Rubriik: Kirev elu

Kirev elu, Välisuudised
ALASTI MAAILM | Krister Paris: olemegi jõudnud jälgimisühiskonda. Peitu pugeda pole enam kuhugi

Telefonside jälgimisprogrammid on laialt saada. Demokraatlikele ühiskondadele avaldab see vapustavat mõju.


Juuli keskel lõhkes pomm. 17 meediaettevõtte uuring paljastas, et kümned riigid nuhivad Iisraeli firma NSO programmiga Pegasus ajakirjanike ja teisitimõtlejate järele. Ent paugu kaja haihtus kuidagi tühjusse. Eks oli jah midagi ja küll on ennegi nuhitud ja keda see ikka väga üllatas…

Ometi kuulutas kõmakas täiesti uue ajastu saabumist. Märkamatult on meie silme all toimunud areng, mis peaks eriti demokraatlikes riikides elavatel inimestel kõhu alt õõnsaks võtma.

Lühidalt kirjeldavad eksperdid Pegasust kui programmi, mis tungib sihtmärgi telefoni ja avab seal omanikule märkamatult akna. Programmi omanik saab kõnesid pealt kuulata, telefonis leiduvat lugeda ja soovi korral kaamera käivitada.

Sellest pole enam kasu, kui terroristid või uimastikaubitsejad suhtlevad krüpteeritud kanalites nagu WhatsApp või Telegram, mille „signaali” pealt kuulata võib olla sisuliselt võimatu. Piisab, kui lõppjaamast ehk telefonist endast läheb otsepilt sinna, kuhu vaja. Eriteenistuste tööd see kindlasti lihtsustab ja kui hästi läheb, aitab nuhkvara ühiskonda turvalisks muuta.

Aga kui ei lähe hästi? Väljatulnud juhtumite järgi teame ju stki, kui suur kiusatus on nuhkida kasvõi elukaaslase või „eksi” terviseandmete järele isegi siis, kui on teada, et iga niisugune samm jätab jälje. Ent kui vahelejäämise hirmu üldse pole? Ja nuhkida tahaks mitte isiklikust kättksuhimust, vaid selleks, et kümne küünega võimust kinni hoida?

Esimene pääsuke


Vaatame ajas natuke tagasi. NSO-nimeline kompanii jõudis esimesena avalikkuse huviorbiiti 2018. aastal, mil Saudi Araabia konsulaadis „jäi kadunuks” dissidentlik ajakirjanik Jamal Khassogi, kes hiljem välja imbunud info järgi tapeti ja tükeldati. Paar kuud hiljem andis teine Saudi Araabia dissident Omar Abdulaziz NSO kohtusse, väites, et tolle tarkvaraga oli Khassogi kadumisele eelnenud kuudel loetud sadu nendevahelisi sõnumeid. Võimalik, et sealt saadi otsest teavet, millega ajakirjanik surma meelitada. Kohtuprotsess kestab seniajani. Igal juhul pidas kohtunik tõendeid piisavaks, et mitte rahuldada NSO taotlust kohtuasi lõpetada.

Washington Post, kelle kolumnistina Khassogi töötas, uuris seepeale asja lählt ja sai teada, et Saudi Araabia oli tõesti saanud Iisraeli elt loa osta NSO tarkvara, sest Tel Aviv soovis oma Iraani-vastasele sunni liitlasele rõõmu valmistada.

Hiljuti avalikuks saanud teave näitab, et asi läheb saudidest märksa kaugle. Nuhktarkvara on jõudnud üle 50 riigi käsutusse. Ja sihtmärgid pole kaugeltki üksnes tüüpilised kriminaalid, kaugel sellest. Ikka inimõigusaktivistid, ajakirjanikud ja muu kahtlane seltskond.

Mitte ainult Saudi Araabia sugustes autokraatlikes riikides, vaid ka enam-vähem toimivas s nagu Maroko või . Ja… Ungaris. Euroopa Liidu riigis, mis peaks vählt kirjatähe järgi teguts samas õigusruumis kus meiegi.

Demokraatia kriis


Ajakirjanikud tegid kindlaks, et vählt 37 Pegasusega pealt kuulatud telefoni kuulusid kindlasti Ungari elanikele ja tegelikult võis neid olla 300 ringis. Kindlalt on teada, et pealt on kuulatud kaht ajakirjanikku, Szabolcs Panyit ja Andr?s Szabót.

Kuna NSO on müünud oma tarkvara (vählt ametlikult) üksnes tele, on järeldus ühene: riigi salateenistus kasutab omaenda ajakirjanike vastu tarkvara, mida Iisrael ise turustab kui relva. Ja kes teab, kelle vastu veel. Prantsuse president Emmanuel Macron igatahes laskis pärast paljastuste ilmsikstulekut oma telefoni välja vahetada.

See, mis ajakirjanikele paljastus, tähendab uut, täielikku madalseisu isegi riigile, mis on mandunud peaminister Viktor Orb?ni e ajal sujuvalt demokraatlikust mingiks hübriidrežiimiks. Riigiks, kus suurem osa meediast on otse ja kaudselt riigi kontrolli all, kohtutes langetavad otsuseid peaministri liitlased ja kõike seovad juhi lähiringkonda viivad korruptiivsed rahaniidid. Orb?n on ka Euroopa suurim illiberaal, nagu ta uhkusega kuulutab.

de facto

Ent see pole veel kõige hullem.

Mitte üksnes riigid


Tegelikult oleme me kõik, igaüks meist, ühtäkki otsekui kärbes peeglil luubi all. Ja me ei tea, kelle luurav silm teisel pool suurendusklaasi meid põrnitseb. FSB? CIA? Kapo? Neid me tunneme ja teame. Samuti nagu me teame maast madalast, mida halba kätkeb endas , isegi kui teinekord ei oska midagi ette võtta. Kuid põhimõtteliselt on ettekujutus ols. Ja siis tulevad narkootikumid…

Ühesõnaga, ei maksa teha endale illusioone. Sellist nuhktarkvara võib kui mitte juba praegu, siis järgmisel aastal osta endale enam-vähem igaüks.

Was für ein interessantes Gespräch haben Sie gestern gehabt, Frau Merkel!

Muidugi oli juba seegi šokeeriv, aga vählt selles ulatuses, mida me teame, siiski kraad viisakam. Jah, NSA, kus Snowden töötas, nuhkis ka ameeriklaste järele, aga vist siiski ei sihitud teadlikult poliitilisi oponente. Mitte nagu Watergate’i skandaali ajal.

Ent NSO (kuidagi ei taha uskuda, et akronüümi sasus on juhuslik) ei küsi, kelle puhul t programmi rakendatakse. T vaid müüb ja peseb käed puhtaks. Kui kuskil puhkeb skandaal, eitab jõuliselt enda osalust.

Kes tahab, võib neid ju ka uskuda, vahet pole. Nagu Venal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud e hämaratest salalaboratooriumidest turule. Mine, kauple ja osta.

Nagu


„Need inimesed pole arendajad, nad ei arenda midagi kasulikku,” sõnas ta ajakirjale Die Zeit antud intervjuus. „Nad on nakatajad. Nad külvavad telefonidesse haigusi. Nad otsivad nõrkusi, vaktsineerimata sisenemispunkte. Nad on otsekui tööstus, mis toodab nimme vaktsiinidele vastupidavaid e variante.”

Snowdeni hinnangul pole näha, et keegi isegi üritaks tärkavale tööstusharule piiri panna. „Nad panevad inimesi vangi, korraldavad nende tapmise. Jutt on erakompaniist, mis häkib nagu omal ajal NSA. See peaks hirmutama meid rohkem kui miski muu, sest jutt pole enam ühest ettevõttest, vaid tervest tööstusharust.”

Nagu Venemaal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud valitsuse hämaratest salalaboratooriumidest turule.
Nagu Venal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud e hämaratest salalaboratooriumidest turule.

Mõistagi ei saa sellise tööstuse ulatusest lugeda majandusaasta aruannetest. Mida ütleb näiteks teadmine, et NSO kasum oli kolm aastat tagasi tagasihoidlik 250 miljonit? Aga t konkurentidel? Polegi tähtis. Mida aeg edasi, seda rohkem peaks toimima massiefekt.

Edasi tulevad teenusepakkujad, kes teevad väikese tasu eest „päringuid”. Jne, jne. See on üksnes loogiline areng ja ei maksa naiivselt ripsmeid ripsutades unistada, nagu suudaks mõni regulatsioon seda pidurdada.

Nii et, hea lugeja, ei kulu palju aega, kui sinagi saad soovi korral oma naabrimehe, aga miks mitte ka selle teksti tagasihoidliku autori telefoni üle võtta. Ning naabrimees sinu oma ja mina omakorda… Saate isegi aru. Veel üks privaatsuse illusiooni barjäär on purunenud.

Mida tähendab see ühiskonna arengule? Suletud maades teavad dissidendid, et on veel rohkem üksi. Ja ed teavad neist palju rohkem. Aga kas avatud ühiskondades suurendab igaühele kättesaadav, peaaegu kommunistlik Suur Vend pigem usaldust või sunnib inimesi otsima kapseldumiseks erakorralisi meetmeid? Saame näha. Lähs perspektiivis tasub olla valmis tõelisteks sigadusteks ja tülgastavateks andmeleketeks.

EESKUJU | Hiinlastel järjekord ukse taga

Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.
Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.

Ega varjudes liikuvad kompaniid pole ainukesed, kes soovivad teenida oskusega vaadelda ja järeldusi teha. Juba mõnda aega turustab oma vastavaid tehnoloogiaid Hiina, kelle näotuvastussüsteeme ja erinevate andmekogude ühildamist lihvitakse täiuslikkuseni uiguuride peal Xinjiangis.

Kaubaks ei lähe üksnes näotuvastus. Niisama tarvilikuks on kujunenud tarkvara, mis aitab poliitilistel teisitimõtlejatel silma peal hoida. Vabaühenduse Freedom House andmeil on Hiina järelevalvesüsteeme praeguseks ostnud 18 riiki – peale tüüpiliste kahtlusaluste, nagu Usbekistan ja Araabia Ühendemiraadid, ka näiteks Saksamaa. Kokku 36 riigi ametnikud on saanud hiinlastelt koolitust õppeaines „avaliku arvamuse suunamine”, mis Hiina mõistes tähendab tsensuuri.

Tundub düstoopiline? Kõige hullem on see, et võime Hiina stiilis kontrolliühiskonda jõuda rahvahulkade aplausi saatel. Eks kadesta nii mõnigi Hiina „sotsiaalset punktisüsteemi”, kus hästi käituvad inimesed saavad teistest rohkem privileege. Eriti halvasti käituvad aga…

Ent keda nad ikka huvitavad? Süsteem häälestatakse ikka nii, et keskmine kodanik end hästi tunneks. Ja kui mõnikord punktisummat punase tulega üle tee mineku eest kärbitaksegi, pakub lohutust teadmine, et kuskil keldrites hoitakse kinni tst märksa jälgimaid, paati kõigutavaid ja korda õõnestavaid tüüpe. Ja kui ta väljendab selliste suhtes valvsust, küll see liiklusrikkumise eest kaotatud punktid kuhjaga tasa teeb.

Ärge lootkegi, et inimnäoline Orwell meilgi paljudele võimaluse korral meeldima ei hakkaks.

Allikas

Eesti, Kirev elu, Teadus
PARMUDE VIHANE RÜNNAK | Higi meelitab kaunisilmseid verevõtjaid. Just praegu on neid kõige enam

Nipp kõigile, kes juuli leitsakupäevadel udega hädas: kui tahad neid pildistada, ei tule nad mitte iialgi! Kui tahad rahus päevitada, on nad kohal.


VIIO AITSAM / MAALEHT

Metsanaine Aira Toss ütleb, et veel kindlam, kui keha päikese jaoks paljaks võtta, on reha või mõni muu tööriist kätte haarata – töötegija higi meeldib udele kõige rohkem. Ka suurte loomade lähedus meelitab neid.

Kõige verejanulisd ongi nad praegu, juuli esimesel poolel, kui stel udel kõige ägedam munemise aeg.

Naisõiguslastel ei tasu ude elukommetesse süveneda, sest üheselt tekitavad need kõva sümpaatiat meessoo suhtes: vaid sed on need, kes pärast viljastamist ihkavad ainult ja ainult verd. Isased ud uvad taimse mahladest, nektarist.

Parm, kibun ja sõgelane

Üldiselt on vereimeja tulekut ikka märgata, kuid üks sort usid, need hallid, keda mõnel pool nimetatakse ka pimeudeks, üllatavad ootamatult.

Nd on need, kes ei hooli ainult palavast päevast, vaid võivad välja ilmuda ka õhtuti, varjus ja lausa pimedas.

Ent usid ongi mitut sorti. entomoloog ehk putukateadlane Jaan Luig õpetab internetis nendel vahet teg, väites, et ud on kärbselised, keda jaotatakse kolme suursse rühma.

Tabanus, Hybomitra, Atylotus).

Chrysops).

Hatopota) on hallid, marmorja tiivamustriga sõgelased. Peale kõigi nende üks suhteliselt harva kohatav lane, kes meenutab välimuse poolest mesilast.

Luigi järgi on s usid 36 liiki. Neid rühmades täpslt määrata on aga vaevaline. Näiteks suure veiseu ja sudeediu eristamisel peab oskama vahet teha ka taguotsamustri kolmnurkadel…

Nn hall tekitab pildistades lausa meeltesegadust, kuna makroobjektiivi abil muutub ta imeilusaks putukaks, kel kaunid värvilised silmad ja mustrilised tiivad.

Just ude silmad on kui imetegu! Kõikidel udel on värvilised, triibulised või täpilised kaunid silmad – kui vaid mahti oleks vereimejale lähedalt otsa vaadata.

Lätlased ja tuhat kollast

Raikküla Farmeri karjakud ütlevad, et laudast ei tasu u otsida – need on lehmade kallal ikka karjamaal. Ootamatult avastame uuputuse aga lüpsiplatsiruumi akna pealt.

Klaasil on lendamas kolme sorti usid – hiigelsuured, kelle ristime veiseuks (igaks juhuks jääb võimalus, et on sudeedi), keskmist sorti läbipaistvate tiibadega ud, kellele nimetust ei oska anda, ja on ka väikesi hallitiivalisi.

Üks keskmine tuleb jalga hammustama – vereohver pildistamise nimel…

Kui lõuakäärid nahasse vajutatakse, on ikka valus küll. Parm surub oma lõuad imedes aina sügavamale, on lõpuks ise lausa upakil, ja kui lõpetab, jääb nahale veretilk. Neli hammustust kannatan välja, oleks jätkanud…

“Eile käisin as, jätsin töötava mootoriga auto korraks aserva,” jutustab lüpsiplatsil e püüda aidanud mees. “Kui tagasi tulin, oli auto usid täis, neid oli seal ikka tuhat. Need on sellised kollakad, keda kutsume ka lätlasteks…”

Kehtna karjaaias püsimatult liikuvate hobuste kohal on näha suuri lendajaid. Õnneks on nõrga tuulega ilm ja e seetõttu vähem.

Aga muidu peetakse talli juures kõige hullks neid suuri, keda kutsutakse helikopteriks, kuna nad lendavad kohale isevärki põrinaga ja ajavad hobuseid hulluks.

“Üldtunnus on, et vihma eel tegutsevad kõik ud väga intensiivselt,” selgitab Kehtna hobusemees Kalju Laiapea, kes räägib, et põhiliselt käivad hobuste kallal hallid ud (“need tohmused”), “ühed kirjud” ja kolmandaks suured, kes hammustavad väga valusasti.

Parmud ka valivad objekti. Näiteks tumeda hobuse peale tullakse sagedamini, heledama peale harvemini.

“Usun, et see, keda just hammustama tullakse, sõltub paljudest asjadest. Näiteks stressis inimest rünnatakse rohkem ja ilmselt kehtib see ka loomade suhtes,” on Laiapea tähele pannud.

Vanasti tehti umääret

Kalju Laiapea meenutab, et kunagi kolhoosiajal oli ols tõhus uvastane määre, mis aitas ühe määrimisega hoida putukaid loomadest pool päeva el.

Määrde koostist ta ei mäleta – kas midagi ihtüooli või tökatiga.

“Kui siin oli Bolševiku kolhoos, kirjutas üks mees kord Listi-nimelisele hobusele määrdega ühele küljele “Listi” ja teisele “kolhoos Bolševiku esimene brigaad”,” muheleb Laiapea.

Tal on pajatada ka lugu, kuidas professor Olev Saveli tõi kord Austraaliast kaasa veiste kõrvarõnga, mis oli töödeldud uvastase vahendiga.

“Austraalias kasutati päeval vängid ja öösiti vähem vängeid rõngaid. Ta tõi kaasa päevase rõnga, mille pakkis viiekordsesse paberisse, kuid ikka lennukis daamid kirtsutasid nina.”

Kes ude ajal rahus as ringi käia tahab, peaks Laiapea õpetuse järgi enne ohtralt sööma küüslauku, mis peletab peale ude ka sääsed ja puugid.

“Siis kutsu kaasa naisterahvas, kes küüslaugulõhna ei karda, ja oled 50 protsenti pääsenud mees,” õpetab Kalju Laiapea.

Vist süüakse s vähe küüslauku, sest ud elavad visalt edasi.

Kohe ei plahvata

Kui sed saavad oma 0,2 kuupsentimeetrit verd kätte, sätivad nad end kusagile rahus istuma.

Viie kuni kümne päeva pärast poetavad vee lähedusse, mõne lehe, varre vms külge munad, korraga 400-600.

See kogum ei plahvata kohe uueks parveks. Igast munast koorub tilluke vastne, kes kukub vette või niiskele pinnasele. Kuni 10 kuu jooksul teeb vastne läbi kuus kestumist, enne kui nukkub.

Alles nukust tuleb välja tiibadega valmik, päris , kes hiliskevadel alustab uut eluringi.

See viimatine jutt on pärit entomoloog Hans Remmi juhendist “ NSV lased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”. Me infoajastul on 1957. aastal ilmunud juhend pea ainus kirjapanek, kust ude kohta täpst teavet saab.


TASUB TEADA

Parmud
– Kuuluvad kahetiivaliste seltsi, kärbseliste alamseltsi, laste sugukonda.
as on lasi (Tabanidae) kaudu 3000 liiki, s 36 liiki.
pikkus võib olla 7–26 mm, iseloomulikud on suured eredavärvilised silmad.
– Verd imevad vaid sed, kelle suised töötavad kääride põhimõttel.
– Tegutsevad päeval, on aktiivsed mai lõpust kuni septembri keskpaigani, eriti aktiivsed juuni teisel ja juuli esimesel poolel.
– Elavad kuni kaks aastat.

Allikas: Hans Remm, “ NSV lased (tabanidae): juhend vaatlusteks, kogumiseks ja määramiseks”; ilm.ee, Jaan Luig

Allikas

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril andis Vabariigi Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, Tallinnast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähl kui Tallinn.

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduül asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
EROGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast min. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vand ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime as. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime aservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin akülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida part sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvlev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa atalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin Tallinnasse õdesid vaatama, läksin 21. keskkooli, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles koolis. Ja kui koolimajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind Tallinna garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pes, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma par meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti lahti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päeva, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm parle või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtmetest panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltritest ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põl panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. T süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin Tallinna merekoolis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põl. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduritest vangid, kes olid vanglatest üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. T üle saab kohut mõista ainult Tallinnas, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin ol valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad avennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli t sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, t juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga t naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa ülikoolis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen Tallinna merekooli kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtl, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti Tallinna rongile, aga Tartus tulin maha. Tartust sõitsin bussiga Pärnusse, sealt maisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid Tallinna sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma maja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see maja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maaringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Kirev elu, Välisuudised
Endine vang kolooniast, kuhu saadeti Navalnõi: on mõned kohad, kuhu Venemaal sattuda ei tohi

Kirev elu
Eeva ja Martin Helme on elanud ka hirmus: kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima

Kohtume Martini (44) ja Eeva (44) Nõmme kodus, kuhu Helmed kolisid 2014. aasta jaanuaris, mil Eeva oli neljanda lapse Edwardi ootel. Seni olid nad ära mahtunud Mustamäe kolmetoalisesse korterisse, nii et uus, läbi kahe korruse asuv kodu tundus hiigelsuur. Aga ka selles, viietoalises korteris läks peagi kitsaks. 2017. aastal, kui sündis pesamuna Gloria, ehitati üks tuba avatud köögi arvelt juurde. Remondi tegid Helmed ise. See venis algselt plaanitust hulga pikemaks, kuna tuli kriis ja Martini vastutus rahandusministrina aina kasvas.

“Martinil muutus graafik päeva pealt. Tööpäevad hakkasid kestma 14–18 tundi ja kodus jäi kõik ootele. Siis pandi veel ka koolid ja lasteaed kinni. Segadus oli suur. Erinevalt teis paaridest, kes esimese laine ajal olid olude sunnil pidevalt koos, meie Martiniga peaaegu ei näinudki teineteist. Aga saime tehtud. Isegi pisemad lapsed Edward ja Gloria aitasid õe tuba värvida,” tunneb Eeva uhkust. Viimased liistud olid köögis paika saanud alles veebruari alguses.

HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
ERAKOGU

Vahepeal jõuab raadiosaate lindistuselt koju ka Martin, kes külvab abikaasa üle musidega ja kiidab malbel toonil, kui kaunis ta on. See pole üldse see Martin Helme, kes vilavate silmadega “Esimeses stuudios” oma põhimõtteid kaitseb ja kohati väga salvavalt ütleb.

Ka Helmete esiklaps Helena (19) kinnitab, et isa on koduseinte vahel leebe ja enamjaolt rahulik – Martin püüab koju võimalikult vähe tööd kaasa võtta. “Tal on alati meie jaoks aega, et kas või minu unenägusid ära kuulata,” räägib imekaunis Helena.

“Lapsed on meil väga hästi välja tulnud ja seepärast ongi tore, et neid on suisa viis,” rõõmustab Martin, visates pilgu Helenale, kes pildistamisel kannab lillat lipsuga disainerkleiti, mille lubab selga panna ka keskkooli lõpu­aktusele ja -peole. Suve hakul on veel teinegi põhjus pidutsemiseks – tütar Viktoria (16) lõpetab põhikooli.

Võtame istet pika söögilaua taga, mis on magusa all lookas. Eeva tõstab serveerimisalusele enda valmistatud quiche’i ning laual on ootel maasikad, viinamarjad, magusad koogikesed ja kommid.

MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erineva kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erineva kohtades kokku koguda õde.
KARLI SAUL

“Eeval on viimasel ajal suur nõude hullus peale tulnud, just nõukaaegsete serviiside järele, Muudkui uurib, kas seda ja seda veel võib juurde osta. Facebookis on selleks omad grupid ju,” räägib pereisa. Tema magusalembuse tõttu on kodus alati midagi magusat ja tänagi on ta lõunaooteks juba kaks torditükki ära söönud.

Martin võtab viimast, sest peagi algab paast, mida ta enda meelekindluse proovilepanekuks aastaid lihavõttepühade eel on pidanud. “Siis on igasugune magus välistatud, aga ega pere seda pahaks pane, sest nemad sellest väga puudust ei tunne,” selgitab Martin.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.” Martin

Vaatamata magusalembusele on ta suurepärases füüsilises vormis. “Eks mul on hea ja kiire ainevahetus ning kui võimalik, teen ikka trenni ka, peamiselt jõusaalis.” Jällegi kiidab ta kaasat: “Süüa saan ma tõesti hästi, sest Eeva on meil kodus meisterkokk ja kui ta juba ette võtab, siis valmistab mitmekäigulisi gurmee-elamusi.”

25 aastat kiindumust

Martini ja Eeva ühine lugu sai alguse 1996. aastal, kui mõlemad asusid õppima Ülikooli ajaloo erialale.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel,” räägib Martin oma esmamuljest, “ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.”

20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 s Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 s Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
ERAKOGU

LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
ERAKOGU

Eeva kinnitab, et vastastikune sümpaatia oli esimesest kohtumisest peale, kuid kuni neljanda kursuseni olid nad vaid väga head sõbrad. “Esiteks olin ma toona suhtes ja Martin oli otsustanud, et tema elab ülikooli ajal täiel rinnal ning püsisuhtesse ei astu,” põhjendab ta. Amori nool tabas noori neljanda kursuse lõpus ja Martin tegi ühel kohvikukülastusel ettepaneku, et nad võiks abielluda.

“Mulle on alati meeldinud Martini rõõmsameelsus, asjalikkus ja armastus ilusa džässmuusika vastu. Aga romantiline pole ta küll kuskilt otsast, kõik otsused on olnud pragmaatilised,” naerab Eeva. 2001. aastal Eeva ja Martin abiellusidki ning neliteist aastat hiljem lasid end Jaani kirikus laulatada.

“See oli ilus ja sümboolne – olime olnud neliteist aastat abielus ja meie kõrval oli neli teist, neli last. Samal korral lasime ka Edwardi ristida,” meenutab Eeva. Helmete lapsed on kõik ristitud ja vanim, Helena lõpetas tänavu ka leerikooli – usk on nende peres olulisel kohal.

KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
ERAKOGU

Martin tuleb lahutatud perest, kuid ta enda arvates pole see talle suuremat probleemi tekitanud. Kunstiajaloolasest ema Sirje Helme (72), kaksikõe, kirjandusteadlane Maarja Vaino (44) ja vanema õe Triinuga (49) saab ta väga hästi läbi. “Võiks öelda, et olen isegi lähedasem nendega kui isa Mardiga, kuigi tööalaselt puutun temaga märksa rohkem kokku,” ütleb Martin. “Aga mis puutub nende kunagisse lahkuminekusse, siis see ei mõjutanud kuidagi, sest ma olin siis juba hilisteismeline ja mingit traumat see ei tekitanud.”

Martin meenutab, et noorena hoidis ta pigem ema poole, sest isa oli üsna karmikäeline ja temaga tal teismeliseeas ei klappinud kuidagi: “Sirje oskas manööverdada ja püüdis mõistusega apelleerida, isale ajasin sõrad vastu.”

MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
TT MALSROOS

Isa Mardiga sai ta lähedasemaks siis, kui Mart oli Moskvas suursaadik.

“Käisin tal seal külas ja saime palju asju selgeks ja räägitud. Need olid toredad ajad. Mingit rivaalitsemist meil omavahel ka erakonnas pole. Mart on võtnud poliitikat pigem kui kohustust, minu jaoks on poliitika kirg ja põnev mäng. Siin on meie suur erinevus,” sõnab Martin.

ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA ML Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA ML Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
RAUNO VOLMAR

Mardi (71) abikaasa Moonikaga (54) saavat ta samuti kenasti läbi. “Ega mina temaga abielus ole ja kui ta on Marti juba üle kahekümne aasta õnnelikuks teinud, siis on kõik hästi,” ütleb Martin isa abielu kohta.

Õnnetu džässbaar

Enne kui Martin poliitikasse sukeldus, pidas ta kõikvõimalikke ameteid. Oli näiteks Delfi välisuudiste toimetaja ja omanimelise džässbaari omanik. Seda aega meenutab Helmete korteri esikus olev vana klaver, millel kumbki kaasadest mängida ei oska.

Martini sõnul sündis 2007. aastal mõte hakata baari pidama tema Frank Sinatra lembusest. Ta soovis, et ka Tallinna vanalinnas oleks lokaal, kus sellist muusikat mängitaks. Kolme väikese lapse kõrvalt panid Martin ja Eeva lokaali püsti, kuid äri asutamine sattus halvale ajale – vahetult pärast avamist toimus Tallinnas pronksiöö, mille järel oli vanalinn mitu kuud inimtühi.

ERAKOGU

DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
ERAKOGU

“Mitu kuud ei käinud meie juures ühtegi klienti, üürid aga jooksid ja eks tegime ka valekalkulatsioone. Raha­puhver oleks pidanud suurem olema. Imesime terve suve käppa, laenasime ka sõpradelt võlgade tasumiseks ning pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta,” meenutab Martin kirevat, kuid ka väga t aega.

“Pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta.” Martin

Eeva kinnitab, et see pani kolme väikese lapsega pere elu üsna korralikult proovile. Raske oli nii rahalises kui psühholoogilises plaanis – pankrotipessa jäi vaid 3000 eurot. “Aga elu näitas, et mida keerulisem aeg, seda rohkem lõpuks ühte hoiad ja oled omas mullis. Nüüd kuuluvad sinna mulli ka meie lapsed ja niimoodi ringkaitses olles saame alati hakkama ning muutume tugevamakski,” räägib Eeva.

Õpivad itaalia keelt

Viimased kuu aega on Martin olnud tunduvalt rohkem kodus kui varem, sest on ministriametist prii.

“Martinil on nüüd tõepoolest natuke rohkem aega. Ta jõuab varem koju ja puha. Aga ega ta kaua malda puhata, tal hakkab ju kohe uuesti pea tööle, kuidas naasta. Naasmiseks tuleb aga jällegi väga palju tööd teha,” arutleb Eeva.

ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ERAKOGU

VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne t. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne t. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
ERAKOGU

Aega on suisa nii heldelt käes olnud, et Eeva ja Martin avastasid enda jaoks uue hobi. “Hakkasime Eevaga itaalia keelt õppima,” muigab Martin. Tal on ostetud aprilliks Itaaliasse lennupiletid, kuid ta peab siiski vähetõenäoliseks, et nad sinna jõuavad, sest olukord on endiselt ärev.

“Pole hullu, kui reis praegu edasi lükkub. Igatahes on, mida jälle oodata, sest reisile tahaks juba väga minna. Eriti Itaaliasse, sest see on üks meie lemmiksihtkohti. Teine on Hispaania, Barcelona,” täiendab Eeva.

Kui vaja, laseks paar end ka vaktsineerida. “Vaktsineerimist ei tohiks muuta kohustuslikuks, selle vastu ma olen. Aga kui tõesti hakkavad sellega kaasnema mingid eriõigused või vabadused, siis ilmselt vaktsineerin,” sõnab Martin, kes on silma paistnud ka selle poolest, et ei kanna parlamendi hoones ega teistes avalikes kohtades maski. Samas kinnitab EKRE esimees, et ta pole sugugi maskivastane.

“Kui tegelikkuses on paljud poliitiku kolleegid Riigikogus suletud uste taga maskita ja panevad selle ette vaid piltnike pärast, on see silmakirjalik,” ütleb Martin. “Teiseks, ma keeldun elamast kogu aeg kohutava hirmuga. Eelmisel kevadel me ei teadnud ju, kas see haigus tapab 1% või 10% haigestunu, kes kuidas põeb või mis on tüsistused. Siis olin muidugi väga ettevaatlik ja isegi hirmul. Täna usun, et oma füüsilise vormi juures põeksin pigem kergelt läbi. Aga selge on see, et s on olukord rindel taas väga halvaks läinud ja kõik peavad pingutama hoolsuses.”

POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
SVEN ARBET

Valitsuse lagunemisest hakkab Martin üle saama. “Eks korraks oli ikka väike solvumine, et vaip nõnda jalge alt ära tõmmati, aga pole mõtet pikalt põdema jääda. Tegelikult saame Jüriga (Jüri Ratas – toim.) jätkuvalt väga hästi läbi. Ja see kurikuulus tort, millest kõik räägivad – see žest oli ka väga temalik. Ja ma ei väsi kordamast, et samasuguse tordi sai tookord ka Helir-Valdor Seeder,” valgustab Helme poliitika tagatubades toimuvat. Martin ei usu, et Jüril ja Keskerakonnal sai tema ja ta isa Mardi terava sõnavõttudest villand. Asi olevat siiski ikahtlustuses. “Me ikka suhtleme jätkuvalt Jüriga. Kas ta just päris sõber on, aga meil on tõesti väga hea isiklik läbisaamine. Alles ükspäev ta helistas ja küsis, kuidas läheb. Eks tal ka igav ju, hakkas sauna endale ehitama.”

Martin ütleb, et kui sügisel peaks olema laual e kandidatuur presidendi ametisse, siis seda võiks kaaluda küll: “Usun, et Jüri sobiks presidendiks. Ta on tõeline rahvamees, aga ta on ka lepitaja, keda on meie ühiskonnale praegu vaja.”

“Üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada.”Eeva

Eeva lisab: “Tean, et Martin ise presidendiks saada ei taha. Temas on pigem ikka peaministri materjali. See aeg pole praegu aga veel käes. Võib minna veel isegi aastaid.”

Räiged ähvardused

EKRE on nii armastatud kui ka vihatud ja seda on Helmed enda nahal valusalt tunda saanud. Neid on ähvardatud nii sotsiaalmeedias, anonüümsete sõnumite kui ka e-postkasti jäetud kirjadega. Mõne ähvarduse on võtnud politsei uurida.

“Kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima. Hiljuti hakkasid levima ka rõvedad sõnumid, mis olid kirjutatud käsitsi ja pandud postkastidesse Viimsis ja Nõmmel,” toob Eeva näiteid. Ta lisab, et iga selline ähvardus võtab seest õõnsaks ja tekitab hirmu. Ähvardused on ka põhjus, miks Eeva ja Martin pole oma perekonda eriti avalikkusele näidanud. Ka Helmete vanemad lapsed on pidanud taluma pilkeid ja kiusu.

ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
KARLI SAUL

“See on meile väga teema – üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada. Asi oli ikka väga hull, sest kiusamine kestis pikalt. Näiteks oli üks periood, kus pidudel otsiti Helme tüdrukud spetsiaalselt üles, et nendega vaielda. Südikus argumentatsioonis ja varakult välja kujunenud kindlad põhimõtted lisasid vaid õli tulle. “Vaidlejad” aga ei tahtnud, ei osanudki vaielda, vaid lihtsalt sõimasid. Üks tüdruk näiteks ütles otse välja, et ta tahab meie tütart lihtsalt lüüa,” toob Eeva näite taagast, mida on isa poliitiline tegevus lastele kaasa toonud. “Kord oli saadetud klassis paber laiali ja palutud, et kirjutage oma klassikaaslase kohta midagi, mis teile tema puhul meeldib. Ühele meie tütardest kirjutati: “Minu ema vihkab EKREt.” Sotsiaalmeedias saadetakse vahel ka lastele nende isa kohta halvustavaid meeme ja negatiivseid artikleid EKRE kohta, et nad näeks, kuidas nende isasse suhtutakse.”

Helena ütleb: “Mina pole suurt kiusamist tundnud, aga eks ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud. Õnneks olen väga heas koolis. Õpetajad ja klassikaaslased on väga normaalsed, nii et selles suhtes on mind hoitud.”

“Ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud.” Helena

Neiu märgib, et tema ei taha kindlasti poliitikuks hakata. Just seepärast, et on poliitika köögipoolt nii lähedalt näinud. “Minul pole kindlasti sellist kirge poliitika vastu nagu isal ja mul puudub oskus ja soov ka niimoodi vaielda. Kunagi tahtsin avada oma pagariäri, kuna olen samuti suur magusasõber ja mulle meeldib küpsetada. Seejärel oli mul tuhin minna ajakirjandust tudeerima, aga viimasel ajal sooviksin hoopis suhtekorraldust õppida või antiikkeeli ja kultuuri,” räägib Helena oma plaanidest.

Viimasele valikuvariandile noogutab ka ajalooharidusega Martin kaasa: “See pole küll väga praktiline majanduslikus mõttes, aga kindlasti põnev eriala ja sealt edasi võivad avaneda uued suunad.”

Helena leiab, et raha ei saa olla peamine eesmärk. “Tuleb juhinduda oma kutsumusest ja südamesoovist. Mis sa ikka rahaga peale hakkad, kui ise oled õnnetu,” arutleb Helena, kes loodab, et kui olukord veidi normaliseerub, siis avanevad võimalused ka välismaal õppimiseks. Isalt on ta pärinud südikuse ja järjepidevuse, mis ei luba mis tahes probleemide puhul alla anda ja sunnib ikka edasi võitlema. “Kuigi vahel tunned, et terve maailm on sinu vastu, aga su süda ütleb, et teed õiget asja, siis lõpuks õiglus seatakse jalule ja võidadki,” avaldab Helena oma elu moto.

Pesa tühjaks ei jää

Helmete suuremad lapsed võiksid varsti hakata iseseisvat elu elama, aga Martini sõnul nad pesast välja lendama ei kiirusta. “Neil siin hea ju, kõht täis, riided seljas ja pestud ja triigitudki ning igaühel oma tuba. Ei ole mina täheldanud, et nad tahaks kodust kuhugi minna ja kui tuleb ka see aeg, siis ega me ei takista,” võtab Martin tütarde iseseisvumist rahulikult. Distsipliin on olnud kodus olulisel kohal, kuid samas on ka pidudel käimist aktsepteeritud.

MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
RAUNO VOLMAR

“Eks me hakkasime neid piire tasa ja targu nihutama. Algul tuli olla üheksaks kodus ja siis kell kümme ja kokkulepe peeti ka kinni,” täpsustab Eeva. Peigmeestesse on siin majas ka tolerantsiga suhtutud. “Tundub, et poiss-sõbrad on pigem ikka mind kartnud,” muigab Martin. Helena lisab, et eks nii juhtub, kui latt on sedavõrd kõrgele aetud.

Kui ka tütred peaks omaette elama kolima, siis kodu niipea laste kilge tühjaks ei jää, sest väiksemad käivad alles lasteaias. “See oli hea ajastus ja plaan meil, et vahe oli esimese kolme tütrega pea kümme aastat, enne kui sündisid pisemad,” tõdeb Martin.

Helena nendib, et päris viit last tema vanemate eeskujul saada ei taha. “See oleks liiga suur vastutus ja pidev kompromisside kunst, et kõigil oleks hästi. Aga kindlasti olen saanud hea elukooli väiksemaid hoides, nii et usun, et saaksin emana hästi hakkama,” arutleb Helena, kes on koos vanemate õdedega olnud sageli väiksematele lapsehoidjaks.

ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult "juhtme seinast välja tõmbab".
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ERAKOGU

Helena ütleb, et tal oli väga hea meel, et vanemad otsustasid veel kaks last saada, sest Edward (6) ja Gloria (3) on nii armsad.

Järgmisel sügisel kooliteed alustav Edward on pere ainus poeg. Kuigi võiks eeldada, et Martinil on temaga omad poistemängud, siis nii ei ole.

“Ta on üsna isepäine ja iseseisev ­ ning naljalt mind oma mängudesse ei kaasa. Praegu on teemaks Thomase rongid, millega talle meeldib mängida, ja mind kaasatakse neisse mängudesse küll üsna harvadel lahkushetkedel. Kõige vahetum ja lahedam on meil maakodu rannas, kus suviti möllame,” räägib Martin, kes juba üsna noore mehena otsustas, et tema soovib kuut last. Eeva oleks meeleldi leppinud ka ühega, aga praegu ütleb ta, et viis on peaaegu sama hea kui kuus ning nüüd on limiit täis. “Anname endile aru, et on ikka suur vahe, kas saad lapsed kahekümnendates või neljakümnendates, eks jaksu on juba praegugi väiksematega tegeledes vähem,” ütleb ta. “Pooled asjad tundusid toona mängleva kergusega minevat,” nendib Martin.

Eeva on olnud viimased kuus aastat kodune ja lastele pühendunud. Enne Edwardi sündi töötas ta Teatri- ja muuseumis teabejuhina, korraldas põnevaid üritusi ja ettevõtmisi. Eeva tunnistab, et igatseb vahel tagasi tööle: “Mulle meeldib asju organiseerida, käima lükata, ideid välja töötada reaalseks projektiks. Ja et see lõpuks jõuaks võimalikult suure sihtgrupini ning kaasaks inimesi. Mu võimalik tuleviku töö võiks olla midagi sast. Ülikooli ma läksin mõttega, et saada ajaloo õpetajaks ja iga aastaga tundub see unistus järjest ilusamana.”

VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
KARLI SAUL

Martin täiendab, et mis tahes ametis tema kaasa kunagi jätkab – ta on äärmiselt pühendud töötaja ja hinnatud kolleeg. Praegu ootab pere aga suve, sest siis saab taas Pärnumaale maakoju minna ja korralikult puhata. Martini deviisiks on, et kui puhkus, siis tuleb juhe seinast täiesti välja tõmmata: “Niisama paari päeva kaupa pole mõtet tilgutada. Kui, siis ikka kuni kuu aega jutti ja tõesti üritan siis ka puhkamisele keskenduda.”

Vahel võtavad Martin ja Eeva oma aja ja sõidavad nädalavahetusel kahekesi kuhugi spaasse. “Et kas või nii pikalt hommikul välja magada, kui süda lustib. Muidugi on see oluline ka paarisuhte osas. Oleme käinud Eevaga kahekesi reisil, viimati 2019. aasta novembris Itaalias Roomas ja see oli tõesti tore. Saime siis kokku Matteo Salviniga (Itaalia paremäärmusliku partei Liiga juht ja endine siseminister, Euroopa tuntumaid parempopuliste – toim.),” meenutab Martin.

“Ringkaitses olles saame alati hakkama.” Eeva

Siiski ütlevad mõlemad, et kuigi lastega reisimine on paras katsumus, hakkavad nad kusagil kahekesi olles õige kiiresti nende järele igatsema. “Neist ju emotsionaalselt ära ei lahuta – üsna kiirelt hakkad igatsema ja mõtled, et küll oleks tore, kui nemadki praegu siin oleksid,” sõnab Eeva.

Helmed tähistavad tänavu oma 20. pulma-aastapäeva. Nad loodavad, et on olnud ka lastele selles osas eeskujuks, et veeretagu elu mis tahes katsumusi eluteele – kokku hoides saadakse probleemidest ikka üle ja tullakse välja võitjatena.

Kirev elu
Kas Joala kuju võib saepuruplaatide asemel saada graniidist kasti?

Veebruari alguses ehitati Jaak Joala kujule puust kast ümber. Kui algul arvasid paljud, et kast saab üsna pea kaetud kunstiga, siis tänase seisuga on saepuruplaadid üsna puhtad veel. Kastile on lisaks kleebitud QR-koodi, mis juhatavad nutitelefoni veebis Jaak Joala radadele. Linnapildis ei ole saepuruplaat just kõige ilusam, nüüd on tuntud huvi kuju katta mustast graniidist kastiga.

Kuju saatus on siiamaani veel selgusetu ning nüüd kavatsevad kuju loojad koos anonüümse rahastajaga rajada samba ümber mustast graniidist kasti.

Skulptor Mati Karmini poole on pöördunud üks ettevõtja, kes on nõus rahastama Jaak Joala samba ümber mustast graniidist kasti ehitamist. Esialgse hinnangu kohaselt võiks see maksma minna 15 000 eurot. Kuid kas see läheb ka käiku, pole veel selge.

“Mulle saatis üks tuntud ärimees äsja oma idee – katta ausammas mustade graniitplaatidega, teha sellest must kuup nagu Mekas, jättes selle peale ainult Joala nimi ja daatumid,” ütles Karmin Päevalehele antud intervjuus.

Kirev elu, Maailm
TOP 5 kohta Putini salajases palees, mis oma luksuslikkusega kõige rohkem hämmastavad
 

Aleksei  ja t Korruptsioonivastase Võitluse Fond (FBK) avaldasid üleeile uuringu Vena presidendi Vladimir i paleest Musta mere ääres Gelendžiki lähedal, mille rajamiseks on kulutatud väidetavalt umbes miljard eurot. Millised võiksid olla viis oma luksuslikkuse poolest kõige hämmastavamat kohta i väidetavas valduses?




Palee ametlik pindala on 17 691 ruutmeetrit ja „riigi riigis” kogupindala 7000 hektarit. Territooriumil on mitu viinamarjaistandust, , kasvuhoone, 80-meetrine sild, amfiteater, mitmed kontrollpunktid, helikopteri maandumispaigad ning kogu valduse kohal on lennukeelutsoon. Maa all asub aga jäähokihall.
Maa-alune jäähokihall
Maa-alune jäähokihall

Kõige rohkem irvitamist on esile kutsunud akvadiskoteek – nii seda hoone plaanil nimetatakse. Sinna pääseb otse basseinist ning keskel on purskkaev ja ääres baar. sai oma valdusse valduse joonised, millest arhitektuuribüroo tegi 3D visualisatsiooni.

Akvadiskoteek

Hämmastab tellimustööna valmistatud Itaalia mööbli hind. Divaanid, lauad, tualettlauakesed, tumbad ja toolid, mille hind on 30 000-50 000 tükk. Tualetipoti hari maksab 700 eurot. Siin magab ilmselt ise. Magamistoa suurus on 260 ruutmeetrit.

Magamistuba

Järgnev koht on kuulutatud parimaks vesipiibus. „Plaanil on see märgitud „vesipiibutoaks”. Ja kõik oleks korras, aga „vesipiibutoas” ei ole ühtki akent, see-eest on lava, grimmiruum, eesriided ja plaanile on märgitud ka midagi, mis saneb väga postitantsu postile,” kirjutavad uuringu autorid.

Vesipiibutuba

Kuigi Venal on kasiinod üldiselt keelatud, on selles palees spetsiaalne ruleti mängimise koht ols.

Kasiino

On ols ka oma teater.

lava ja kahe rõduga

„Palju aastaid oleme me näidanud teile korrumpeerunud ametnike vara õhust ja väljastpoolt. Aga kõige korrumpeerunuma paleed näitame teile seest. Me lubasime, et satume külla Vladimir ile. Ja satumegi, kuigi keegi ei ole meid sinna kutsunud. Meid aitab üks tähtsama töövõtja, kes töötas palee ümberehitusel. Ta oli sisustuse luksuslikkusest ja mööbli hullumeelse hindadest nii vapustatud ja marus, et saatis meile selle objekti detailse arhitektuurilise plaani. Seal on ols kõik – alates põrandaomendi joonis kuni kõigi mööbiliartiklite ja pistikupesade paigutuseni. See tähendab, et me näeme koos teiega sõna otseses mõttes, millistel diivanitel Vladimir istub, millistel vooditel lamab ja milliste laudade taga sööb,” selgitas oma andmete päritolu.

Allikas

Kirev elu
Tori talli valgustkartev saladus: zoofiil käis aastaid öösiti hobustel „külas“

uhkeima ajalooga hobusekasvandus käib kohut kliendiga, kes tuvastas oma võistlushobuse salapärast vigastust uurides, et tall pole midagi ette võtnud hobuseid pikka aega külastanud zoofiiliga. Teolt tabatud mees jäi ise karistuseta, elab meie keskel edasi ja teeb isegi poliitikat.

Üheteistkümne aasta eest sündis Ungaris soojavereline mära Obora’s Jeunesse. Kuigi looma ilmale toojaks oli teadmata põlvnemisega Jessica, nähti noores märas potentsiaali käia oma Prantsuse ratsahobuste suguvõsast põlvneva isa Timpex Apoleoni jälgedes ja saada sporthobuseks.

Vallo Kappak. „Ja siis soetasimegi noore hobuse – sellesama Jeunesse’i.“

Ratsutaja tegeles hobusega iga päev, lisaks võeti sellele kohe ka treener. „Lisaks tallid ja asjad. Tulemuste parandamiseks hakkasime teda talviti saatma partesse tingimustesse. Hollandisse, Belgiasse, Saksamaale. Ta sai seal talv läbi sõita, ei pidanud siin muda sees ol. Tulemused olid kohe ka näha,“ meenutab Kappak.

Pärast järjekordset talve Kesk-Euroopas otsustati 2018. aasta varakevadel, et ehk oleks hobusel mõistlik alalislt taas s elada.

„Otsuse tegi treener, kes tegeleb mitme hobusega. Liikusime vastavalt sellele, kuidas treeneri teised hobused liikusid. Tulime Hollandist tagasi, ta ütles, et paneme Tori talli.“

Pärnu kesklinnast umbes 30 km kirde poole jääv Tori hobusekasvandus on vanim, alustas tegevust juba 1856. aastal. Sihtasutuse Maaelumuuseumid kaudu kuulub see maaeluministeeriumile.

„Kui õigesti mäletan, oli seal just mingisugune ehitis valmis saanud. Treeningutingimused olid head ja eluolu soodne. Oli boks, mille eest kanti hoolt. Oli sööt. Väljas käis tga treener ise.“

Vigastus

„Saime seal olla mõne nädala, kui asjad toimuma hakkasid. Treener helistas mulle hommikul, et hobused olid tallis oma boksidest saanud. See tundus imelik. On võimalik, et üks on saanud, aga et kõik… Jeunesse’il oli kulm lõhki ja lonkas esimest jalga,“ meenutab Kappak.

ARMUTU RÖNTGEN: Võhiku jaoks arusaamatu, kuid siiski oluline pilt. Näha peaks ol vigastus, mis lõpetas Obora’s Jeunesse’i karjääri.

Gunnar KlettenbergIndrek Lootus. „Toris tehti kohe röntgenid. Selgus, et jalal on murd. Põletiku maha võtmiseks tehti süste. Ja siis hakkas ravi. Alguses oli hobune boksirežiimil, siis hakkas viie minuti kaupa jalutamas käima. Korra käisime Jelgavas kliinikus ka kohapeal kontrollimas. Mingi hetk sai ratsutama. Arst ütles täpselt, kui palju traavi on lubatud. Saatsime talle videoid ja ta muudkui hindas.“

Kuna Lootuse teised hobused siirdusid edasi Hollandisse, otsustati sinna ravile viia ka Jeunesse. „Lootsime, et ehk õnnestub ta seal üles turgutada,“ meenutab Kappak.

„Lõpuks põletikku enam polnud, aga mingisugused kiud olid nihu ja sinna pole midagi parata. Hüppamise peale hakkab ta lonkama, koormust ei talu. Ja selliselt ei ole ta ka enam sporthobune. Me ei saa teda sundima teg midagi valuga, see ei oleks normaalne,“ lisab Lootus.

Teolt tabatud

„Esimest korda tulin ma oma hobustega Tori talli 2009. aastal. Siis oli seal kõik korras. Millalgi aga kolisin ära, 2018. aasta talvel tulin tagasi. Kevadel toimus juba esimene sissemurdmine. Seesama, mille käigus Vallo hobune viga sai,“ pajatab oma kogemusest hobusekasvataja Sirli*.

Kui hakkasin kasti ära viima, leidsin maast meeste bokserid. Helistasin kohe hobuse günekoloogile, t ütles, et õnneks on hobune liikuv ja mees ei saa seal seljas väga midagi teha.

Ta jätkab: „Esimese sissemurdmise ajal olin ma ise Türgis. Mul vedas, minu hobuste boksid olid praktiliselt ainukesed, mis olid mingil põhjusel jäänud tegta. Pärast toimunut hakkasime tallile rääkima, et pange kaamerad. Öeldi, et tegeletakse, aga möödus nädal ja varsti juba kuu. Seejärel hakati selgitama, et kaamerad saab panna ainult riigihankega ja et kõik see võtabki aega. Kahjuks sattusid kogu selle venitamisega sihikule ka minu hobused.“

2018. aasta 11. mai varahommikul kuulevad hobuse öiseks poegimiseks talli jäänud töötajad, et kõrvaltallist kostab valjusid ja imelikke hobusehääli.

Kisa põhjuseks osutub talli tunginud ja seal suurid ümberkorraldusi teinud noorpoolne mees.

„Ma ei tea, mis heliefekti või asja ta tahtis, aga ta oli viinud minu noore mära täku kõrvale tühja boksi, mis muidu seisis turvakaalutlustel tühjana,“ kirjeldab Sirli. „Mära oli boksi nurgas, sest kartis, et täkk tuleb läbi seina. Sealt tuli ka heli, mida tallitöötajad kuulsid ja mille tõttu kontrollima tulid.“

Sirli teise hobusega on asi veel hullem.

„T boksis olid kõik asjad pilla-palla. Hobuse juurde oli tassitud kast, päitsed ja nöör. Paistis, et talle on üritatud selga ronida. Hobune tundus traumeeritud. Kartis. Boksis ei tahtnud kätte anda. Selline meeleseisund jäi talle veel kauaks.“

Sirli otsustab kibekiiresti hobuse boksi koristama hakata.

VAHISTAMINE: Pildi kehva kvaliteedi ja käeraudades meesterahva paljastatud alaselja tõttu võib lugeja siinkohal ehk hüpata järelduseni, et tegu on kuvatõmmisega räpipundi 5miinust hittlaulust „Ei ole aluspükse“. Tegelikkuses poseerib siin hoopis tänaseks 31aastane Pärnumaa mees, kellele meeldivad hobused, konservatiivne ilmavaade ja kes end nike eest põõsasse peitis.

„Kui läksin hobuse taha veetud kasti juurde ja hakkasin seda ära viima, leidsin maast meeste bokserid. Hiljem võttis need kaasa . Ma ise helistasin kohe hobusegünekoloogile, et kas ta saaks tulla ja midagi teha. Näiteks proovi võtta. Günekoloog ütles, et õnneks on hobune liikuv ja mees ei saa seal seljas väga midagi teha. Tung oli olnud nii suur, et mees oli roninud talli läbi katkise akna ja ta jalg oli verine. See teda aga ei takistanud.“

„Eelmine kord murti talli sisse tagumiste uste kaudu, mis olid altosast ära painutatud. Sellele uksele pani talli töötaja raudvaia ette,“ selgitab treener Lootus arvamust, miks on kindel, et sama hobustega vallatleja oli ka mõni aeg varem tallis käinud. „Teise intsidendi järel avastasime, et vai on kõveraks painutatud. Ehk mees oli üritanud sisse tulla sama teed kaudu. Ja kui ta siis ilma püksata seal vahele jäi, panigi ta plehku sellesama ukse alt, kust viimati oli sees käinud. Lihtsalt viskas selle raudkangi eest.“

Sissemurdja tabatakse üksnes seetõttu, et t põgenemist silmab sündmuskohale rutanud Lootuse naine. „Mu naine jooksis talle järele. Mees peitis ennast põõsa taha ära ja jäi ootama. Pärast naine näitas le, et seal ta on.“

Läheb sõjaks

„Kui oli esimene intsident, kus kõik hobused boksidest välja pääsesid, siis okei… juhtus, saame aru,“ jagab oma nägemust Kappak. „Aga kui tuli see teine intsident ja me saime aru, millest see esimene tingitud oli, ja lisaks hakkasid ka talliinimesed rääkima, et see on toimunud regulaarselt ja kaks aastat vählt, lõi meil tuled põl: mis mõttes!!? Te pole midagi ette võtnud? Te pole talli korralikult lukustanud, kaameraid ega ühtegi muud valveseadet paigaldanud?“ tulistab ta veel paar aastat hiljemgi ilmselgelt ärritatuna küsimusi.

Ka Sirli kuulis, et sase mustriga kahtlaseid asju olevat tallis toimunud ka varem. „Üks mees rääkinud, et kui hommikul talli tuli, oli t noor täkk seotud talli tagaosasse jalgupidi kinni. Aga see oli kuulujutt.“

Tet sihipäraselt uurima hakanud Kappak aga sattus üha uute imelike juttude peale, mis kirjeldasid viimastel aastatel Tori tallis toimunud sündmusi. Praegu usub ta, et tõenäoliselt oli 2018. aasta mais vahele jäänud mees käinud seal juba aastaid.

„Igaühega võib juhtuda, et ühel ööl murrab keegi hull su korterisse sisse ja teeb selle tühjaks. Selle vastu ei ole keegi lõpuni kaitstud. Aga kui sa lased sellel hullul kaks aastat järjest sisse murda ja ikka midagi ette ei võta… Selline tunne oli, nagu keegi kaitseks oma poega.“Kappak selgitab, et talli tegevusetus turvaseadmete asjus on talle küll üllatav, aga edasine lausa solvav. Ta toob esile ka teise probleemi. Tall kuulub Maaelumuuseumidele ja nii on tekkinud kentsakas olukord, kus Pärnumaal asuvat talli juhivad st ajaloo taustaga inimesed, kes ei tea hobus midagi.

TRAUMEERITUD LOOM: Pildil on näha Sirli hobune, kellest parl pool maas on nöör. Vasakul pool aga hobutarbeid sisaldav ehituskast, mille nihutamisel tulid nähtavale meeste aluspüksid.

Tarmo Pilv. Kui see advokaadi kiri tuli, otsustasin, et läheb sõjaks.“

Kohtulahing

Tänavu aasta 19. juunil otsustas maa jätta Kappaki ettevõtte Valicecar hagi Tori talle haldava sihtasutuse vastu rahuldamata ning menetluskulud hobuseomaniku kanda.

Kohus põhjendas otsust muu hulgas sellega, et Valicecari ja talli vahel sõlmitud „lepingust ei nähtu ja hageja ei ole tõendanud pooltevahelist täiendavat kokkulepet selle kohta, et hobune ei tohtinud teiste hobustega kokku puutuda või et kostjal oli tus tagada hobuse talliboksi ööpäevaringne valve.“Samuti leiti, et „poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et tallis asuvad boksid on suletavad väljastpoolt ning õnnetuse-eelsel õhtul olid boksid riividega väljastpoolt lukustatud. Ööpäevaringse valve tagamise tust lepingus kokku lepitud ei olnud. Seega tegi kostja piisavalt pingutusi oma tuste nõuetekohaseks täitmiseks. Kostja ei rikkunud hoolsust, mida on oodata tga samal tegevus- või kutsealal tegutsevalt mõistlikult isikult.“

ENDINE RATSASPORDISPONSOR VALLO KAPP: „Ma kunagi ei eelda, et sport mulle rahalises mõttes midagi tagasi annab. Sport tasub mulle emotsionaalselt. Kui tulevad tulemused, tunnen ka mina end hästi. Aga hobustega ma hetkel küll enam tegeleda ei soovi.“

Kappak kaebas otsuse edasi ringkonnakohtusse, mis maakohtu otsuse tühistas. Leitakse, et Maaelumuuseumid SA-l tuleb hobuse omanikule Valicecar OÜ-le tekitatud kahju hüvitamiseks tasuda 31 925 eurot.

Maakohtu seisukoht, mille järgi „lepingust ei nähtu kostja tus tagada talliboksi ööpäevaringne valve ja tallis asuvad boksid olid riividega väljapoolt lukustatud, siis ei ole kostja rikkunud lepingust tulenevaid tusi“ on ringkonnakohtu sõnul „ebaõige“.

Maaelumuuseumid esitavad sellele seisukohale aga vastuväite, mille kohaselt „on lepingu rikkumine vabandatav, sest tust on rikutud vääramatu jõu tõttu“.

Ringkonna leiab aga, et Maaelumuuseumid said „lepingu sõlmimisel arvestada asjaoluga, et hobuse turvalisuse eesmärgil tuleb välistada kolmandatel isikutel võimalus avada boksiuks ja sellega lasta hobune boksist välja. Selleks oli tal võimalus kasutada vastavat lukustussüsteemi, turvasüsteemi vms. Seega kostja, jättes kindlustamata t hooldusele antud hobuse turvalisuse, rikkus lepingust tulenevat tust ning rikkumine ei toimunud vääramatu jõu tõttu.“

Maaelumuuseumid ringkonnakohtu tõlgendustega aga ei nõustu. Samuti ei soostu sihtasutus tasuma hobuse vigastuse eest 32 925 eurot. Asi läheb edasi riigikohtusse.

„Omanik on loo välja mõelnud!“


“Mõnikord sarjame esimese astme kohut, aga antud hetkel lendab see kivi küll ringkonnakohtu kapsaaeda,“ pakub oma nägemuse kohtuveskite toimimisest Maaelumuuseume esindav vandeadvokaat Tarmo Pilv. Ning lisab, et mida aeg edasi, seda keerulisks on muutunud kohtute võimalike otsuste ennustamine. „Tegemist on äärmiselt kiirustatud otsusega. Hagi ümberkirjutamine praktiliselt. Tegemist ei ole ka selgesti jälgitava otsusega. Hobuseid ei ole keegi halvasti kohelnud. Vigastuse teke sellisel kujul ei ole tõendatud. Omanik on loo välja mõelnud. Tegemist on kriminaalse juhtumiga. Ühtegi dokumenti pole suudetud tuua.“Pilve sõnul on Kappaki ajakirjandusega suhtlemises ka šantaaži ning väljapressimise hõngu. „Küsige Maaelumuuseumide töötajaskonna käest, kuidas nad klientidena on käitunud! Nõukogu esimees võib teiega rääkida. Neilt nõuti ringkonnakohtu otsuse järel viivitamatut raha väljamaksmist, vastasel juhul pöördutakse ajakirjandusse.“

TORI TALLID: „Talli probleem oli selles, et tehti nägu, et probleemi, millest kõik teised aru said, pole ols. Oleksid nad sellega kohe tegelenud, ei oleks olukord täna tõenäoliselt, see mis on,“ leiab hobusetreener Indrek Lootus.

Merike Lang, kelle sõnul ei soovi sihtasutus enne riigikohtu otsust asja kommenteerida. „Me saame emotsionaalselt aru, et kohtus käimine on aeganõudev ja alati püütakse seda vältida, kuid meie oleme riigi poolt asutatud sihtasutus ja meie peame kaitsma end viimase instantsini välja.“

Lang lisab: „Ma arvan, et Toris on käesoleval ajal toimumas nii suured ja paremuse poole viivad muutused, et meil oleks hea meel, kui ajakirjanik keskenduks praegusel pingelisel ajal, mil maailm ägab viiruse uudis, hoopis Tori tulevikule. Tori Hobusekasvandus, mis järgmisel suvel tähistab oma 165. aastapäeva, pole veel kunagi näinud nii esinduslik välja.“

Hobuseihaleja saatus

Erinevalt enamikust arenenud riikidest, kaasa arvatud kõik Põhjamaad, kus loomadega seksimine on kriminaliseeritud, on zoofiilia s legaalne. Keelatud on küll loomade väärkohtlemine ning nagu spekuleerivad Ekspressiga suhelnud juristid, saab loomaga vahekorda astumist oskusliku advokeerimise korral sinna alla liigitada, kuid sellised näited praktikas teadaolevalt puuduvad.

Kaire Kontsa

Internetis nähtava põhjal paistab paljulapselisest perest pärit mees elavat igati ontlikku elu. Lõbustab sugulaste lapsi, tegi vahepeal ka väikest viisi äri. Naabrimeheks on tal kohalik konstaabel. Mullu kevadel ehk aastapäevad pärast seda, kui mees aluspüksid hobuse juurde unustas, astus ta üksnes mehe ja naise vahelist seksuaalelu sündsaks pidavasse EKREsse.

Maaelumuuseumid ja Vallo Kappaki ettevõte Valicecar OÜ käivad aga endiselt kohtuteed. Ei ole veel teada, kas riigi asja arutada võtab või jääb kehtima ringkonnakohtu otsus. Obora’s Jeunesse elab aga Brasiilias, kus t geene kasutatakse ära väikeste võistlushobuste sünnitamiseks.

„Sel tel tuleb kirjutada, et loomapidajad teaksid ohtudest, mille peale ise ei tule, ja oskaksid oma loomi kaitsta,“ võtab Sirli asja kokku.

„Tallipidajad, hoidke silmad ,“ lisab Kappak. „Keeruline on näha, et ta lõpetaks. Ja miks peakski? est lähtuvalt on t tegevus ju igati okei. Ja vaevalt on ta ainuke selline inimene s.“

Mis põhjustab zoofiiliat? Ülikooli psühholoogia instituudi seksuaalkäitumise õppejõud Toivo Aavik

Ajalooliselt on palju viiteid inimeste ja loomade suguelule. Minotaurus kreeka mütoloogias oli poolinimene/poolpull – Kreeta kuninganna oli pulliga vahekorras ja sellest siis sündis ka Minotaurus. idevahelistes uuringutes on leitud palju tõendusi selle fenomeni olsolule, vahekorras ollakse kasside, koerte, lammaste, vasikate, hobuste, kanadega. Kinsey 1948. aasta uuringus tunnistas kaheksa protsenti mehi ja kolm protsenti naisi, et neil oli olnud mingisugune seksuaalkontakt loomaga. Alvarez ja Freinhar (1991) võrdlesid psühhiaatrilisi patsiente ja kontrollgruppi ning leidsid, et esimes 50 protsenti, teis 10–15 protsenti olid sellega kokku puutunud. Üldiselt ollakse ühel nõul, et sellise käitumise levik võib olla väga suur – alustades lihtsalt fantaasia loomadega ja lõpetades reaalse tegevusega.

Enam on zoofiiliat sellistes maapiirkondades, kus inimesed peavad pikalt ol üksinda – karjakasvatajad mägedes jne. See on ka algne oletus zoofiilia põhjuste kohta – inimestel pole lihtsalt valikut ja seks loomadega on aseaine. Hiljutiste paljude uuringute valguses on siiski hakatud selles kahtl, sest seal uuritud valimis on seks loomadega olnud selgelt esimesel kohal ehk seda eelistatakse inimestele. Tekkida võib see ilmselt vermumisena varajases nooruseas, kus kas pealt nähtud loomade sugutustegevus või midagi muud on põhjustanud erutuse ja inimene on fikseerunud selle erutuse külge. Ka internet pakub palju võimalusi. Et oleks mingi pärilikkuse faktor, mis põlvest põlve edasi kanduks, pole tuvastatud ja suure tõenäosusega keegi ei otsi ka. Kui üldiselt inimesed arvavad, et selle taga on lihtsalt sugutung, siis tegelikkuses võivad zoofiilid seda kirjeldada ka kui vastastikust armastust, uudishimu jms. Näiteks Miletski uuringus ainult 12 protsenti väitis, et nad olid vahekorras inimpartneri puudumise tõttu, aga 67 protsenti olid seda vastastikuse armastuse tõttu.

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni 10. (RHK-10) versiooni järgi on tegemist vaimsete haiguste hulka kuuluva (F klass) ja muude parafiilsete häirete alla kuuluva diagnoosiga. Samas viimastel aastakümnetel määratakse seda diagnoosi tegelikkuses väga harva.

Põhjus, miks zoofiilid või ka pedofiilid jt astuvad konservatiivsete vaadetega erakondadesse, võib olla põhjustatud nn kompensatsioonimehhanismist. Kui inimene ise kardab tst endast tulenevaid sisemisi impulsse, tahaks ta need impulsid suruda võimalikult kaugele oma teadvusest välja. Kui keskkond on konservatiivne, siis on seda palju lihtsam teha. Sellega on ka võimalik seletada nn salajaste homoseksuaalide olsolu konservatiivsetes erakondades. Kui inimene pole ise oma identiteedis kindel ja ta kardab, on kergem olla nende hulgas, kes toetavad nn õiget lähenemist. Aga nagu tihti näha, siis liha on ikka nõder ja ei suudeta vastu panna.

Allikas