Rubriik: Poliitika

Poliitika
Inno ja Irja kohvik: Kas diktatuur on Eestile lahendus?

Kas diktatuur on Eestile lahendus?

Eestis valitseb diktatuur. Seda küll kusagil kõva häälega välja ei öelda, aga see on tõde. See on nn eestimeelne diktatuur, aga sedagi teatud mööndustega. Näiteks EKRE juhid Mart ja Martin Helme seltskonda ei kuulu, sest pole oma natuke rohkem rahvuslike vaadete tõttu sobilikud Brüsseli võimukandjatele. Kuigi EKRE on samasugune natsipartei nagu Soome Perussuomalaiset, siis Soome puhul seda sallitakse, Eestis aga mitte. Soome ongi erand, Euroopa pailaps, kellele anti isegi õigus nõuda nn PIGS riikidele antud laenude tagatiseks garantiisid, saari Vahemeres. Samuti võivad Soome juhid vaatamata Venemaa suhtes kehtastatud karmidele sanktsioonidele kohtuda Venemaa riigijuhtidega ning ajada sanktsioonide varjus äri Venemaaga. Eestile sellist luksust ei lubata. Eestis valitseb mõõdukas, Brüsseliga kooskõlastatud rahvuslus ja teisi vaateid ei sallita. Nii on Eestis taga kiusatud opositsioon, nii EKRE kui Keskerakond. Poliitiline politsei Kapo jälgib teraselt opositsiooni tegevust ja õõnestab seda.

Nii nagu diktatuurile omane, rahvas seda eriti  ei armasta. Seda näitavad avaliku arvamuse küsitlused, mis on Eestis veel lubatud ja vähemalt püüavad paista objektiivsed. Ent valimised võidab alati võimuliit, seegi on diktatuurile omane. Ärge küsige minult, palun, kuidas see käib. Nõukogude Liidus oli see nii – kõik kirusid, aga ikka valiti pukki samad näod. Selline süsteem toimib täna hästi näiteks Hiinas, mis on kaasaja diktatuuri musternäide ja mida kogu maailm viimasel ajal imetleb. Isegi Euroopa Liit, mis varem võttis eeskuju USA-st, on viimasel ajal hakanud rohkem vaatama Hiina poole. Tahetakse korrata Hiina imet. Üks selle ime alustalasid on diktatuur, rahva allutamine ühe poliitilise grupeeringu tahtele. Inimõiguste rikkumiste peale lihtsalt vilistatakse.

Diktatuur on maailmas enim levinud valitsemisvorm. Demokraatiat, või kaasajal pigem näilist demokraatiat saavad lubada endale ainult vähesed väljavalitud vanad riigid nagu Inglismaa ja Rootsi. Isegi USA pole mingi demokraatia, seal valitseb rikaste diktatuur, plutokraatia, süsteem, mida on edukalt kopeerinud Venemaa. Demokraatiat ei soosita isegi neis riikides, kuhu demokraatiat on nö eksporditud. Afhanistanis ja Egiptuses korraldati vabad valimised, aga nende tulemused kuulutati kohe tühisteks. Egiptuses upitati Lääne kaasabil uuesti võimule endise diktaatori Hosni Mubaraki seltskond. Või mis Egiptus, isegi Kreekas ei sobinud rahva arvamus kuhugi, ning seda sunniti Brüsselist muutma. Inglismaal läks samuti rahva arvamus referendumil vastuollu Brüsseli huvidega, aga Inglismaa kui kaasaja parlamentaarse demokraatia hälli peale Brüsseli autokraatlik hammas ei hakka. Diktatuuriga flirtimine pole tänapäeval mingi ime, sest diktatuurirežiimiga on lihtsam asju ajada: selle abil on kergem rahvast allutada ja kontrollida, on vähem nö üllatusi.

Läänele on sobilikum ja mugavam, kui Eestis valitseb diktatuur. Ja kui aus olla, siis on diktatuur valitsenud Eestis viimased tuhat aastat, kui üksikud võnked 1920ndatel ja 1990ndate alguses välja arvata. Võib isegi väita, et ega inimesed Eestis muud moodi ei oskagi, mida on väidetud ka Vene inimeste kohta. Et neile meeldibki diktatuur, selline kindla käega juhtimine. Ja vahet suurt polegi, kes pukis on. Vahel on diktatuur karmim nagu Ivan Julma või Stalini ajal, vahel leebem nagu Gorba ajal. Aga süsteem on ikka sama. Aga mitte ainult Venemaal, Adolf Hitleri puhul armastatakse korrata, et ta tuli võimule demokraatlikul teel, ameeriklased eelistavad viimasel ajal üha rohkem kindla käega juhti.

Diktatuur on mugav valitsejatele, aga väga ebamugav inimestele. Suurtes riikides, impeeriumites nagu Hiina või Venemaa ei kujuta diktatuur erilist probleemi, sest inimesi on palju ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis leitakse alati uued. Samas väikestes riikides nagu Rootsi või isegi Inglismaa pole diktatuur eriti otstarbekas, sest inimesi on vähe ja kui mõni hammasrataste vahele jääb, siis on kaotust raske korvata. Näiteks Portugalis, kus valitses diktatuur veel 1974. aastal, käis majandus lõpuks alla ning rahvas muutus väga rahulolematuks. Diktatuurile on omane, et uusi ideid ei sallita ja seetõttu kannatab konkurentsivõime. Lõpuks tegi sõjavägi, üks diktatuuri alustalasid ise diktatuurile lõpu, sest sõjaväelased olid väsinud kurnavatest sõdadest Aafrikas. Portugalis saadeti kohe laiali poliitiline politsei, mis võimaldas korraldada vabad valimised, mille võitsid kommunistid, kes olid olnud aastakümneid põlu all. Portugal lakub diktatuuri haavu tänaseni.

Eks Eestis on läinud asi diktatuuriga samuti liiale, mistõttu võib arvata, et kui režiim kukutada ja korraldada vabad valimised, siis võidaks kindlasti praegune opositsioon, see on Keskerakond ja EKRE. Võimuliit teab seda, mistõttu ei lasta EKRE-t ega Keskerakonda kunagi võimule. Eestis kotitakse opositsiooni ja nende juhte samasuguse aktiivsusega nagu Valgevenes, Venemaal või Hiinas. Diktatuur on Eestis mugav lahendus, aga kas ka parim? Portugal on hea näide, kuidas diktatuuri tingimustes kannatavad nii majandus kui kultuurielu. Portugali jaoks polnud see suur kaotus, sest portugali keele kõnelejaid on maailmas tänu Brasiiliale 150 miljonit. Eesti keele kõnelejaid on miljoni jagu ja neid jääb kiiresti vähemaks.

 

Allikas: Inno ja Irja kohvik: Kas diktatuur on Eestile lahendus?