperioodidel kasutavad nad seda aga hoopiski palmilaadse ränduripuu nektari joomiseks. Looduslike pärmidega kokkupuutel võib see nektar aga väga kergelt käärima minna. Kagu-Aasias elavate looride jaoks on põhitoiduks aga looduslikult kuni 3,8 protsendise alkoholisisaldusega palminektar.

..on paksem kui vesi

Katse käitus panid teadlased loomakeste «toidulauale» neli topsikut looduslikku nektarit meenutava suhkrususe, aga erineva alkoholisisaldusega jooki ja jälgiti, millist eelistatakse. Kontrolli mõttes lisati nende kõrvale ka tops tavalise veega. Et vältida konkreetsete topside haaramise harjumust vahetati igal katsel topside asetust laual. Nii saigi katse üles seatud ja teadlased võisid lasta aied ja loorid magusaid jooke mekutama.

Eksperimendi tulemustest ilmnes vähemasti aiede puhul selgelt kangemate jookide eelistus. Topside juurde pääsedes teadsid nad tõenäoselt lõhna järgi peaaegu kohe haarata kõige kangema topsi järgi ja jõid sealt ka kõige rohkem. Kui see tühjaks sai, üritasid nad oma pikkade sõrmedega topsi põhjast veel viimast kraapida. Looridel tulid alkoholilembus välja mõnevõrra nõrgemalt, kuid nende puhul ilmnes tugevam vastumeelsus puhta vee suhtes.

Kuigi puudub selge teooria selle kohta, miks primaadid alkoholimaiad on, toetavad selle uuringu tulemused Robert Dudley poolt 2004. aastal välja käidud «purjus ahvi» hüpoteesi, mis põhjendab inimeste alkoholilembust evolutsiooniliste eelistega. Esiteks lõhnavad suhkrurikkad käärima läinud puuviljad tugevamalt ja see võimaldab vihmametsas elavatel loomadel neid kiiremini üles leida. Nagu inimestel, aeglustab alkohol ka loomadel ainevahetust ja soosib rasvade ladestumist, mis võib enne vähese toiduga perioode kasuks tulla. Dudley teooria kohaselt võib selline alkoholi eelistamine meie evolutsioonilises ajaloos olla põhjuseks, miks inimesed alkoholiga liialdama kipuvad.

Allikas

Teadus
PISUT FÜÜSIKATARKUST: mis on volt ja mis on amper? | Õhtuleht

Kui sul on keskkoolijärgsetel aastatel läinud lootusetult meelest füüsikatunnis õpitud Ohmi seadus ning omavahel parasjagu sassis pinge ja voolutugevuse mõiste, siis tuleb sulle kasuks järgnev meeldetuletus ja teadmata kunstniku äsja Facebookis viraalseks läinud illustratsioon.

Vikipeedia ütleb, et Ohmi seadus on üks elektriahelate põhilisi seadusi. See seadus on saanud nime saksa füüsiku Georg Simon Ohmi (1789–1854) järgi, kes selle 1826. aastal sõnastas.

Ohm seadus määrab kindlaks pinge U, voolutugevuse I ja takistuse R vahelise seose. U=IR, I=U/R ja R=U/I.

I on ahelaosa läbiva voolu tugevus, mida mõõdetakse amprites (A);

U on pinge, mida mõõdetakse voltides (V);

R on vooluahela lõigu takistus, mida mõõdetakse oomides (?).

Niisiis: sinu koduse elektrivõrgu voolu tugevus on elektrikilbis arvatavasti umbes 20 amprit ja sealt voolab juhtmetesse 220-voldine pinge, mitte kuidagi teistpidi. Ja kui sa üritad mingist allikast elektrit edasi vedada liiga peenikeste kaablitega, siis läheb takistus liiga suureks ja … ilmselt kärsatad midagi maha.

Aga kõige paremini selgitab Ohmi seadust see pilt.

Teadus
Apple omandas patendi, mis piirab pildistamist | Photopointi ajaveeb

apple1

Ehkki Apple’i iPhone nutitelefonid on ühed populaarsemad fotografeerimisvahendid maailmas, omandas Apple äsja patendi, mis võib piirata nutifonide pildistamis- ja filmimisvõimet selleks sobimatutes olukordades nagu näiteks kontserditel, muuseumites, firmaüritustel või muudel privaatsust eeldavatel sündmustel ja kohtades.

Patendi põhimõte seisneb selles, et ürituse toimumispaigas saadab infrapunasaatja seadmetele krüpteeritud andmeid, mis keelavad kaameral pildistamise või filmimise, saates seadme ekraanile teksti „Salvestamine keelatud“. Patendis mainitakse ka võimalust varustada tehtavad pildid või videod vesimärgiga. Samas aga peaks see patent võimaldama saata telefoni ekraanile ka täiendavat infot pildistatava kohta kui näiteks telefonikaamera suunatakse muuseumis maali kõrval asuvale infrapunasaatjale.

Kuigi antud patent võiks omada suurt tähtsust näiteks piraatsalvestuste või tööstusspionaaži piiramisel, siis pole paraku veel teada kas või millal Apple seda oma seadmetes kasutama hakkab.

Allikas: Dpreview   

Teadus
Viirustõrjetootja AVG müüdi 1,3 miljardi dollari eest maha

Kontolli tõrjet: Kuidas vaadata, mis versioonist su AVG viirustõrje on? Topeltklõps süsteemiikoonil kella kõrval, siis vali Information > About.
Tšehhi päritolu turbetarkvaraettevõte Avast ostis 1,3 miljardi dollari eest üles  konkurendi AVG Technologies, kirjutab Venturebeat.
AVG (algse nimega Grisoft) asutati juba 1991. aastal toonases Tšehhoslovakkias. Praegu annab ettevõte tööd üle maailma rohkem kui 1800 inimesele ning peakontor on kolitud Amsterdami. Eelmisel aastal kasutasid ettevõtte teenuseid rohkem kui 200 miljonit inimest üle maailma.Avast on samuti Tšehhi päritolu turbetarkvaraettevõte, mis asutati kolm aastat AVGst varem. Kiirelt hakkas ettevõte kasvama juba 1990ndatel ning tänaseks on Avastist saanud üks suurimaid antiviiruse tarkvara tootjaid maailmas. Seejuures on ettevõtte töötajate arv AVGst kolm korda väiksem.

Avasti teatel loodetakse tehing ametlikult lõpule viia juba sügisel. Kuna AVG tegutseb ka NYSE börsil, peavad oma heakskiidu tehingule andma lisaks regulaatoritele ka aktsionärid

Teadus
Ka taimed viskavad kulli ja kirja: kuidas herned otsuseid teevad? 
See on esimene kord kui näidatakse, et lisaks loomadele  võivad ka taimed olla kas riskialtid või pigem ettevaatlikud.
Kujuta ette, et sinu ees on järgmine valik: kas saada 800 dollarit kohe kätte või kulli ja kirja visates kulli puhul 1000 dollarit. Enamik inimesi valiks siinkohal esimese variandi. Ometigi osutuks teine variant valituks juhul, kui viibiksime rahatult üksikul saarel ja kojusõit maksaks 900 dollarit. Nüüd avastasid teadlased, et samasuguseid otsuseid teevad ka herned. See on esimene kord kui näidatakse, et lisaks loomadele  võivad ka taimed olla kas riskialtid või pigem ettevaatlikud. Oxfordi ja Iisraeli teadlaste tulemusi vahendas teadusajakiri Science ajakirjas Current Biology avaldatud tulemusi.Ehkki taimed painduvad päikesevalguse poole ning reageerivad niiskusele, ei arvatud, et nad suudavad ka «strateegiliselt mõelda». Üldiselt riskivad inimesed ja loomad stabiilses olukorras vähem, eriti kui see puudutab toidu olemasolu ja kättesaadavust. Toidu vähenedes hakkavad isendid aga rohkem riskima. Nii näitavad laborieksperimendid, et nälgivad mesilased kipuvad mett otsima ka sealt, kus mett ei pruugi ollagi. Samuti näitavad katsed, et külmetavad laululinnud eelistasid kindlalt kolme seemet väljastava jaoti  asemel sellist, mis andis kas kuus seemet või mitte midagi.

Näljased herned riskivad rohkem 

Uurimaks, kas sama kehtib ka taimede puhul korraldasid teadlased hernestega mitmeid eksperimente.  Hernetaimed kasvatati nii, et nende juured jagunesid kahe poti vahel. Kui ühes jäi toitainete hulk samaks, siis teises muudeti seda pidevalt. Kolme kuu järel mõõdeti herneste juuremassi ja nende juurte paigutust.

Selgus et, juurte asutus sõltus sellest, kui palju toitaineid herned said. Ühel hetkel oli hernestel valida kas toitainerikas pott või siis nende suhtes kõikuv pott. Ootuspäraselt kasvatasid herned enamiku oma juuri just esimeses potis.

Ometigi hakkasid herneste strateegiad muutuma siis, kui neil oli valida kõikuva toitainete tasemega poti ja püsivalt madala tasemega toitainete vahel. Teises potis oli tase nii madal, et kui herned kasvataks juuri vaid seal, tähendaks see taimede kärbumist. Sel juhul «viskasid herned üksiku saare valikuga sarnaselt kulli ja kirja», pannes juured kõikuvasse potti. Nii muutusid tavapäraselt ettevaatlikud taimed ekstreemsetes oludes riskialtimaks.

«Meie teada on see esimene kord, kui seda nähakse närvisüsteemita organismide puhul,» ütles uuringu kaasautor, Oxfordi ülikooli käitumisökoloog Alex Kacelnik ajakirjale Science. Ta lisas, et tulemusi ei tasuks tõlgendada nii nagu võiks taimede intelligentsust nüüd inimeste või loomade omaga võrrelda, küll aga suudavad nad erinevaid keskkonnatingimusi adekvaatselt tõlgendada ja selle kohaselt valikuid teha. Kuidas nad seda suudavad, teadlased veel ei tea.

Teadus
Vägev: tuhande tuumaga protsessor, mida toidab kõigest üks AA-patarei – Forte

Vägev: tuhande tuumaga protsessor, mida toidab kõigest üks AA-patarei

Foto: California ülikool, Davis

Senised testid on näidanud, et nutiseadmessse pole mõtet enam kui nelja tuumaga protsessorit toppida, sest puhta jõudluse numbrid võivad kokkuvõttes hoopis veidi langeda, aga süsteem tarbib energiat (= akut) rohkem.

Mis aga oleks, kui paljutuumaline protsessor tarbiks suhteliselt vähe energiat? Sellise panid kokku USA-s Davises asuva California ülikooli teadurid.

KiloCore’il on, nagu nimigi viitab, lausa tuhat tuuma, aga energiatarve jääb nii tagasihoidlikuks, et käigushoidmiseks piisab AA-patareist.

KiloCore suudab üksikuid tuumasid vastavalt vajadusele välja lülitada ja teeb kokkuvõttes kuni 115 miljardit arvutust sekundis, energiatarbega 0,7 vatti.

Davise California ülikooli teadurid lasid protsessori toota IBM-il, aga 32 nm tootmisprotsessi põhjal. Tänapäeval on tavaline juba 14 nanomeetri põhine tootmine. Nii et see pole kõik, mida KiloCore suudaks.

Muidugi ei piisa tuumadest jõudluse tõstmiseks, vaid arendajad peavad looma ka tarkvara, mis aina rohkemaid tuumasid ära kasutaksid. Nii et väga hullu pole, kui KiloCore kohe varsti uutesse nutiseadmetesse ei jõua.

Paljutuumalised süsteemid ongi peamiselt serverite ja arvutite mängumaa, kus on mõnus tänu tuumadele näiteks samaaegselt faile krüpteerida, videot kodeerida ja teadusandmeid töödelda.

Aga tore saavutus ikkagi!

Allikas