Rubriik: Teadus

Ajalugu, RSS, Teadus
Polüneeslased võisid Bellingshausenit aastatuhande võrra edestada

Uus-Meremaa kuningliku seltsi ajakirjas ilmunud uuringu juhtivautori ja -bioloogi Priscilla Wehi sõnul võib kõnealune pommuudis olla paljude kohalike jaoks ammu teada. Nimelt mainitakse polüneeslaste muistseid laevaretki saareriigi põlisrahva maooride rahvajuttudes. Uurijate sõnul polnud tet seni teaduslikult kuigivõrd käsitletud ja nad püüdsid teadmistelünga täita, vahendab Gizmodo.

Uurimisrühm, kuhu kuulus ka Uus-Mera maooride esindajaid, analüüsis põlisrahvaste kirjalikke ülestähendusi, suulist , aga ka nende nikerdatud ja punutud tarbekunsti. Nii püüdsid uurijad Wehi sõnul kokku panna senisest rikkalikuma ja kaasavama pildi inimkonna suhe Antarktikaga. 

Antarktise esmaleidjaks peetakse praegu baltisaksa meresõitjat Fabian Gottlieb von Belllingshausenit, kes silmas seda 1820. aastal. Maooride pärimuse järgi seilas polünneeslaste pealik Hui Te Rangiora oma meeskonnaga Te Ivi o Atea nimelisel laeval läbi Antarktika mereala aga umbes 1320 aasta eest. Jutu järgi seikles polüneeslaste laev kaugel lõunapoolsetes vetes. Seetõttu oletavad uurijad, et tegu oli tõenäoliselt esimeste inimestega, kes iial Antarktika merd ja võib-olla ka Antarktise mandrit ennast nägid.

Maooride rahvajuttudes mainitakse veel “jäätunud merd” ja “sünget paika, kuhu päike ei ulatu”. Pealik Hui Te Rangiora andis kõnealusel lõunamere osale nime Tai-uka-a-pia, mis tähendab “noolejuure kombel vahutavat merd”. Uurijad oletavad, et pealik võrdles jäämägesid pulbristatud noolejuure pulbriga. Samuti oletavad nad, et Te Ivi o Atea võis välja jõuda suisa Rossi šelfiliustikuni.

Uurijad oletavad, et pealik võrdles jäämägesid pulbristatud noolejuure pulbriga. r/allikas: Forest & Kim Starr/Wikimedia Commons

Muistne ajalooseik kajastub ka maooride nikerdatud ja punutud tarbekunstiesemetel. Näiteks leiab neilt sisselõikeid navigeerimis- ja astronoomiateadmiste kohta. Üks nikerdatud sammas kujutab legendaarset maoori sõdalast Tamarereti’t kui lõunapoolsete ookeanide kaitsjat. Wehi sõnul on sõdalast kujutatud seismas Uus-Mera Lõunasaare lõunapoolseimas tipus Bluffi asulas. Uurija lisas, et suuline teadmus varajas meresõitja ja -retkedest elab edasi ka Lõunasaare suurima hõimurühma Ngāi Tahu ja teiste hõimurühmade pärimuses.

See, et polüneeslased tõepoolest esimesena nii kaugele lõunasse seilasid ja võib-olla Antarktist ennast nägid, ei tundu nende pikka merendusajalugu vaadates kuigi üllatav, märgivad uurijad. Nad loodavad, et nende uurimus kannustab teg sel tel uusi ja vähem Euroopa-keskseid uuringuid.

Loe otse allikast

Teadus
Siberi igikeltsa 24 000-aastane mikroob ärkas tardumusest
Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. r/allikas: Michael Plewka

Viimased 24 000 aastat Siberi igikeltsas talveunes veetnud üksik keriloom ilmutas taas elumärke. Rahvusvaheline teadlasrühm loodab pisilooma täps uuringu abi inimese rakkude, kudede ja elundite edukamaks külmutamiseks.

Keriloomad (Rotifera) on usjad veeloomad, kes eelistavad elada magedas vees ja niiskes pinnases. Ehkki nad ei näe välja sama isikupärased kui näiteks loimurid (Tardigrada), on nad samamoodi tuntud oma äärmiselt oskusliku ellujäämise poolest. Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. Nüüd Siberi igikeltsast leitud 24 000-aastane keriloom näitab teadlastele, et loomakesed on seni arvatust palju visamad, vahendab Gizmodo.

Uuringu kaasautori ning Pušino mullateaduse füsiokeemiliste ja bioloogliste uuringute instituudi bioloogi Stas Malavini sõnul tõestab t ja kaasautorite raport seni kõige kindlamalt, et hulkraksed loomad suudavad toime tulla ka siis, kui peavad veetma kümneid tuhandeid aastaid krüptobioosis ehk pea täielikult seiskunud ainevahetusega olekus.

Ehkki 24 000 aastat vastu pidada on mikroobile muljetavaldav vägitükk, pole see ilmselt rekord. Vene teadlased väitsid 2018. aastal, et äratasid üles vählt 32 000 aastat igikeltsas veetnud ussikesed. Seni on keriloomi äratatud kuue- ja kümne-aastase tardumuse järel, sealhulgas Antarktika pinnasest ja jääst leitud isendeid. Loimurite talveunerekord on 30 aastat, kuid võib-olla peavad nad vastu kauemgi.

Kerilooma avastasid Vene mulla krüobioloogia labori töötajad, kes puurisid Siberi igikeltsa proovide võtmiseks auke. Nad leidsid pisilooma Alazeja jõe lähistelt 3,5 meetri sügavuselt. Uurimisrühm kasutas erilisi kaevemeetodeid, et vältida kokkupuudet naaberkihtidega ja välistada ülemiste kihtide varingut. Hilis-paleistotseeni kiht, kust keriloom leiti, osutus radiosüsiniku meetodi põhjal umbes 24 000 aasta vanuseks. Seega tekkis see umbes 12 500 aastat enne viimase jääaja lõppu.

Laboris suutsid teadlased kerilooma taaselustada. Raportis kirjeldavad nad seda kui pikimat teadaolevat juhtumit, kus keriloom jäätunud olekus ellu jäi. Kuna keriloomad paljunevad aseksuaalselt neitsisigimise kaudu, õnnestus uurijatel isendist mitu järglaskultuuri kasvatada. Mikroobi geneetiline analüüs näitas, et ta kuulub Adineta perekonda. Samuti oli loomake üsna hästi võrreldav Belgiast pärit elusate keriloomadega.

Keriloomade ja nende vastupidavuse parks mõistmiseks koostas uurimisrühm juhuvalimi 144-st omavahel mitte suguluses olevast keriloomast. Uurijad külmutasid loomakesed aks ajaks -15 °C juures. Ehkki katse kestis lühikest aega, näitas see autorite sõnul, et iidne Adineta perekonna esindaja polnud tänapäevas suguvendadest oluliselt külmakindlam.

Malavini sõnul on loo moraal paljude ulmekirjanike unelm: hulkrakset organismi saab külmutada ja säilitada tuhandeid aastaid ning seejärel taas ellu äratada. Mida keerukam on organism, seda keerulisem saab ol seda elusalt säilitada. Imetajate puhul pole see praegu üldse võimalik, lisab Malavin. Siiski on soolestiku ja ajuga tibatillukese organismi külmutamine t sõnul suur samm edasi ainurakse külmutamisest.

Huvitaval kombel suudavad Adineta keriloomad tõrjuda jääkristallide teket, mis on külmutusprotsessi üks põhiprobleeme. Jääkristallid on justkui tillukesed noad, mis lõhuvad rakke ja elundeid. Uurimisrühm oletab, et keriloomadel on mingit sorti biokeemilised elundi- ja rakukilbi mehhanismid, mis aitavad neil külma käes ellu jääda.

Kui teadlased keriloomade mehhanisme paremini mõistaks, võiks nende teadmiste abil täiustada külmutamise id. Nii saaks madalatel temperatuuridel paremini säilitada rakke, elundeid ja kudesid. Oletustega kaugle minnes võib keriloom aidata arendada ka lapsekingades krüoonikat ehk tehnoloogiat, mis lubaks surnud inimesi säilitada vedelas lämmastikus.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Current Biology.

Allikas

RSS, Teadus, Tervis
Imetajad saavad soolestikuga hingata

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>

Närilised ja sead suudavad mõnede vee-loomade kombel oma soolestiku abil hingata, leidsid Jaapani ja USA teadlased. Tuli välja, et hingamisraskuste korral päästaks pärasoole kaudu liikuv gaasiline hapnik või hapnikurikas vedelik vähemalt nende imetajate elu.

Paljudel veeorganismidel on kopsude ja lõpuste kõrval välja arenenud soolestikuhingamise mehhanism, mis võimaldab neil hapnikuvaeses keskkonnas ellu jääda. Näiteks hingavad soolestikuga merikurgid, hinklased ja mõned mageveesägad. Seni kahtlesid aga teadlased sügavalt, kas imetajad on üldse millekski taoliseks suutelised.

Uues uuringus leidsid Takanori Takebe ja kolleegid tõendeid, et soolestikuga suudavad hingata ka rotid, hiired ja sead. Järelduseni jõudmiseks lõid uurijad esmalt süsteemi soolestiku gaasiga varustamiseks, mis juhtis hapniku looma pärasoolde.

Kui uurijad viisid hiired vähese hapnikusisaldusega keskkonda, ei pidanud ilma soolehingamistoeta loomakesed vastu üle 11 minuti. Hiirtel, kes said pärasoole kaudu hingamistuge, jõudis südamesse rohkem hapnikku. Samuti jäi 75 protsenti neist ellu ka siis, kui nad veetsid surmavalt hapnikuvaeses keskkonnas 50 minutit.

Soolestiku kaudu hingamisel on samas oma pahupool: gaasivahetuseks on vaja soole limaskesta hõõrdumist. Sel põhjusel ei sobi uus meetod kasutamiseks raskes seisundis inimeste ravis. Uurijad proovisid takistusest siiski mööda hiilida ja lõid hapnikuga rikastatud perfluorosüsivesinike põhjal vedelikupõhise alternatiivi. Kasutatud ühendid on tunnistatud inimestele sobivaks ja ohutuks .

Kui uurijad viisid närilised ja sead vähese hapnikuga, ent mitte eluohtlikku keskkonda, pakkus soole vedelikuga ventileerimise süsteem loomadele tuge. Soolestiku hingamistoega hiired suutsid 10-protsendilise hapnikusisaldusega ruumis teistest kaugemale kõndida. Samuti sai nende süda rohkem hapnikku kui kunstliku toeta hiirtel.

Sigadega said uurijad sarnaseid tulemusi. Soolde juhitud hingamistugi aitas sigadel tõrjuda verevaesust ja jahtumist ning kergitas ilma selgete kõrvalmõjudeta nende vere hapnikusisaldust. Ühtekokku viitavad tulemused, et uus võimalus viib vähemalt kahel uuritud imetajaliigil hapniku edukalt vereringesse ja leevendab neil hingamisraskusi.

Takebe sõnul võib inimestelgi kopsupõletiku või ägeda respiratoorse disstressi sündroomi (ARDS) mõjul tekkida hingamispuudulikkus. Sellises olukorras võib kunstlik hingamistugi päästa haige elu. Ehkki uurimisrühma avastust tuleks inimestel kasutamiseks veel hinnata ja neile kohandada, võib soolestikuhingamisest olla Takebe sõnul abi hingamispuudulikkusega patsientide päästmisel.

Edaspidi plaanibki uurimisrühm jätkata uue meetodi täiustamist, et seda saaks katsetada ka hingamisraskustega inimestel. Avastusest võib abi Takebe sõnul abi olla COVID-19 pandeemia ohjamisel, sest hingamisaparaate ja tehiskopse napib praegu mitmel pool maailmas.

Uurimus ilmus ajakirjas Med.

Loe otse allikast