Rubriik: Ajalugu

Ajalugu
Enn Tupp: kas president Pätsi mälestussammas Toompeal võiks tähendada 1939/1940. aastal käidud „Eesti tee“ kordumist? – Eesti Päevaleht

Eesti 1940

1940Foto: arhiiv, Rahvusarhiiv

Ma ei ole ajalootõlgitsemisse ega ka tuleviku ennustamisse veel nii süüvinud, et kasutada oma kirjutisel sast pealkirja, nagu mõni aeg tagasi ilmunud Jaanus Piirsalu artiklil “Kujud näitavad “Vene teed”” (PM, 30.11) – asendades selles sõna Vene ga, aga et Venemaa on oma ajaloos hea ja halva tõlgitsemisega endiselt puntras, siis piisab vaid ühe Piirsalu märke äratoomisest, mis käsitleb Orjoli kuberneri tegevuse mõatust või mõttetust:

“Kuberner lasi hobuse seljas istuva, mõõka ja risti käes hoidva Ivan Julma panna Orjoli vanima õigeusukiriku kõrvale. Teda ei huvitanud tõsiasi, et Ivan Julm käskis hukata tema opritšnikute vägivallategusid kritiseerinud tollase Moskva ja kogu Venemaa õigeusu kiriku pea, metropoliit Filipi, kelle kirik hiljem pühakuks kuulutas.”

Üle keskmise määra Vene kultuuri, ajaloo ja eelarvamusvabade intelligentide meelsuse fännina kujutan sellepuhust tavavenelase võimaliku kommentaari järgmiselt: „??????? ??? ???? ????!“ Selgituseks siis – tähendab nii oli vaja: metropoliit hukata, ta pühakuks kuulutada ja tema hukanu kuju taas kiriku kõrvale püsti panna.

Meie, äsja laiema avalikkuse ette ilmutatud Pätsi mälestussamba teemas oleks justkui algamas sama kommentaari põhine tegevus – „tähendab nii on vaja!“
Tõin Ivan Julma näite ainult mälestussammaste mõttekuse või mõttetuse võrdlemiseks, et keegi kirjaoskamatu ei arvaks mind nii jaburaks, et soostun võrdlema kahte eelnimetatud persooni nende tegevuse seisukohalt.

Vaevalt suudaks keegi eitada Pätsi teeneid riigile vundamendi loojate seas, aga kui samas küsin, miks Pätsi teened ajavahemikul 1917-1920 olid suuremad kui Tõnissonil, Poskal, märtriks saanud Vilmsil või viimaks ka Pitkal, jääksid isegi sellele ajavahemikule spetsialiseerunud ajaloolased vastuse võlgu, sest need teened on mõõdetavad vaid emotsioonide läbi.

Püüdmaks, alates kahekümnendaist, seada ritta Konstatin Pätsi teened poliitikuna, hakkab seda rida varjutama sõnade ja tegude lahkuminek. Alguses pisut schröderlikke arenguid meenutav palgasaamine Vene naftasündikaadilt, teiseks põhiseaduse rikkumine käitumisel vabadussõjalastega, mis mõlemad, kui parafraseerida Juhan Viidingut tekitavad “umbusu usu” õhkkonna. Edasi poolseadusliku presidendivõimu kehamine ning sama võimu poolt kinnitatud riigi neutraliteediseaduse prügikastiroaks tunnistamise ja baaside lepingule rohelise tee avamine, mille tulemusena tipneb teguderida viimaks 20. juulil 1940. aastal viimse iseseisvusraasu loovutamis-dokumendi allkirjastamisega.

Vaatame, mida pajatavad mälestussamba idee asjaosalised.

Esiteks tsiteerin Muinsus Seltsi auesimeest Trivimi Vellistet: “Me rõhutame oma üleskutses Konstantin Pätsi kui riigi ettevalmistajat, kui riigi väljakuulutajat, kui riigi kõige esimest juhti ja riigi esimest sõjaministrit Vabadussõja alguses, kui oli kõige raskem, meeleheitlikum ja lootusetum aeg. Kui tuli teade, et Punaarmee on liikunud peale, siis Päts teatavasti põrutas rusikaga vastu lauda ja ütles: “Hakkame vastu!”. Vastsündinud riigil ei olnud ju sõjaväge, ja ei olnud ressursse, et sõdida suure idanaabriga. Ja see otsus võis muuta kogu meie ajalugu. Kui Vabadussõda poleks sõditud ja võidetud, siis me võib-olla ei oleks täna siin ja ei räägiks omavahel eesti keelt … Tänaseks on olemas otsus, et Kuberneri aed tehakse korda. Ja seal, põliste päde all on ette nähtud koht võimalikule skulpturaalsele lahendusele.”

Teiseks tsiteerin kunstiteadlast Jüri Kuuskemaad, kes luges üles viis erinevat lainet suhtumises Konstantin Pätsi isikusse: “Esimene oli minu perekonnas pärast sõda, kus meenutati Pätsi kui müütilist kangelast kuldajast. Teine oli minu kooliaeg, kui lauldi: “Suur Lenin, ta oli üllas” ja “Stalin näitas – siia veski, siia kool. Nõnda suur on tema hool”. Siis muidugi ei räägitud Vabadussõjast, vaid klassisõjast. Ja siis ei räägitud riigivanem Konstantin Pätsist, vaid Konstantin Pätsi fašistlikust diktatuurist. Laulva revolutsiooni ajal tõusis Päts jälle kuldaja kangelaseks, kellesse suhtuti täieliku positiivsusega, aga põlvkondade areng nõuab, et minu peavad selleks, et saada iseseisvaks, mind eitama. Ja nii on ka meie ajaloolaste seas, et on loomulik eitada eelmiste autoriteetide seisukohti. Nii on saanud teoks ka Magnus Ilmjärve hääletu alistumise teooria, aga minu põlvkonna vanaisalikust seisukohast vaadates peaks olema tolerantsem. Meie oleme jõudnud Pätsisse suhtumises viiendasse faasi. Me oleme hääletu alistumise teooria kas ületanud või pole sellesse nakatunudki.”

Kui sulle, hea lugeja, piisab neist kahest refereeringust, et küsimus otsustatuks lugeda, siis ära minu artiklit edasi loe, aga kui ei, siis jätka ja nii jätkan ka mina, sest mulle neist kahest selgitusest ei piisa.
Pätsi, nagu kõigi teistegi kahe maailmasõja vaheliste poliitikute kohta võib igaüks oma teadmisi täiendada, aga selleks et olukorda ja toimunut mõista tuleb lugeda ja võrrelda palju erinevaid allikaid – materjali selleks on küllaga. Järgnevas, kahe arvamusliidri seisukohtade vastulauses, toon võrreldavad olukorrad mõne teise Euroopa väikeriigi ajaloost ning lugupeetud Jüri Kuuskemaa „viie suhtumise postulaati“ eeskujuna „kuuenda laine või faasi“ suhtumises Konstantin Pätsi.

Kümme aastat enne I maailmasõja algust püüdis Wilhelm II Belgia kuningat Leopold II, viimase nõrkusi arvestades ära osta, millega see pidi toimuma, läheb siin pikaks kirjeldada, aga kuningas vastas, et Belgia parlament ega ei hakkaks iialgi niisugust ettepanekut arutama. 1914. aastaks kui kuningaks oli Albert, pidasid sakslased Belgiat ikkagi võitluseta alistuvaks ning augustis 1914, toetudes Clausewtzi aksioomile, et „Prantsusmaa süda on Brüsseli ja Pariisi vahel“ ning silmis illusioon, et Belgia armee on kahelpool Saksa kolonnide liikumisteed üles rivistatud, marssis 700 000 meest Belgiasse. Võta näpust! Belgia hakkas vastu ja hoogne pealetung takerdus pea paariks nädalaks Liege’i ja Namuri fortidesse.

16. augustil tabas viimast Liege’i forti sakslaste 420 mm mürsk, mis plahvatas laskemoonalaos. Ometi ei saanud fortide juht kindral Leman surma, vaid võeti vangi teadvusetuna. Kui ta toibus, ulatas ta oma mõõga operatsiooni juhile, Saksa kindral von Emmichlile: „Märkige ettekandes, et mind võeti vangi teadvusetult!“

„Teie mõõk pole määrinud teie sõjaväe au, jätke see endale!“ sõnas kindral Emmich.

Meenutame Tšehhoslovakkia 1938. aasta suveräänsuskaotuse sündmuste jada, mille käigus president Beneš, kes oli valmis riiki relvadega kaitsma, sunniti suurriikide sobinguga tagasi astuma, järglaseks upitati marionett H?cha, kes riigi vastupanuta Saksamaa meelevalda loovutas. de as oli siiski olemas põhimõtteline vastupanu, mida polnud meil ja nende puhul ei tõsta keegi küsimusi, mida meie de facto okupeerijad on meie vastu ajuti päris edukalt kasutanud ja täiesti ilmselt jäävad seda tuima järjekindlusega tegema tulevikuski, sest vastupidiselt meie esmasele okupeerijale oli teine – Saksamaa – sõja kaotaja.

Kui nüüd taas jätkata okupatsiooni olemuse lahkamist, siis lisaks Tšehhoslovakkia näitele oleks veel sobilik esitada ka näide, tõsi küll veidike 1939. aasta sügisest ette rutates – nimelt 1940. aasta 9. – 10. aprillist, kui Saksa väed piiri ületasid ja riigi okupeerisid. okupeerimisest räägitakse anekdoote, ometi hakkas sakslastele vastu, mis sest, et see vaid mõni tund kestis. Oleks vist päratult „veider ja koletu” (samastudes Jüri Kuuskemaaga tsiteerisin fraasi Lenini teos, sest sõja lõpust kuni iseseisvuse taastamiseni kõrgkoolides õppinud mäletavad neid), kui Folketing oleks sakslaste nõudmisel riikluse likvideerimise heaks kiitnud ja kuningas selle oma allkirjaga kinnitanud.

Meie saame 1939/40 aasta altetiivide puhul vaadelda kolme võimalust:
? esiteks kui poleks jälginud Põhjamaade eeskuju ega Saksamaad huvitanud neutraliteediseadust vastu võtnud, vaid tugevdanud väge suveräänse riigi taval, mistahes välisründaja vastu;
? kui oleks rahvusvahelisele õigustavale toetuvana ja neutraliteediseadusest lähtuvalt NL sõjaväebaaside asutamise ultimaatumi tagasi lükanud;
? ja kolmandaks – „the last word in elegance“ – kui president Päts oleks keeldunud 21. juulil 1940 vabatahlikult võimust loobumast.

Jaatus baaside lepingule anti isikute ringis, keda võis üles lugeda ühe käe sõrmedel ja sõltumata sellest, kuidas keegi mõtles, oli Pätsil selle otsuse langetamisel viimane sõna. Kuidas võiks pehmendada lõik tagasi mainitud liidrite grupi otsust, mis viis riikluse hääbumisele? Võib-olla ehk see, et otsus langetati teadmises, et Saksamaa vaatab Punaarmee baasidele Baltikumis kui ajutisele nähtusele, baaside leping registreeritakse Rahvasteliidus, mille markantsed liikmed ja otsusevõimelised garandid olid Inglismaa ja Prantsusmaa.

Võime vaid filosofeerida, et kui rahvusvaheliselt tunnustatud õigustavad jäävad jalgu suurriikide huvidele, on poliitilised lahendid väikeriikidele tavapäraselt kurvad, aga keegi ei saa sundida neid loobumast iseenda austamisest. Milliste klauslitega me ka ei püüaks pehmendada iseseivusest loobumise otsust, jääb kehtima tõde, et see polnud rahva otsus!

Kokkuvõtteks meenutaks, et Tahkurannas, Pätsi sünnikohas, on mälestussammas juba olemas ja veel ühe avamine võiks kujuneda ajendiks minu algse häbematu küsimuse mõttele, millega lugu alustasin, kas president Pätsi mälestussambal Toompeal võiks olla märgiline tähendus kordamaks 1939/40. aastal käidud „ teed“ tulevikus!?

Kahjuks oleme oma läinud sajandi ajaloo erapooletul tõlgitsemisel idanaabriga paralleele võimaldavas puntras, seega kütaks Toompeale Konstantin Pätsi mälestussamba püstitamine jätkuvalt mitmetimõistmise kirgi ning õelutsemist, mis asetab selle taiese loomine ja püstitamise mõtte varjamatu kahtluse alla.

Ajalugu
Johannes Vares-Barbarus hüvastijätukirjas oma naisele: “Andesta, kallis Siuts! Ei suuda enam!”
SAATUSLIK LOSS: 1940. aasta augustist kuni  surmani 1946. aasta novembris oli Johannes Vares (pildil 1941) Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametis. Tema ametikorter asus 1938. aastal valminud Kadrioru administratiivhoones, kus oli varem elanud riigipea Konstantin Päts. Just sealses vannitoas otsustas Vares oma eluküünla kustutada.
5

fotot

SAATUSLIK LOSS: 1940. aasta augustist kuni surmani 1946. aasta novembris oli Johannes Vares (pildil 1941) NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametis. T ametikorter asus 1938. aastal valminud Kadrioru administratiivhoones, kus oli varem elanud riigipea Konstantin Päts. Just sealses vannitoas otsustas Vares oma eluküünla kustutada. ( ajaloomuuseum)

“Ei suuda enam!” olid viimased sõnad, mille poeedist riigimees Johannes Vares-Barbarus kirja pani, enne kui ta endale 29. novembril 1946 Kadrioru presidendilossi vannitoas kuuli südamesse lasi. Kuigi ta veeretas hüvastijätukirjas süü tervisemurede kaela, mis ähvardanud talt mõistuse viia, oskas t abikaasa Siuts sest viimsest lausest ilmselt välja lugeda hoopis muud – mehe lõplikku pettumist nõukogude korras, mille abitu tööriist ta oli.

SAATUSLIK LOSS: 1940. aasta augustist kuni surmani 1946. aasta novembris oli Johannes Vares (pildil 1941) NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametis. T ametikorter asus 1938. aastal valminud Kadrioru administratiivhoones, kus oli varem elanud riigipea Konstantin Päts. Just sealses vannitoas otsustas Vares oma eluküünla kustutada. ( ajaloomuuseum)

“Haiguselaviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostanud ja ruineerinud, et vaevalt (minu eas!) see veel toibuda ja töövõimeliseks muutuda võiks,” alustas 56aastane Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus, oma ametikorteri vannitoa aknalauale jäetud kirja.

NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees kurtis südamehaiguse, kõrge vererõhu ja kutud närvikava üle. “See on masendav ja ränk tunne, mis sunnib teg järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole. Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest on vaja enesel ette jõuda. Kardan kõige paht – segaseks jäämist, vaimset invaliidsust.”

Seejärel pöördus Vares-Barbarus oma naise Emilie poole, keda hüüdis hellitavalt Siutsuks: “Andesta, kallis Siuts, Sina kangelaslik lohutaja! Tean, et oma sammuga lõhun ka Sinu elu! Ei suuda enam!”

eprobleemid kimbutasid teda tõepoolest,” kinnitab Õhtulehele rahvusarhiivi teadur Valdur Ohmann, kes on uurinud Vares-Barbarusega seotud arhiividokumente. Riigitegelase surmapõhjuse leidmiseks kokku pandud valitsuskomisjoni materjalidest selgub, et mees töötas edasi hoolimata gripist, mis teda septembrist alates vaevas. Novembri algul haigus ägenes ja Varese raviarst dr Aada Mardna nõudis talle statsionaarset ravi. 18.–28. novembrini viibis poliitik haiglas, sellele pidi järgn vählt kaks nädalat kodust ravi. Ent järgnes hoopis enesetapp.

30. novembril tõdesid arstid lahkamisel, et Varesel oli ulatuslik veresoonte lubjastus, mis eriti ilmnes peaaju veresoonkonnas ja südamearterites, kirjutas Ohmann ajalooväljaandes Tuna 2002. aastal ilmunud artiklis “Johannes Vares-Barbaruse komparteile esitatud elulugu ja t saatus”. Meedikud nentisid, et gripi tõttu halvenes Varese enesetunne veelgi. Valitsuskomisjon jõudis järeldusele, et nigel tervis viis ta sügavasse depressiooni.

Kui Vares-Barbarus täpselt seitse aastakümmet tagasi, 3. detsembril, Metsakalmistule maeti, teadis rahvas ajakirjanduse vahendusel vaid seda, et talle sai saatuslikuks lühike, kuid raske haigus. Tallinna perekonnaseisuameti arhiivi sissekandes on surma põhjusena märgitud: südame pärgarterite tromboos, üldine veresoonte lupjumine.

“Kõrgete partei- ja riigivõimujuhtide enesetapp oli midagi ennekuulmatut ja seda püüti hoida hoolega saladuses,” selgitab Ohmann. Alles 1990. aastal avaldas ajakiri Keel ja Kirjandus Vares-Barbaruse rahvusarhiivis säilitatava surmaeelse kirja.

HÜVASTIJÄTUKIRI: Varese laiba leidsid 29. novembril 1946 kell 11.40 t vannitoast ihukaitsja Ants Täha ja vastuvõtutoa juht Edgar Hõbe. Vares lebas hommikumantlis põrandal, tst veidi el 7,65 mm püstol Walther. Aknalauale oli ta jätnud selle kirja. (Rahvusarhiiv)

Elas üle kirjanike tagakiusamist

Ajaloolased on veendunud, et 1940. aastal NSV Liidu kontrollitud marionettvalitsuse ja hiljem ülemnõukogu presiidiumi etteotsa astunud mehes tekitas masendust ja ängi mõistmine, et nõukogude kommunistlik režiim on sootuks teistsugune, kui ta oli idealistina kujutlenud.

“Luuletaja ja kirjanikuna läksid talle kahtltult hinge kultuuritegelaste tagakiusamised, samuti sõnavabaduse piiramine,” tõdeb Valdur Ohmann. “See muserdas ja näris hinge.”

1945. aasta kevadel oli NKVD hammasrataste vahele sattunud Heiti Talvik, kelle isa dr Siegfried Talvikuga oli Vares Vabadussõja ajal Pärnus koos polguarstina töötanud. Noor luulemees Heiti Talvik oli ka loomingu poolest Barbarusele sümpaatne ja külastas vant kolleegi aeg-ajalt tolle Pärnu kodus.

Kaks ja pool kuud enne Vares-Barbaruse kummalist surma said riikliku julgeolekuuurijad ülekuulamisel Talviku abikaasalt Betti Alverilt kinnituse, et Vares on neile suhteliselt lähedane perekonnatuttav, märgib Ohmann Tunas. Talvik saadeti Siberi vangilaagrisse, kus ta 1948. aastal suri.

Julgeolekuorgani keskmesse sattus nüüd ridamisi kirjandus- ja kultuuriinimesi ning avalikud rünnakud nende vastu ei lasknud end kaua oodata. Kompartei häälekandja Rahva Hääl avaldas 1946. aasta 18. septembril partei keskkomitee büroo otsuse ajakirja Looming kohta, kus terava kriitikatulega valati üle kirjanikud Kersti Merilaas, August Sang ja Paul Viiding – nende nimed jooksid läbi ka Talviku kriminaalasjast. Samuti käis ülekuulamisel Oskar Luts, mainib Ohmann oma artiklis.

Teadur oletab, et Vares-Barbarus isegi langes okupatsioonivõimu luubi alla, sest 1945. aasta novembrist pärit Varese ankeetandmeis on punaselt alla joonitud vastuolulised väited, kus on esmalt kirjas, et ta pole valgete valitsuste sõjaväes teeninud, mõni rida allpool aga seisab, et ta teenis arstina aastail 1919–1921 armees.

Pole välistatud, et otsiti muidki andmeid, mis võiks teda kompromiteerida, ja asuti uurima t suhtluskonda, mis ei olnud ühtselt nõukogudemeelne.Niisiis võis Vares-Barbarus südant valutada nii vanade tuttavate kui ka iseenda tuleviku pärast.

Tundis end mutrikesena

“Vares-Barbaruse suitsiidis võib näha ausa uskliku reoonis pettunu totaalset meeleheidet,” kirjutab ülii ajaloodotsent ja Tallinna ülii juhtivteadur Jaak Valge oma teoses “Punased I” (2014).

“Ma arvan, et peale nõukogude võimus pettumise oli Barbaruse meeleheite oluliseks põhjuseks see, et nõukogude režiim käsitles teda ennast mutrikesena, etturina, kes peab teiste korraldusi täitma,” lausub Valge Õhtulehele. “Ta oli enesearmastaja ja kõrge enesehinnanguga ning just see võis teda kõige rohkem haavata.”

PARTEIPILET: Ehkki Johannes Vares määratles end 1920. aastaist peale kommunistina, ei liitunud ta siinse kommunistliku parteiga enne 1940. aasta juulikuud, mil ta oli juba määratud nõukogudemeelse valitsuse juhiks. (Rahvusarhiiv)

Varese kaasa Emilie olla öelnud, et kui mees tuli viimaselt NSVLi ülemnõukogu istungjärgult tagasi, olnud tal Moskvas pahandusi, nagu on Keeles ja Kirjanduses märkinud Erich Kaup. Varese valvemeeskonda kuulunud Stepan Sergejevi julgeoleku uurijatele antud ütluste järgi oli poliitik muutunud kaks kuud enne surma väga kinniseks.

“Tundub, et Johannes Vareselt eeldati ja oodati kõnet Kirjanike I kongressil, mida peeti 23.–26. novembrini 1946. Selle algusaega isegi nihutati pisut hilisle ajale, mille üks põhjusi võis olla Varese haigus. Jääb mulje, et Vares püüdis igati vältida esinemist kirjanike kongressil, kohtumist oma vanade sõprade ja kolleegidega,” arutleb Ohmann ajakirjas Tuna.

“Sõnum, mis tal arvatavasti tuli edastada, oli selline, mis ületas t taluvuspiiri. Ta pidi hakkama ohjeldama kirjanike loomingut, nende poole näppu viibutama, suunama neid radadele, mis olid ette antud üleliiduliselt tasandilt.”

Sõbrad Johannes Semper ja Nigol Andresen iseloomustasid oma mälestustes Vares-Barbarust fanaatilisuseni ausa, kergesti süttiva ja mitte eriti juurdleva mõttelaadiga inimesena. Ka enesetapp ei pruukinud olla pikalt kaalutud otsus.

Nägi arstina palju sõda ja vaesust

Juba 12aastaselt kirjutas Vares-Barbarus oma Viljandimaa kodupõllul rukkihakkide varjus tõsielul põhineva esimese poeemi “Kahekordne surm”, kus mees tappis oma naise ja poos siis laiba vabasurma matkimiseks üles.

8. klassis hakkas ta ajakirjas Noor- avaldama esimesi väe Barbarusena – säärase hüüdnime sai veendunud ateistist poiss oma trotsliku loomuse tõttu ladina keele õpetajalt. Aegsast kirjandushuvist hoolimata langes Vares-Barbaruse valik arstikutse kasuks.

Aastail 1910–1914 õppis ta Kiievi üliis, maailmasõja algul mobiliseeriti noormees sõjaväearstina. Novembrist 1914 märtsini 1915 teenis ta välihospidalis, pärast seda 1917. aasta juulini Proskurovi piirivalvepolgus Galiitsias, kogu aeg vahetult rinde taga või eesliinil, kus t sõnul “kuulid kui põgenenud mesilastepere urisesid ja ümasid”, kirjutab Jaak Valge.

Polguarstina osales Vares 24 lahingus ja jutustas hiljem vestluses Nigol Andresenile, et ühes lahingus oli 800 haavatut ja hulk surnuid, kellest osa jäi traattõketesse rippuma.

1918. aastal naasis Vares sse ja käis Pärnu 6. polgus vabatahtlikuna abiks, ametlikult mobiliseeriti ta rahvaväkke 1919. aasta jaanuaris. Sõjakogemust oli Vares-Barbarusel kahtlta rohkem kui ühelgi teisel eesti kirjanikul, sedastab Valge oma raamatus.

Marksismiidee võluski siinseid intellektuaale, kuna sõja-aastatel oli tugevnenud viha rahvusluse vastu – sõdu seostati natsionalismi ja kapitalismiga. Ka Barbarusest oli rindearstina saanud veendunud sõjavastane.

Pärast Vabadussõda tegutses Vares arstina Pärnus. Oma töö tõttu oli ta ühiskonna hädade keskel rohkem kui t kirjanikest sõbrad. Friedebert Tuglas kirjutas 1946. aastal: “Mul oli kord juhus Barbarusega t arstivisiitidel mööda Pärnu “Vaeste-patuste alevit” kaasas käia. Ja neis viletsais hurtsikuis, häda ja vaesuse keskel, alles mõistsin t vahekorda selle kannatuste maailmaga. See oli kaaskannataja, abimees, aineline ja moraalne aitaja. Ning küllap õhutaski just selle viletsuse nii sügavalt südamesse võtmine t opositsioonitunnet.”

Sealjuures teenis Vares arstina head palka ja suutis endale lubada kaheksatoalist kõrvalruumide ja verandaga korterit. Tal oli kaks kabinetti: üks arsti-, teine kirjanikutöö tarvis.

Paljud intellektuaalid olid esimese vabariigi ajal vasakpoolse hoiakuga ja kritiseerisid ühiskonda, kus suurim väärtus on raha ja esikohal ärimehed. Kuid suurem osa jäi siiski eestimeelseks, näiteks Marie Under ja Artur Adson.

“Vares-Barbarus hakkas aga 1920. aastatel järjest enam ühiskonda põlgama ja muutus tasapisi moskvameelseks,” räägib Jaak Valge. See, et Barbarus määratles end kommunistina, ei tähenda Valge väitel, nagu poleks ta enam ühegi teisiti mõtleva loomeinimesega armastusväärselt suhelnud. “Tegemist oli ikkagi intelligentse, viisaka ja huvitava inimesega, kes võis oma sarmikusega võluda ka neid, kes ta vaateid ei jaganud.”

SIUTS JA POISS: Johannes Varese ja Emilie Roode 1919. aastal sõlmitud abielu oli tundeline. Mees hüüdis naist Siutsuks, too teda omakorda Poisiks. Siuts kirjutas Barbaruse tekste masinal ümber ja kudus vaipadesse t luuletuste tähti. Poeet kirjutas Siutsule lühikeselgi lahusolekuajal kaarte-kirju. Pilt on tehtud 1937 nende Pärnu kodus. (Rahvusarhiivi filmiarhiiv)

Naine tappis end kolm kuud hiljem

Kuigi Vares-Barbarus vaimustus 1930ndatel üha enam Nõukogude Liidust, mida ta ka külastas, ei liitunud ta siin põrandaaluselt tegutsenud komparteiga.

Alles 1940. aasta juulis ehk pärast seda, kui Moskva emissar Andrei Ždanov oli teinud talle ettepaneku juunivalitsust juhtida (“Esialgu ei tahtnud Moskva inimesi väga komparteilastega hirmutada,” märgib Valge), kirjutas ta avalduse parteisse astumiseks. Ilmselt mitte vabast tahtest.

Abikaasa Siuts, kes oli olnud Barbaruse truu mõttekaaslane ja nende ühise sõbra Hans Kruusi arvates ka poliitiline nõuandja, pidi kõrvalt vaatama, kuidas mees oma ideaalides pettub. Jaak Valge sõnul on raske öelda, kas Siutsu oleks tabanud tagakiusamine, kui Barbarus kirjutanuks nõukogudekriitilise hüvastijätukirja. “Kindlasti oli see risk ols.”

Naine kaotas aga niigi pinna jalge alt ja suri 3. märtsil 1947 vaid 50aastaselt. Surmatunnistusele läks kirja “südame blokk”, tuttavate mälestuste põhjal võttis ta sisse liiga suure koguse unerohtu.

“Emilie kogu elu oli sõltunud Johannes Varesest, ta oli olnud mehe ülalpidamisel,” märgib Ohmann. “Tegemist võis olla šokiga, misjärel ta pidas parks ka ise siit ilmast lahkuda.”

Lapsi paaril ei olnud, ehkki perekonnasõbra Aurora Semperi meelest sobinuks Vares-Barbarus suure pere isaks.

Kaotas usu jumalasse pärast surma

1890. aastal sündinud Johannes Vares oli juba gümnaasiumiõpilasena kirglik ateist ning seega 1905. aasta revolutsiooniideedele ja marksismile erakordselt vastuvõtlik. Usu jumalasse kaotas ta tõenäoliselt seetõttu, et jäi vaid 13aastase poisina ilma oma st, kes kus end 41. eluaastaks liialt füüsilise tööga ära.

Viis aastat pärast surma Pärnu õppides kirjutas poeg isale Jakob Varesele, et oli lõhkeva südamega taeva poole palvetanud, et elama jääks. „Ema siples juba viimaste valuhoogude käes, elu ja surm oli kaalu peal, ma mäletan, ma haarasin ta poolkülmast käest kinni ja palusin. Issand jumal, aita mu vaest kest, võta kas või kõik ära, hävita kas või mind, anna mu pool jõudu talle, et ta elada võiks. Aga jumal ei kuulnud mind,“ nentis Johannes kibedalt.

„Ma jooksin aeda ja vandusin kõige oma olevuse juures, ma ähvardasin jumalat, ma pigistasin oma väikseid rusikaid, [—] ma kutsusin jumalat võitlusesse, aga ta ei ilmunud.“

Johannes Vares-Barbarus (Rahvusarhiivi filmiarhiiv)

akodanik, kes janunes tunnustuse järele

Vares-Barbarus (pildil aastal 1925) oli olemuselt kosmopoliit. Poeedi kirjadest sõpradele ja kolleegidele tuleb välja, et ta tundis end paremini Kiievis, Pariisis või Berliinis kui väikses s.

T unistuste ühiskond pidanuks ol pigem nagu 21. sajandi . “Lahtiste piiridega, multikultuurne, multietniline – vähem rahvusliku ja rohkem globaalse poole püüdlev ning mujal hinnatud kultuurimustreid endasse teisaldav,” selgitab ajaloolane Jaak Valge. Barbaruse luulegi oli modernne ja välismaiste, peamiselt vene ja prantsuse mõjutustega.

T ühiskonnast võõrandumises mängis rolli tunnustusepuudus. Barbaruse luuletajaks kujunemise ajal valitses poeedikultus. Venal õhkasid neiud luuletajate järele, neid kanti kätel ja külvati lilledega üle, peeti lausa “sõnanõidadeks”, nagu on väitnud Johannes Semper.

ski oli Siuru rühmitus olnud noorte hulgas määratult populaarne, ent kui revolutsioonituhin möödus, ei olnud luuletaja enam aukohal. 1920ndate lõpu s võis luulekogul olla tüüpiliselt 400–500 ostjat ja paar tuhat lugejat, nagu märkis Henrik Visnapuu 1930. aastal Loomingus.

“Luule periood näib lõppenud olevat,” kirjutas Barbarus Tuglasele. Kirjas Adsonile-Underile nentis ta: s midagi kirjutada on sama mõttetu kui “banaanide ja jaanalindude kultiveerimine”.

1920.–1930. aastail avaldas Barbarus 11 luulekogu ning ühiskonna- ja kirjanduskriitilisi artikleid. Ta kuulus rühmitustesse Siuru ja Tarapita. 1941.–1944. aastaks evakueerus ta Nõukogude tagalasse, kus avaldas veel kaks luulekogu.

Katkend luuletusest “Poeet estraadil”, ilmus Barbaruse luulekogus “Vahekorrad” (1922):

Kas nii ma sinuga, mu rahvas paari pand

kui naine mehega – yks teisel’ täitsa võõrad?

Mult nõuda armastust – seks on sul õigus ant

ent taotan seda sult – siis uhkelt selja pöörad.

Kuis saan ma olla nõnda väiklane, –

mu hingeks ja korsetiks väike :

maakera laps ma vaid planeetlane,

võin ummikun veel ennast seega tröösti.

Allikas

Ajalugu
Nõukogude võimu hävitustöö Tallinna kalmistutel

Foto: Karl Akel/Eesti Ajaloomuuseum
Kopli kalmistu 1920. aastatel

as Kopli asumi Tellis allasumis laiub suur Kopli kalmistupark – põneva ajalooga kunagine surnuaed.

Kui nõukogude võim hakkas a vanu kalmistuid hävitama, kadus ka Kopli poolsaare lõunaosas asunud Kopli kalmistu. Kopli kalmistu likvideerimine võeti päevakorda juba 1940. aastal. 1. juulil 1941 otsustas a TSN täitevkomitee Kopli ja Kalamaja kalmistu sulgeda, aga sõja tõttu lükkus see edasi. Pärast sõda polnud Kopli kalmistu likvideerimisest otsesõnu juttu, kuid võimud vaatasid kalmistul vandaalitsemisele läbi sõrmede ja niimoodi soosisid seda.

1950. aastal tõusis kalmisu sulgemine uuesti päevakorda. Algul püüdsid aateliselt meelestatud ametnikud säilitada pargiks muudetud kalmistul monumente, millel oli ajalooline, kultuurilooline või kunstiline väärtus. Kommunistliku Partei liini pidi see kava nurjati. Vormiliselt oli kalmistu hävitamise aluseks tolleaegse Kalinini rajooni TSN täitevkomitee esimehe subjektiivne seisukoht.

Kivist monumente veeti Russalka juurde pinnasetäiteks ja rannamüüriks.

Järgmise paari aasta jooksul alustati kalmistu pargiks kujundamist ja hävitati kõik väärtuslik. Metalldetailid, sealhulgas kunstilised sepised, määrati vanarauaks, kivist monumente veeti Russalka juurde pinnasetäiteks ja rannamüüriks. Parki rajades ignoreeriti enamasti vana teedevõrku, kalmistule ehitati suurem tantsuplats ja hiljem ka õllepaviljon.

Ümber maeti ainult kolme isiku säilmed: kirjanik Eduard Bornhöhe, näitleja Netty Pinna ja helilooja Konstantin Türnpu.

Nõukogude võim hävitas 1950.–1960. aastatel ka Kalamaja kalmistu ja Mõigus asunud Toompea kalmistu ning Siselinna kalmistu katoliku, muhamedi ja juudi osa.

Rajati 18. sajandi lõpus

Kunagisel Kopli kalmistul oli põnev ajalugu. See rajati 1774. aastal pärast seda, kui Vena keisririigis keelati Katariina II korraldusel utesse ja elamute lähedusse matmine. Uued kalmistud tuli rajada linnamajadest vählt saja sülla ehk 213 meetri kaugusele.

Kopli kalmistu õnnistas 30. septembril 1774 sisse superintendent Gotthard Johann Jäger. Sama aasta 16. oktoobril oli esimene matus. Esimesena maeti kalmistule päritolu maaler Hildebrand Hildebrandsen.

Linna ja uue kalmistu ühendamiseks rajati Tellis, nüüdne Kopli tänav.

F. Tiesenhauseni hauamonumentFoto: Ajaloomuuseum

Kopli kalmistule maeti saksakeelsete Niguliste ja Oleviste koguduse liikmeid: kalmistu idapoolne osa kuulus Oleviste ja läänepoolne osa Niguliste kogudusele. 1833. aastal laiendati kalmistut veelgi ida ja lääne poole ning lõpliku suuruse, umbes kümme hektarit, sai kalmistu aastail 1868–1869.

Kalmistul oli arhitektuuriajaloo seisukohast suur väärtus. Seal asus üle 30 kabeli, millest vanim, parun von Tiesenhauseni kabel oli ehitatud juba 1777. aastal. Põhiosa kabeleid pärines 19. sajandi esimesest poolest. Kopli barokseid ja varaklassitsistlikke kabeleid iseloomustasid rohked arhitektuursed detailid (kapiteelid fassaadil, kunstipärased sepisuksed ja vaasid). Kopli kalmistu oli kabelite rohkuse poolest a ja kogu rikkalikem nekropol. Tõenäoliselt kavandas osa kabeleid arhitekt Johann Schultz.

Peale kabelite püstitati kalmistule rohkesti väärtuslikke monumente, mis olid nii stiililt kui ka teostuselt Euroopa tasemel. Märkimisväärne osa sealseid hauamonumente valmistati C. Kopijowski kivitööstuses, mis alustas Koplis tegevust juba 1820. aastatel.

Ühtlasi kujunes Kopli kalmistust aja jooksul liigirikas park, kuhu istutatud puude ja põõsaste vahel kasvas ka põlistammesid.

Vabadussõja ajal maeti Kopli kalmistule Vene valgete Loodearmee tüüfusesse surnud sõdurid.

Kopli kalmistu oli kabelite rohkuse poolest a ja kogu rikkalikem nekropol.

28. mail 1933 maeti kalmistule enesetapu teinud kommunist Martin Vaarmann – see oli seal esimene ilmalik matus. Matusekõnes ütles toonane liige Priidik Kroos: „Meie asetame su tagasi mulda, et laguneksid jälle algosakesteks, millest sa saadud. Siit hauast ei ole enam mingisugust ülestõusmist. On ainult ees suur töörahva ülestõusmine, mis purustab kodanlise korra, millega Vaarmann võidelnud kuni oma elu lõpuni.”

Kui nõukogude võim seitse aastat hiljem saabuski, hakkas ta a kalmistuid hävitama. Pärast taasiseseisvumist, 1993. aastal võeti endine Kopli kalmistu loodus alla. Aastail 2002–2006 rekonstrueeriti kalmistu ala arhitekt K. Lootuse projekti järgi Kopli kalmistupargiks. Linnaosael on kavas lähiaastail Kopli kalmistuparki veelgi korrastada. Kuna algab Russalka juurest mööda mereäärt kulgeva Reidi tee ehitus, tuuakse sellele ette jäävad Kopli kalmistu hauakivid kalmistuparki tagasi.

Graafika: Aili Väronen

Johannes Burchart VIII, Raeapteegi omanikepere tuntuim esindaja

Johannes Hau, kunstnik

Lodewijk van Heyden, admiral, Navarino merelahingu kangelane

Gustav Adolf Hippius, kunstnik

Franz Kluge, raamatukaupmees ja kirjastaja

Artur Korjus, lauljatar Miliza Korjuse isa

Gustav Kunnos, kindralmajor

Karl von Kügelgen, kunstnik

Rudolf Carl Georg Lehbert, botaanik, farmatseut ja taimestiku uurija

Charles Leroux, Ameerika aeronaut, langevarjur ja langevarjukonstruktor, kes hukkus 1889. aastal oma 239. langevarjuhüpet tehes a lahes

Theodor Dietrich Witgenstein Luther, vaimulik

Gertrud Elisabeth Mara, laulja, kellele Goethe pühendas luuletuse

Alexander Heinrich Neus, esimesi eesti rahvaluule populariseerijaid

Johann Jacob Nocks, haridustegelane, üks Viru vande andjaid

Carl Julius Albert Paucker, esimene a kodu-uurimise korraldaja

Eugenie Rosenthal (snd Jannsen), Lydia Koidula õde, geofüüsikaprofessor Elmar Rosenthali ja raudteeinsener Walther Rosenthali

Wilhelm Russwurm, baltisaksa ajaloolane, etnograaf ja folklorist

Sophie Tieck (Tieck-Bernhardi-Knorring), saksa luuletaja ja kirjanik

Allikas

Ajalugu
Ravim pole mõeldud suukaudseks tarvitamiseks

Mees helistab perearstile: “See ravim, mille te mulle välja kirjutasite, on allaneelamiseks liiga suur, kas ma võiksin seda poolitada?”
-Arst: “See polegi mõeldud suukaudseks tarvitamiseks, asetage see endale anusesse.”
-Mees: “Kuskohta???”
-Arst: “Sisestage rektumisse.”
-Mees: “Kuhu-kuhu?”
-Arst vihastab: “P*e pistke!”
-Mees: “Doktor, miks te siis kohe niimoodi, ma ju ainult küsisin…”

Ajalugu, Kultuur, Maailm
Euroopa Kultuuripealinn 2017 oli maailma populaarseim seksiturismi sihtkoht

Küpros

KüprosFoto: Shutterstock

Antiikajal kummardasid mehed jumalanna Afroditet
sõites Küprosele Paphosesse ja seksides templineiudega. Nüüd on paik leidnud küll teistsugust tunnustust. 2017. aastal on Paphos Euroopa ipealinn.

Kes oleks uskunud, et see hotellidest koosnev betoondžungel Küprose lääneosas, mis on täis pubisid, hiina ja india restorane ja suveniiripoode, saaks endale sellise tiitli? Isegi patriootlikud kohalikud on hämmingus, kirjutab bbc.com.

Mida Euroopa Liit, mis kuluutirpealinnu valib, selles kohas küll nägi? Ent kaega natuke sügavamale – sõna otseses mõttes – ja saad vastuse. Ühe põldu kündnud talupoja tehtud juhuslik avastus 1966. aastal tõi päevavalgele hiiglasliku arheoloogilise ala sadama lähedal, kust praegu väljuvad klaaspõhjaga turistipaadid.

Nähtavale tuli terve Kreeka-Rooma linn, mille tähtsuses Kprose ajaloos pole vähimatki kahtlust, koos kõigi oma villade, teatrite, paleede, kindluse ja hauakambritega – üks suurid vanade roomlaste elupaiku Vahemere ääres.

Antiikajal nime all Nea Paphos tuntud linnast jäid vaid varemed. 4. sajandi julm maavärin, mis raputas suurt osa Küprosest, jättis alles vaid kaunid, peaaegu puutumatuna püsinud masaiikpõrandad.

See on UNESCO hinnangul piisav põhjus, et Paphos peab ol pärandi nimistus oma “Antiik-Kreeka mütoloogiale valgust heitva” mosaiigiga.
Need mosaiigid räägivad Thisbe ja Pyramose, Echo ja Narcissuse, Ganymede vägistamise, Apollo ja Daphne ja kogu Pantheoni jumalate lugusid hingtvalt kaunilt läbi mitmete tubade.

Tänaseks on Nea Paphose arheloogiline park avatud külastajatele kõikjalt st.

Täna kasutatakse Küprosel Aphrodite nime et müüa ükskõik mida autorendist villadeni. Kuid e eelsel ajal pöörduti selle nime poole hoopis teistel põhjustel: palverändurite hordid, kes templisse rändasid, hüüdsid t poole enne templineidudega vahekorda astumist. Nii nägi välja seksiturism antiikajal.

Te võite ju mitte tahta seda uskuda, aga see ei muuda fakti, et rahvahulgad ei tulnud üksnes oma austust avaldama, nad tulid ka osa saama pööras festivalidest (mille Rooma imperaator keelas 400 aastal), mida t auks korraldati – kus võõrastega seksimine polnud mitte lihtsalt võimalik vaid lausa tluslik.

Kaasaegsed reisijuhid võivad jääda tagasihoidlikuks Paphose riituste kirjeldamisel, aga Kreeka ajaloolane Herodotus, kes kirjutas Küprosest 5. sajandil e.Kr, paljastab hämmastava ajaloo: “Babüloonia kõige vastikum komme nõuab, et iga naine peab korra elus min Aphrodite templisse ja ol võhivõõraga vahekorras vählt ühe korra oma elus.” Ajaloolase sõnul kehtis see kõigi naiste kohta, olgu nad rikkad või vaesed, ülst või alamast klassist – ehkki rikkad naised sõitsid templisse tihti kinnistes kaarikutes.

“Naine ei saanud rahast keelduda. Kui võõras oli juba kord oma valiku langetanud ja raha t sülle heitnud, oli ta tatud koos tga templist väljuma ja vahekorda astuma.” Inetud naised pidid vahel ootama aastaid, enne kui keegi neile lähenes, lisas Herodotus üleannetul toonil.

Sama väidab ka James Frazeri monumentaalne teos reoonist: “Näib, et Küprosel pidid kõik naised enne abiellumist tegel Aphrodite templis prostitutsiooniga,” kirjutab ta, lisades, et sama komme oli Babylonis, Bybloses ja Baalbekis ning nii Armeenias kui Türgis.

Mälestus rituaalidest, mis surid ilmselt väga aeglaselt välja vaatamata Rooma imperaatori keelule, püsisi veel sajandeid. Veel 1336. aastal hoiatas Saksa preester Sucheni Ludolph palverändureid, kes Paphosele suundusid, et: “Küprose pinnas ahvatleb mehi patustama.”.

Aphrodite või Venus, reaalne või müütiline ning t samastamine viljakusega olevat Küprose esimese preester-kuninga teene.

Isegi 21. sajandil on Küprose elanikud nii sisse võetud Aphrodi, et nad räägivad siiralt, kuidas ta sündis Paphose rannikul.

Turistitele on poollik käik Petra Tou Romiou kalju juurde, koos soovitusega fotoaparaat kaasa võtta – see on koht, kus Aphrodite merest sündis.
Kaamerad klõpsuvadki ja turistibussid vuravad edasi.

Aga Aphrodite nime kõikvõimsus pole kadunud tänagi ning on kindlustanud Paphosele Euroopa ipealinna tiitli ning viinud selle UNESCO pärandi nimistusse.
Tänu Aphroditele on Paphosel põhjust olla optimistlik uuestisünni osas, mis ehitaks taas üles oma antiikkultuuri väärilise linna.

Allikas

Ajalugu
OH HÄDA! Mis juhtub, kui koht, kus keiser jala käib, jääb puuduva mündi pärast suletud ukse taha? | Õhtuleht

Kui linna peal jalutades või kaubanduskeskuses poodeldes tuleb vajadus end kergendada, aga sente pole taskus, olete suurs hädas, kui algul arvasite. Algab jalad ristis teekond vajaliku pissiraha saamiseks.

Sündmuspaik Vana-Rooma. Keiser Vespasianus on just kehtestanud uue maksu – muutnud Rooma avalikud käimlad tasulisteks. Keisri poeg Titus on selle peale pahane ja süüdistab teda, et ta hangib raha räpasest allikast. Vespasianus pistab seepeale pojale peotäie münte nina alla ja ütleb: “Raha ei haise”.

Kes kannatab, see kaua elab

APPI!: Kemps on käeulatuses, aga sisse ei saa! Ukse taga olev sendimasin nõuab armutult 20 senti. Kui seda pole, peab jooksma sularahaautomaati otsima või hea usu peale ootama, kuni keegi tuleb kemmergust välja. (Jörgen Norkroos)

Paar tuhat aastat hiljem. Sündmuspaik , a südalinn. Otsin tasuta käimlat. Postimaja tualetis peatab hädalise tõkkepuu – olgu häda kuitahes suur, kui 20 senti ei ole, siis edasi ei pääse. Kirun mõttes keisrit.

Pole hullu, üle tee on Viru keskus. Nii kaua pean vastu küll. Sõidan liikuva trepiga peaaegu kempsu uste juurde ja hakkan juba kergendatult hingates linki vajutama, kui näen ukse kõrval masinat, mis sööb ainult 20sendiseid. Taas üks südametu kempsuvalvur, mis elatub inimeste hädast!

Kiikan uuesti rahakoti mündisahtlisse – jah, seal on ainult punased sendid. Lohutust ei paku ka vetsu ukse juures olev rahavahetusmasin, sest see nõuab ainult ühe- ja kaheeurost münti või viieeurost paberraha.

Aga mul ju ei ole! Kes oleks võinud arvata, et kaardiga maksmise harjumus nii kibedalt kätte maksab. Pankurid ja riigijuhid, kes soovivad sularaha välja suretada, pole ilmselt kunagi seisnud avaliku käimla ukse taga, mis nõuab sissepääsuks 20 senti.

Ahaa – siinsamas on sularahaautomaat! Sinise T-särgiga turskel mehel näikse aga olevat seal pikd toimingud käsil. Minu ees ootab veel kaks inimest. Aeg venib.

Lõpuks ometi! Toksin kannatamatult sisse parooli, vajutan rahatähtede valikus nuppu “muu summa”, et valida viis eurot ja… pagan! See masin ei anna kümnest eurost väikst raha! Mida ma selle kümnekaga peale hakkan!

Sikutan kupüüri siiski rahapilust välja ja otsin pilguga sobivaimat poodi, kus see vahetada, kui märkan, et naiste tualetist tuleb välja koos lapsega. Sööstan kohale, löön jala ukse vahele, naeratan virilalt mulle järele vaatavale põnnile ja lipsan sisse. Õnnelik lõpp?

APPI!: Kemps on käeulatuses, aga sisse ei saa! Ukse taga olev sendimasin nõuab armutult 20 senti. Kui seda pole, peab jooksma sularahaautomaati otsima või hea usu peale ootama, kuni keegi tuleb kemmergust välja. (Jörgen Norkroos)

See oli eksperiment. Õnneks. Ei taha mõeldagi, kui oleksin pidanud selle kadalipu läbima ehtsa pissihädaga. Päris kogemused elust ongi veel närvesöövamad.

Lapsega pole üldse naljakas

“Olime perega Selveris. Mees hõikas mulle riiulite vahelt, et väiksl lapsel on häda, ole hea, vii ta kempsu. Haarasin lapse sülle ja jooksin ruttu läbi terve supermarketi vetsu poole,” kirjeldab . Kohale jõudes selgus, et ilma 20 sendita laps pissile ei pääse, aga käekott koos rahakotiga jäi mehe kätte.

“Pidin, väike laps käeotsas, tuldud tee tagasi jooksma, mehe riiulite vahelt üles otsima, rahakoti võtma ja nutva lapsega uuesti juba tuldud teed tagasi jooksma. Kaubanduskeskus on suur, vahad pikad, väike laps ei jaksa oodata,” kurdab pere, et ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui neil poleks üldse sularaha olnud.

“Siis oleksin pidanud astuma vist mõne võhivõõra juurde ja üritama talt raha küsida. Täiesti hull olukord,” ütleb ta, et teine- kord ta enam sellisesse kaubanduskeskusesse lihtsalt ei lähe, vaid viib oma raha mujale, kus on normaalne tasuta kemps.

Pissihäda pealt rikkaks?

Neid, kes näiteks Tallinnas Meria Selveri kemmergus varem viie sendi eest pissida said, jahmatas hiljuti röögatu hinnatõus.

“Huvitav küll, mida mõtleb Meria Selver, kui tõstab WCs käigu hinna viielt sendilt 20 peale? See on ju neljakordne hinnatõus! See on teenus, mille eest ei saa mitte maksta, sest pissihäda on pissihäda.

Aga kas ikka neli korda rohkem? Kui poes tõuseks mõne asja hind näiteks viielt eurolt 20 või 50 eurolt 200 peale, jätaksin selle ostmata ja otsiksin soodsamat kohta. Aga pissihäda pealt saab ju teenida küll!” põrutab as elav Marika.

Selveri kauplusteketi kõneisik Jürg Samel selgitab, et tasulised on üldjuhul nende kaupluste WCd, kus Selver on üürib pinda ning seal määrab juba keskus, kas või kui palju WC kasutamine maksab.

Tasulised on nendegi Selverite kempsud, kus on rohkem probleeme pahatahtliku kasutamisega, nagu varastamine, lõhkumine, määrimine või magamine.

“Meria Selver on üks neist, kus on olnud probleeme WCde heakorraga ja tasu on tõesti tõusnud 20 sendi peale. Maksmine on korraldatud mündiga. Selveri infoletis kaardiga maksta ei saa, küll aga saab raha müntideks vahetada. Kõigis kauplustes on ka pangaautomaadid, juhuks, kui sularaha pole kaasas,” räägib Samel.

Ta ei oska veel öelda, kas rahaline ettevaatusabinõu hoiab WC kuritarvitajaid rohkem kemmergust el.

“Seda mõju on praegu vara kommenteerida, aga üldiselt hoiab mõistlik tasu WCd rohkem korras küll,” märgib Samel.

Kus kõik need vargad, lõhkujad, määrijad ja magajad pärast kempsu neljakordset hinnatõusu käivad ihuhädasid kergendamas, pole teada.

Kui aga Meria Selveri WC ukse juures sisenemiseks 20sendist otsin, avaneb ühtäkki uks seestpoolt ja ilõhnadega räsitud välimusega onkel teeb kõikudes sügava kummarduse ja hoiab minu jaoks ust lahkelt pärani .

Pereisa Kaupo arvab, et tasuline WC ei hoia probleemset kontingenti el.

“Selle viis või 20 senti jõuab isegi narkomaan pilusse torgata. Pealegi ei aita vetsude tasulisus kuigivõrd hulguste ja varaste vastu, sest nad lihtsalt ootavad, kuni keegi sealt väljub ja lähevad siis sisse,” ütleb Kaupo, et t kogemus on näidanud, et just tasulised kempsud on millegipärast räpasd.

Ta pakub lahenduseks, et ust saaks avada vaid püsikliendikaardiga või peaksid turvamehed teg käimlatesse sagedamini reide.

Võib-olla peaks aga kaaluma lõunaosas kasutusele võetud taktikat, kui inimesed saavad kempsus käimise eest palka. Musiri linna ametnikud ei küsi kempsu kasutamise eest raha, vaid hoopis maksavad selle eest. Põhjuseks soov õpetada inimestele peamisi hügieeninõudeid.

Nad saavad iga kord kemmergusse minnes spetsiaalse paberi, mis tõendab, et on seal käinud. Kuu lõpus saavad nad teenitud palga kätte. Ühe kuuga on linnaelanikel nõnda võimalik teenida umbes kümme eurosenti.

Ülemiste keskuses saab käimlasse tasuta

Ülemiste keskuse direktor Guido Pärnits ütleb, et nende keskuses on kõik WCd tasuta: “Ülemiste puhul on potentsiaalsed kasutajad siiski enamikus keskuse kliendid, kellele peab ol selline elementaarne teenus tasuta.

Kui koristamine on organiseeritud piisava tihedusega, siis asi toimib. Kuid isegi siis, kui koristada pooletunnise sagedusega, on tipptundidel ikka midagi kuskil maha pudenenud või must, kuid üldiselt arvame, et suudame puhtust mõistlikkuse piires tagada,” räägib Pärnits, et on kliendina teistes kaubakeskustes käies täheldanud, et tasulised tualetid ei hiilga puhtusega sugugi rohkem kui tasuta kempsud

Statoil laseb kliendid kempsu ilma rahata

Statoili turundusjuht Diana Veigel ütleb, et peaaegu kõigis Statoili teenindusjaamades on külastajatele tualettruum, maantee ääres asuvates jaamades sageli mitu. Vaid kõige väikstes teenindusjaamades puudub see võimalus.

“Tualettruumide kasutamist pakume oma poode külastavatele klientidele tasuta, välja arvatud Turu teenindusjaamas, mis teenindab sisuliselt kogu Tartu bussijaama ja kus meil tuli üldise heakorra tagamiseks sisse viia sümboolne kasutustasu. Kuid ka seal saavad meie kliendid kasutada vajadusel tasuta tualettruumi.”

Viru keskus: tasu on vajalik

Viru keskuse turundus- ja kommunikatsioonidirektor Taivi Koitla ütleb, et kuna keskusest käiakse päevas läbi keskmiselt 43 000 korda, on 20sendine sissepääsutasu üks võimalikest meetmetest, et tagada kasutusväärne keskkond ja tualettide sihipärane kasutus. Invatualetid ja teisel korrusel olev beebide mähkmevahetuslauaga eritualett on tasuta.

“Tualettide ees on mündivahetusaparaat, samuti on Viru keskuses mitu sularahaautomaati ja vajadusel saab suurid kupüüre müntide vastu vahetada ka siinsetes kauplustes,” räägib Koitla.

T sõnul on tualettruumides ette tulnud nii vandaalitsemist kui ka mittesihipärast kasutamist. Pärast tualettide tasuliseks muutmist on säärased asjad märkimisväärselt kahanenud.

“Tuleb lisada, et kuigi koristajad käivad regulaarselt kõigis tualettides koristamas, on kõigi kasutajate südametunnistuse asi, millises seisukorras tualettruum pärast selles käiku maha jäetakse,” märgib Koitla.

Kuidas vanasti as pissil käidi?

KAPP-KÄIMLA: Raekoja platsil muinsus maja tagaruumis on uhkete omentidega kunagine nurgakapp-käimla. (Toomas Tatar)

Ajaloolane Jüri Kuuskemaa räägib, et avalikke käimlaid, nagu praegu, vanasti as ei olnud.

“Tol ajal ei tuldud ju linna niisama jõlkuma, tuldi kaupmehe juurde ostma ja siis käidi seal ka kemmergus,” räägib Kuuska, et keskaegses as olid linnas kõikidel kempsud oma majas ja ühiskondlikes hoonetes oli lihtsalt mõni auk rohkem.

“Need, kes maalt hobusega linna tulid, peatusid kõrtsis või võõrastjas, mis oli tihtipeale kõrtsiga ühendatud. Seal oli ka selleks istumisekast.”

Kuuska räägib, et vanalinnas on veel praegugi jälgi kunagistest käimlatest. Näiteks Vene tänaval on kangialune, mis viib Katariina käiku. Selle kangialuse peal olevas korteris on säilinud kolme ajastu kemmergu tehnoloogia.

Raekoja platsil muinsus maja tagaruumis on praegugi kunagi kemmerguks olnud nurgakapp, mille uksetahvlid on maalitud omentpunasega. See on Kuuska sõnul kõige ilusam kemmerguuks, mis on as kunagi olnud.

Rae vanglas on kamber, milles olev auguga kivist istumisplaat oli mõeldud meestele. “Millegipärast poolakad (restauraatorid – toim) ei pidanud seda vajalikuks ja asendasid selle ilma tillilõiketa naistekiviga,” muheleb ajaloolane.

Hellni torni ühel korrusel on säilinud ka sõjameeste kemps püstiasendis toimetamiseks.

“Ükskõik, mis sealt voolas või pudenes, jäi linnamüüri peale, kuni vihmad selle ära pesid. Isegi Pikal Hermannil on kemmergu jäänused küljes. Nii et Pikk Hermann ei olnud mitte ainult liputorn, vaid ka pissi- ja kakatorn,” märgib Kuuska.

Rae saalis on alles kaks seinakappi, milles oli omal ajal kemmerg.

“Praegu on palju ebamugavam. Kui on linna vastuvõtt ja tuleb häda peale, peab min keldrisse. Vanasti aga sai sealsamas saalis asja ära ajada,” ütleb Kuuska.

“Arvestage sellega, et vanasti, elektrieelsel ajal ei tohtinud linnaelanike kodudes kemmerg olla magamistoast kaugel,” lausub ta.

Kemps (Jörgen Norkroos)

as oli see asi minu meelest paremini lahendatud kui Madalmaades, kus oli voodipeatsi kõrval ihuhädade kergendamiseks ilus suur nikerdustega troontool.

Kui üks abikaasa läks voodi kõrvale kakale, siis pidi teine abielupool kannatama. Meil aga oli nurgakapp, kus oli ka aken, mille kaudu sai seda ruumi tuulutada. See ei olnud küll sama uhke kui troontool, aga vählt ei haisenud.”

Kempse on Kuuska sõnul ehitatud nii kaua, kui inimesed on elanud ja majasid pidanud. Kui a ehitati 13. sajandil esimesed puumajad, käidi siiski vist õues, sest väljakaevamistel majast kempsukohta ei leitud.

Õues oli auk, mis oli kaetud lattidega. Kui see sai täis, kutsuti fekaalivedajad, kes tõstsid kraami vankri peale ja viisid linna taha Käo koplisse.

“See oli linna prügimägi. See oli umbes selle koha peal, kus oli Balti jaama turg. Nüüd tuleb sinna kultuurikvartal, aga enne oli seal sitakvartal,” naerab Kuuska.

pidid siis masinate töö ära teg ja ärge unustage, et oli hobuste ajastu. Aga keegi ei tahtnud ju väljaheidete sisse uppuda, pidi hoolits puhtuse eest,” ütleb ajaloolane, et tol ajal olid linnatänavad puhtamad kui praegu.

“Vanasti tänavad ei lõhnanud mitte kuse, vaid kohvi ja õlle järele,” märgib ta, et iga majaomanik pidi kolmapäeviti oma maja eest tänava puhtaks teg. “Ja laupäeval tuli see praht viia Käo koplisse.

Kui seda ei tehtud, sõitsid timukas ja t sulased hobusevankriga läbi kõik a tänavad, et kontrollida nende puhtust. Ja kui kuskil olid mõned junnid või kärvanud kass, laaditi need peale, viidi Käo koplisse ja pärast esitati omanikule arve. See maksti alati ära.”

Talurahvas seevastu käis õues asjatamas. Maarahva käimlakultuuri uurinud Heiki Pärt on vastavatelises loengus öelnud, et käimlaid hakati taludesse ehitama 19. sajandil.

Peldikute igapäevase kasutamise komme juurdus aga rahva seas väga visalt. Asjal käidi ikka rohkem nii põllul kui ka rohtaias, talvel aga laudas.

Allikas

Ajalugu
Allveelaev tekitas 35 aasta eest sõjaohu

1981. aasta 27. oktoobri hommikul seisis Rootsi kalur silmitsi tumehalli allveelaevaga, kolm automaatidega sõjameest komandosilla tornist valvsalt ümbrust jälgimas. Laeval oli tuumarelv.

1939. aasta alguses vedasid tulevaste okupantide väepealikud Moskvas Punaarmeekindralstaabis Vabariigi kaardile jooni, millised tükid “juunirevolutsiooni” eelmängus Nõukogude sõjaväebaasidena enda kätte haarata. Esimesena tehti punane ring ümber Paldiskilinna. Punalaevastikule sobis see paik ideaalselt, pealegi jäätub Paldiski sadam hiljem kui näiteks a omad.

Veel 1980. aastatel oli okastraadiga ümbritsetud Paldiski s ainus tõkkepuuga suletud linn.

Kes oli Paldiski peremees?

Kes Paldiskis käinud, mäletab ehk veel Vabariigi ajalgi raudteevaksali lähedal kõrgunud suurt majamürakat, mida kohalikud Pentagoniks kutsusid. Selles nüüdseks maha lammutatud hoones oli täiesti salajane aatomiallveelaevnike väljaõppekeskus number 93, üks kahest omataolisest NSV Liidus.

Et aatomiallveelaevad pole kunagi Balti merre pääsenud, siis ei saanud neid olla ka Paldiskis. Jutud Pakri poolsaarel kaljukoobastesse rajatud peidiku, kuhu aatomikud tuumasõja korral varjuda saanuks, on paraku vaid jutustajate endi ülemäärase fantaasia vili ja võiks huvi pakkuda ehk ainult rahvaloomingu uurijatele.

Ainsaks erandiks oli aatomiallveelaeva töötav makett-trenažöör, millele o too sünge hoone ümber ehitatud. Pentagoni sisemuses toimis kõik täpselt nii nagu tõelises allveelaevas. Ainult kaks töötavat õppereaktorit olid kiirgusohutusnõuete tõttu mitu kilomeetrit el, selleks ehitatud spetsiaalses kõrge korstnaga hoones. Praegu valvab seal mahajäetud reaktorite ohutuse üle AS A.L.A.R.A.

Õppekeskuses said Põhjamere ja Vaikse ookeani allveelaevnikud viimast lihvi. Tulevased meeskonnad eesotsas komandöriga harjutasid koostegutsemist eri olukordades. Kahekuulise kursuse lõppedes viis tee juba otse aatomiallveelaevale.

Kuna Punalipulises Balti laevastikus aatomiallveelaevu polnud, allus kogu see õppekeskus otse Moskvale, NSV Liidu sõjamerelaevastiku juhataja asetäitjale. Õppekeskuse ülks olid teenekad merehundid, reeglina kontradmiralid. Neist viimane, Nõukogude Liidu kangelane Aleksandr Olhovikov raporteeriski 1995. aastal Lennart Merile, et pambud on koos. Õppekeskuse ülem sisuliselt o Paldiski peremees ning vastutas ka korra eest linnas ja garnisonis.

157. allveelaevabrigaad

Kuid Paldiskis asus veel teinegi allveelaevastiku üksus – 157. allveelaevade brigaad, mis kuulus Punalipulise Balti laevastiku koosseisu. Seega ei saanud too brigaad kuidagi alluda õppekeskuse ülle, nagu ajakirjanduses aastakümneid on ekslikult väidetud. Mainitud brigaadi kuulus seitse diiselallveelaeva, mis seilasid Balti meres ja pahatihti põhjustasid Skandinaavia riikide rannavalvele omajagu tüli.

Seitsmekümnendatel ilmus meedias aeg-ajalt teateid tundmatu allveelaevadest, mida olevat märgatud kohtades, kus need poleks tohtinud olla. Mõnigi kord võeti asi tõsislt ette ja merre heideti ka süvaveepomme, et kutsumata külalisi pinnale tõusma sundida või nad igaveseks merepõhja jätta. Kogu sellel sekeldamisel polnud konkreetset tulemust. Moskvas vaid muiati – järsku näete viirastusi, härrased, tõendeid ju pole!

Omalaadne kassi-hiire mäng kestis kuni 1981. aasta 27. oktoobrini. Algas see aga nagu sadu kordi varemgi, ikka Paldiskist. 157. brigaadi kuuluv allveelaev pardanumbriga U-137 väljus 16. septembril kell 18.22 sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel.

Patrullimine pidi kestma 5. novembrini, nädalase vaheremondi ja meeskonna puhkusega Poolas Świnoujście sõjasadamas 7.–17. oktoobrini. Puhanud meeskonnaga allveelaev takerdus ametlike dokumentide kohaselt juba järgmisel päeval, 18. oktoobril, kalatraali ning vigastas navigatsiooniseadet. Laevastiku staapi sellest ettekannet ei tehtud ning tagasi ei pöördutud. Just siit algavad küsitavused ning selgitused, mille usaldusväärsuses on tõsist põhjust kahelda.

Kalur kaitses kuningat

1981. aasta 27. oktoober oli kolmapäev. Reibas rootsi kalur Ingvar Svensson läks nagu ikka oma paadiga kella üheksa paiku merele, et sealt perele leib lauale püüda. Pilk libises harjunult üle hilissügisvärvides rannamaastike ja lainete, kuniks jahmatus sundis silmi sulg ja nähtu uuesti üle vaatama.

Otse kaluripaadi ees, Sturkö küla juures 35 meetri kaugusel rannast, lebas madalikul liikumatult tumehall allveelaev, kolm automaatidega sõjameest ülalt komandosilla tornist valvsalt ringi vaatamas. Rootsi kuningliku sõjamerelaevastiku põhibaasini Karlskronas jäi sealt umbes kolm meremiili, rannavalveradari mast oli veel lähl. Siinsamas kõrval oli sõjasadamani viiv salajane, vaid 12 meetri laiune süvendatud faarvaater, mille rajamine kohalikele mõistagi teadmata polnud. Nõukogude allveelaev oli sealt õige veidi kõrvale kaldunud ning juhtus, mis juhtuma pidi.

Paldiski sadamast järjekordsele patrullreidile Läänemerel suundunud NSV Liidu diiselallveelaev pardanumbriga U-137 sõitis Rootsis Karlskrona lähistel madalikule. Foto: Scanpix/TORBJÖRN ANDERSSONRootsi vetesse jäi laev kümneks päevaks. Algul lubati Moskvast rootslastel laev madalikult tõmmata ja 6. novembril Rootsi ve välja pukseerida.

Ümberringi polnud kedagi. Vaid kalur Svensson, kellenimelisi on vist kuuendik Rootsi rahvast, oma väikeses paadis ja 56 Nõukogude sõjamereväelast oma kividele aetud sünges kindluses. Ingvar Svenssoni selja taga oli kogu Rootsi rahvas kerjusest kuningani ja küllap mees mõistis, et sel üürikesel hetkel vastutab terve kuningriigi saatuse eest vaid t. Heaoluühiskond oli kõik muud valvurid muutnud piinlikult mugavaks.

Kõik nähtu tundub algul sedavõrd uskumatuna, et Andeon kahtlustab esmalt, kas tegu pole mitte Stockholmi peastaabi korraldatud kurikavala kontrolliga.

Svenssoni paadis polnud jaama ning mõtted mobiiltelefonidestki mõlkusid tollal alles Ericssoni ja Nokia inseneride nutikates peades. Kalur pööras paadi ümber ja kihutas lähimat telefoni otsima. Saanud rannavalve korrapidaja toru otsa, soovitas too mehel pea selgeks magada ning ametiasutusi rumalate naljadega mitte tülitada. Või muidu…

Ingvar Svensson ei taganenud aga tol ja nii pidigi piirivalvur kogu jutu Karlskrona sõjasadama staapi edasi andma. Riigimasin oli pöörl hakanud ja kalur Svensson edasisest vastutusest vaba. Kuniks ajakirjanikud ta hiljem üles leidsid ja kogu kuningriigis tuntuks tegid. Mõnedel andmetel viibis koos Svenssoniga paadis ka Bertil Sturkman.

Skeem: Heleri Kuris

Saabub staabiülem

Kell 11.28 saabub allveelaeva juurde Rootsi sõjalaevastiku kaater, pardal Karlskrona mereväebaasi üllatunud staabiülem Karl Andeon. Ta ronib kaatrilt allveelaeva pardale ning tõuseb metallredelit pidi torni. Rootslase katsed komandosillalt põrnitseva kolme allveelaevnikuga inglise keeles jutule saada ei anna tulemust.

Kõik nähtu tundub algul sedavõrd uskumatuna, et Andeon kahtlustab esmalt, kas tegu pole mitte Stockholmi peastaabi korraldatud kurikavala kontrolliga. Järsku on mõni oma või liitlastelt laenatud allveelaev Vene piraadiks maskeeritud ning püütakse t majapidamise valvsust kontrollida?

Andeon läheb üle saksa keelele ja kuuleb vastuseks, et tegu olevat navigatsioonivea tõttu kursilt eksinud Nõukogude allveelaevaga, mille komandör soovib saada kokku Nõukogude konsuliga ning ühendust oma baasiga. Viimane soov tundub eriti kummaline, kuna ka hilisl juurdlusel ei leidnud kinnitust, nagu polnuks laeval Paldiski brigaadiga sidet.

Saksa keele oskajaks ei olnud aga mitte allveelaeva komandör, 3. järgu kapten Anatoli Guštšin, vaid 1. järgu kapten Jossif Avrukevitš. Kummalisel kombel rootslased teda ülekuulamisele ei nõua. Guštšini ülemusel, Paldiski allveelaevabrigaadi tähtsuselt teisel persoonil staabiülem Avrukevitšil olnuks neile ilmselt palju enamat rääkida.

Rootslaste nõudmisele minna komandotornist edasi allveelaeva sisemusse, see läbi vaadata ning üle kuulata komandör, vastasid kutsumata külalised kategoorilise keeldumisega. Nende arusaamade kohaselt olevat sõjalaev osa NSV Liidu territooriumist ning sellele laienevat vaid Nõukogude ed. Asjaolul, et see seisab liikumatult Rootsi territoriaalvetes, polevat mingit tähtsust. Olukord hakkas pingestuma mitte tundide, vaid minutitega.

Luurajad läbirääkimistel

Enamiku riikide saatkondades on osa diplomaatilisi ametikohti eraldatud luurajatele, et neil oleks diplomaadipassi kaitse all ohutum oma asju ajada. Lisaks katuse alla saadetutele, nagu neid nimetatakse, töötavad seal veel sõjaväeatašeed, kes avalikult mundrit kannavad. Pole ndki oma maa luurekeskustes tundmatud, kuid sellel tööl on teistsugune spetsiifika.

KGB alampolkovnik, perfektselt rootsi keelt valdav Boriss Grigorjev oli peidetud NSV Liidu Stockholmi saatkonna teise sekretäri kattevarju taha.

T tegelikuks ülemuseks polnud mitte sealne suursaadik, vaid luureresident. Stockholmi saatkonna sõjamereväeatašee ametit pidas 1. järgu kapten Juri Prosvirnin.

Need kaks diplomaadina esinevat ohvitseri saadetigi alles kaks päeva pärast allveelaeva avastamist Stockholmist Karls- kronasse. Nd jäidki ainsateks NSV Liidu esindajateks, kes sinna suletud piirkonda üldse pääsesid.

Grigorjevi ning Prosvirnini osaks kujunes vaid kohapealse vahemehe tagasihoidlik roll. Kogu seda järjest teravnevat konflikti lahendati nii Moskvas kui Stockholmis kõige kõrgl tasemel. Põhjust oli küllaga.

Relvakonflikt või enamat?

Moskvast tulnud ettepanekutele, et Nõukogude sõjalaevadel lubataks liikumatu piraat madalikult sikutada ja koju viia, anti järsult eitav vastus – jätkub juba sellest, et siin ühel laeval teie lipp lehvib.

Ettearvamatute tagajärgedega tragöödia oli muutumas reaalsuseks. Puhks oli riikidevaheline relvakonflikt, mis teatud tingimustel võib edasi areneda ka sõjaks.

Samas kogus torm jõudu ning tekkis reaalne oht, et laevakere hakkab lekkima ja vesi tungib sisse. Mitte väiksem oht oli aga selles, et laeva vahetusse lähedusse, kaldapõõsaste taha oli varjunud Rootsi eriüksuslaste rühm, kes ootas käsku laevale tungida ning see vallutada.

Oht varitses ka teisel pool – Rootsi merepiiri vahetusse lähedusse oli koondatud rühm Nõukogude sõjalaevu, mida juhtis ristlejalt ??????????? P???????? Balti laevastiku juhataja I asetäitja, viitseadmiral Aleksei Kalinin. Õhus tiirutas retranslaatoriga sõjalennuk, tagamaks NSV Liidu kaitseministrile ja kindralstaabile pidevat kodeeritud sidet sündmuspaigaga.

Oma mälestustes kirjutab admiral Kalinin: “Olime täielikus lahinguvalmiduses, et kui Moskvast tuleb käsk, siis me tungime Rootsi territoriaalvetesse ja toome oma allveelaeva jõuga ära.”

Sama on kirjas ka Balti laevastiku juhataja admiral Igor Kapitanetsi memuaarides. Ettearvamatute tagajärgedega tragöödia oli muutumas reaalsuseks. Puhks oli riikidevaheline relvakonflikt, mis teatud tingimustel võib edasi areneda ka sõjaks.

Hinnates otsest hädaohtu väga kõrgeks, oli Moskva sunnitud teg esimese järeleandmise – rootslastel lubati laev madalikult tõmmata ning ohutusse kohta pukseerida. Ka komandöril lubati laevalt ajutiselt lahkuda ning anda valvelaeva Westervic pardal Rootsi võimudele juhtunu kohta seletusi. Rootslased nimetasid seda ülekuulamiseks, venelased vestluseks. Sisulist vahet pole.

Mida Moskva varjas?

Diiselallveelaevade torpeedod võisid kanda ka tuumarelva. Kas torpeedodel oli tavaline või tuumalõhkepea, oli iga allveelaeva puhul riigisaladus. Uraanil on aga teatavasti omadus levitada kiirgust keelust hoolimata. Kaluriteks maskeeritud Rootsi tuumaekspertidel õnnestus oma väikese paadiga paaril korral siiski U-137 külje alla ujuda. Mõõteriistade näidikud ei jätnud kahtlust – laeval on tuumarelv.

Tuumalõhkepeaga torpeedod polnud U-137 sisemuses ainus, mida võõras silm näha ei tohtinud. Laev oli täis salajast elektroonikat ning luurevahendeid, mis võimalike vastaste omadele milleski alla ei jäänud.

NATO luurel ei õnnestunud kuni NSV Liidu kokkuvarisemiseni murda allveelaevastiku sidekoode, rääkimata tuumalõhkepeade turvalukkude koodidest. Kui väga nad nendest huvitatud olid, näitab kas või 1968. a märtsis Vaiksel ookeanil hukkunud Nõukogude diiselallveelaeva K-129 juhtum.

Balti laevastiku juhataja admiral Ivan Kapitanets (keskel)  võis Poliitbüroo liikmelt, marssal Dmitri Ustinovilt (vasakul) ja NSV Liidu laevastikuadmiralilt  Sergei Gorškovilt (paremal) tervelt 10 päeva iga hetk oodata käsku Rootsi laevastikku rünnata. Foto Ivan Kapitanetsi mälestusteraamatust “Ookeanilaevastiku teenistuses 1945–1992” (“?? ?????? ?????????? ????? 1946-1992. ??????? ???????????? ????? ???????”).

Milleks U-137 Rootsi merepiiri tegelikult rikkus, kuidas suutis mööda ülikitsast salajast faarvaatrit märkamatult liikuda peaaegu kuni rootslaste sõjamereväe peabaasini ja miks pidi pardal ol brigaadi staabiülem isiklikult, ei saa me ilmselt niipeagi teada.

s ehitati selle ülestõstmiseks spetsiaalne laev, millelt 1974. aastal üritati vrakk suure saladuskatte all pinnale tõsta ja ära viia. Operatsioon õnnestus vaid osaliselt, peamisi saladusi kätte ei saadud. Hukkunud 98 meremehe märjast hauast pinnale tõstetud surnukehad matsid jänkid lähedalolevale saarele, kõigi sõjaväeliste austusavaldustega.

1991. aastal, mil Venal juba kõik vähegi müügikõlblik kaubaks läks, otsustas ka U-137 kunagine komandöri poliitabi Vassili Besedin taskuraha teenida ja sõitis turistina Rootsi. Ta andis seal intervjuu, kus kinnitas, et laeva juhtkonnal oli korraldus mis tahes hinnaga kaitsta seda rootslaste kätte sattumast. Kui see aga poleks õnnestunud, nägi käsk ette laev koos meeskonna ja tuumalõhkepeadega torpeedodega õhku lasta. Komissari sõnal oli nõukogude ajal laevas muidugi kõva jõud, kuid mingeid tõendeid oma jutu kinnituseks mehel esitada polnud.

Milleks U-137 Rootsi merepiiri tegelikult rikkus, kuidas suutis mööda ülikitsast salajast faarvaatrit märkamatult liikuda peaaegu kuni rootslaste sõjamereväe peabaasini ja miks pidi pardal ol brigaadi staabiülem isiklikult, ei saa me ilmselt niipeagi teada. Kui üldse kunagi. Enamik neist, kes tõde teadsid, on juba teises kaldas. Ülejäänute ohvitseriau ja ainsaks sissetulekuks olev kõrge sõjaväepension hoiavad suu kindlalt lukus.

Väärib tähelepanu, et pärast juurdlust kedagi selle juhtumi pärast tribunali alla ei antud. Kui tegu olnuks tõesti vaid lohaka laevajuhtimisega, nagu avalikkusele selgitati, olnuks selleks põhjust enam kui piisavalt.

1981. aasta 6. novembri Rahva Hääles kümnepäevase hilinemisega ilmunud TASSi pisisõnumis põhjusena nimetatud navigatsiooniviga ajas naerma isegi sadamasöökla nõudepesijad.

1981. aasta 6. novembri Rahva Hääles ilmus kümnepäevase hilinemisega TASSi teade juhtunust.

Mõistus võidab

Realistidest rootslased ei hinnanud oma võimalusi laeva hõivamiseks suurks, kui need tegelikult olid. Jõud jäi napiks ning vene karu nahk kuningalossi kaminasaali seinale toomata.

Punalaevastikul oleks muidugi väge ülegi jäänud, et laev jõuga ära viia. Moskvas leidus ka neid, kes väga oleks tahtnud rootslastele 1709. aastal Poltava all saadud kaotust meelde tuletada. See oleks aga võinud kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi, ja seda palju kauglgi kui vaid Stockholmis. Kremli kõrgeim juhtkond otsustas lõpuks, et Rootsi sõjalaevastikule jõuga kallale ei minda.

6. novembri hommikul kell 8.15 alustas U-137 Rootsi sõjaväe puksiirlaeva Achilles trossi otsas tagasiteed oma baasi.

Kell 8.40 ületas allveelaev Rootsi merepiiri ja käivitas diiselmootorid. Suure rühma Nõukogude sõjalaevade saatel algas süngevõitu mereparaad. Oktoobripühade paraadmarsini Punasel väljakul oli jäänud 25 tundi.

U-137 sai aga üsna pea uueks hüüdnimeks “???????? ??????????”*. Tõsi, mitteametlikult, kuid igati põhjendatult. Rootsi noorsotsid olevat lausa uhkusest õhetanud.

* keeles “Rootsi kommunistlik noor” või “Rootsi komnoor”. Sarnase nimega laevu oli Nõukogude sõjalaevastikus mitmeid, näiteks ?????????? ???????, ka miinitraaler ?????????? ???????

Autor:  Jüri Ehasalu

Allikas