Rubriik: Maailm

Maailm
Taani vabandas 70 aastat hiljem Gröönimaa laste äraviimise eest

vabandas teisipäeval ametlikult 22 gröönimaalase ees, kes toimetati 1950. aastatel ja lõigati ära oma perekondadest, et püüda siluda kultuurilist lõhet tollase kolooniaga.

Aastal 1951 valiti Gröönimaalt, mis 1953. aastani oli koloonia, välja 22 last. Neile  lubati part elu s eesmärgiga viia nad hiljem assimileeritud taanlastena tagasi Gröönimaale. Seal pidanuks nad moodustama tulevase eliidi, mis toimiks sillana Kopenhaageni ja Gröönimaa pealinna Nuuki vahel.

s jäeti nad ühendusest sugulastega ilma ning Gröönimaale naastes ei taasliidetud neid vantega, vaid pandi orbudekodusse. Paljud neist ei näinud oma vanid enam kunagi.

“Me ei saa muuta toimunut. Kuid me saame võtta vastutuse ja vabandada nende ees, kelle eest me pidanuks hoolits, kuid seda ei teinud,” ütles peaminister Mette Frederikseni avalduses.

“Ma olen jälginud seda tet palju aastaid ja olen endiselt sügavalt puudutatud selles sisalduva inimlikest tragöödia,” lausus Frederiksen, kes on kirjutanud kuuele veel elusolevale tollasele lapsele.

Üks neist, Helene Thiesen, kes oli saatmise hetkel seitsmeaastane, ütles, et t on vabandusest tröösti leidnud.

“Ma tunnen kergendust, et see vabandus lõpuks esitati. See on väga, väga oluline. See tähendab kõike. Ma olen selle nimel võidelnud aastast 1998,” vahendas t sõnu uudisteagentuur Ritzau.

Ametlikule vabandusele eelnes uurimus, mis käsitles laste saatust.

Gröönimaa peaminister Kim Kielsen ütles e avalduse kohaselt, et oli laste kannatus liigutatud. T sõnul “koostöö ja Gröönimaa vahel kõvasti arenenud. Täna me oleme võrdsed, vaatame oma ajaloole tagasi koos”.

Tohutu suurel alal laiuv Gröönimaa on praegu autonoomne territoorium kuningriigi sees. Selle võimud on öelnud, et näevad tulevikku täielikus iseseisvuses, kuigi mingit ajakava ei ole seatud.

Gröönimaa sõltub endiselt st valuuta, välissuhete ja poliitika valdkonnas, kuid Gröönimaal on õigus välissuhetes kaasa rääkida kõikides küsimustes, mis on otseselt Gröönimaaga seotud.

Samas tähendaks lahkulöömine iga-aastase, eelarvest 60 protsenti moodustava 480 miljoni euro suuruse e kaotust.

Umbes 90 protsenti Gröönimaa elanikest on seal sündinud inuitid ja taanlased, ülejäänud mujal, peamiselt s, sündinud.

21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, “ise” (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. keel on siiski endiselt laialt levinud.

Elanikke on sellel enam kui kahe miljoni ruutkilomeetrisel saarel veidi üle 56 000.

Allikas

Maailm
Endine tuuker: „Rootsi luure teadis august Estonia keres juba nädal pärast õnnetust. Mina ütlesin neile“

Rootsi salateenistus saatis sukeldujad mitteametlikult vrakile juba mõni päev pärast laevahukku. Håkan Bergmarki (61) väitel avastasid nad koos kaaslasega laeva kerest augu, mis sanes uues dokfilmis nähtuga. Tuukrite tehtud videosalvestisi pole Bergmarki sõnul kunagi avalikustatud.

TUUKER: Håkan Bergmark väidab, et 1990ndatel Rootsi mereväe tuukrina töötades oli ta üks kümmekonnast sukeldujast, kes vraki seisukorra juba mõni päev pärast õnnetust üle vaatasid, kuid kelle tunnistusi ametlikult ei arvestatud.

Håkan Bergmarkintervjuu

Jutta Rabe. Tugevaimaks tõendiks on Bergmarki sukeldumispäevik, kus on kirjas, et ta 1994. aasta oktoobris Läänemeres 80 meetri sügavusele sukeldus. Päeviku sissekande tegi väidetav sukeldumisekspeditsiooni juht ja seda fakti kinnitas Rabe tellitud käekirjaekspertiis. Rootsi riigi jaoks aga poleks Bergmarki justkui ols. Võimud pole kordagi t väiteid kommenteerinud.

Millal saite ülesande sukelduda vraki juurde?

Olin sõjaväelasena Rootsi mereväe tuukrigrupi liige. 1994. aastal olin reservis, meid kutsuti välja mõni päev pärast õnnetust, 3. või 4. oktoobril. Ettevõtmine oli ülimalt salajane ja mitteametlik. Töö tellija oli MUST ehk Rootsi sõjaväeluure- ja julgeolekuteenistus. Sukeldusime koos paarilisega laeva esiosa juurde. Nägime üsna kiiresti, et visiiri polnud, aga ramp oli peaaegu suletud. Rambi ja kere vahel oli pisut ruumi, et mahtus taskulambi valgust sisse näitama, mitte rohkem.

Siis ujusime piki tüürpoordi ja märkasime ühe koha peal keres auku. Me ei saanud väga lähedale minna, metallirebendil võivad olla teravad ääred, mis võinuks sukeldumisülikonda või hapnikuvoolikuid vigastada.

Vesi oli väga hägune. Laev oli vajunud pehmesse merepõhja, sealt olid üles kerkinud settepilved. Olukord oli sane tiheda lumesajuga, kui paned autole täistuled peale. Sellest pole abi kaugele vaatamiseks, sa valgustad lihtsalt langevat lund enda ees. Keeruline oli filmida, aga meil õnnestus auk kaadrisse saada. Salvestisi pole hiljem enam nähtud. Ma tean, et need on endiselt alles, ilmselt kuskile seifi pandud.

Detsembris 1994 korraldati ka ametlik sukeldumine, milleks palgati Briti ettevõte RockWater. Nad filmisid samuti alust, kuid mitte auku keres. Nad pääsesid ka autotekile, aga kuidas see toimus? Vöörirambi kaudu oli see ju võimatu, sest see oli peaaegu suletud ning väga .

Minu teada lõigati ühe uurimise käigus laeva keresse avasid, et tuukrid sisse pääseks.

Võib-olla. Aga ametlikust uurimisvideost on samuti materjali kadunud ja keegi täpselt ei tea, miks. Seda on näha video ajakoodidest. Kuigi ajakood võib paigast minna ka kaamerat seadistades.

Aga sel nädalal välja tulnud dokumentaalsari?

Mul on nähtu kohta kaks märkust. Esi­teks: auk ei näe välja päris samasugune nagu see, mida 26 aasta eest ise nägin. See on sane, aga ma ei saaks hoobilt öelda, et täpselt sama. Minu hinnangul oli meie nähtud auk laeva esiosale lähl. is on auk peaaegu laeva keskel, õigemini esimese kolmandiku peal. Samuti on seal näha suuri tähti ­ESTLINE.

Oi, just praegu näidatakse teleuudistes sedasama pilti – jah, rebend on S-tähe juures. Igatahes näeb see välja pisut liiga korrapärane.

Henning Witte

Kuulsin täna teooriat, et 26 aasta eest nähtud auk, mille tekitas plahvatus, oli natuke eespool ja Rootsi e käsul keevitati see kinni. Ning teles nähtav auk on kunstlikult tehtud, et see näeks välja niisugune, nagu oleks tekkinud kokkupõrkel allveelaevaga. Et Rootsi poliitikutel oleks võimalik süü kellegi teise kaela veeretada.

Kas kaamera oli teie käes?

Jah. Kasutasime tavalist sõjaväe varustust. Toona oli kaamera päris kohmakas. Mustvalge, üsna madala lahutusega pilt, mis salvestus Betamaxi lintidele.

Kui palju materjali salvestasite?

Meie ilmselt umbes 35 minutit.

Selles sügavuses ja selle varustusega ei saanud me üle 45 minuti sukelduda, oleksime rõhu all olnud liiga pikalt. Jõudsime maksimaalselt 75 meetri sügavusele. Vrakini jõuab vast väh kui 60 meetriga, aga alla laeva ninani on veel tükk maad.

Kui palju inimesi teiega koos sel operatsioonil oli?

Meeskonnas oli vist kümme sukeldujat, kõik eriväljaõppega. Töötame alati paaris, seega viis paari. See oli tõesti ülisalajane operatsioon, teiste tuukritega ei tohtinud suhelda, rääkisin ainult enda paarilisega. Lahkusin mereväest 1999. aastal, õigemini mind vabastati ametist, ilmselt vanuse tõttu. Vaikimistus lõppes koos erruminekuga.

Umbes samal ajal avaldas Witte oma raamatu, mille peale rääkisin talle 1994. aastal nähtust. Ta korraldas mulle toona ka intervjuu Der Spiegeliga, aga sealne peatoimetaja oli ettevaatlik ja otsustas, et lugu ei avaldata. See pole kunagi ilmunud.

Eelmisel aastal andsin esimese teleintervjuu SwebbTV-le, kus rääkisin sama juttu.

Mis infot teile enne sukeldumist anti? Kas kästi midagi konkreetset otsida või tähele panna?

Pidime tuvastama, kas visiir on kadunud, ja samuti hoidma töös sügavusmõõdikuid. Taheti ka teada, kas miski võiks takistada laeva ülestõstmist. Nägime selgelt, et see poleks probleem, laev istus kindlalt põhja peal. Ahtri pool oli küll pisut kõrgl ja vöör pisut sügavamal, vrakk oli langenud väikese künka peale. Vählt kiiresti tegutsedes oleks olnud võimalik see üles tõsta.

Nähtavasti on aastatega pisut nihkunud. See auk, mida mina nägin ja mida ilmselt nüüdki filmiti, polnud siis niivõrd merepõhja lähedal.

Mõned inimesed ütlevad, et küllap 1994. aastal polnudki võimalik seda auku näha, sest laev oli siis rohkem kaldus. Tegelikult on efekt olnud just vastupidine.

Meie nägime seda auku ka teise nurga alt – ülalt alla vaadates. Ja mitte lählt kui kahe meetri pealt.

Mis sai edasi? Tegite suulise ettekande või kirjutasite raporti?

Kinnitasime, et nägime auku. Ja see nägi välja nagu plahvatuse jälg. Andsime üle kaamera lindistuse, allkirjastasime salastatuse dokumendi. Aitäh, head aega ja oligi kõik.

Järgmine sukeldujate paar pidi uurima kaptenisilda. Üks meeskond pidi ujuma ümber laeva, et näha, kui paljud aknad on katki. Aga ma ei tea, millise infoga nd tagasi tulid.

Kui paljud inimesed sellest august toona teada võisid?

Ilmselt 10 või 12 inimest, kes olid näinud ka meie filmitud kaadreid.

Kas nägite ka mingeid esemeid või surnukehi?

Ei. Nägime küll laialipuistatud lasti, aga ilmselgelt oli laev enne põhjavajumist peaaegu 90 kraadi kreenis, seega pole üllatav, et autotekil oli segadus. Ja teiseks oli nähtavus üldse halb.

TUUKER: Håkan Bergmark väidab, et 1990ndatel Rootsi mereväe tuukrina töötades oli ta üks kümmekonnast sukeldujast, kes vraki seisukorra juba mõni päev pärast õnnetust üle vaatasid, kuid kelle tunnistusi ametlikult ei arvestatud.

Kas mäletate vestlust paarilisega hetkest, kui märkasite auku?

Nentisime lihtsalt, et seal on auk ja et see ongi vast põhjus, miks laev uppus. Olime ju saseid situatsioone väljaõppel ja töös palju näinud. Ka uppunud laevu. Me isegi harjutasime õppustel, kuidas laevu uputada. Sukeldujatena pidime teadma, kuidas ja kuhu lõhkelaenguid seada. Lõhkeainetega olime teinud väga-väga-väga palju trenni.

underwater demolition troops) töötavad lõhkeainetega kahel põhjusel. Esiteks: et asju moonutada, deformeerida. Teiseks: et hävitada miine ja käidelda plahvatamata lõhkekehi.

Mida arvasite ametliku uurimisraporti kohta?

Olin siis veel vaikimisvande all, aga mõtlesin omaette, et kurat küll, nad on selle lihtsalt välja mõelnud. Mitmed teised merenduseksperdid reageerisid samuti. Eriti laevade tehnilise poolega tegelevad inimesed leidsid, et see on liiga jabur, olks tõsi.

Alles hiljem kuulsin, et Göteborgi merendusinstituudi laboris tehti eksperiment, kus spetsiaalses katsebasseinis matkiti laineid, mis vastaksid sastele oludele merel. Nad olid teinud visiirist ja rambist täpse koopia ja neil ei õnnestunud laeva uputada. Mudel hulpis veepinnal, põhi ülespidi, mitu tundi. Siis tegid nad mudelisse augu ja see vajus põhja umbes sama kiirusega nagu gi. Lõppraportis on aga kirjeldus, et tehti täpne koopia laevast ja see uppus varem kirjeldatud põhjustel. Mis on täielik vale. (Ühel laevamudeli katsel tõepoolest laev ei uppunud enne, kui põhjast õhku vähks lasti, aga seda tehti spetsiaalse klapi abil ning on ka katset kirjeldavas raportis kirjas – .)

Errumineku järel andsite vaid ühe intervjuu, mida ei avaldatud. Kas te tegite veel katset oma lugu kuskil avaldada?

Mulle helistasid nii Expressen kui ka Aftonbladet, aga ma ei tahtnud nendega rääkida. Mul oli tunne, et lehte jõuab lõpuks midagi muud. Rääkisin välismeediale, mida usaldasin rohkem.

Kas teid on ähvardatud?

Sõjaväe poolt küll mitte. Aga mul ei olnud ka mingit hirmu, olen välja­õppega mereväelane. Pigem oli probleem sellega, et ajakirjanikud kippusid ukse taga koputama.

Kas tundsite poliitilist survet?

Ei. Ehkki nüüd olen ise poliitikas, juhatuse liige ühes väikeses-väikeses parteis, mis on alles algusjärgus.

Kas teid on intervjueerinud raportite koostajad?

Ei. Kuigi eelmisel suvel kohtusin Rootsi eestlastega, kelle seas oli endisi poliitikuid ja ajakirjanikke. Nad pärisid, mida nägin 25 aastat tagasi. Kohtusin ka uue dokumentaalsarja tegijaga. Nad olid siis juba filmimist alustanud. Ma ei pööranud sellele rohkem , kuni eelmisel teisipäeval kuulsin, et sari avaldatakse dPlays.

Rootsi on nüüd vist ka nõustunud uue uurimisega, aga on ilmselt hulk Rootsi kõrgeid poliitikuid, kel võib sellest probleem kerkida. Sest nad on seni valetanud.

Teil endal ei tekkinud kiusatust uuesti sinna sukelduda?

Ei. Kuna olen Rootsi kodanik, oleks see hauarahu seaduse tõttu väga keeruline. Lisaks on vraki ümbrus pideva radarivalve all. Kui ka lihtsalt purjetades sinna satud, jõuab piirivalve minutitega kohale. See juhtus ka Jutta Rabega, nende kaamerajuhtmed lausa lõigati läbi. Ja kui nad kaugjuhitavaid kaameraid kasutasid, tiirutas piirivalve ümber nende laeva, et tööd häirida. Lisaks pidid nad kasutama mitterootslastest meeskonda.

Miks peaks (ed) näg nii palju vaeva, et varjata nõnda suurt sündmust? Ja siis on mõned üksikud – nagu teie –, kes ütlevad, et teavad tõde. Miks inimesed peaksid teid uskuma?

Asi on ju väga lihtne. Tehnika on 26 aasta taguse ajaga võrreldes praegu väga palju parem, eriti allveekaamerate ja mõõduriistade osas. Kui teha täielik – ja ma tõesti pean silmas täielikku – uuring laevavrakist, võiks kasutada näiteks röntgentehnoloogiat, millega olen ka ise loonud 15. ja 16. sajandi laevavrakkide täielikke 3D-kujutisi. Kui üks auk on kinni keevitatud, tuleks seegi välja. Kõik oleks näha! Muidugi tuleb saata alla ka tuukrid, et lählt uurida seda, mis ilmsiks tuleb. Samuti saavad vaid tuukrid hinnata, kas metalli purunemine on tekitatud plahvatusest või kokkupõrkest. Aga selle kontrollimiseks tuleb võtta proove ja kõike lähedalt uurida.

s on välja käidud idee, et kuiuuesti kaameratega vee alla minnakse, tuleks seda veebis otse üle kanda.

See oleks fantastiline! Seda kõike on ju lihtne teha, kui poliitiline tahe on ols. Ja seda ju kõik tahavadki: vastuseid, mis juhtus ja miks juhtus.

Allikas

Maailm
Hoiatus uusmarksistidele: revolutsioon on pedofiil ja kannibal
Liberalismile aluse pannud Prantsuse revolutsiooni giljotiin aastast 1793 ootab uut revolutsiooni.

Lääne liberaalses s toimuv võtab üha enam marksistliku revolutsiooni ilme: “õige asja” nimel pigistatakse silmad kinni isegi proijate vägivalla ees.

Kõik hiljem põrguks kujunenud marksistlikud ülestõusud on korda saadetud õilsate ja inimlike ideede nimel ning nendega on kaasa läinud palju häid ja haritud, kuid eksitatud inimesi. Revolutsioonide eesotsas on tavaliselt seisnud haritud ja jõuka peredest pärit mehed ja naised (Uljanov ja tema kaaslased, Castrod Kuubas, Ortegad Nicaraguas jt), kes mingil põhjusel olid oma klassi vihkama hakanud ja ihaldasid verd.

Kui Peruus algatas möödunud sajandi lõpukümnenditel ülestõusu vasakpoolne geriljarühmitus Sendero Luminoso ehk Hiilgav Tee, ühendasid selle teoreetikud maoistliku ideoloogia inkade viljakusrituaalidega ja tõmbasid nii oma ridadesse sadu ja tuhandeid noori haritud naisi – ja seda mitte seksiorjadena, vaid sõdalastena. Seega ei loe marksistliku hulluse puhul ei haridus ega jõukus, see niidab kõiki, kelle aju on võrdsusideega pestav.

Varasemad revolutsioonid on olnud suunatud sotsiaalse ebavõrdsuse vastu, kuid 1970. aastatel võttis neomarksismi Frankfurdi koolkond uuteks “rõhututeks” vähemused, naised ja pagulased, sest “proletariaat” polnud enam mustunud näoga metallurg, vaid ametiühingute all olev teadlik meistrimees. Nende “uute rõhutute” kaitsmist me näemegi nüüd Lääne liberaalses ruumis, sest sealne liberalism pole enam ehtne, see on neomarksismist surmavalt nakatunud. Kuigi ka “õige” liberalism algas Prantsusmaa jakobiinide giljotiinide vereojadest.

Kogu see võitlus on varjutatud inimlikkuse looriga. Kuulake kasvõi Eesti sallivuslaste jutte: “Mis on teil teiste armastuse vastu?” – kui jutt käib kuivanud oksast elupuul ehk geidest; “Nad on sõja (kliimamuutuste) ohvrid!” – inimeste kohta, kes põgenesid kodumaalt, mille ise kihva keerasid; “Naisi diskrimineeritakse!” – kuigi naised ja mehed on e poolt erinevaks loodud ja neid ei saa alati samastada.

Selliste revolutsioonidega ühinevad arvavad, et võitlevad õige asja eest, sest loosungid on õiged, ja süsteemi ohvridki sageli reaalsed. Nad ei märka, mis toimub kulisside taga tegelikult – üks asi aga on see, et rahulikku elu ei tule kunagi, revolutsioon ei saa iialgi otsa.

Kui valitsev klass (varem “pursuid”, praegu “valge keskealine heteromees”) on kukutatud, ega revolutsioon seega lõpe ega rahulikesse rööbastesse suundu – Põrgukatel tahab pidevat kütmist. Pärast “valitsejate ja nende käsilaste” hukkamist võetakse ette need, kes tahaksid lihtsalt neutraalselt kõrval seista – ei, sa kas oled meie poolt, või oled vastu ja saad hävitatud.

Seda on praegu näha geiagenda puhul – näiteks kristlasest toitlustaja, kellele homoseksualism ei meeldi, ei tohi karistuse ähvardusel keelduda teenindamast homopulmi, kuigi homod saaks teeninduse iga kell geilembelistelt ettevõtjatelt. Ideoloogilises sõjas lihtsalt ei saa olla kõrvalseisjaid. Suuremas pildis toimub see ka Lääne ajalehtede, näiteks New York Timesi toimetuses – kui sa sündmusi marksistlikult ei kajasta, paki asjad ja kao. Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on valdavalt juba üle võetud ja ideoloogiliselt kindlaks muudetud.

Järgmisena võetakse ette “omad”, kes pole piisavalt karmid vaenlasi hävitama – nõrgukestel pole kohta võitluses, kus raiutakse a ja laastud lendavad. Selle momendi kohta öeldaksegi, et revolutsioon sööb oma lapsi. Üks viimaseid revolutsiooni ohvreid on Harry Potteri lugude autor J.K. Rowling – kirjanik, kes pani tagantjärele paika, et Sigatüüka võlurikooli direktor Albus Dumbledore oli gei, loetles üles, kes õpilas olid juudid ja väitis, et mõtles Hermionet mustanahalisena, kuid nüüd on rünnakute all, sest tunnistab meest ja naist sugudena.

Nii et tänased revolutsionäärid, sotsid ja sallivuslased, feministid ja ellgeebeeteelased, inimõiguslased ja võrdsusvolinikud, teie elu on määratud mööduma kaevikutes ja barrikaadidel, vere ja repressioonide õhkkonnas. Või vaidleb keegi vastu? Vaadake ise, mis Läänes toimub: raamatuid ja filme kirjutatakse poliitkorrektsemaks, hävitatakse monumente ja ajalugu, vihakõnetega suletakse suid ja vähendatakse teemasid, millest võib üldse kõneleda. Kus te näete veel demokraatiat?

Neomarksism hävitab ka majanduse, sest turumajandust alles jätta ei saa, see tekitab igal juhul ebavõrdsust, ekspluateerimist, diskrimineerimist, üldisele võrdsusele mittesobivaid alluvussuhteid ja nii edasi. Ettevõtlusest kaob konkurents ja kasumlikkus, sest majanduslikku tegevust reguleerivad ideoloogiad ei luba ju ukse taha jätta pagulast, kel pole haridust ega oskust vajalikuks tööks; triibulised sookesksed nimekirjad tähendavad võrdsust, mitte juhtimis- ja ettevõtluskompetentsi; isegi kui töö on kiirust ja füüsilist jõudu nõudev, ei tohi eirata eakaid ja puudega inimesi, ja nii edasi.

e ülevõtmist marksistide poolt näitavad kõik need kampaaniad, kus firmad loobuvad igipõlis kaubamärkidest, mis solvavat kedagi, kasutavad uusi värvikombinatsioone, et meeldida agressiivsetele vähemustele; kuuletuvad vastuväideteta survegruppide nõudmistele ja teevad palju muud, millel pole midagi ühist ettevõtluse põhieesmärgiga – teha raha ja saada kasumit. Isegi kliimavõitlus on revolutsionääride huvides tööle pandud.

Lääne ühiskond on neomarksistlikust pandeemiast nakatunud – inimesed on pandud nõustuma enda suukorvistamisega, mida nõuab solvumis- ja vabandamiskultuur; toimuvad kollektiivsed hullumeelsused, nagu põlvitamine kurjategijate ja märatsejate ees; enda alandamine, kui valged naised suudlevad mustade jõmmide saapaid ja mehed kannavad vabatahtlikult ahelaid, tunnistades end orjadeks – see hullumeelsus on e tasemel. Lääs on juba revolutsiooni pantvang.

Üks marksistidele omane nähtus on pidev vabanduste nõudmine – seda on vaja selleks, et inimene ennast ise alandaks, tunnistaks ennast kurjategijaks, lubades ja nõudes enese karistamist, ning sisuliselt andes loa isegi enda tapmiseks, kuna ta ise ütleb, et ei vääri kaastunnet ja halastust. Eestis on vabanduste nõudmine sotside ja reformarite pärusmaa.

Eelmisel sajandil tuli verine marksism idast, Nõukogude Liidust, nüüd aga hiilib ta siia oma uuest kodust, Läänest, kuhu Eesti naiivselt Venemaa juurest lahkudes kiirustas. Vaimne GuLag on Lääne-Euroopas juba olemas, ajakirjandus pravdastub, majanduses toimub vaimne kollektiviseerimine, hariduses ja kultuuris irevolutsioon – tere tulemast Põrgusse!

Igat revolutsiooni aga saab summutada kontrrevolutsiooniga. Või vähemalt Marxi-hullude võimult kõrvaldamisega…

Allikas

Maailm
Valgevene vapil oleval maakeral keeratakse Venemaa asemel ette Euroopa
Vana ja uus vapp

Valgevene uue vapi projektis keeratakse vapil kujutatud maakera kujutist nii, et sellel on näha vähem Venad ja rohkem Euroopat.

Valgevene justiitsminister Oleg Sliževski ütles varem, et muudatused on seotud küsimuste tekkimisega vapi kohta ja kodanike korduvate pöördumistega, kes pakkusid parandusi sellel kujutatusse, vahendab RIA Novosti.

Muudatuste kallal töötas Valgevene presidendi juures asuv heraldikanõukogu, mis andis hinnangu praegusele sümboolikale ja jõudis järeldusele, et vapil kujutatu vajab „tänapäevastamist”, teatas Sliževski.

Allikas

Maailm, Teadus
Geeniteaduse suurkuju kaotas rassiteemaliste ütluste pärast mitu autiitlit
James WatsonFOTO: Ivan Sekretarev / AP / Scanpix

DNA kaksikheeliksi kuju avastamist juhtinud James Watson kordas oma 10 aasta vanuseid väiteid mustanahaliste madalama intelligentsuse kohta, mille tagajärjel võttis t töökoht tagasi talle antud aunimetused.

Tollal jäi ta ilma oma ametikohast Cambridge’i Ülii Cavendishi laboratooriumi kantslerina ja kaotas ka teised juhtivad positsioonid. Pärast kirjaliku vabanduse esitamist taastati küll t kantslerikoht ja erinevad autiitlid, kuid 2014. aastal müüs ta siiski maha oma DNA kaksikheeliksi avastamise eest saadud Nobeli kuldmedali proiks teadlaskonna hukkamõistvale reaktsioonile.

kirjutab BBC.

Watson on Cold Spring Harbori laboratooriumi direktor olnud 1968. aastast, selle president aastast 1994 ja kantsler 2004. aastast.

Alates oktoobrist autoõnnetuse tagajärjel haiglaravil viibiva 90-aastase Watsoni poeg Rufus ütles Associated Pressile antud intervjuus, et kuigi t isa ütlused võivad jätta tst rassistliku mulje, ei ole see tegelikult nii.

«Need näitavad t küllaltki kitsast geneetilise määratluse tõlgendust. Mu isa on pühendanud sellele laborile kogu oma elu ja nüüd näeb labor teda ohuna,» ütles Rufus Watson.

Allikas