Rubriik: Religioon

Religioon
Toomas Paul: surma astel on katki murtud

Elu iseloomustab rütm. Süda pumpab verd, kopsud hingavad sisse ja välja. Oleme ärkvel ja magame, pingutame ja puhkame.

Aastat liigendavad ristirahval kirikupühad. Järjepanu keskendutakse Jeesuse elu olulistele hetkedele. Jõulud on pühendatud inkarnatsiooni imele – rõõmusõnumile, et Jumal on Jeesuses sündinud inimlapseks. Vaikne nädal suunab pilgu Kolgatale ja ristile. Ülestõusmispühad räägivad surma võitmisest.

Pühi saadavad välised toimingud. Jõulukuuseta jääb jõulutundest puudu, rääkimata jõulukirikusse minemisest. Palmipuudepüha markeerivad meie maal pajuurvad, nelipühasid noored kased kirikus ja toas.

Võib öelda, et see kõik on pealispindne dekoor ja võib rahulikult ära jääda. Nagu see praeguse pandeemia ajal on paratamatu.

Kirikujuhid lohutavad iseennast ja meid, et katki pole midagi. On küll! Võib väita, et usk on eraasi. Või et tõeline usk on südameasi ega vaja väliseid vorme. Vajab küll. Koroona on kirikule ränk katsumus. Pühad ei ole privaatsed, vaid kristliku kogukonna ühine asi. Ja seda ei asenda virtuaalne.

Jah, mõnel aastal võib sünnipäevapeo ära jätta ja sellest ei muutu midagi. Aga kirikupühad on pühade ring, kus usklik elab kaasa õndsusloo sündmustele. Loomulikult võib seda teha ka haigevoodis või karantiinis, eriti kui mälestuses on kauneid pilte, mida elustada. Aga igal juhul jääb tänavu lünk.

Rituaale ei saa suvaliselt luua

Eks neid teisenemisi tuleb ikka, tahtmatuid ja tahtlikke. Rituaalid vajavad palju sugupõlvi hoolikat edasi kandmist, et koguda väge. Aga nad on haprad nagu elusolendid ja võivad kuivada ning kaduda kärmelt. Mainin näitena, et kui alustasin 60 aastat tagasi tööd kirikus, oli suur reede üks rahvarohkemaid kirikupühasid, üks kolmest aasta kõige suurema armulaualiste arvuga jumalateenistusest. Praegu on luteri kirikus suur reede ainuke päev aastas, mil missat ei peeta.

Riitused – neid nimetati nõukogude ajal pisut pilkavalt “kiriklikuks kombetalituseks” – on kultuuris oluline komponent. Rituaalid ühendavad meid arhetüüpsete sündmustega, toovad mineviku ja tuleviku praegusesse hetke.

Briti biokeemiku Ruprecht Sheldrake’i raamatus “Teadus ja vaimne praktika” on eraldi peatükk “Rituaalid ja mineviku kohalolu”. Ta kirjutab: “Paljude rituaalide eesmärk on luua ühendus osavõtjate ja selle esialgse sündmuse vahel, mida kõnealune rituaal tähistab, ja ühtlasi luua ka ühendus kõigi nendega, kes on selles rituaalis varem osalenud. Rituaalid rändavad ajas, nad toovad mineviku olevikku .”

Mälestamine on liturgia ja rituaali südamikuks. Jeesus ütles püha õhtusöömaaega seades: “Seda tehke minu mälestuseks” (Lk 22:19). Nii ühendab armulaua sakrament kõik osalised Jeesuse ja tema jüngrite viimase õhtusöömaajaga – mis omakorda oli juutide mälestussöömaaeg, paasapüha – ning kõigi nendega, kes on selles rituaalis pärast seda osalenud või edaspidi osalevad.

Siit kasvab välja õpetus pühade osadusest. Religiooniloolase Mircea Eliade sõnadega: “Missat võib vaadata kui kõigi nende missade jätku, mis on toimunud alates sellest ajast, kui missa esimest korda ellu kutsuti, kuni tänase päevani.”

Sheldrake seletab rituaali mõju nn morfilise resonantsiga. Siinkohal ei ole võimalik seda lähemalt tutvustada (sellest räägib tema raamat “Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine”).

Rituaalis kasutatakse sihilikult ja teadlikult tegevusmustreid nii, nagu neid on alati korratud. Mida suurem on praeguse ja minevikku kuuluva rituaali sarnasus, seda tugevam on nendevaheline resoneeriv side. Morfiline resonants pakub loomuliku seletuse rituaalide loomusele ja näitab, kuidas rituaalid ühendavad praegusi osalejaid kõigi nendega, kes on nendes varem osalenud, kuni kõige esimese korrani välja.

Kuid rituaalid ei ühenda mitte üksnes üle aja, lisaks sellele avavad nad olevikus spirituaalse sfääri, mis avati kord minevikus. Jeesuse surma mälestamine ei ole pelgalt kunagise ajaloosündmuse meelde tuletamine, vaid sellest otse isiklikult osa saamine. Nii nagu keskaegsetel altarimaalidel on kujutatud tolle aja pürjeleid risti all seismas. Jumala jaoks ei ole aeg selline, nagu inimgrammatika ta jaotab.

Surelik võib anda kõike peale surematuse

Miks on kristlasele nii oluline olla osaline Jeesuse elu sündmustes? Trafaretne vastus on, et Jeesus lunastas inimesed oma ristisurmaga. Ta suri patuste eest. Kuidas see on võimalik?

Prantsuse filosoof Jacques Derrida arutleb meditatsioonis “Surma and” loogilise lõpuni: “Kui leidub midagi radikaalselt võimatut – ja kõik omandab mõtte sellest võimatusest lähtudes –, siis on selleks suremine “teise eest”, tähenduses: suremine “teise asemel”. Ma võin teisele anda kõik peale surematuse, peale “tema eest suremise” ses mõttes, et sureksin tema asemel ja päästaksin ta tema enda surma käest.”

Võin surra sõbra eest olukorras, kus minu surm võimaldab tal natuke kauem elada; ma võin kellegi vette või tulle viskudes päästa, kiskudes ta ajutiselt surma lõugade vahelt välja; ma võin talle tema elu pikendamiseks kinkida oma südame, olgu otseses või kaudses mõttes. Aga ma ei saa surra tema asemel, vahetada oma elu tema surma vastu.

Ent Kristuse surm on unikaalne. Täielik oksüümoron. Saladus (kr k mystērion) on võimalus surra koos Jeesusega. Mitte tulevikus, vaid eksistentsiaalses eluühenduses, mis viib uude ellu – Paulus kinnitab, et ristiinimene on juba koos Kristusega üles äratatud surnuist (Kl 2:12; 3:1 jm).

Jeesus kui tõeline Jumal ja tõeline inimene kannatas meie eest ja koos meiega. Tema surm on unikaalne, ainuline. Pauluse pildiga – surma astla katki murdmine (1Kr 15:55j).

Jeesus oli tõeline inimene. Ei olnud Superman, vaid inimene, kes kannatas nälga ja janu, oli vahel väsinud ja kurb, kartis valu ja surma. Oli kõiges kiusatud nagu meie (Hb 4:15).

Kas tähtsusetu teoreetiline targutamine?

Ent Jeesus on ka tõeline Jumal. Kristluse kuulutuses on põhiline, et Jumal ise, Absoluut või kuidas tahes Teda nimetada, ohverdab iseenda. Surma võitmiseks läheb ise läbi surma. Milleks sellist kosmilist draamat tarvis, see on teoreetiline targutamine, millel pole viimset tähtsust. Küsimus on: kas ma adun adekvaatselt oma olukorda ning kas ma valin lahenduse, mis toimib?

Kardan, et kõik, mida ma nii suurtest asjadest öelda või mõelda julgen, on liiga pateetiline. Aga singulaarse jaoks ei ole sobivaid sõnu.

Liibanoni päritolu USA filosoof Nassim Nicholas Taleb kirjutab raamatus “Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus”: “Näib, et kiriku asutajad tegelikult tahtsidki, et Kristus oma nahaga mängus oleks; ta kannatas tõesti ristil, ohverdas end ja koges surma. Ta võttis endale riski.”

Meie jutu seisukohast oli veelgi tähelepanuväärsem, et ta ohverdas end “teiste heaks”. Jumal, kellel inimlik mõõde puudub, ei saa sellisel moel oma nahaga riskida, ta ei saa reaalselt kannatada (kui saaks, toetaks selline ümberdefineerimine, et Jumalas sisaldub inimlik loomus, meie seisukohta). Jumal, kes poleks ristil kannatanud, sarnaneks mustkunstnikuga, tema polnuks nagu mees, kes reaalselt jäänoa kämblaluude vahele torkab, nii et veri voolab.

Jeesuse ristisurm peab saama sündmuseks, milles usklik on otseselt osaline. Paulus ütlebki: “Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees.” Mitte sümboolselt, vaid päriselt. Reaalne eluosadus.

Ortodoksi kirik laseb inimlikul poolel üleneda, mitte alaneda. Just Jeesuse ülimalt inimlik loomus võimaldab meil, surelikel, jõuda Jumalani ja Temaga ühte sulada, saada osaks Temast, jumalikustuda (kr k theosis).

Parim on võnkuda ühes rütmis, sünkroonis Lunastajaga. Minna läbi tõusude ja mõõnade, teades, et me elu kätkeb ühes Kristusega Jumalas (Kl 3:3).

Autor: Toomas Paul

Allikas :https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-surma-astel-on-katki-murtud?id=89536503

Religioon
Toomas Paul: Kirikupühade ketist ei saa välja võtta ühtegi lüli

Aasta ringi kõik päevad tööd rassida ega ka lakkamatult lõbutseda ei jaksa keegi. Vaheldus on vältimatu.

Toomas Paul Foto: Priit Simson

Kuutsükli veeranditeks jagamisega saab hingamispäevaks sabat (vene k subbota), kristlaste pühapäev (kuna Kristus tõusis surnuist nädala esimesel päeval, vene k voskressenje) või mõlemast eristumiseks muhameedlastel reedene päev.

Ei ole mõtet tööga tappa – 1926. aastal kehtestas Henry Ford oma töölistele viiepäevase töönädala, ilma tasu vähendamata. Tark tegu – konveieril töötajatele kosumiseks antud vaba lisapäev tasus ära. Rahvaauto tootja eeskuju nakkas ning nõnda sugenes nädalalõpp (week-end) kõikjale. Heaoluühiskonnas ei ole ju vaja ainult toota aina rohkem, vaid ka anda aega poodlemiseks.

Pühad on mõnusad

Selle nädala reede on meil riigipüha. Tänavaküsitlused on näidanud, et enamik ei tea, mida sel päeval tähistatakse. Igatahes viisakad inimesed soovivad üksteisele juba täna “Rõõmsaid pühi!”. Pühad on mõnusad, nimetatagu neid kuidas tahes. No keda see huvitab, et naistepäev on 1909.–1910. aastal välja pakutud Rosa Luxemburgi ja Clara Zetkini poolt rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana? Praeguseks on saanud sellest ideaalne ettekääne daamidele lilli kinkida.

Maailm muutub. Sõjajärgsetel aastatel oli suur reede üheks luteri usu koguduste armulaual käimise päevaks. Muidugi ei olnud tung pühakotta enam nii suur kui sajandi alguses. August Arumäe meenutab oma nooruspäevi: “Suure reede pärastlõunasele jumalateenistusele sõitsime sageli Viljandi kirikusse. Mäletan, kuidas ükskord tulid Kirikumäel meile inimesed vastu ja ütlesid, et kirik on nii täis, et nad pidid koju tagasi minema. Läksime siiski edasi, kuid ka meie ei saanud ühestki uksest sisse.”

Suur reede on praegu töövaba päev. Kuid ka armulauavaba päev. Uus kirikukäsiraamat sätestab: suure neljapäeva “…jumalateenistuse lõpul võib altari esemetest ja tekstiilidest tühjaks teha, millega väljendatakse Kristuse viimaste kannatuste algust. Uuesti ehitakse altar alles ülestõusmispüha ööl.”.

Suurel reedel “…kirikukelli ei helistata, kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks. Suur reede on ainulaadne püha aastas, mil ei pühitseta armulauda.”.

Leinapäev. Kristus on risti löödud, surnud ja maha maetud. Kahtlemata lähevad mõned väga usklikud inimesed hämarasse kirikusse ka siis, kui kelli ei helistata. Kombekristlased ei lähe. Toimub polarisatsioon. Ühelt poolt karmistab (endine) rahvakirik nõudeid, teiselt poolt – mida peaks tavaline pere selle päevaga peale hakkama, kui ei tohi enam aknaid pesta ega mune värvida? Ikkagi vaba maa.

Tavad elavad oma elu

Kuidas aga üldse saadi kogu rahvas – enam-vähem kõik – kirikupühi pidama? Tagakiusamiste ajastu lõpul, kui kristlusest sai riigiusk, toimiti arukalt. Kirikud ja kabelid ehitati vanadele kultuskohtadele, võeti üle ka looduskalendri tähtpäevad. Jõulud sobisid talvisele pööripäevale, jaanipäev suvisele, kuus kuud vahet: “Tema peab kasvama, mina pean kahanema” (Jh 3:30).

Sellisel ülevõtmisel ja ümbernimetamisel olid oma head ja vead. Lihtne oli anda uus tähendus ja kohandada kombeid. Midagi tuli muidugi vanast kaasa, aga see jääk sulandus ajapikku nii, et näiteks Eesti ala Rootsi aja visitaatorid manavad tollal veel elujõulist normaalset katoliiklikku rahvavagadust kui ebausukombeid.

Paraku elavad tavad oma elu. Kui palju on neid, kes peavad jaaniõhtut Ristija Johannese sünnipäeva tähistamiseks? Jõulupühade väline atribuutika nihutati nädala võrra edasi ja (peaaegu) kõik kõlbas nääridele. Kuid teiselt poolt, ega ikka vägisi ka ei saa – katse monteerida jaanilaupäevale võidupüha ei ole õnnestunud.

XXI sajandi inimene on lemmikloomaarmastaja – jõulud on päkapikkude pühad, lihavõtted jänkude pühad. Nn pühad on laste- ja meelelahutusüritused, mida toetab reklaam ja kaubandus. Mõnes peres on lapsed asunud nn üllatusmunade tarvis susse aknalauale seadma. Eks need jänesed olegi päkapikkude vaste.

Enne kui värvitud kanamunast sai munadepüha sümbol, on mune kasutatud ohvriannina. Muistsed germaanlased matsid mune mulda, et mõjustada sellega põllu viljakust. Hiljem viidi põllule õnnistatud mune ning paluti õnne ja kaitset algavale põllutööaastale. Munast sai nii Kristuse kui ka kõikide inimeste surnuist ülestõusmise sümbol. Tibudega kaunistatakse lihavõttelauda, pannakse ajatatud muru sisse või pajuokstele. Tibu on sammuke edasi munast uue elu tekkimisel.

Jänes (või küülik, ikonograafias ei tehta nendel vahet) oli keskajal väga levinud jumalikkuse sümbol, nt nutikas kolmnurk kolmest jänesest kujutas kolmainsust. Lihavõttejänes on sakslaste leiutis XVII sajandi lõpust, hiljem võtsid selle üle ka teised rahvad. Nii hüppasid nunnud jänkukesed postkaartidele, munakorv käppade vahel. Lihavõttejänes sai erilise hoo 2011. a popfilmiga “Hop”.

Sümbolitega on juba kord lugu selline, et neid ei saa keegi monopoolselt endale. Munadetoojana on jänes üsna hiline kultuurilaen. Paljude rahvaste uskumustes on ta oma kiire ja rohke paljunemise tõttu viljakuse, elujõu ja elu sümbol. Germaanlastele oli jänes sigivuse sümbol, antiigis on teda mainitud seoses Veenuse, Afrodite või Bachusega. Kui nendest on nüüd saanud playboy-jänkud, on see ringiga tagasi jõudmine.

Vaevalised kannatused

Kirikupühad tõstavad suurest panoraampildist esile mõne olulise hetke, et sellesse süveneda, et sündmustele mõttes kaasa elada. Loomulikult on kergem rõõmustada jõululapse sünni üle – laps paneb heldima iga normaalse inimese. Kannatuste väljakannatamine on teine asi. Katarsis kaasneb vaid siis, kui on ka lahendus.

Kirikupühade taga olevad sündmused on nagu taevast ja maad ühendav kett, kust ei saa suvaliselt lülisid välja keevitada. Järelejäänud jupid ei kanna, ja kõik laguneb vanarauaks.

Jeesuse ülestõusmine surnuist on midagi täiesti muud kui (näiteks) Naini linna noormehe oma. Seal oli tegu pelgalt surma edasilükkamisega. Jeesuse ülestõusmine pärast tema hukkamist oli aga singulaarne transformatsioon, nii et jüngrite – kõigepealt Tooma – jaoks on probleem identsuses: kas see, keda nad kohtavad, on ikka sama, kes risti löödi?

Kristus sündis, et lahendada kurja ja surma saladust. Inimeseks saades loobus jumalus oma privileegidest ning koges surmaängistust. “Lemaa sabahtaan’i” ja sureva Kristuse kohutav kahtlus. Surmaheitlus olnuks kergem, kui seda leevendanuks mingi lohutav usk hinge surematusesse. Ent kui Jumal saab inimeseks, peab ta tundma põhjatut lootusetust.

Eksistentsialistlik filosoof Albert Camus nendib oma “Mässavas inimeses”: “Ainult Jumala kannatused – ning kõige vaevalisemad kannatused – võisid leevendada inimlikku agooniat. Kui eranditult kõik nii taevas kui ka maa peal on määratud kannatama, osutub võimalikuks mingi eriskummaline õnn.

Ent hetkest, mil ristiusk pärast oma võidukäiku langeb mõistuse kriitika alla – kuni Kristuse jumalikkuse eitamiseni –, saab kannatus jälle inimeste pärismaaks.

Kannatav Jeesus on kõigest veel üks süütu, keda Aabrahami Jumala esindajad erilisel kombel piinasid. Taas lahutab isandat ja orje ületamatu kuristik ning endiselt kisendab mässaja armukadeda Jumala läbitungimatu palge ees.”

Pealispindselt võib paista, et suur reede on out. Süvatasandil on pigem vastupidi. Jumal on surnud, Jeesuse ristile jäädes. Ja kuigi tarbimispidu kestab, on selles varjul meeleheide. Hüljatud kosmos.

Kui Kristus ei ole üles tõusnud, siis…

Artikkel ilmus algselt 29.03.2013

Allikas : https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-kirikupuhade-ketist-ei-saa-valja-votta-uhtegi-luli?id=89527855

Religioon
Kreekas võib jumala- ja usuteotus jälle vangi viia
Foto: vana kirik Ateena südalinnas (V. Vihuri)

Kreeka konservatiivne valitsus on karistusseadustikku tagasi toonud paragrahvi 198, mille eelmine, vasakpoolne valitsus tühistada lasi. Ateena peapiiskopi Hieronymose sõnul ei vaja seaduse kaitset mitte Jumal, kirik või religioon, vaid ennekõike on küsimus sotsiaalses rahus ja sidususes ning kultuuri säilimises.

Jumalateotuse ja Kreekas legitiimse kiriku või religiooni kuritahtliku halvustamise eest on ette nähtud kuni kaheaastane vangistus. Paragrahv 198 võeti karistusseadustikku algselt aastal 1950.

“Kas te tõesti arvate, et Jumal vajab kaitset prokurörilt?” päris justiitsministrilt endise võimuerakonna SYRIZA esindaja Spyros Lappas, kelle hinnangul solvab paragrahvi taastamine “meie demokraatlikku maad” ja meenutab pigem Lähis-Ida või Aasia fundamentalistlikke riike.

Minister Kostas Tsiaras ütles vastuseks, et valitsus tahab tagada inimeste tegelikke õigusi ja vabadusi, vaatamata nende poliitilistele või usulistele veendumustele ja õpetustele.

Kreeka õigeusukiriku pea, Ateena peapiiskop Hieronymose sõnul ei ole karistusseadustiku kõnealuse paragrahvi taastamine mõeldud kaitsma Jumalat, Õigeusu Kirikut või mistahes muud religiooni, mis ei vaja inimlikku kaitset.

“Ennekõike on kogu see temaatika kultuuri küsimus,” ütles peapiiskop.

Allikas

Religioon
Miks võib ülestõusmispüha olla nii märtsi kui ka aprilli lõpus?
Miks v?µib ?¼lest?µusmisp?¼ha olla nii m?¤rtsi kui ka aprilli l?µpus?

Kui Kristuse sünnipäevaks on kokku lepitud 25. detsember, siis tema surmapäeva – mis on oma aja kohta väga täpselt dateeritud – tähistab kirik ajavahemikus 22. märtsist 25. aprillini. Kuidas nii? Aga seepärast, et ülestõusmispüha arvutamisel arvestatakse kevadise pööripäeva ja iidse juudi kuukalendriga.

Ülestõusmispüha järgi (tänavu 21. aprill) pannakse paika terve perekond pühasid. 46 päeva varem on vastlapäev (tänavu 5. märtsil) ja siis tuhkapäev (tänavu 6. märtsil), millest algab paast. Ülestõusmispühadest 40 päeva edasi on taevaminemispüha (tänavu 30. mail), millest omakorda kümne päeva pärast algavad nelipühad (tänavu 9. juunil).

Kogu süsteemi koos hoidva ülestõusmispühade arvutamise valem on küll pealtnäha lihtne, aga sisaldab siiski nii palju vigureid, et kalendritootjad tellivad sageli rehkenduse Tartu observatooriumi astrofüüsikutelt. Selle asutuse tähefüüsika osakonna vanemteadur Laurits Leedjärv selgitabki nüüd lühidalt, kuidas satub Kristuse surmapäev sõltuvalt aastast kas aega, mil hanged võivad olla veel räästani, või siis hoopis pühapäevale, mil usinamad panevad juba kartulit maha.

Millal on kevadine pööripäev?


Valem on pealtnäha lihtne: kõigepealt tuleb ära oodata kevadine pööripäev, siis sellele järgnev täiskuu, ja pärast täiskuud saabuval pühapäeval ongi esimene ülestõusmispüha. Või lihavõttepüha või munadepüha või paasapüha – kes kuidas kutsub. Kus siin konksud on? Uurime edasi.

„Kevade algust otseselt vaadelda ei saa, küll võib aga arvutada välja hetke, mil päike läbib kevadpunkti: tuleb lõunapoolkeralt nii-öelda tagasi põhjapoolkerale ehk hakkab meil kõrgemalt käima. Sügisel, 23. septembri paiku, läheb päike tagasi lõunapoolkerale ja hakkab meil madalamalt käima,“ meenutab Leedjärv, mis asi on pööripäev.

Kevad- ja sügispunktid võivad eri aastatel mõned tunnid erineda. „Viga tuleb sisse juba sellest, et aasta pikkus ei ole täpselt 365 ööpäeva. Tegelikult teeb Maa tiiru ümber Päikese 365 päeva, 5 tunni ja 46 minutiga, peoga sekundeid peale. Seega jääb kalender päriselust natuke maha,“ räägib Leedjärv.

Kevadisel ja sügisesel pööripäeval on öö ja päev enam-vähem sama pikad. Päikesetõusu- ja loojanguajad ümardatakse tavalise kalendri tarbeks minuti täpsusega ning igaüks võib tähtraamatut uurides veenduda, et kevadisel pööripäeval (tänavu 20. märtsil) tõuseb päike 6.20 ja loojub 18.32 ehk päike paistab 12 tundi ja 12 minutit. Sügisesel pööripäeval (tänavu 23. septembril) tõuseb päike 7.03 ja loojub 19.16 ehk päike paistab 12 tundi ja 13 minutit.

Võtmetegur on juudi kuukalender

Nii. Sel aastal läbib päike kevadpunkti 20. märtsil kell 23.58. Loetud tunnid hiljem, 21. märtsil kell 3.43, on täiskuu. Järelikult peaks olema esimene ülestõusmispüha 24. märtsil. Aga on 21. aprillil. Kuidas nii? See on koht, kus astub valemisse juutide vana kuukalender. Nimelt on teada, et Jeesus löödi risti paasapühade ajal ja selle arvutamine sisaldab omakorda väikseid trikke.

„Asi on selles, et kirik ei arvesta mitte tegelikku täiskuuaega – seda, mida meie näeme astronoomilise täiskuuna –, vaid nad võtavad aluseks vana juudi lunisolaarse kalendri. See on kuu- ja päikesekalender koos, ning selle järgi peab täiskuu olema alati kuukalendri 14. päeval,“ selgitab Leedjärv. „Kuukalendri kuus on 29 või 30 päeva, sest tegelikult on kuufaaside kordumise periood 29 ja pool ööpäeva.


Ülestõusmispüha ja sellest sõltuvate rändpühade kuupäevade määramise muudab keerukaks iidne kuu- ja päikesekalender. Pildil 1843. aastast pärit kuukalender. INTERFOTO / Alamy


Selle vana juudi kalendri järgi võib juba 300 aasta jooksul tekkida täiskuu rehkendamisel ühe ööpäevane viga ja praegu on täpselt see hetk, mil juudi kalender on niimoodi nihkes, et tänavune 21. märtsi täiskuu ei lähe paasapühade paika panemisel arvesse. Järgmine kevadise pööripäeva järgne täiskuu on aga alles 19. aprillil, mille kannul tulev pühapäev ehk 21. aprill on siis ülestõusmispüha.“

Just juutide vana lunisolaarne kalender tekitab olukorra, kus ülestõusmispüha võib langeda tervelt 35 päeva sisse. „Kõige esimene võimalik ülestõusmispühade kuupäev on 22. märts, järgmine kord juhtub nii aastal 2285. Kõige hilisem võimalik ülestõusmispühade kuupäev on 25. aprill ja see leiab aset juba aastal 2038,“ arvutab Leedjärv.

Milleks asi nii keeruliseks ajada?

Kui Jeesuse sünnipäev on tõstetud kirikukalendris talvise pööripäeva lähedusse, miks mitte siis kokku leppida, et Jeesuse surmapäev on kevadisel pööripäeval, mis on tõele ometi üsna lähedal? Oleks ju palju lihtsam!

Asja seletab usuteaduse instituudi liturgikaõppejõud (liturgika on distsipliin jumalateenistuse läbiviimisest ja kirikukalendrist) Marko Tiitus, kes on – nagu selgus loo tegemisel täiesti juhuslikult – Laurits Leedjärve õetütre abikaasa.

Niisiis – milleks selline keeruline rehkendus?

„Kirikukalender pole tekkinud mõne konkreetse konsiiliumi otsusega, vaid kujunenud sajandite jooksul. Ülestõusmispüha on kõige vanem kristlik püha – selle tähistamise kohta on andmeid juba teisest sajandist ja see on otseselt seotud juutide kalendri ja paasaga,“ alustab Tiitus väikest loengut. „Juba 325. aastal otsustas Nikaia kirikukogu, et ülestõusmispüha tähistatakse juutide paasapühaga samal ajal – evangeeliumites rõhutatakse selgelt Jeesuse ristilöömise seost juutide paasapühaga.

Nii on see traditsioon püsinud sajandeid ega ole kedagi väga seganud. Jah, oikumeenilises liikumises on arutatud, kas peaks määrama ülestõusmispühaks kindla pühapäeva või kuupäeva, aga need ettepanekud pole leidnud ülemaailmset toetust. Ilmselt on peetud mõistlikuks olla pärimusele ustavad.“

Kui liturgikaõppejõud juba tarkust jagab, tuletame korraks meelde, kuidas sattus Kristuse sünnipäev talvise pööripäeva lähedusse, millel pole teadaolevalt Kristuse tegeliku sünniajaga mingit seost. „Jõulupühad fikseeriti alles 4. sajandil,“ räägib Tiitus. „25. detsember oli Rooma riigis tuntud võitmatu päikese päevana. Kuna rahvas oli harjunud valguse pühi tähistama, ütlesid kristlased, et vaimne valgus on tulnud Kristusest ja paneme siis ta sünnipäeva 25. detsembrile.“

Allikas


Religioon
ALA- JA ÜLITEADVUS

Kirjutasin hommikul vastuse ühele kommenteerijale, aga tasakesi formeerus see vastus omaette teemaks. Ja kui see juba selliseks formeerus, miks siis mitte seda jagada? Kui kellelegi on sellest abi, kui see midagi selgitab talle, kui miskit läheb paika – kena siis.

ALA- JA ÜLITEADVUS

Inimest on otstarbekas vaadelda kolmesena:

– keha
– meel 
– vaim

Seejuures on meel inimese see sfäär, mis on ainelise keha ja jumaliku vaimu ühisosa ja mis peab inimese elus tema ainelise ja vaimse kogemuse harmoniseerima. Vaadeldes inimest kolmesena (keha, meel, vaim) näeme, et inimese alateadvus on meele ja keha ühisosa, inimese üliteadvus (hing) on aga meele ja vaimu ühisosa. Niisiis võime meelt vaadelda kolmesena. Meel on seega:

– alateadvus
– teadvus
– üliteadvus.

Võime need kaks kolmesust ühitada ja luua veidi keerukama pildi isiksusest:

– keha
– alateadvus
– teadvus
– üliteadvus
– vaim

Oma meele kogemuses ajame me väga sageli segamini ala- ja üliteadvuse ja kaldume Jumalat otsima just alateadvusest, arvates ekslikult, et Jumal elab meis kusagil sügaval just alateadvuse tasandil. Kuid see on ekslik arusaam, saanud alguse kahest:

1. esiteks Freudist, kes pühendas kogu oma tähelepanu just alateadvusele, 
2. teiseks aga ida õpetuste valest mõistmisest.

Arvatakse, et ida targad ja ida õpetused otsivad vabanemist ja valgustumist alateadvusest. Kuid see on väärarusaam: nad otsivad valgustumist oma üliteadvusest ja teadvus, alateadvus ning keha on vaid vahendid selleks.

Kollektiivne alateadvus, arhetüübid, meemid jms. on Jungi ja tema järgijate leiutised. Jah, kui me räägime inimese juures ala- ja üliteadvusest, siis põhimõtteliselt me võime rääkida ka mingi rahvuse või ka terve inimkonna ala- ja üliteadvusest. Või ka samast planeet Maa mastaabis. Vene akadeemik Vernadskile kuulub ju idee noosfäärist kui planetaarsest meelest.

Miks mitte. Aga meil on üpris raske siin neist asjust rääkida, sest kõik need teooriad on vaid puhtad mõttekonstruktsioonid, ei enamat. Freud ei esitanud meile mitteteaduslikku teooriat, vaid oma mõttekonstruktsioonid. Tal puudus oma ideede taga igasugune teadislik praktika üldse. Vist ainus isik, keda ta nö. teaduslikult uuris, oli tema ämm. Kogu Freudi ideestik on praktiliselt ühe mehe mõttelend.

Jung lähtus Freudist, kuid läks kaugemale ja vaatles mitte enam indiviidi, vaid inimkonda. Temagi ideestik polnud teadus, vaid ühe mehe arusaam, seda ilma igasuguse praktilise taustata.

Ma ei eita ala- ja üliteadvuse ning kollektiivse teadvuse olemasolu. Kuid me pole kuidagi ei teaduslikult ega ka isiklikus kogemuses võimelised seda inimkonna ala- või üliteadvust kogema ja seda kuidagi oma arenguks kasutama. Targem on jääda oma isikliku ala- ja üliteadvuse eritlemise juurde kui hakata neid otsima ja oma mõtteid mõlgutada inimkonna ja planeet Maa mastaabis. See võib olla huvitav intellektuaalne tegevus, kuid on üpris kasutu, kui soovime saada oma üliteadvuses kontalti jumaliku ja Jumalaga iseendas.

Kõik religioossed õpetused suunavad inimest oma üliteadvust avastama – selle läbi avastama Jumalat. Ida õpetused kasutavad selleks vahenditena oma keha, alateadvust ja teadvust. Lääne müstikud aga on sageli eksituses, püüdes Jumalat inimeses avastada alateadvusest.

Idas on alateadvuse kasutamine üliteadvusesse avardumisel tavaliselt õpetaja kontrolli all. Nii ei lähe vahend ja eesmärk segamini ja inimene ei eksi oma pürgimuste suunas – ei ole suunatud mitte oma alateadvuse, vaid on suunatud oma üliteadvuse poole. Lääne müstikud aga, olles suuna oma alateadvusele võtnud, lõpetavad sageli ummikus. Pole ka ime.

Jeesus ei pööranud alateadvuslikule mingit tähelepanu ja suunas inimese üksnes ja otse inimese üliteadvuse ja selle läbi vaimse poole. Sama Buddha. Sealt tuleb meisse valgus ja valgustatus.

Siinkohal meenus mulle endale mu enda kõige lühem luuletus, mille olen kirjutanud. Küll lühike, ometi on see paljut kokkuvõttev. Kui need read kirja panin, ega ma siis ei mõtelnud, mida ma õieti korja panen. Aga panin vist rohkem kui ise hetkel aru sain.

valgus tuleb taevast ülevalt
võta tema vastu ülevalt

 

Allikas

Religioon
TOOMAS PAUL: „Huumorisoone olemasolu tundub olema Jumala üks põhiomadusi.“
Toomas Paul
Toomas Paul (Tiina Kõrtsini)

„Teatud nihestusega maailma vaatamine ongi nali ja Jumalal, kes näeb kõike, peaks olema eriti naljakas vaadata inimeste tegemisi,“ leiab teoloog ja vaimulik Toomas Paul, et enesestmõistetavalt on Jumalal huumorisoont.

Paavst tunnistas hiljuti, et põrgut igavese piina mõttes pole olemas.

Ma ei ole paavsti väidetega nende õiges kontekstis tutvunud, nii et ma saan vastata ainult oletamisi, aga see on taeva mõtestamise loogiline tulemus. Juba ammu leiti, et taevasse pääsemiseks ei pea olema kristlane, rääkimata siis sellest, et ainult katoliiklased pääsevad taevasse. Jumala silmis leiavad armu ka need, kes pole kunagi kristlusega kokku puutunud.

Loosung „Armasta oma vaenlast“ tundus kunagi ju ilmvõimatu, aga nüüd ollakse seisukohal, et Jumalal ei ole vaenlasi ja milleks talle sel juhul põrgu? Põrgu võib olla vaid pedagoogiline hirmutusvahend nagu jõuluvanal oli vanasti vitsakimp.

Kas paavstil on tema ameti tõttu kuidagi lihtsam Jumalale ligi pääseda? Kas paavsti palve on mõjusam kui ükskõik kelle teise siirast südamest tulnud palve?

Paavstil on ex officio autoriteet: teatud moraali- ja usuküsimustes on paavsti otsused lõplikud – kuni järgmine paavst neid korrigeerib või isegi ümber lükkab. Aga see ei tähenda, et tema palve oleks kuidagi mõjusam.

Katoliku kirikus on pühakute palve see, mis võimendub, abi saamiseks pöördutakse nende poole. Luther ei näinud pühakutes eestpalvetajaid ja luterlastele on pühakud eeskujudeks, mitte vahendajateks.

Samas ühendab kirik nii need, kes on olnud enne meid, kui ka need, kes tulevad pärast meid. Ma olen leerilastele selgitanud, et kui meie põlvitame altari ees võre ääres ja palvetame, siis me võime ette kujutada, et nii-öelda altari taga põlvitavad ja palvetavad koos meiega kõik need, kes siin on kord olnud. Me kõik kuulume Jumalale, kelle jaoks pole minevikku, kellele on kõik olevik.

Paavst on andnud mõista, et ka homoseksuaalid pääsevad taevasse. Kuulates EELK seisukohti, on mulle jäänud mulje, et kui katoliiklastest homoseksuaalidel on taevasse minek võimalik, siis vähemalt EELKsse kuuluvatel luterlastest homoseksuaalidel mitte. Kuidas selline vahe on võimalik?

See on üks küsimustest, mis pole läbi aegade eriti olulised olnud, aga mis muutuvad – nagu paljud muudki sellised teemad – kohutavalt tähtsaks siis, kui ellujäämise ja süüa saamise pärast muresid pole.

Olgu selle taevasse saamisega, kuidas on, aga Kuradil on õnnestunud suurepäraselt kasutada ära seda temaatikat kirikute tülliajamiseks. Asja ennast pole ju ollagi!

3. ja 4. sajandil olid kristoloogilised tülid, kus vaieldi Kristuse jumalikkuse ja inimlikkuse üle: vaieldi selle üle, kuidas on võimalik ristisurm, millal Jumal Kristusest lahkus, kas Jumal suri. Need olid tõsised küsimused, mis praegu ei puuduta kedagi, ka kirikus. Nende asemel on nüüd niisugused vähemuste küsimused, mis on tulnud päevakorda Teise maailmasõja järel ja mina näen neid üldises komplektis teiste niisuguste küsimustega, mis saavad üles kerkida ainult heaoluühiskonnas. Kui kõik on nii korras, siis ei saagi ju olla enam muud küsimust, kui see, kellega sa magad.

No tuleb välja, et see on EELK jaoks tähtis teema, peapiiskop Urmas Viilma üritab põhiseadusesse raiuda, et abielu on vaid mehe ja naise vaheline asi.

Loomulikult on ka EELK sellesse lõksu langenud, sest mõlema poole võitlejad võtavad teemat maru tõsiselt. See on pseudoprobleem. See ei suurenda ühegi abielupaari armastust või sideme tugevust. See on teema, millega pääseb küll pildile, aga – millise hinnaga?

Te olete suur teadusehuviline. Kuidas teie kujutate, mis juhtub inimesega pärast surma? Mis saab inimese teadvusest? Paar lehekülge edasi küsib Mare Liiger retooriliselt, kas inimese aju loob teadvust või vahendab teadvust.

Suur teadusehuviline ei saa eriti tähtsaks pidada seda, mida tema arvab asjadest, mille suhtes teadlased on täiesti ausalt ütlemas, et nad ei tea, mis toimub. Minu arvamus on nii tühine, et sellest pole mõtet rääkida.

Ma olen häbematu ja küsin ikkagi: kuidas teie kujutate ette seda, mis juhtub inimesega pärast surma?

Ma ei kujutagi ette! Üldaega pole olemas, on olemas ainult lokaalne aeg – minusugusel on seda raske kirjeldada, sest ma vaevalt saan aru nendest võrranditest, mis seal taga on. Kui inimene ärkab üles koomast, pole tal vahet, kas ta on olnud koomas viis minutit, viis päeva või viis valgusaastat – ta jätkab elu sealt, kus see katki jäi.

Mu vastus küsimusele, mis saab meist pärast surma, on: ei tea! Me saame mingil määral selleks valmistuda, sättida asju nii, et see, mis meist järele jääb, mis jätkuda võiks, oleks võimalikult hea. See on kõik.

Millest see tuleb, et Eestis on praegu väga populaarsed igasugused uhhuu-teadused: inimesed loevad ahnelt horoskoope, soetavad endale väega kive, katsuvad avada tšakraid.

Kirurg Andres Ellamaa tuletab memuaarides meelde omaaegseid teadusliku materialismi loenguid ülikoolis ja kahetseb, et tänapäeva noored arstid on sellest kõigest ilma jäänud. Praegu on vähe inimesi, kes teavad midagi filosoofiast ja filosoofia ajaloost; kellel on mingisugune kriteeriumite süsteem, mille põhjal uskumusi sorteerida.

Omaaegne positivistlik teaduslik materialism oli küllaltki radikaalne, aga ta andis selgeid seisukohti, tõsi, kiriku meelest visates mõnikord ka lapse koos pesuveega minema. Aga praegu on nii, et pole last ega pesuvett.

Kui me rääkisime siin ennist, mis saab inimesest pärast surma, siis pean ütlema, et ma ei saa aru isegi sellest, mis temast enne surma saab. Kuidas ta suudab uskuda lapikut maad? Aga näed – suudab!

Insener võib pikalt rääkida, et ära hakka omaenese tarkusest suitsuahju ehitama, teeme korraliku projekti – arhitektuur on ikkagi tuhandeid aastaid vana teadus. Jutt jumala õige. Hetk hiljem teatab ta aga, et vaktsiinid on ravimifirmade vandenõu. Unustades sekundiga ära, et meditsiin on sama vana kui inseneriteadus.

Nii et te olete samasuguses nõutuses – ei saa aru, mis niisuguste inimeste peades toimub? Mina ei saa samuti aru vaktsiinivastastest.

Sõgedaks ei tee mitte üksnes vankumatu uskumine, et maa on lame või vaktsiinid vandenõu. Üks mu tuttav sattus bioloogiaõpingute keskel Elu Sõnasse ja väitis ühel hetkel, et Maa vanus on neli tuhat aastat, sest Piiblis on nii kirjas. Sealjuures ta vist veel eksis – Piibli järgi peaks tulema Maa vanuseks kuus tuhat aastat.

Jah, alla kuut tuhandet ei saa Maa Piibli järgi vana olla.

Asi on selles, et inimesele peab olema ette antud süsteem. Väga vähesed suudavad selle enda jaoks ise luua; ainult eksperimendi korras, ainult oma loogikanatukesega maailma seletades kaugele ei jõua. Nii võibki välja tulla mõtlemine, et inseneriteadus on oluline ja päris, aga arstiteadus pettus.

Praegusel ajastul tundub olema õnn, kui keegi on oma pähe saanud kokku piisavalt kaine süsteemse ettekujutuse maailmast. Suuresti läheb ta ikka nii, et jupp teadmisi on siit ja jupp sealt.

Kas me anname siis inimestele kehvemat haridust kui näiteks enne Teist maailmasõda?

Nüüd ma vastates ületan jälle oma pädevuse piire. Minu lapselapselapsed käivad praegu koolis, aga ma tean liiga vähe sellest, mismoodi praegu õpetamine käib.

Üks asi on muidugi teadmiste hulk, teine aga süsteem. Miks on paljudele intellektuaalidele muhameedlus veetlev? Selle pärast, et seal on selge süsteem. Islami omaksvõtmine läheb kiirelt ja kärmelt, sest seal on asjad paika pandud: mis on lubatud, mis on keelatud. Inimene vajab süsteemi, aga koolis on ju suundumus sinnapoole, et õigekirja ei peaks enam nõudma… Isiklikult võiks ma rõõmustada selle üle, et ammu ei nõuta enam ilukirja, sest mul pidid õpetajad ikka venitama kolme miinuse välja, et ma istuma ei jääks, kuna mina ei suutnud teha leheküljetäit paisutustega kaldkirja nii, et ei tuleks tindiplekki. Ikka tuli plärakas! Aga see oli käeline harjutus.

Mitte et me peaks seda kahetsema, aga me lihtsalt nendime, et käeline suutlikkus sellel, kes ajab oma mobiilis asju pöidlaga, on kõvasti kängu jäänud.

Kui ma veel matmas käisin, nägin, kuidas noored tugevad mehed puutusid hauda kinni ajades esimest korda kokku labidaga. Vaadati teiste järgi, kuidas töötada, aga ikka ei osatud nii kiiresti õppida, kuidas võtta labidatäit, mida ka visata jõuab. Sa näed, et inimene on pandud üle võimete käiva ülesande ette.

See on meie aeg – ei ole enam vaja osata sõnastada etteantud teemal oma mõtted küpsuskirjandiks. KÜPSUS tuleb ilma oskuseta kirjutada essee? Mina kirjutasin tehnikumi lõpus ????????? [kirjandi] vene keeles, Moskvast saadud teemal. Kusjuures neli viga oleks tähendanud läbikukkumist.

Selleks ajaks, kui küpsuskirjand kaotati, oli see juba muutunud paljudele inimestele viimaseks korraks elus, kus nad omaenda mõtteid emakeeles käsitsi paberile panid.

Veatus keeles, ilma vigadeta.

Kui me mõtleme niisugustele asjadele – ja me oleme siin toonud vaid üksikuid näiteid –, siis peame leppima, et on alanud ajastu, kus inimesel pole käelist oskust vaja. Tal ei ole vaja ka ükskordühte pähe õppida.

Aga sellel on tagasimõjud. Pärast sõda oli minu isa ajaloolase Peeter Tarveliga ühes kambris Patarei vanglas. Tarvel pidas seal kaasvangidele loenguid. Inimesed istusid oma saatust teadmata vanglas ja jagasid üksteisega oma teadmisi! Neil oli lõputult laule ja värsse peas! Nii nagu 19. sajandi kirikhärrad jalutasid pensionipõlves ja skandeerisid peast Vergiliust. See on niisugune varandus, mida sult ära võtta ei saa.

Pikka aega on haridus tähendanud seda, et väga palju tuli pähe õppida. Sa pidid paigutama oma pähe asjad, mida võib-olla ei läinud vajagi…

…aga sa õppisid õppima…

…aga sa õppisid õppima.

Milleks tõestada teoreemi, mille on ära tõestanud juba Pythagoras või Lobatševski? Ikka selle jaoks, et sina ka mõtleksid. Kui sa ei tõesta neid, siis ongi nõnda, et usud vandenõuteooriaid. Mõtlemine hakkab pihta põhihoiakutest.

Veel kord: ma ei räägi, et inimesed vähe teaksid, aga nende teadmistel puudub karkass. Kui sul matemaatika põhitehted selged pole, ei suuda sa arvutada liitintressi ja siis on kerge manipuleerida sind võtma laenu, mida maksad tagasi nii, et aitab!

Nüüdisajal pakuvad lapsele raame arvutimängud. Seal on reeglid paigas: kui sa esimesel tasemel ettenähtud harjutusi ära ei tee, siis sa teisele level’ile ei saa ja kogu moos. Ei mingit kujundlikku hindamist ega mängulist õpet.

Ainukene koht, kus inimene veel karistada saab, on arvutimäng. Sa pead õppima ära, et kõik ei ole võimalik. Näiliselt on see küll suurte võimaluste maa, aga seal on reeglid olemas. Tavaelus võib juba jääda mulje, et minu jaoks ei ole reegleid. Lähen võrkturundusse ja saangi kohe miljonäriks – hakkan teenima 150 000 kuus.

Te mainisite ennist, et paljudele intellektuaalidele pakub elu hõlbustavat raamistikku islam.

Islami üks võludest on see… Ma olin meie jutuajamise alguses hädas ega osanud teie küsimustele vastata, sest kristluses on vastused niivõrd seinast seina, et valik on sinu. Kui me rääkisime suhtumisest homodesse või abielu tähtsustamisest, tuli välja, et EELK on ühel pool, katoliiklased teisel ja nii edasi.

Islamis kehtivad suhteliselt lihtsad reeglid. Kui kehtib seadus, et vargal raiutakse käsi maha, on see asi selge. Turul varastamisel on lõpp peal Ali Baba aegadest alates.

Kui tundub, et lubatavus ja vabadus on liiga suureks koormaks kujunenud, siis on muidugi ka kristlusest võimalik leida endale raame, nagu leidis see bioloogiatudeng, kes läks Elu Sõnasse. Lisaks tuleb juurde uudsusemoment.

Islam pole aga midagi muud kui tugevalt lihtsustatud kristlus. Raudselt monoteistlik religioon, mida kristlus oma kolmainsuseõpetuse järgi ei ole.

Katoliiklus, tuli meie jutuajamise alguses välja, sarnaneb pigem polüteismiga, kus on nutikas ajada asju pühakute kaudu.

Jaa-jah!

Islamis on terve hulk jooni, mis näivad pakkuvat tänapäeva hädadele lahendust.

Kas islamiterrorist, kes laseb end inimesi täis bussis õhku ja tapab sedasi juhuslikke kõrvalseisjaid, pääseb taevasse? Või saab ta pigem pettumuse osaliseks: imaam ajas jama, see ei ole kiirtee Jumala paremale käele?

Koraani järgi saab ta pikemata taevasse. Kõik see, mida niinimetatud mõõdukad islamistid räägivad, kaldub väga tugevasti koraanist kõrvale. Islamis on see eneseohverdus. Muhameedlase jaoks on islam ainuke usk ja selle eest peab sõdima. Kas sõjas peab siis olema nii, et sa kõmmutad teised maha ja jääd ise ellu? Miks see on õilsam, kui variant minna ka ise koos oma vastastega surma? Vastased või ohvrid lähevad, kus nad lähevad, aga moslem usub, et tema saab paradiisi.

Üks kolleeg palus mul teilt küsida, millest tekib nii-öelda Jeruusalemma sündroom – miks inimesed selles linnas käies või elades hulluks lähevad?

See ei ole päris õige, ma olen Jeruusalemmas käinud ega ole langenud selle sündroomi küüsi. Jeruusalemmale pani Jumala needuse peale prohvet Jeremia, öeldes, et see linn saagu maha jäetud! Tegemist on juutluse pealinnaga, aga ka kristluse jaoks tähtsa linnaga ja nüüd on ta Kaljumošee tõttu ka muhameedlastele ääretult oluline.

Mõnedele asjadele ei ole lihtsalt seletust. Jeruusalemm on eriline juba selle tõttu, et väga paljud inimesed peavad seda linna väga oluliseks. Ka siis, kui pole materiaalset kandjat, on psüühiline surve seda tähtsaks pidada suur.

Kas kirikuõpetaja peab tingimata olema ka ise usklik? Või piisab sellest, kui ta teeb piisavalt hästi – andke andeks, et ma seda sõna kasutan – müügitööd?

Sellele küsimusele tuleb vastata kahel eri tasandil. Mitteusklik kirikuõpetaja võib olla kavalam ja nutikam serveerima usuasju, sest ta suhtub neisse distantseeritult.

Kuid kas ta on sel juhul oma tööandja, Jumala ees üldse keegi? Või on ta veel see kõige hullem? Aga et mõned sellised on olemas olnud – sinna pole midagi teha.

Mis asi on jumalavallatus?

Tausta on vaja. Kui ei ole jumalakartlikkust, siis ei ole ka jumalavallatust.

Tihti te vannute? Vello Salo on öelnud umbes nii, et Issanda nime ei tohi ilmaasjata suhu võtta, aga kurja nimetamise kohta pole midagi öeldud.

Siin on nüüd osalt temperamendi küsimus. Vello on palju temperamentsem kui mina, talle lähevad paljud asjad rohkem kondi vastu ja siis läheb süda täis ka. Minu häda on pigem see, et vihastamise asemel ajab asi mind hoopis naerma. Mulle tundub, et vihastades laseks ma vedada end selle mõistetamatu või naeruväärse asja sisse. Ja seda ma ei taha.

Te olete korduvalt avaldanud mõtet, et islam on tulnud Euroopasse selleks, et jääda ja saja aasta pärast leiab kristlust siinses maailmanurgas ehk ainult perifeeriates.

See on tõesti üks võimalustest. Kõik, mis meid ees ootab, sõltub nii paljudest teguritest, et pole võimalik öelda, millised tegurid tegelikult mõjuma hakkavad. Küll aga saame teha järeldusi sellest, mismoodi on kooseksisteerimine siiamaani välja näinud.

Martin Luther ütles nii-öelda äikesepilve-jutluses, et Jumala arm on nagu paduvihm. Esimesel ja teisel sajandil sadas ta Süüria ja Väike-Aasia kohal, seal tekkisid esimesed kogudused. Esimesena kasutati sõna „kristlane“ Antiookias. Seal olid sajandite vältel õitsvad kogudused. Aga mis neist, küsis Luther, järele on jäänud?

Edasi ütles Luther oma kaasaegsetele, et praegu on Jumala arm Saksamaa kohal, aga ta ei jää siia. Meie võime nüüd tõdeda, et Lutheri ennustus oli õige.

Minu arvamus, et sajandi pärast on Euroopas valitsev usk islam, võib minna täide siis, kui praegused tendentsid jätkuvad.

Millised?

Näiteks perekondade taasühinemine – endastmõistetav inimõigus. Saksamaale kolinud türklased abielluvad tüdrukutega kodust, sest Saksamaal elavad türgi tüdrukud on emantsipatsiooniga ju ära rikutud! Nii et kogu aeg tuleb Saksamaale türklasi juurde ja nende sündimus on nii paju suurem, et isegi siis, kui türklasi enam Türgist juurde ei tuleks, oleks sajandi jooksul ülekaal Saksamaal nende käes.

Inimene on väga paljunemisvõimeline. Yasser Arafat, Nobeli rahupreemia laureaat, ütles: „Meie relv on Palestiina naiste üsk!“

Kui pärast Teist maailmasõda loodi Iisraeli riik, põgenes selle territooriumilt Gaza sektorisse ja Jordani Läänekaldale umbes pool miljonit palestiinlast. Praegu on sealsete elanike arv neli-viis miljonit. Neid ei lastud teiste hulka, vaid pandi traataia taha ja Lääs toidab neid seal, mitte teised idamaad. Seal elavate inimeste arv kasvab kiiresti ja neid nimetatakse – see on täiesti unikaalne! – palestiina põgenikeks. Inimesi, kelle vanavanemad pole kah kuhugi põgenenud, vaid on elanud traataia sees.

Saksa sotsioloog ja majandusteadlane Gunnar Heinsohn on arvutanud, et kui saksa naistel oleks 1960ndatest alates olnud keskmiselt üheksa last – nagu on Gazas –, oleks praegu Saksamaal 80 miljonit 15–30aastast meest. Ja Heinsohn küsib: „Kas need 80 miljonit noort sakslast oleksid kümme korda patsifistlikumad kui tänased seitse miljonit noort Saksa meest? Või on siiski palju tõenäolisem, et nad loobiks pomme Prahas, Gdanskis ja Wrocławis ning kisaksid – just nagu palestiinlased – „See on meie maa! See on võetud meilt ajaloolistel põhjustel, millega meil pole midagi pistmist!“?“

Mida karjusid sakslased enne Teist maailmasõda?

Nõudsid eluruumi.

„Maad on vaja!“

Mina olen tehnilise haridusega insenerimõtlemisega mees, kuigi olen hakanud paljut ära unustama, ja mulle mõjuvad sellised lihtsad arvutused.

Gaza sektori nii-öelda põgenikest on oluline osa noored mehed, nende arv ja osakaal kasvab suure hooga ning sellega kaasnevad paratamatult ulatuslikud vägivallatsemised.

Aafrikas kasvab samamoodi rahvaarv meeletu kiirusega, seal on juba praegu ligi miljard inimest, kes saavad Läänest toitu.

Omal ajal vapustas maailma Rooma Klubi raamat „The Limits to Growth“ ehk „Kasvu piirid“. Hiljem on ironiseeritud, et pole neid piire kuskil, aga see, et need piirid on kaugemale nihkunud, ei tähenda, et neid poleks. Kui jäätmaad enam ei ole, kui inimestel kuskile enam kolida ei ole, on piir käes.

Teil on koolis käivate lastelastelaste tulevikule mõeldes hirm nahas?

Oleks vale öelda, et ei ole. Aga see on olnud nii läbi aegade, et tulevikule mõeldes on hirm nahas. Inimene loomu poolest kardab rohkem, kui on rahul. See on evolutsiooniliselt juba nii, et krabin põõsas võtab söögiisu kohe ära.

Allikas

Kultuur, Religioon
Miks me kaome

 

Miks me kaome

Me kaome, sest selle määravad ära viis objektiivsest asjaolu, mida me ei saa muuta.

1. Naine on sünnitaja. Naine otsustab, kui palju lapsi ta ilmale toob.

2. Kapitalism. See tähendab, et mehed teenivad oma töö eest nii vähe raha, et ka naised on sunnitud tööl käima – seda kogu oma fertiilse ea jooksul. Kahte teha – käia tööl ja palju lapsi sünnitada ning üles kasvatada – see pole võimalik.

3. Tarbimismentaliteet. Kuna tarbimine on saanud üha enam meie tavapäraseks vajaduseks, siis pole kunagi piisavalt raha, et naine võiks tööst loobuda ja elada vabana, valides ise, mida ta oma elus teeb. Kui me tahame tarbida, nagu me tarbime, kui me tahame tarbida üha enam, siis me peame ka tööd rabama, nagu me rabame. Ja rabama üha enam. Mis lapsed!? Need teevad vaid elu raskemaks ja loovad kohustusi.

4. Ideoloogia, mis esitab väärarusaama vabadusest. Naised arvavad, et kui nad on sunnitud samamoodi tööd orjama nagu mehed, siis on nad sama vabad kui on mehed. Paraku – võitlus võrdõiguslikkuse eest meestega on võitlus samasuguse tööorjuse eest, nagu see on meestele paratamatu. Võrdõiguslased võitlevad naiste meestega võrdse orjuse, mitte naiste reaalse vabaduse eest.

5. Mitte vaid kaasaja naised, vaid samavõrd ka kaasaja mentaliteeti endas kandvad mehed ei soovi, et naised oleks vabad ja palju lapsi neile sünnitaks. Mehed ihkavad olla ise vabad ja sõltumatud, ja mitte seotud suure pere, kohustuste ja vastutusega. Mehi rahuldab täiesti, et pere on väike ja et naine käib tööl ja ennast ise ülal peab.

Kui me saaksime naised kui sünnitajad vabastada vajadusest olla töötavad orjad, siis oleksid nad vabad oma elus ise valima, mida nad teha tahavad – kas käivad tööl, õpivad neile meelepärast, leiavad mingi sobiva ja sotsiaalselt kasuliku tegevuse, pühendavad ennast ühiskonnale või oma perekonnale ja lastele esmaselt. Nende valikut ei piiraks sundseis – elus püsimise vajadusel orjatööd teha. Naised saaksid end realiseerida kuidas nad tahavad – see oleks nende vaba valik. Sel juhul oleks 3 last paari kohta tavaline ja eesti rahvas võiks kesta.

Paraku, kapitalismi keegi ära muuta ei saa. Meie väärastunud mentaliteeti üha enam tarbida samuti mitte. Ideoloogia, et naiste tööorjus ongi naiste vabadus on meie jaoks dogma ja aabitsatõde – naiste orjusest vabastamist ei taha naised ise, seda ei taha ka mehed.

Tulemus on paratamatu – eestlaste kadumine. Pikemas perspektiivis – kõikide nende rahvaste kadumine, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis, tarbimismentaliteet ja tööorjuse pidamine vabaduseks. Esimesena kaob valge rass – kõik eelkirjeldatu on omane esmaselt valgele rassile. Valge rass ongi ma sellise elu- ja mõttelaadiga maailmas ainus kahanev – ja väga kiiresti kahanev rass. Ning kõige esimestena kaovad selle hulgast kõige pisemad rahvad – näiteks meie.

Allikas 

Tsitaat Harri Kingolt

 

Religioon
Oh aegu, oh (matuse)kombeid! Kolmest peotäiest mullast mälestustätoveeringuteni

Eesti matuse muutumine: surm on kolinud kodust hooldeasutusse ja mälestamine kalmistult Youtube’i

“Surm, mälestamine ja lein on kolinud sotsiaalmeediasse, seda iseäranis noortekultuuris,” tõdeb Eesti matusekombestiku muutusi uurinud folklorist Marju Kõivupuu . Peale järelehüüetele Facebookis või Youtube’is ei ole enam haruldased ka mälestustätoveeringud.

Marju Kõivupuu (Erakogu)

“Iga põlvkond peabki olema nii-öelda omas kinni, see on järgmiste põlvede eeskujumudel ja tagab ka kommetes ja tavades tarviliku järjepidevuse,” ei näe Kõivupuu muutustes midagi halba.

Matusekombed on võrreldes muude kommetega ajas niigi vaid teosammul muutunud, sest surm on lõplik ja inimesed vajavad siin leinaga toimetulekuks rohkem stabiilsust ja turvalisust, teatud rituaalide korduvust.

Samas on folklorist täheldanud, et avatud maailmas elavad noored on surmast ja sellega seonduvatest tavadest eri põhjustel kaugenenud.

“Kuna Eestis on toimunud sajal viimasel aastal kultuurilis-ühiskondlikud pöörded, mis kajastuvad ka kombetalitustes, siis näib vähemalt mulle, et eestlane rabeleb – nooremad, kes on täiskasvanuks saanud taasiseseisvunud Eestis, omi kombeid ega tavasid eriti tunne, teiste omi jäljendvad nii hästi-halvasti, kui oskavad.

Kui käia näiteks Euroopas ringi, siis sellist neurootilist rabelemist – olla nagu teised – ei ole ma väga täheldanud,” räägib Kõivupuu.

Ka noorte surmakultuuri uurija doktorant Jaanika Hunt tõdeb, et üldiselt on see valdkond, kus traditsioonid on kõige kauem püsinud, aga viimaste aastakümnete läänestumine mõjub ning muutused on olnud kiiremad kui varem.

Jaanika Hunt (Erakogu)

Matusetalitused on jäänud lühemaks

Meile antud aeg lõpeb surmaga. Nende kohus, kelle aeg veel kestab, on kadunu vääriliselt ära saata. Kuna surm on lõplik ja matusetalitus kordumatu, ei pruugi iga uus muutus olla kõikidele põlvkondadele ühtmoodi vastuvõetav.

Kõivupuu ütles viis aastat tagasi Eesti Loodusele antud intervjuus, et näiteks sõjajärgsed põlvkonnad omandasid surma ja surnutega suhtlemise kogemuse, käies alates teatud kindlast vanusest vanematega lähedaste matustel kaasas.

Toona oli tema sõnul üsna tavaline, et inimesed surid kodus oma lähedaste keskel. Tänapäeval on aga surm ja matused lükatud endast kaugemale. Surm on koha sisse võtnud hooldekodudes, haiglates.

“Matuseidki korraldavad üha enam selleks palgatud professionaalid, elukutselised rituaalimeistrid. Leinamajad meenutavad metroojaamu, kus punaste tulikirjade vilkudes antakse teada, kelle lähedaste kätte on jõudnud kord põgusaks, ent igaveseks hüvastijätuks,” kirjutab Kõivupuu oma artiklis “Surmakultuuri suundumustest tänapäeval”.

Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk, kes on matusetalitusi läbi viinud juba aastakümneid, teab öelda, et viimaste aastakümnete suurim muutus on kremeerimise ehk tuhastussmatuste oluline kasv. Ta ei tea kogu Eesti statistikat, kuid Rapla kalmistule maetutest jõuavad üle poole sinna urniga.

“Varem korraldati sel puhul kaks matust: üks krematooriumis ja teine hiljem koos urniga haual, nüüd aga piirdutakse üha enam vaid ühe talitusega. See on kas kirikus või kabelis, kus jäetakse kirstus oleva lahkunuga jumalaga ning urn sängitatakse hiljem mulda ilma mingisuguse tseremooniata.

Või siis toimetatakse lahkunu kohe krematooriumisse, kus talitust ei tehtagi ja matus viiakse läbi ainult urniga,” räägib kirikuõpetaja.

Üheks muutuseks on tema sõnul ka see, et kui veel paarkümmend aastat tagasi oli maal küllalt palju koduseid ärasaatmisi, mis eelnesid leinatalitusele kirikus ja/või haual, siis Põhja-Eestis on need jäänud üsna harvaks.

“Rääkimata matusele eelnevast eraldi kirstupaneku talitusest, kuhu samuti omaksed ja eriti külarahvas kokku tulid. Need on peaaegu täiesti kadunud,” ütleb Kukk.

Üldine suund matuste puhul on lühidus. Vahemärkuseks olgu lisatud, et ka Marju Kõivupuu tõdeb, et lahkumisrituaali soovitakse sageli läbi viia nii lühidalt, kui see on vähegi sünnis.

“Samas soovitakse endiselt ärasaatmisel kirst avada, et inimesed enne või pärast leinatalitust saaksid lahkunuga jumalaga jätta,” märgib Kukk.

Ka muusika valik matustel on võrreldes 20–30 aasta taguse ajaga oluliselt muutunud. “Varem oli igal matusel endastmõistetavalt kohal puhkpilliorkester, Tallinnas ka lauluansamblid, nüüd on nende koha üha sagedamini üle võtnud soolopillid nagu viiul või flööt, harvem ka trompet.

Kirikus on loomulikult orel, millega koos ja ka omaette numbritena mängivad sageli kaasa needsamad soolopillid, mis tulevad edasi ka hauale kaasa,” räägib Kukk.

Uue aja märk – tuhastamine

Marju Kõivupuu kirjutab oma artiklis, et 1990. aastate lõpus Eestis levima hakanud tuhastamismatus ongi toonud kaasa olulisi muutusi nii ilmalikku kui ka kiriklikku matusekultuuri.

“Tuhastamist hakati soosima muidugi ka seetõttu, et kirstumatuseks ei ole lihtsalt piisavalt matmiskoht. Uusi kalmistuid rajada või vanu laiendada on sageli eri põhjustel probleemne,” märkis folklorist oma artiklis.

Õhtulehele ütleb ta: “On väga palju erinevaid tegureid, mis mõjutavad iga inimese suhtumist matustesse – olgu selleks inimese maailmavaade või religioosne taust.

Näiteks õigeusklikud ei aktsepteeri tuhastusmatust. Aga kõige tähtsam on ikkagi lahkunu viimne soov – ükskõik, milline see ka on, see on tingimusteta täitmiseks.”

Kõivupuu kasutab urnimatuse asemel sõna tuhastamismatus, kuna esimene ei ole tema meelest piisavalt täpne.

“Eestis on kombeks lahkunu tuhk puistata peale urnimatuse ka loodusesse või kalmistul selleks ette nähtud tuhapuistealasse, ja sellisel puhul me ei saa rääkida urnimatusest,” ütleb folklorist, et niisamuti on tänapäeval kasutusel merematus ehk tuha merre viskamine ja ka näiteks uue moodsa trendina n-ö puumatus, kus lahkunu tuhast võrsub puu.

“Nõukogude aeg on ammu möödas, meil ei ole kohustust mõelda ühtemoodi ja saada maetud ühtemoodi. Me ei peaks ka meedias võimendama mingeid trende või andma hinnanguid, et tuhastusmatus on moodne – järelikult kirstus matmine on vanamoodne,” räägib Kõivupuu.

Küll tuleks aga tutvustada inimestele erinevaid matusekombeid, et lahkunut ära saatma tulnud inimesed ei tunneks ennast kohmetult, sest nad ei tea, kuidas käituda ja olla. “Minu kogemus ütleb, et eestlast tuleb õpetada matustel käituma. Mitu korda on mul endal tulnud seletada, mis toimub,” ütleb Kõivupuu.

Tema sõnul võiks ka tavanditöötajatele senisest rohkem koolitusi pakkuda, sest nende teadmised surmakultuurist, kommetest ja kommete tähendustest on üsna ebaühtlased.

Virtuaalsurnuaed ja lein internetis

Põlistest matusekommetest rääkides ütleb folklorist, et paraku ei saagi linnas järgida samasid tavasid mis külas. Ja miks peakski. “Eesti eri piirkondades on omad kombed. See on väga hea ja need kestavad niikaua, kuni neis paigus on elu. Traditsioonide järjepidevuse hoidmiseks tasuks rääkida ja suhelda ikka oma pere- ja suguvõsa liikmetega. Kõik algab kodust ja lapsepõlvest.”

Kolmest peotäiest mullast mälestustätoveeringuteni (Vida Press)

Kodusest kasvatusest ja harjumusest sõltub Kõivupuu sõnul ka see, kas nooremad inimesed hakkavad hiljem kalmistul lähedaste haudu korrastamas käima ja seal küünlaid süütama.

“Aga kas see ongi alati võimalik – paljud noored on Eestist ära ja elulaad on sootuks teistsugune kui näiteks 20–30 aastat tagasi. Ja kui nooremaid pidevalt survestatakse, et tuleb käia, tekitab see vastupidise reaktsiooni.”

Noorte surmakultuuri uurinud Jaanika Hunt tõdeb, et matusekombestiku muutustesse suhtumises on eakamate ja nooremate inimeste vahel lõhe.

“Paljud vanad pahandavad, kui noored ei tee nii, nagu vaja. Surmast mõtlemine on omane pigem vanematele inimestele ja nemad tajuvad neid muutusi seetõttu teravamalt, kui need, kes selle teemaga kokku ei puutu ega tunne vajadust surmale ning matustele mõelda.

Vanadele on traditsioonide hoidmine olulisem. Noored on enamasti kosmopoliitsemad, liikuvamad. Nad ei taha end lasta piirata hooldust vajava hauakohaga.”

Samas ei saa Hundi sõnul teha üldistust, et vanemad inimesed soovivad traditsioonilist kirstumatust ja nooremad tuhastamist. Oma uurimustöös inimesi küsitledes kohtas ta mõlemat mõtteviisi ühtlaselt igast soost ja vanusest inimeste hulgas.

“Ainus eripära, mis välja tuli, on see, et nooremate seas levivad mõtted alternatiivsetest surnukeha hävitamise meetoditest, nagu tuleriidal põletamine, laevamatus, vabas looduses kõdunemine jne.

Põhjustena ei oska ma siin midagi muud välja tuua kui vast noorusele omast mässumeelsust, kivinenud tavade eiramissoovi ning senises pettumist. Iga uus põlvkond loob uue maailma,” räägib Hunt.

Nii Kõivupuu kui ka Hunt tõdevad, et tänapäevanoored eelistavad aina enam lahkunut mälestada ja leinata pigem sotsiaalmeedias.

“Noortel, kellel matustel käimise kogemust pole või kes seda teadlikult väldivad, on saanud kombeks leinata oma varalahkunud eakaaslasi Youtube’is, riputades sinna üles videonekrolooge ja mälestusvideoid,” kirjutab Kõivupuu oma artiklis.

“Sellist käitumist peetakse mugavaks ja inimlikuks – anda omaealiste kogukonnale valusast sündmusest teada delikaatsel moel, ilma et peaks võõrastele näiteks helistama hakkama.”

Sedalaadi suhtlemise on kiitnud heaks ka psühholoogid, sest veebilehel käimine on nagu haua külastamine – saab mõttes lõpetamata jäänud jutte rääkida, oma emotsioone läbi elada ja neid kaaslastega jagada.

Lein ja mälestused naha all

Jaanika Hunt ütleb, et nii mujal maailmas kui ka Eestis on levimas ka mälestustätoveeringud. “Inimesed põhjendavad seda enamasti sellega, et lahkunu on sedasi neile lähemal. Nad tahtsid midagi ise teha mälestuseks, neile ei piisanud tavalistest matustest ja hüvastijättudest,” räägib Hunt.

“Küsides väliste mõjude kohta, ei oska inimesed tavaliselt vastata. See tundub neile lihtsalt loomulik. Tätoveeringud leina ja muude eluringi sündmuste tähistamiseks on ju inimajaloos kultuuriti üsna levinud olnud.”

Vanasti said matustel kokku mitu põlvkonda, tänapäeval pole kombeks lapsi matustele kaasa võtta. Isegi enamik täiskasvanuid ei soovi matustel käia.

“Arvatakse, et lastel pole tarvis kurbade sündmustega kokku puutuda. Et aga matuserituaalid on ajas siiski väga vähe muutunud, näibki neile hiljem matustele sattudes seal toimuv groteskse näidendina, mille sügavamat tähendust on raske mõista ja mis tundub kauge ja võõras,” tõdeb Kõivupuu, et tänapäeval ollakse eeskätt linnades olukorras, kus vanad traditsioonid justkui enam ei kehti ning uusi rituaale pole emotsionaalselt keerukate olukordadega toimetulekuks välja kujunenud.

Vanad matusekombed Kirde-Eestis (Erakogu)

Kõivupuu räägib oma uurimustöös ka sellest, et tähelepanuväärne muutus on toimunud noorte suhtumises matusefotodesse.

“Külaühiskonnas ja/või vanemal põlvkonnal on üldjuhul siiani kombeks kogu matusetalitus jäädvustada, tänapäeva (linna)noortes aga tekitavad matustel tehtud ülevõtted vaid depressiivseid tundeid – lahkunut soovitakse näha oma mälestustes elavana.”

Kas on ka oht, et eestlaste põlised matusekombed meile muutuste käigus kunagi päris võõraks jäävad?

“Mina ei näe matusekommete dünaamikas mingeid sellisid muutusi, mis ajendavad selliseid ahastavaid küsimusi küsima. Küll aga ma näen meie ühiskonnas üht muutust, millega tuleks tegeleda – kuidas on võimalik, et Eestis, kus piltlikult öeldes kõik tunnevad kõiki, maetakse inimesi tundmatutena?

Iga inimene väärib siit ilmast ärasaatmist kas või kõige tagasihoidlikumategi rituaalide saatel. Me peaksime endas inimlikkust ja hoolivust alles hoidma, siis tuleb kõik muu, mis matuste juurde ikka on kuulnud,” räägib Kõivupuu.

Vanad matusekombed Kirde-Eestis

Puusärk viidi toast välja laulu saatel. Kandmisel hoiti surnu jalad ees, sest pea ees viimisel võis koolja jätta kodutee meelde ja hakata kummitamas käia. Kui aga hobused ei tahtnud vankrile asetatud kirstu vedama hakata, tuli see tuppa tagasi viia ja lahkunu pea ees välja kanda.

Et takistada kodukäimist, löödi lävepakku suur raudnael, terav ots surnule järele.

Et lõpetada täielikult kõik koolja sidemed koduga, oli vaja pärast surnu majast väljakandmist kohe põrandaid pühkida. Prahti ei soovitatud ahju visata, vaid see lennutati värava taga nelja tuule poole laiali.

Matuserongis peeti halvaks märgiks seda, kui tuul puhus tagant, sest siis võtvat surnu maja vara endaga kaasa.

Hauakaevajatele pidi töö eest kindlasti mingit tasu andma, sest muidu võisid nad haigeks jääda.

Haua juures avati kirstu kaas, et kontrollida, kas surnu pole teel külili põrunud. Kui viga jäi parandamata, võis koolja hakata koju käima ning siis ei aidanud muu, kui haud uuesti lahti kaevata ja laip õigesse asendisse keerata.

Kui surnu sai maha maetud, pidi pahema jala kannaga kolm korda kääpa äärele vajutama, et sellega koolja lõplikult hauda kinnistada. Allikas: Folklore.ee

Uskumused ja nende tähendused

Kuuseokste ja -puude kasutamine matustel on eelkristlik komme. On usutud, et okstega eksitatakse surnut, et too ei leiaks tagasiteed. Noored kuused pannakse uste ja väravate ette, kuuseoksad laotatakse maha pärioksa majast väljapoole auto poole.

Niipea kui kadunuke on kirstuga autosse tõstetud, korjatakse oksad, alates majast, maast üles, sest usutakse, et siis ei külasta surm seda peret enam niipea.

Surnu kantakse majast välja, jalad ees – siis ei jää ta kodu poole tagasi vaatama. Mõnes kohas kaetakse kinni kõik peeglid ja peegeldavad pinnad, et katkestada side teispoolsusega. Kell pannakse seisma – leinaajal peatub aeg ja hoitakse vaikust.

Kolme peotäie mulla viskamine on kiriklik komme. Esimese peotäie juures ütleb preester: mullast oled sa võetud, teisega: mullaks pead sa uuesti saama ja kolmandat visates: mullast äratab sind meie Issand Kristus viimselpäeval üles, puhka Jumala rahus, aamen.

Kui kirikuõpetaja kutsutakse ka krematooriumi mälestuskõnet pidama, lausutakse sealgi kolme peotäie laused.

Ristimärk püstitatakse hauale selleks, et Kristus omad üles leiaks. Rist viitab ülestõusmisele ja igavesele elule. 40 päeva arvatakse püsivat surnu hing veel maa peal, sest Kristus viibis 40 päeva pärast ülestõusmist maa peal ja võeti seejärel taevasse. Sama kaua kestab leinaaeg. Seejärel peetakse lahkunu eest jumalateenistuse ajal mälestuspalve.

Allikas: Eesti Naine, artikkel Võrumaa vanadest matusekommetest “Viimane austus”

Oh aegu, oh (matuse)kombeid!

Allikas