Rubriik: Ajalugu

Ajalugu
Kartulivabariigist narkovabariigiks. Kuidas jõudsid uimastid Nõukogude Eestisse?

“Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks määriti kingaviksi leivale ja söödi,” meenutab endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu. T sõnul oli Eesti NSV-s uimastite pruukimine levinud alaealiste, kultuuriinimeste ning kurjategijate ja endiste vangide seas.

Nõukogude transpordimiilitsad 1980ndatel õppusel Tallinnas salakaupa otsimas. Laual vedelevad muu kraami hulgas tabletid, mis nõukogude ajal nii mõnegi arsti ja spordimehe põrandaaluseks miljonäriks tegid.

Eestis leidub neid, kes armastavad ilustada nõukogude aega, mil polevat olnud ei rikkaid, kriminaale ega ka narkomaane. Endine miilitsapolkovnik Lembit Allingu (74) kinnitab, et kõik need negatiivsed nähtused eksisteerisid juba ka Nõukogude Eestis. Lihtsalt nende olsolu hoiti tavainimese eest kiivalt saladuses. Allingu on üks esimesi Eesti narkopolitseinikke, keda juba ENSV päevil õpetasid Nõukogude-Ameerika koostöö käigus välja kolleegid.

Kuidas jõudis narkootikumide tarvitamine Eestisse?

Eestis on narkootikume tarvitatud pikka aega. Talunaised andsid näiteks kunagi lastele, et need paremini magaksid, moonikupraid nätsutada. 20. sajandi alguse Eestis oli neid, kes tarvitasid opiaate ja morfiumi, näiteks oli neid Noor-Eesti kirjanike hulgas.

Kuid laialdaselt levisid narkootikumid Eestis pärast teist sõda nende hulgas, kes sattusid kinnipidamiskohtadesse. Vanglates töötasid sageli valvurid, kes olid toodud Kesk-Aasia vabariikidest ja koos nendega levisid ka narkootikumid. 1970ndatel oli Rummu vanglas selliseid päevi, kui suur osa vange ei suutnud minna tööle, kuna nad olid narkojoobes. Ka vanglaülem ise, kes oli pärit Kesk-Aasiast, tarvitas narkootikume. Eriti moes oli 1970ndatel vanglates etaminaalnaatriumi tarvitamine, mida hüüti „etakaks”. Pakend kümne tabletiga maksis apteegis neli kopikat, aga vanglas maksis see kümme rubla. Tarvitati ka barbituraate, aga vanglatesse toodi ka näiteks morfiumi.

Kes olid need, kes 1970ndatel ja 1980ndatel meil põhiliselt narkootikume tarvitasid?

Eestis oli põhiliselt kolm gruppi, kes tarvitasid narkootikume: alaealised, kultuuriinimesed ja kurjategijad ning need, kes olid vangis istunud. Tean mitut nimekat eesti kunstnikku, kes tarvitasid narkootikume enda jutu järgi selle jaoks, et nende maalid oleksid värviküllased.

Kriminaalidel oli terve võrgustik, mis tegeles narkootikumide vahendamisega ja sealt jõudsid narkootikumid ka noorteni. Üks paberossitäis kanepipuru maksis 50 kopikat. Alguses tarvitasid narkootikume hipid, pärast kadus nende liikumine ära ja tulid asemele need noored, kes Varblase kohviku ees kogunesid.

Vang nõukogude aja lõpus Patarei vanglas. Tätoveeringud kujutasid nõukogude vanglasüsteemis omalaadset “passi”, kuhu oli sisse kantud kurjategija senine elukäik. Võrgus olev ämblik, nagu selle kinnipeetava puusal, tähendas narkomaaniat, kui ämblik liikus tätoveeringul üles, siis polnud vang sellest pahest üle saanud ja kui alla, siis oli see juba selja taha jäetud. Teistest antud tätoveeringutest tähendavad ukuplid istutud aastaid või vanglakaristuste arvu, ukell õlal tähendab, et ta on oma karistused algusest lõpuni ära istunud ja ristilöödud Jeesus, et tegu on kriminaalse autoriteediga.

Ka moonikupardest tehti süstitavat derivaati, mille oopiumisisaldus oli umbes 30%. Peale selle võis tablette saada Tallinna farmaatsiatehasest, kus toodangu üle erilist arvestust ei peetud.

Kaifi saamiseks tehti igasuguseid hulle asju. Näiteks topiti autode väljalasketorusse kalts ja hingati siis heitgaase sisse. Samuti määriti näiteks kingaviksi leivale ja söödi.

Kui palju võis Eestis narkomaane olla?

Meil olid teadaolevad tarvitajad ja levitajad 1970ndatel-1980ndatel arvel. Lõin ise spetsiaalse kartoteegi ja seal oli umbes 5000 nime. See polnud väga suur arv, näiteks Tadžikistanis oli samal ajal arvel umbes 50 000 narkomaani. 1970ndatel aastatel pidi siseminister Valter Ani pidama EKP keskkomiteele ettekande narkootikumide tarvitamisest Eestis. Valmistasin selleks ette skeemi mõõduga 2×3 meetrit, millele olid kantud teed, kuidas narkootikumid meile satuvad ja kus neid Eestis valmistatakse. Kompartei esimene sekretär Johannes Käbin oli sellest väga erutunud ja kärkis, et „meie kartulivabariik ei tohi muututa narkovabariigiks”.

Kes olid need, kes narkootikumidega kaubitsesid?

Põhiliselt need, kes olid varem vangis istunud. Neid aitasid noored, kes levitajatena teenisid nõnda raha.

Millistest piirkondadest narkootikumid Eestisse jõudsid?

Neid toodi Kesk-Aasia vabariikidest. Näiteks olid varumiskontorid, mis saatsid Eestist loomi mööda Nõukogude Liitu laiali. Seda kasutasid ära kurjategijad, kes reisisid Eestist loomade saatjatena kaasa ja tulid Kesk-Aasiast lennukiga tagasi, kaasas kohvrid narkootikumidega. Mingit erilist kontrolli ei olnud, esimesed narkokoerad ilmusid Tallinnasse 1980. aasta olümpiamängude ajal.
Barbituraate toodi ka Moldaaviast. Afganistani sõja ajal tuli palju narkootikume lennupolguga, mida juhtis Džohhar Dudajev. Puutusin ka ise kokku sõdurite ja ohvitseridega, kes olid olnud Afganistanis ja kellest said sõjas sõltlased.

Lembit Allingu

Mis oli kõige suurem kogus narkootikume, mille te ära võtsite?

Kõige suurem kogus oli vagunitäis hašišit. Seal oli 20 tonni. See juhtus Nõukogude-Afganistani sõja ajal ning see vagun tu kuskilt Afganistani kandist. See pidi tul Tallinnasse ja siit kaubalaevaga min edasi Saksamaale. Eestlasest kapten ootas seda vagunit, aga meile tuli info varem ja võtsime vaguni maha enne, kui see Eestisse jõudis.

Kas Eesti ja Soome vahel ka narkootikume liikvel oli?

Põhiline äri oli hormoonpreparaatide müük Soome. Alguses müüsid neid Tallinna kriminaalid Viru hotelli ehitanud soomlaste abiga, aga kui Tallinna ja Helsingi vahel hakkas käima laev Georg Ots, siis hakkasid Soome sportlasi kasvuhormoonidega varustama . Näiteks varustasid maadluse meistrit Hannu Lahtineni, kes hiljuti suri. Lisaks Soome jõustiklastele müüdi neid preparaate Soome kergejõustiklastele.

See oli väga suur äri! Üks tablett maksis 3-5 Soome marka. Kogused, mis ära võtsime, olid väga suured, seal oli umbes 100 000 tabletti. Arvutage ise, see tegi nii mõnegi Eesti spordiarsti rikkaks… Soome ja Eesti vahel oli kõva salakaubavedu. Sinna veeti lisaks hormoonidele ka vanavara, näiteks ikoone. Vastu saadi valuutat. Need asjad olid kõik omavahel seotud.

Ütlesite, et põhiliselt levisid narkootikumid vanglates. Kes neid sinna toimetasid? Kas valvurid?

Visati lihtsalt üle aia. Vangid ise organiseerisid seda. Sisseviimise võimalusi oli palju. Aga loomulikult oli ka valvureid ja ametnikke, kes narkootikume sisse tõid. Olid ka elukutselised kriminaalid, kes seal kinni istusid, näiteks vennad Bašarad. Nd tahtsid näiteks vanglasse saada apelsine ja mandariine. Apelsine ning mandariine oli 1970ndatel Eestis praktiliselt võimatu saada. Aga neile toodi vanglasse isegi apelsine ja mandariine. Kurjategijatel oli juba nõukogude ajal Eestis „ühiskassa”, nad hoolitsesid „omade” eest, kes kinni istusid.

See tähendas, et kuritegelikud autoriteedid tegid „tsoonis”, mida ise tahtsid?

Jah, absoluutselt. Seal olid meesterahvad, kes olid neile tüdrukute eest ja kes neid „teenindasid”. Kriminaalsel eliidil olid suured privileegid nii pakkide saamise osas kui ka kokkusaamiste osas. Ja ka vabaduses elasid nad väga laia elu. Igasuguseid asju oli.

Aga kui levinud olid narkootikumid parteijuhtide ja kultuuritegelaste hulgas?

Näiteks ühe EKP osakonnajuhataja poeg oli narkomaan. Narkojoobes olles hoidis ta oma isa tabureti all kinni. Kuid võimutegelased narkootikume eriti ei tarvitanud, nd tarvitasid ikkagi i.

Kultuuriinimeste hulgas esines narkomaaniat rohkem. Neid oli näiteks balletitantsijate seas, kes kuulusid seksuaalvähemuse hulka ja armastasid pidusid korraldada. Narkomaane oli ka kunstnike, ülikoolide õppejõudude ja arstide hulgas. Oli igasuguseid inimesi.

Narkomaaniat (nagu ka seksi) Nõukogude Liidus polnud…

Nõukogude Liidu ametliku statistika järgi polnud Nõukogude Liidus kuni perestroikani ehk 1980ndate keskpaigani ei narkootikume ega narkomaane. Loomulikult oli see täielik vale. Kuigi võrreldes joomarlusega, mis Nõukogude Liidus valitses, oli narkomaanide arv väike.

Nõukogude narkomaania ajaloos oli murranguliseks 1951. aasta, kui 25 000-se tiraažiga lasti välja „ilise eeterliku õli ja mürgiste taimede entsüklopeediline sõnastik”. Sellest sai kohe pärast ilmumist nii tarvitajate kui ka tootjate aabits. Kogu tiraaž müüdi läbi lühikese ajaga ning tuli teha kordustrükid. Selles raamatus oli näiteks informatsioon, kuidas, millal ja kust korjata tungalteri, mille põhjal sünteesitakse näiteks LSD-d, aga sealt leidis instruktsioone ka teiste joovastavate ühendite loomiseks. Muide, seesama raamat on isegi tänapäeval väga hinnatud ja internetis algavad selle hinnad umbes 50 dollarist.

Põhiliselt üritatigi nõukogude ajal uimasteid valmistada koduste vahenditega, kuid ka nõukogude ravimitööstuse toodang kujutas endast tõelist narkomaani „Klondike’i”. 1950ndatel müüdi käsimüügis näiteks looduslikul oopiumil ja hiljem efedriinil ning kodeiinil põhinevaid maotablette ja mitmesuguseid barbituraate. 1956. aastani võis apteegist osta koguni heroiini. Mingisuguse tuju tõstva segu valmistamine ei olnud NSV Liidus kunagi keeruline.

Kuid veel 1960ndatel oli narkomaane, kes ise ravimite põhjal midagi kokku segasid, väga vähe. Narkomaane huvitasid ikkagi eelkõige „puhtad” ained nagu morfiin, omnopoon, kokaiinitilgad ja muud sased retseptiravimid. Nõukogude narkomaanid hankisidki neile vajalikku apteekidest, haiglatest, ladudest ja muudest kohtadest, kus ravimeid hoiti, meditsiinitöötajate abil, kes narkootiliste ravimitega kaubitsesid.

Iseenesest huvitav on lugu, kuidas jõudis NSV Liitu LSD. Selle tõi 1960ndatel Nõukogude Liitu Ameerikas elav tšehhi psühhiaater Stanislav Grof, keda nõukogude kolleegid kutsusid pidama loenguid LSD kasutamisest psühhoteraapias. Toona ei teatud veel, kui ohtliku preparaadiga on tegu ning Grof jättis nõukogude psühhiaatritele kingituseks 300 ampulli LSD-25. Mõne aasta pärast kuulis Grof Nõukogude Liitu külastanud ameerika psühhiaatrilt, et t sõpradest-psühhiaatritest on saanud juba praktiseerivad zen-budistid, kes kulutavad rohkem aega idamaise filosoofia ja lääne biitnikute loomingu uurimiseks ega tegele oma erialaga. Ameeriklastelt saadud LSD võttis oma arsenali ka KGB, kes kasutas seda ülekuulamistel. Seda salalaborites sünteesitud hallutsinogeeni müüsid „organite” esindajad mustal turul, muuhulgas nõukogude kunstiinimestele.

Lisaks isetegevusele tegutsesid nõukogude narkoturul ka professionaalid. 1964. aastast pärinevas salajases ettekandes kompartei keskkomiteele hoiatas siseministeerium, et Nõukogude Liidu Euroopa-osa on üle ujutamas Kesk-Aasiast pärinev hašiš. Dokumendis on kirjas: „Tarnijad ja spekulandid kasutavad kerget raha taga ajades hašiši transportimisel mitmesuguseid võtteid. Nad panevad selle spetsiaalselt valmistatud topeltpõhjaga kohvritesse, puuviljakonservidesse või moosipurkidesse, topivad kummipallide, arbuuside ning melonite sisse. Sageli saadavad nad ise seda pakki või pagasit.”

Narkomuuladena kasutati Nõukogude Liidus harilikult pikamaa rongide vagunisaatjaid, restoranivagunite töötajaid ja teisi transpordiga seotud inimesi.

Allikas

Ajalugu
Intervjuu ajaloolasega: millal said sült, kapsas ja verivorstid Eesti jõululaua superstaarideks?
Ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo.Foto: Vallo Kruuser

Liivimaa olme uurimisele spetsialiseerunud ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo räägib intervjuus Fortele, millised söögid-joogid olid rikkamate ja vaeste kodanike peolaual ning millal ikkagi said verivorstid, sült ja kapsas jõululaua „superstaarideks”. Selgub, et jõululauale kuulusid taluperes kindlasti sealiha, odraõlu ja puhtast rukkijahust valmistatud leib.

Jõulud on aasta armastatumaid ja oodatumaid pühad, mida tähistatakse kogu läänes, ehkki ida- ja lääneus erinevatel kuupäevadel. Jõulude ajal on tavaks koguneda pere, sõprade ja sugulaste ringis ning valmistada maitsvaid e.

Toidutraditsioon erinevates maades on jõulude ajal erinev. Näiteks tšehhide jõululaualt ei leia mitte siga, vaid hoopis karp, mis sai traditsiooniks 17.-18. sajandil kui kasvatus oli aladel väga levinud. Prantslastel on, aga traditsiooniliselt jõululaupäeval laual hane- või pardimaks, austrid, suitsulõhe, homaar, pardipraad, hani või kalkun kastanitega. Inglaste pidusöögi keskseks osaks jõululaupäeval on kalkun või hani (mõnikord ka part), ent vahel pakutakse ka küpsetatud sinki või piimapõrsast, praetud kartuleid, keedetud või aurutatud köögivilju, hautist vorstidega ja jõhvikakastet. Ameerikas on jõulutoiduks kalkun, jõhvikakaste, mais, kõrvits ja rohelised oad.

Kuidas aga kujunes välja eestlaste „jõulutoidukaanon”?

Millised road olid aladel varauusaegse ja hiliskeskaegse linnakodaniku jõululaual?

Ega meil sellisest kaugest perioodist, nagu keskaeg palju menüüsid pole säilinud. Kui meil midagi säilinud on, siis on need linnadega seotud. Teis linnadest on kirjalike teadetena meieni jõudnud vaid pudemeid ja kui meil midagi on, siis enamasti a kohta. Nendest allika võib välja lugeda üht-teist toidukultuuri kohta ja reeglina on need seotud suurte pidusöökidega.

Ennekõike on meieni säilinud arved toiduainete eest, mida on pidusöökideks varutud. Põhiliselt räägivad need allikad siinse saksa eliidi, täpslt gildide ja rae söömapidudest. Teiste kohta on andmeid säilinud vähe.

Suurd traditsioonilised pidusöögid olid seotud vastla- ja jõulujootudega. Seoses reformatsiooniga jõulujootude pidamise komme linnas lõppes ning pidusöökide komme kandus näiteks as üle toomapäeva laupäevale. Toomapäev märkis laias laastus jõuluaja algust ja toomapäeva pidusöökide komme jätkus mitu sajandit. Nende puhul on võimalik jälgida, kuidas tulid uuendused, näiteks 18. sajandil ilmusid a rae peolauale tee ja kohv, samuti nauditi prantsuse brändit ja austreid.

Jõulude pidusöök, mis toimus koduseinte vahel, selle puhul on allikaid vähem, sest on vähetõenäoline, et näiteks 16. sajandil teinuks keegi ülestähenduse oma ostudest koduseks jõulusöömaajaks. Samas arusaamine, mis on pidusöök ja millised toiduained pidusöögi väärilised, olid üldised teadmised.

Tuleb arvestada, et talvisel ajal polnud võimalik minna põllult värskeid toiduaineid tooma, hakkama pidi saama sellega, mis oli varutud aita ja viljasalve. Pidusöögid keerlesid ümber liha – sealiha, kas suitsusingi või praelihana ,- oli jõulupidude hinnatud komponent.

Ent a raehärradele on vählt 15. sajandil serveeritud jõululaual ka seajalgu. Niisamuti söödi loomalihast moorpraadi, ka lammast, kana ja jänest on pakutud. Ei puudunud jõululaualt gi, peamiselt heeringas, kuivatatud tursk. Üldiselt olid lauad lookas kõigest heast ja parst, nendel pidusöökidel ilmutas keskaegne (ent ajas väga püsiv) „õgimisluksus” end kõige ehedamal kujul.

Kas me võime ka oletada, mida sõid talupojad jõulude ajal?

Meie toidukultuur püsib sealihal. Seapea söömine rituaalse toiduna on väga vana traditsioon, ja mitte ainult s, vaid mitmel pool mujalgi Euroopas. Jõululauale kuulusid taluperes kindlasti sealiha, odraõlu ja puhtast rukkijahust valmistatud leib, mis võis olla ka näiteks rituaalne jõululeib: tavaks oli „jõuluorika” küpsetamine. Eks võimalusel pandi lauale muudki part.

Veri-ja tanguvorsti ning süldi tegemine on juba hilis aja tavad, need tulid 19. sajandil. Selle traditsioon levimine ja kinnistumine võttis aega. Arvatakse, et verivorstid olid kõigepealt rohkem tuntud Lõuna-s ja levisid sealt edasi mujale. Vorsti tegemisel ei peeta vanks mitte tangudega, vaid jahuga täidetud vorsti. Et saada tangu, läks tarvis tanguveskeid, käsikivil polnud seda lihtne teha. Samal ajal sai ka sülditegemine tavaliseks.

Liha tähtsus lihtrahva peolaual tuleb välja juba keskaegsetes allika. Vaestele jagati as jõuluajal Lauagildi poolt almust – topeltportsjon liha ja võid. 17. sajandil jagati kolmeks jõulupühaks a Jaani seegis vaestele värsket liha, õlut ja nisusaiakesi. Uue aasta peoks anti soolapekki ning jälle õlut ja saia. Kuid liha oli kõigis kihtides väga tähtis. Ilma lihata ei olnud head söömaaega.

Millised joogid peale õlle veel peolauale kuulusid?

Õlu oli keskne ja kõige tavalisem. Ning mitte ainult talupoegadel. Õlu oli ka gildi jõulujootudel kõige tähtsam. Valiti välja isegi kõige parem õlu, mida pidustuste ajal pakkuda.

Ülemkihid said endale ka teisi jooke lubada. a rae puhul tuleb välja, et jõulude ajal armastati ka klaretti – see on vürtsidel selitatud vein. Samas polnud see jõulujook, nagu täna hõõgvein, seda joodi tähtsamatel pühadel. Mõningatel pidusöökidel joodi meelsasti ka kohalikku mõdu.

Millist veini aladel joodi?

Kõige tavalisem oli saksa reinvein. Puuviljaveine ülemkihid pidudel ei tarbinud eriti, ikka joodi imporditud viinamarjaveini.

Meile lähim viinamarjakasvatuspiirkond on Kuramaa – kas sealset veini leidus alade pidulaudadel palju?

Selle kohta pole ühtegi märget. Küll aga toodi veini näiteks Preisimaalt.

Sülti ja verivorsti leiame ka teiste rahvaste toidulaualt. Kas eestlaste toidutraditsioonis on midagi läbinisti originaalset, mida me teiste rahvaste puhul ei kohta?

Ega selliselt maitsevat rukkileiba, mida siin küpsetatakse, näiteks mujal ei ole. See rukkileib, mis on teistes kohtades, on midagi muud.

Iga piirkonna köök teeb oma variandi mingit roast, olgu selleks siis verivorst, hapukapsas või sült. Jah, nimetus on sama, kuid maitsed, valmistamise nüansid, serveerimistavad erinevad. Juba keskaja Euroopa puhul on hästi jälgitav kuidas mingi toidu retseptid levisid laialt eri kultuuriruumides, kuid mitte ükski neist polnud teisega identne, ikka tehti piirkonniti midagi erinevat kas valmistamises või maitses. See kehtib ka kohta.

Sülti, kapsast ja vorste kohtab igal pool ning eriti kokakunsti tugevalt mõjutanud saksa köögis, kuid eripära, mis siin lisandub, teebki toidu eriliseks. Ei peagi ol mingi eripärane roog, võib ka olla kohalik tõlgendus mingist üldlevinud roast.

Me oleme saanud teis köökidest mõjutusi, kuid me oleme need road „enda omaks” teinud. Ka verivorsti on võimalik teha erinevat: kas jahuga või tanguga, suurte pekitükkidega või ilma, ühtede või teiste maitseainetega jne, kõnelta veel sellest, milliste lisanditega seda serveerida.

Võimalusi on väga erinevaid.

Allikas

Ajalugu
Nõmme valitsus: viis meest, kes arvavad, et on juriidiliselt Eestis võimul
Kalev Otsa hinnangul on juriidiliselt tema see, kes peaks täitma presidendi ametieid.

de iure

vabariigi eksiilis otsustas 1992. aasta 16. juulil tegevuse lõpetada, kuna vabariigil oli nüüd oma president, Lennart Meri, ning lisaks oli kokku kutsutud . Eksiilis viibinud e viimane majandusminister Mihkel Mathiesen aga ei nõustunud volituste üleandmistega sse, kuna siin olid veel võõrväed sees. Sel põhjusel kutsus Mathiesen kokku e, mille liikmed valis ta Kodanike Keskerakonna ja Õigusvastaselt Represseeritute Liidu “Memento” osakonna inimes. Mathiesen pidas t juriidiliselt vabariigi eks. kestab seni, kuigi kuulda pole neist eriti midagi olnud.

Kalev Ots on 2003. aastast e peaminister vabariigi presidendi ülesandeis. 1938. aasta põhie kohaselt tähendab pikk tiitel sisuliselt presidendi ametikoha täitmist. Sama e kohaselt nimetatakse praeguses mõistes peaministrit peaministri asetäitjaks. Seda positsiooni täidab Edgar Salin, kes pole kunagi ega kohaliku võimu valimistel käinud.

de iure

Kodakondsuseta eestlased

Praeguses es on Salin ka kohtuminister. Lisaks täidavad eid välisministrina Toomas Mathiesen, sotsiaalministrina Hando Kruuv, teedeministrina Jaan Audru ja finantsministrina Heino Sünd. Ministrite rollid on jagatud vaid seetõttu, et kui peaministri asetäitja enam tööd ei saa või soovi teha, oleks järgmine kandidaat olemas. Kas on parem- või vasakpoolne, mida nad II pensionisamba vabatahtlikuks muutmisest arvavad ja kuidas riik rikkuseni juhtida, pole selge. Ühtegi konkreetset vaatelist seisukohta ei võta, nende ainus murekoht on see, et praegune vabariik on nende hinnangul Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (NSV) õigusjärgne riik.

e hinnangul ei kehti nende inimeste kodakondsus, kes said selle pärast 1940. aastat. Eestlased on vaid need, kes said kodakondsuse enne seda või kes on kodakondsusega inimeste järeltulijad, selgitas e presidendi eid täitev Ots. Kuna peab t NSV õigusjärgseks riigiks, teevad neile siin elavad venelased muret.

Ots väitis, et pole piisavalt palju infot, palju s või as venelasi elab. Kuigi säärast infot kogub kasvõi statistikaamet, on andmete väärtus Otsa hinnangul kaheldav. “Kõige suurem oht riigile ongi see, et kuna meie kodakondsust on nii palju välja antud, ja et seda tehakse edasi, siis ühel hetkel võivad venelased üle võtta. as on juba venelaste võim,” leidis Ots. Praegune Jüri Ratta e ksenofoobset mure lahendada Otsa väitel ei saa. “Ratta valijaskond koosneb suuresti venelas, ega tema ei hakka midagi muutma,” sõnas Ots.

Mihkel Mathieseni mälestusmärk Sindis.

Kohtuvaidlus Tori vallaga

Sindisse

Mihkel Mathieseni mälestusmärk Sindis

Kuna pani siiski monumendi Sindisse püsti, kaebas Tori vald Salini kohtusse ja võitis vaidluse tagaseljaotsusega 7. juunil, sest Salin ei vastanud hagile ning keeldus hagimaterjale vastu võtmast. Siiski on Salin edastanud kohtule kaja, mis tähendab, et ta palub kohtuasja taas menetleda. Kohus pole veel kaja osas otsust langetanud.

See vaidlus jõudis näiteks Pärnu Postimehe külgedele, muidu on organisatsioonist meedias suuresti vaikus püsinud. Juba 1993. aastal kirjutas ajaleht Post est loo pealkirjaga: “Massiteabevahendid ignoreerivad eksiilt.” Ka toona vaid aastavanust organisatsiooni leheveerud üldiselt ei kajastanud.

Ajalehe Post väljalõige 1993. aastast.

Siis kirjutas Post, et 1992. aasta põhie järgi said kõik Genfi konventsiooni vastaselt sse asunud okupeeriva riigi kodanikud valimisõiguse ja osaliselt kandideerimisõiguse. “Seoses sellega on eksiile arvates valimisolukord samasugune nagu eelneva 53 aasta jooksul. Puudub tegelik valikuvõimalus ja s jätkub venestamispoliitika. Sõltumata sellest, kas kodanikud lähevad valima või ei lähe, saab olukord muutuda ainult halvemaks,” selgitas Ahti Männi toona ajalehele.

Salin väitis, et oleks pidanud pärast okupatsiooni lõppemist pidanud minema tagasi 1938. aasta põhie juurde, et alles siis uus põhi välja töötada. Nad ei arvagi, et seda saaks praegu enam teha. “Kui tulevad soodsad tingimused ja inimesed tulevad meie juurde, siis ehk annab miskit ära teha,” märkis Ots. Millal soodsad tingimused võiksid tulla ning mida ta tingimuste all silmas peab, Ots ei selgita. Küll aga peab Ots vajalikuks t organisatsioonina elus hoida, et “soodsate tingimuste” korral oleks “põhie võtme hoidjad” alles.

Allikas

Ajalugu
Lauri Vahtre vastulause: 700-aastane orjapõli ei ole müüt. Pole siin eriti midagi ajaloo prügikasti heita

Jälle käib tarbetu võitlus varjudega. Muistse vabadusvõitluse järgne aeg ei olnud ka algusotsas roosiline.

Meie praegune sõnakasutus võrdsustab „orjuse” pärisorjusega, toob silme ette Ameerika neegerorjad või ka Vana Rooma, kus ori oli kõnelev tööriist, õigusteta olend.

700-aastase orjaaja müüdi purustamine on omamoodi rutiinne tegevus. Ikka ja jälle ilmub mõni ajaloolane või ajaloohuviline, kes kuulutab orjaaja kõigepealt müüdiks ja seejärel purustatuks. Mis esimesel hetkel mõjub lausa ehmatavalt: kas pärisorjuse kaotamine 1816. ja 1819. aasta tega on samuti müüt? Ja eestlaste esimene üldlaulupidu, mis oli pühendatud pärisorjuse kaotamise 50. aastapäevale, piinlik eksitus?

oma äsjases kirjutises Ivar Leimus ja Mati Nuut. Artikli lõpus toodud vii võib lugeja kokkuvõtlikult järeldada, et nad ei pea keskaegset eestlast mitte orjaks, vaid „uhkeks vabameheks“.

Vaatleme mõnd selle kinnituseks esitatud väidet. Leimus ja Nuut kirjutavad näiteks, et „meie talupojad olid 13. ja 14. sajandil vabad“, et „pärast ristisõda siinne elujärg paranes“, et Jüriöö aegu olid eestlaste juhid lausa aadlisoost mehed ning et „linnas olid täiesti vabad ja koondusid tsunftidesse-gildidesse“. Järk-järgult linnaeestlastele kehatud piiranguid mööndes lisavad Leimus ja Nuut ka ootuspärase, lausa tusliku õienduse, mille kohaselt diskrimineerimise tagamaaks olevat olnud pigem õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus.

Jüriöö ülestõusu

Juba „ ajalugu II“ üle toimunud diskussioonis joonistus välja hämmastav asjaolu: mitme ajaloolase soovimatus pidada 13.-14. sajandi maarahvast eesti rahvaks ja teiseks eitada selle rahva võimet abstraktselt mõelda. Näiteks leiti, et tolleaegsed (kellele ei saa õieti nimegi anda; kõige vaimukam on Juhan Kreemi poolt hiljem pakutud „kohalikud -ugri hõimud“) ei olnud suutelised moodustama mõistet „vabadus“ ega ammugi selle nimel võitl. Parimal juhul haarasid nad relvad oma vara ja elu ks, kaugle nende vaim ei küündinud. See kummaline ja täiesti põhjendamatu seisukoht läheb teravalt vastuollu eelkõnelduga – korduvate katsetega vabaneda võõrvõimust.

milleks neil varem puudus võimalusvabadus.

Analoogiline oli olukord linnades. Linnades oli eestlasi tõesti palju, valdav enamus, kuid rääkida „täielikust“ vabadusest ja tsunftidesse-gildidesse koondumisest on eksitav. Eestlaste võimalused olid linnade rajamisest peale täpselt nii avarad või kitsad kui linnade valitsejad (patriitsiperede poolt kokku pandud magistraat) seda lubasid. Suurgildid olid eestlastele kõikjal suletud, rida n-ö parid tsunfte samuti. Võib ju väita, et rõhumine oli sotsiaalne ja mitte rahvuslik, aga see tähendab üksnes jonnakat vastuseisu faktidele, st otsesõnalistele kirjalikele allikatele, millest võib ikka ja jälle lugeda, kuhu või kelleks eestlane (hiljem „mittesakslane“) saada ei või. Diskrimineeriti koguni neid sakslasi, kes olid endale eesti naised võtnud.

Miks olid uued valitsejad eestlaste suhtes nii tõrjuvad? Vastus on ilmne: saksa ülemkiht oli sedavõrd õhuke, et seda tuli lausa küünte ja hammastega kaitsta eestistumise eest, ja seda joont hoiti kiivalt 20. sajandini välja. Balthasar Russowi kroonikast võib lugeda, kuidas maal mõisates elavad sakslased tundsid ennast nagu saarekestel keset eestlaste merd ja võtsid seetõttu väga lahkelt vastu iga möödarändavat sakslast „t armsa saksa keele pärast“, seisusest sõltumata. Täpselt sama hoolikas tuli olla linnades, et eesti keel köögist elutuppa ega ammugi asjaajamisekeelena Suurgildi või raekoja saali ei jõuaks. Mille tulemuseks oli olukord, kus eestlane võis neisse saalidesse jõuda küll, aga alles siis, kui ta enam eestlane ei olnud, st kui ta oli osanud saksastuda.

Kuid linnad linnadeks. Need olid saksakeelsed ja -meelsed mujalgi, nt Poolas või Rootsis, ning võib-olla pidasid mingis mõttes loomulikuks, et linnu valitsevad just sakslased. Nd olid linnad lõpuks ka rajanud. Eelöeldust võiks selguda, et orjuse ja vabaduse mõisted ei asunud 13.-14. sajandil ja küllap hiljemgi päris sama koha peal kui praegu.

see

Ka Leimus ja Nuut tunnistavad, et eestlaste olukord halvenes järk-järgult, kuni lõpuks jõuti pärisorjuseni. Ent 16. sajandi eestlaste ajalooline pärimus mäletas üsna kindlasti veel aega, „mil see kõik algas“. Ja nii on loomulik, et niigi leebelt mõistetud „orjus“ kinnistus kogu vallutusjärgse aja kohta. Mis ka oma algusotsas ei saanud sugugi roosiline olla, nagu seoses korduvate ülestõusudega öeldud. Ning on täiesti võimalik, et selliselt formuleerunud „N-aastase orjapõlve“ kontseptsioon kandus kirjakultuuri kaudsel kaasabil 19. sajandisse välja, mil levis rahvalaul „ mees ja t sugu“, kust Jakobson selle oma esimesse isamaakõnesse võttis. Miks sai orjaaeg just 700-aastane (19. sajandi algul oli muistsest vabadusvõitlusest möödunud 600 aastat) jääb saladuseks.

ajalugu

Olime jah orjad – see pole mingi pigilaik ketsitalla küljes, vaid ajalooline tõsiasi. Pigem peitub siin põhjus uhke olla. Kõik arved said saja aasta eest makstud ja nüüd võib möödunule vaadata juba rahulikult.

Allikas

Ajalugu
Ivar Leimus, Mati Nuut: müüt 700-aastasest orjapõlvest kuulub ajaloo prügikasti

Vastandumine istub meie rahvuslikus eneseteadvuses nagu pigi ketsitalla küljes.

Ajalooteave ilmub vormis, mis jääb tavatarbijale kaugeks. See tähendab rikkalikku tööpõldu neile usinatele loomeinimestele, kes ei pelga teadusartiklites tuhnimise vaeva, et aidata kaasa meie loo tõeliselt uueks loomisele. ILLUSTRATSIOON: KAIRIT EDOVALD

2018. aasta septembrikuu päikselisel päeval istusime Padise mõisa peahoone salongis ja jutlesime mõisa omaniku Olaf T. von Rammiga võimaliku koostöö üle. Enne häärberituuri jõudis peremees muiates poetada: „Oi, kuidas me küll teie genofondi muutsime!”

Hetkeks õhkus märkusest aruteluruumi ürgset vimma. Vimma, mida ütleja ajus sid 1919. aasta maareformi kibedad viljad ja kuulaja ajus ipõlves rahvusromantilis teos omaseks loetud vastandumine. Hoolimata märkusest sujus edasine kulgemine häärberis sõbralikult, sest ajaloopõhise vimma ja vastandumisega pole 21. sajandil midagi pihta hakata.

Ometi istub vastandumine meie rahvuslikus eneseteadvuses nagu pigi ketsitalla küljes. 19. sajandi kirjameeste ajalookäsitlus orjapõlvest elab tänini meie kultuuriruumis, ajades uusi võrseid. Põhjuseks asjaolu, et enamik tänapäeva täiskasvanud kodanikke on orjapõlve mantra taustal üles kasvanud. Kuigi praegused õpikud ei paku enam sellele müüdile tuge ja ajalootunnis kõlab varasemast märksa mitmekülgsem lugu meie keskajast, kannavad „Tasuja”-taolised likud põnevuslood endiselt kergesti ajudesse kinnituvat teavet.

„700 aastat orjapõlve” on meie ajalugu alavääristav loosung, milles peituva mürgi teeneks võib ehk pidada, et viimasel iseseisvusajal oleme oma varasemat ajalugu suutnud vääristada valdavalt pilavormis („Malev”, „Mees, kes teadis ussisõnu” jms) või mis veelgi hullem, toodame 19. sajandist pärit vastandumisele uut elujõudu uute mustvalgete põnevusromaanidega. Kui ärkamisaja kirjamehi võib vabandada, et neil ei olnud praeguseid ajalooteadmisi, siis millega seletada tänapäeva loomeinimeste inertsust värske teadusinfo vastu?

on alati põnevam kui väljamõeldis ega ole kunagi mustvalge. Arheoloogiadoktor Marika Mägi sõnul on Maarjamaa ristisõja tõlgendamine ainult Henriku Liivimaa kroonikale tuginedes sama hea kui 1940. aasta juunipöörde hindamine ainult punapolitruki tekstidest lähtudes.

Värske teadusinfo ütleb, et pärast ristisõda siinne elujärg paranes.

Toome mõned näited, miks müüt 700-aastasest orjaajast ei päde.

1. Vabadus


Meie talupojad olid 13. ja 14. sajandil vabad. Sunnismaisus tekkis hiljem. Liivimaal sõltuvuse kujunemises oli murdeline 15. sajandi esimene pool: saagikus ja haritav põllupind vähenes, hinnad tõusid, elatustase langes, inimeste tervis nõrgenes. Selle põhjustas paljuski kliima sajand varem alanud halvenemine. Sunnismaisus tekkis, sest see oli maaomanikule majanduslikult mõistlik.

Linnad vajasid samuti töökäsi, mida neile pakkus küla. as kehtis Lübecki õigus, mille järgi ei tohtinud võõraid ega talupoegi vangistatult välja anda. 1515. aastal säas a raad esimest korda klausli, millega kuulutati üle ühe aasta ja ühe päeva linnas viibinud ja kodanikuks saanud isik priiks. 1526. aastal ühinesid selle klausliga ka Riia ja .

2. Eestlaste olukord linnas


Linnas olid eestlased täiesti vabad ja koondusid tsunftidesse-gildidesse. 14. sajandi lõpust hakati piirama mittesakslaste pääsu „parematesse” tsunftidesse. as esines selline säte esmalt kullasseppade 1393. aasta skraas: õpipoisiks keelati võtta tüdruklapsi ja eestlasi.

Diskrimineerimise tagamaa oli pigem õiguslik ja sotsiaalne, mitte rahvuslik jaotus. Tsunftide põhikirjades leiduv mittesakslaste liikmeksvõtmise keeld ei välistanud nende tegelikku liikmeks saamist, need piirangud kehtisid äsja maalt tulnud inimestele ega laienenud linnaeestlastele.

a kullasseppade protokolliraamatus (1461–1542) võib õpipoiste seast leida nimesid, mis viitavad eesti päritolule. Kuid sotsiaalne tõus tähendas „saksastumist” – orienteerumist ülakihtide elulaadile, üleminekut nende õiguskogukonda ja asjade ajamist (alam)saksa keeles.

3. Sõja


Maas pidid osalema kõik selleks võimelised mehed. Sõjaretkedel vaenlase maale olid kohustatud osalema kõik vabad mehed.

Näiteks kui pärast Jüriöö ülestõusu läks Harju-Viru taanlastelt üle Saksa ordu valdusse, kehas ordu kõrgmeister Põhja- elanike sõjateenistuse määra. Ta kohustas sealseid vasalle saatma kord aastas iga 100 adramaa kohta ühe hästi relvastatud sakslase ja kaks kergete relvadega meest (eestlast) sõjakäigule väljapoole Liivimaad. Järelikult pidid need eestlased olema ju vabad.

Aastaid 1288–1403 käsitlevast dokumendist selgub, et Järvamaa talupojad pidid välja panema 433 tavalist hobusega meest ja 81 meest, kes kandsid plaatrüüd. Eestlased osalesid 13. ja 14. sajandi vältel aktiivselt Läänemere idakalda sõjalistes ettevõtmistes. Neil olid relvad, mis on vaba mehe tunnus.

Tõsi, 1507. aasta maapäeva otsusega keelati talupoegadel relvi kanda, kuid omamist keelavat otsust ei ole. Otsuse järgmisest punktist selgub, et talupoeg võis oma isanda teenistuses relva kanda, kuigi mitte üle kolme nädala. Seega ei jäänud talupojad sõjateenistusest täiesti eemale.

4. Aadlisoost juhid


Kokkuvõttes oli 13. ja 14. sajandi eestlane üldjuhul vaba mees, kes kandis relva, sõdis kodus ja võõrsil, pärandas oma vara ja liikus vabalt, asus elama linnadesse, sai kodanikuks, liitus gildidega. Kui mässulised eestlased 1343. aastal Jüriöö ülestõusu ajal a piirasid, oli linna elanikest 2/3 tänapäeva mõistes eesti rahvusest. Ordu vägedes, mis piirajaid murdma suundusid, moodustasid suurima väekontingendi ordu ja piiskopkonna alade eestlased.

Ülestõusu juhid aga ajasid edukalt asju Turu foogtiga (Rootsi riigis kuninga järel teine mees) ja lõid oma sõdalasi rüütliks, mis viitab, et need juhid ei olnud lihtsalt vabad mehed, vaid lausa aadlisoost.

on teadus, mis ub pidevalt uu uuringutulemus ja leidudest. Nagu kõik teadused, täiustub meie minevikupilt pidevalt. Praegu, mil rahvusringhäälingus jookseb saade „Maailma kõige targem rahvas”, oleks päramine aeg heita enda peast must orjapõlve kilekott, mis takistab meil aduda meie loo tõelist põnevust, selle ammendamatu inspiratsiooniallika tegelikku väärtust ja külluslikkust.

Nagu teised teadused, ilmub ka ajalooteave paraku vormis, mis jääb tavatarbijale kaugeks. See tähendab rikkalikku tööpõldu neile usinatele loomeinimestele, kes ei pelga teadusartiklites tuhnimise vaeva, et aidata kaasa meie loo tõeliselt uueks loomisele.

Artikkel põhineb ajaloodoktor Ivar Leimuse 10. septembril as Maarjamäe lossis peetud loengul „Eestlane – alandlik ori või uhke vabamees?”.

Allikas

Ajalugu
Suurim katastroof enne Hiroshimat. Kuidas Norra laev sõitis pahaaimamatult otsa 3000-tonnisele ujuvpommile

Pilbasteks purunenud Halifax kaks päeva pärast õnnetust.

Ühel eredal külmal 1917. aasta talvehommikul juhtis Prantsuse kapten oma laeva SS Mont-Blanc kanalit pidi Halifaxi sadama poole. Läbida oli veel kitsas pudelikael ookeani ja sadama vahel, kui äkki kerkis kapteni vaatevälja miski, mis poleks pidanud seal ol.

Sel nädalal mälestas maailm 75 aasta möödumist Hiroshima tuumarünnakust, ka toimus Beirutis enneoltult traagiline õnnetus, kui laokile jäetud ammooniumnitraat päädis plahvatusega, mis tegi maatasa osa Liibanoni pealinnast. „See on sama suur rahvuslik häving nagu Hiroshimas,” ahastas Beiruti kuberner Marwan Abboud.

Enne Hiroshimat tähistas suurimat inimeste põhjustatud plahvatust aga ammune sündmus, mis saneb Beirutis toimunule. Mõld intsidendid toimusid sadamas, ka viis mõlni ebaõnnestumiste jada.

Last viis hävinguni

1917. aastal suundus kitsas kanalis Prantsuse aluse suunas Norra kaubalaev SS Imo. Kaks suurt meresõidukit andsid vilet ja üritasid teha paar tulutut manööverdamistkatset, kuid juhtus vältimatu: alused põrkasid kokku, vöör käis vastu vööri. Õnnetus jättis esialgu mulje, et midagi tõsist pole juhtunud, kuid järgnes tõeline katastroof.

„Võiks öelda, et tegu oli plekimõlkimisega, kuid otsustavaks sai last,” selgitas ajaloolane Roger Marsters väljaandele Washington Post.

Norra laev oli pahaaimamatult otsa sõitnud 3000-tonnisele ujuvpommile. Mont-Blanc oli pilgeni täis lõhkeaineid pikriinhapet ja trotüüli. Tekid olid mattunud tünnide alla, kus sees kergesti süttiv bensool ja nitrotselluloos. Alus oli teel Prantsusmaale Bordeaux’sse.

Halifax 20. sajandi alguses.

1917. aasta Halifaxi plahvatus mõjus tähtsale sadamalinnale laastavalt, tööstuskeskus hävis peaaegu täielikult. Umbes 2000 inimest sai surma, 9000 vigastada. Tuhanded inimesed jäid talve alguseks kodutuks.

Laeva massiivne raudkere purunes teravateks kildudeks, mis lendasid sadamast mitmete kilomeetrite kaugusele. Pool tonni kaaluv ankur paiskus plahvatuse mõjul 2,5 miili kaugusele (üle 4 kilomeetri) ja lebab seal tänaseni.

SS Imo pärast katastroofi.

Halifaxi katastroof jäi järgnevateks aastakümneteks hiigelplahvatuse võrdkujuks, kuniks Hiroshima selle varjutas. Plahvatus tabas Halifaxi buumiajal, mil elanike arv kasvas. Käis Esimene sõda ja linn majutas Briti ning mereväebaase, suuri varustuskeskusi ja rindelt tagasi saadetud vigastatute haiglat.

Mont-Blanc oli õnnetuse eel olnud valmis liituma Euroopasse suunduva konvoiga. Imo oli teel New Yorki, et võtta sealt peale Belgiale mõeldud esmaabitarbed. Mõll laeval olid ohtudest möödatüürimiseks pardal kohalikud lootsid, kirjutab Washington Post.

Halifaxi raudteejaamas kukkus katus sisse ja 60 inimest sai kohe surma.

Vee peal oli aga liiklust ja Imo oli just pidanud mööda sõitma Ameerika mereväelaevast ja puksiirlaevast. Kursist kõrvalekaldumine viis Norra laeva otse Mont-Blanci teele ette. Laevad sõitsid üksteise poole ja kuigi ühel hetkel tundus, et neil õnnestub otsasõitu vältida, otsustas Imo kapten viimasel hetkel tagasikäigu kasuks. Laeva vöör tegi jõnksu ja järgnes vältimatu.

Mont-Blancil polnud esmapilgul midagi häda, kuid vaid vähesed teadsid, millist lasti see kandis. Meeskond oli loomulikult ohuga kursis ja kui purunenud bensoolitünnid põl süttisid, tormasid nad päästepaatidesse ja hakkasid meeleheitliku kiirusega sadama poole aerutama. Paari minuti pärast olid nad kohal, hüppasid välja ja hakkasid hullunult jooksma ja kõiki hoiatama, kes teele ette jäid.

Halifaxi ohvrite otsimine rusude vahelt.

Meeskonna hõiked kõlasid aga prantsuse keeles, mida toona oskasid Halifaxis vähesed. „Enamik inimesi tormas hoopis veepiirile lähle, et põlengut vaadata,” selgitas Marsters.

Mont-Blanc triivis musta suitsu välja paisates kuuenda kai suunas. Halifaxi tuletõrjujad sööstsid selle poole. Imo meeskond jälgis sündmuste arengut enda kahjustatud aluse pardalt. Sadamahoonete kõik aknad täitusid huvilisega, kes ei tahtnud hetkegi kaduma lasta.

9.05 käis kõva kärgatus. Esimene lööklaine lõi epitsentri hoone puhtaks. 1600 maja hävis hetkega, 12 000 said kahjustada. Kümned tuhanded aknaklaasid paiskusid kildudena sissepoole – otse huvilistele näkku. 36 inimest jäi täiesti pimedaks, veel 250 kaotas silma.

1917. aasta katastroofi päästetööd.

Puuküttega majad kukkusid kokku, põhjustades sadu põlenguid. Leekidest saadud haavad viisidki paljud ohvrid teise ilma. Lisaks kaevusid lennanud teravad laevatükid elanike ihusse, tappes osa neist kohe samal päeval ja põhjustades teistele haavu, mis päädisid antibiootikumide avastamise eelsel ajal järgnevate kuude jooksul uute surmadega.

Mont-Blanci kahur lendas kümne kilomeetri kaugusele. Iroonilisel kombel pääses meeskond peaaegu täies koosseisus eluga, vaid üks madrus sai lendava killuga pihta ja suri. Imo sillameeskond sai surma, ka kapten ja loots.

Plahvatuse mõjuala kaart.

Katastroofile järgnenud tundide jooksul selgus, et asjaolude kokkusattumise tõttu oli Halifax taoliseks intsidendiks erakordselt hästi valmis. Appi tulid tuhanded sõjaväelased, kaubareisijad, amehed ja teised kohalikud. Suurte vigastatute pealevooluga harjunud armeeõed tulid samuti abistama. Kirurgid tegutsesid puhkamata, oftalmoloog George Cox eldas näiteks 48 tundi väldanud pingutuse käigus 79 vigastatud silmamuna.

Esialgse uurimise järgi oli plahvatuse põhjustamises süüdi Mont Blanc, mis oleks pidanud kokkupõrkest kõigiti hoiduma. Hilis uurimise järgi lasus süü aga mõll alusel, sest meeskonnad olid teinud navigeerimisvigu.

Halifaxi näitusjast leiti viimane surnukeha kaks aastat pärast plahvatust.

Paralleelid Beiruti ja Halifaxi vahel selged

Yorki ülii hädaolukordade haldamise abiprofessori Jack Rozdilsky jaoks on paralleelid Halifaxi ja Beiruti plahvatuste vahel selged.

Üheks ühenduslüliks on elanikkonna käitumine. Beiruti plahvatusest jõudis sotsiaalmeediasse arvukalt videosid, sest inimesed hakkasid esialgset põlengut enda meelest turvalisest kaugusest filmima. Teine, palju tugevam plahvatus tabas hetkel, mil paljud olid keskendunud toimuva jäädvustamisele. „Halifaxi õnnetuse järel oli mõneks ajaks s klaassilmade defitsiit,” sõnab Rozdilsky väljaandele Star. Beiruti plahvatuse järel tehtud video näeb, et ka seal on paljud kannatanud saanud just näohaavu.

Aseprofessori sõnul näitab Halifaxi kogemus, et järgmiseks ks väljakutseks saab kodutuks jäänud inimestele peavarju leidmine. „Halifaxi puhul oli see suur probleem.” 25 000 peavarjuta jäänud inimest pidid toona kohe pärast katastroofi hakkama saama lumetormiga. Beirutis seda karta pole, kuid linnavõimud peavad 250 000 inimest ikkagi kuskile majutama.

Rozdilsky sõnul on hämmastav, kuidas ajalugu kordub. Halvasti ladustatud ohtlikud ained tiheda asustusega linna lähedal. Kaheosaline plahvatus, mille käigus saab hulk elanikkonnast viga. Järgneb peavarjuprobleem ja välisabi, sest kohalik infrastruktuur on kadunud.

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi: taganevad punaväed korraldasid Palamuse külje all jõletud tapatalgud
Kõik, mis on tänaseks päevaks jäänud alles Saare talu laudast.
FOTO: Eili Arula

1941. aasta sõjasuvel oli rindejoon 10. juuliks jõudnud juba Suur-Emajõe joonele. Sakslased aga ei kiirustanud ega üritanudki kohe Emajõge forsseerima. Selle asemel tungiti lääne poolt Võrtsjärve üle Viljandi Põltsamaani ning sealt edasi kiiluna läbi Puurmani Mustvee peale. 25. juuliks olid Saksa väed jõudnud Peipsi järveni.

Selle operatsiooni tulemusel jäid punaarmee küllaltki suured väekoondised piiramisrõngasse Põhja-maal. Suurem osa neist langes sakslaste kätte vangi, kuid osa neist püüdis iga hinna eest omade juurde välja murda. Üks selline demoraliseerunud väekoondis jättis oma läbimurde teel verise jälje Palamuse ümbrusse.

30. juuli varahommikul toodi Saksa sõjaväe komandantuuuri Palamusele teade, et Kaiavere järve poolt läbi soode läheneb punaarmee umbes 1500-meheline koondis.

Kahjuks ei reageeritud sellele teatele kohe. Palamusel ning selle kõrval paiknevas Eerikvere külas oli siis Saksa armee ainult paarikümnemeheline dessant-väesalk: just eelmisel päeval oli sealt lahkunud suurem Saksa väeosa.

Juba teel Palamusele lasksid punaarmeelased Ehavere külas maha rahulikult põllul töötanud Annuka talu peremehe Oskar Roometi. Nad tahtsid jõuda Mõisamaa küla kaudu Palamuseni, kuid 10–15 avenda olid ahelikus maantee kraavis ning lõid punaväe esimese üksuse Luua poolt tagasi.

Seejärel suundusid punaarmeelased Eerikvere külla, kus peetud lahingus Saksa väike väekoondis taganes.

Armutu tapatöö

Külla jõudnud vene sõdurid olid karjunud: «Tuli otsa hoonetele, kes pea pistab, maha!» Esimeste talude tubades lastud läbi kõik kapid, et peitu pugenud inimesed ellu ei jääks.

Tallidest väljalõhkunud hobused lasti auomaadivalangutega kohapeal maha.

Seejärel hakkasid küla keskele jõudnud punaväelased süütama ettejuhtunud hooneid, sealjuures isegi heintega täidetud küüne.

Kuiva ja kuuma ilma tõttu olid lühikese aja jooksul pea kogu küla leekides. Poolteise tunni jooksul oli ilusast ja jõukast Eerikvere külast alles jäänud vaid riismed.

Põletati maha Kruusa, Reinu, Pihlaka ja Linnase talu hooned. Tuleroaks langesid ka Saare ja Raja talud, millede nime on Oskar Luts kasutanud oma «Kevade» peategelaste Arno ja Teele kodukohana. Eerikvere küla on ta aga kujutanud Palamuse kõval oma lugude ühe põhilise tegevuskohana.

Saare talu pererahva päästis naaberküla Kilbavere talupidaja Elmar Eerikson. Näinud punaaarmeelasi mööda heinamaad Saare talu poole tuls, aitas ta naise ja põleva maja keldrist välja, kes roomasid siis mööda kartulivagusid rukkisse ja pääsesid.

Kruusa talu 27-aastane noorperenaine Herta Schasmin, üks laps süles ja kolm käekõrval, jooksid koos vanaperenaisega talu väravast välja. Kuid samas tulid ka punaväelased, kes jõudsid neile järele. Hertal löödi selja tagant keha täägiga läbi, riivates ka süles olnud lapse jalga. Kolm juuresolnud poega ehmatasid surs nähes ja heitsid lähedale maha. Poisid tõsteti jalgupidi üles. Näinud, et nad on verised ( verest) arvati, et nad on surnud ja visati maha.

Naabertalu Reinu perepoeg, 30-aastane Aleksander Varik läks lahingukeerises oma talu keldrisse varjule. Hoone põlemisel tuli ta keldrist välja ning läks põleva aida eest päästma ketis olevat koera. Ta lasti koos koeraga põleva aida ette maha. Hiljem leiti ta sealt. Juuksed olid peas kõrbenud.

Naabruses asuva Pihlaka talu perenaine, Anna-Loiisa Kivimäe oli oma kahe täisealise tütrega keldris varjul. Sealt tõid punaväelased nad välja, viisid heinamaale ja tapsid sadistlikult. Ühel tütrel lõigati suu kõrvuni lõhki ja torgati silmad välja. Teisel tütrel lõikas punaarmeelane ära rinnad. Ka vanaperenaine tapeti: tal oli kogu nägu püssipäraga lömastatud.

Mõrtsukatööd teinud punaväelased lasksid kohale jõudnud saksa sõdurid maha. Samuti lõpetasid nad hirmsates valudes karjunud tütarlapse piinad, kes poleks nagunii raskete haavade tõttu ellu jäänud.

Pihlaka talu lähedal oleva Linnase talu hooned panid punaväelased põl taluelanike nähes, kes olid keldris varjul. Et keldril oli puulagi, mis läks põl, tulid elanikud sealt välja.

Punaarmee sõdurid ähvardasid kõiki tappa, kuid talupere jäeti siiski ellu. Hooned põlesid maha. Talu vanaperemees August Saue suri aga läbielatu tõttu mõne kuu pärast. Ta oli põlvili maas palunud t peale püssiga sihtivatelt sõduritelt, et talu pere ellu jäetaks.

Eerikverest läksid punaväelased edasi Toovere küla poole, kus pandi mööda minnes põl Papi ja Küti talu hooned. Toovere külas põletati ka maha väike maja, mis kuulus Aleksander Karule, kes oli vana ja halvatud ning põles sisse.

Teel Toovere külla tulistasid punaväelased püssidest Palamuse suunas, kuid õnneks oli sakslaste vastupanu Palamuse poolt nii tugev, et alevikku nad tungida ei suutnud.

Süvalepa küla päästsid põletamisest ja veretööst paarkümmend kohalikku avenda, keda juhtis Vabadussõja-aegne Sa partisanide pataljoni veltveebel Meinhard Martinson. Olles ahelikus Künnapuu talu aias ja karjamaal lepikus, lõid nad tagasi üle lageda põllu Kruusa talu poolt peale tulnud punaväelased.

Veretööle Eerikveres tegi lõpu Jõgevalt kohale jõudnud Saksa tankiväeosa, kes ägedas lahingus venelased külast välja lõi.

Pärast Eerikvere külas toimunud lahingut käinud Palamuse ja ümberkaudsete külade elanikud kolmel päeval põldudel lebanud sõdurite surnukehi matmas. Punaväelasi olla langenud 300-400, sakslasi 21.

Kui Eerikveres pärast tapatööd surnuid maeti, leiti Saare talu lepikust kivil isuva, püssilasuga tapetud noore naise surnukeha. Käesooned olnud tal läbi lõigatud ja peos olud tal väike kirju peaga puss. Ta olevat kuulduste järgi komsomolina punaväelaste teejuhiks olnud olnud, kuid nähes, mida külas tehti, keeldunud nendega edasi kaasa minst ning otsustanud siis ise oma elu lõpetada.

Noil traagilistel päevadel viibisen Eerikverest umbes 6-7 km kaugusel Patjala külas oma sünnitalus. Lõuna paiku torkas silma Palamuse poolt paistev suur suitsusammas.

Mõni aeg hiljem sõitis külla Saksa väeüksus, mis võttis sisse lahingupositsioonid Palamuse suunas. Saksa ohvitser soovitas külaelanikel kas varjuda keldritesse või lahkuda külast, sest võis karta a põgenenud punaväelaste rünnakut. Paari äreva tunni järele tuli sakslastele meid kõiki rahustav teade ning väeosa lahkus külast.

Tulemöll Roela mõisas

Järgmisel päeval pärast Eerikvere küla veresuna, s.o 31. juuli pärastlõunal peeti nn Roela* lahing. Oma peajõududest maha jäänud miilitsa ja hävituspataljoni mehed olid võtnud seal juba eelmisel päeva õhtul Roela Suuras positsioonid sisse.

Enne lahingut oli kolm meest käinud Tubina talu juures ja uurinud sakslaste arvu Roela mõisas. On tõenäone, et need luurajad võisid olla ka hävituspataljonlastega liitunud Valga miilitsad. Nad olid küsinud ka süüa. kinnitanud, läinud mehed a tagasi.

Pärast Roela mõisas paiknevate sakslaste olid osa neist laagris Reola-Palamuse tee äärsel Verioja kaldapealsel, kuhu olid pargitud ka nende autod, mootorrattad ja moonavaru.

Kella kolme paiku pärastlõunal anti saste laagri pihata esimene kuulipildujavalang. Kuna oli ilus päikesepaisateline soe juuliilm, siis oli suur osa laagris oleva sakslas paha aimamata kas jõe ääres päevitamas või supls. Nii tuli lätlaste alustatud rünnak sakslastele täieliku ootamatusena.

On säilinud andmeid, et oli ka keegi kohalik informaator, kes hävituspataljonlasi informeeris sakslaste paiknemise ja tegevuse kohta.

Peagi jõudsid ründajad ka mõisahooneteni, kus süttis esmalt mõisa suur rehi ja seejärel ka häärber. Sinna jõudnud mehed heitsid häärberi akendesse käsigranaate. Põl pandi ka häärberi seina äärde laotaud autokummide virn.

Pealtnägija hilis kirjelduse järgi oli see kõik üks suur tulemöll ja õudne vaatepilt. Pole tänini teada, kui palju hukkus lahingus sakslasi, kuid hävitati üle 40 sakslaste mootorratta ja auto.

Mõisast võtsid ründajad kaasa toidumoona ja liikusid edasi mõõda Verioja sood, et pääseda jälitamisest ja jõuda oma peajõududele järele. Kokku kestis Roela lahing vaevalt tund aega. Lahingu tulemusena langes Reola härrastja tuleroaks, ainult hoone alumine ots jäi tulest puutumata.

Tänaseks on kunagisest toredast mõisahoonest järel ainult põhjapoolne torn ja seegi taastatud kujul.

* 1939. aastal valdade reformi käigus nimetati Roela vald ümber Voore vallaks. Kohanimetusena on rahva seas aga veel praegugi enamkasutatavana ajalooline nimetus Roela.

r : Arvi Liiva

Allikas

Ajalugu
75 aastat tagasi valitses Eestis samasugune teadmatus nagu täna, aga siis oli inimestel kuhugi põgeneda

Möödunud aastal täitus kolmveerand sajandit ajast, kui kümned tuhanded inimesed Teise maailmasõja ja täiesti teadmatu tuleviku eest üle mere Rootsi ja Saksamaale põgenesid.

Umbes selline oli st põgeneja kohvri sisu. Foto Meremuuseumi näituselt “1944 – Suur põgenemine” Foto: Priit Simson

Selle sündmuse kohta on Meremuuseumis (alates eriolukorra lõpust taas) avatud näitus “1944 – suur põgenemine”. Muuseumi teadusjuht ja Uppsala ülii teadur Hele Kiimann on oma töös ja Rootsi ajaloolistele seostele palju pööranud.

Praegusel olukorral on sellega, mis 75 aastat tagasi s valitses, teatavaid sarnasusi, ainult vahe on selles, et praegu pole kuhugi põgeneda. Kuidas asjaolud 1944. aastal, mil mitukümmend tuhat inimest rannikult Rootsi poole teele asus, kujunes?


Tõepoolest, kuigi praegu tuleb pigem kodus püsida, võib sarnasusi leida küll. Eelkõige sarnaneb tol ajal läbi elatu meie kogemusega selles mõttes, et nagu praegu, pidid ka siis inimesed saama hakkama ohtliku olukorraga ja neil polnud aimugi sellest, mida tulevik toob.

Peamiseks põhjuseks, miks inimesed otsustasid 1944. aastal st lahkuda, oli kogemus Nõukogude okupatsioonivõimu inimeste julmast kohtlemisest 1940. ja 1941. aastal.

Esimesteks põgenikeks võib lugeda sakslasi, kes 1939. aastal ja ka pärast seda Saksamaa vallutatud Poola aladele ja Saksamaale ümber asustati. Rootsi hakkasid inimesed põgen juba 1940. aastal, kui näiteks Pakri saarelt lahkus üle saja inimese. Selle taga oli Nõukogude Liidu sõjaväe toomine sse, mil baaside rajamisel Pakri saartele, Osmussaarele ja Naissaarele aeti esimesel nõukogude aastal kodudest välja pea pooltuhat sealset elanikku, kelleks olid s põliselt elanud rannarootslased.Inimesi lahkus paatidel Rootsi kogu Teise maailmasõja jooksul. Üle-line lahkumine sai valdavalt alguse 1944. aasta suvel-sügisel, mil selgus, et Punaarmee okupeerib ja iseseisvuse taastamiseks üritatud Teine Vabadussõda on läbi kukkunud.

Vabariigi mereväe lipp viidi põgenemisel samuti paadiga kaasa. Praegu on see väljas meremuuseumi näitusel, mis tollal sündinust räägib.
Foto: Priit Simson

Suvekuudel oli alanud ka rannarootslaste Rootsi riigi poolt läbi viidud, kuid siinsete Saksa okupatsioonivõimude loal toimunud organiseeritud evakueerimine, millega ühes lahkus umbes pool rootslas. Selle abil pääses vabasse maailma ka tuhandeid eestlasi. Ülejäänud ära läinud eestirootslased põgenesid omal initsiatiivil. Raske on hinnata kui palju rannarootslasi jäi, kuna osad rootsi keelt kõnelevad isikud ei olnud registreeritud eestirootslastena, siiski arvatakse see olevat natuke üle kümne protsendi põgenenute arvust, kes tänaseks on üldiselt eestistunud.

Rootsi jõudis teadaolevalt 27 000–29 000 eestlast. See on umbes sama palju, kui Rakveres ja Kuressaares tänapäeval inimesi kokku. Umbes 7000 neist liikus mõned aastad hiljem edasi teistesse riikidesse nagu USA, Kanada ja Austraalia.

Kuidas põgenemine st inimeste jaoks välja nägi? s sisalt pärit pagulastel oli tegelikult juba mere äärde jõudmine väga ohtlik ettevõtmine.


Massilislt algas lahkumine st 1943. aasta lõpust ning saavutas kulminatsiooni 1944. aasta suvel-sügisel. Palju oli neid, kes soovisid põgeneda, kuid sisalt ranniku poole liikujad kodumaalt tihti min ei saanud – sõjarinne tuli neist lihtsalt üle ja edasipääsemine ei olnud enam võimalik.

Leidus ka neid, kes küll jõudsid mereni, kuid jäid hätta põgenemiseks paadi või laeva leidmisel või siis olid kohad lihtsalt täis. Ei ole teada kui palju aluseid merel kinni püüti või kadus aga hinnanguliselt arvestatakse teekonnal kadunuks jäänute hulgaks 6–9% põgenike koguarvust.

Ohtliku teekonna läbimine ning merel üle elatu jättis sügava jälje ja mõju paljude inimeste ellu.

Nii võib näiteks tuua Saaral sündinud, Rootsi põgenenud kunstnik Erik Haamri, kes oma töödes on inimese ja looduse ning inimese ja ühiskonna vahelisi suhteid käsitelnud. Lugu räägib ka sellest, et kui ta paadiga jõudis Rootsi rannikule, oli nahk t sõrmedel aerutamise käigus pea luuni maha kulunud. Läks paar aastat aega, enne kui ta sai uuesti pintsli kätte võtta. st sõja tõttu pagulasena lahkumise tet on ta käsitlenud ka oma töödes „Põgenemine“ , “kond vees”, „Evakueeritavad“.

Samuti võib teismelisena Rohukülast Rootsi põgenenud kunstnik Enno Halleki töödes näha paadipõgenemise motiive nagu päästeveste ja aere. T kuulsaimajalugu tõlgendav teos, 1975. aastal maalitud aerudest installatsioon “Minu aerud st ja mälestused”, asub Stockholmi Moderna Museet´s, mis on Põhjamaade tähtsaim moodsa kunsti muuseum. (vt selle kohta lisalugu.)

Rootsi polnud ainus sihtkoht, ka Saksamaale põgenes eluohtliku olukorra eest st väga palju inimesi. Millised need vahekorrad olid?

Rootsi otsiti väikestel paatidel ja purjekatel põgenemisteed eelkõige Lääne-st ja saartelt. See oli kõige lähem sihtpunkt ja sõjas neutraalne riik. Põhjarannikult põgeneti samamoodi, aga peamiselt Soome. Sealt liikus enamik inimesi siiski kiirelt edasi sõjas neutraalseks jäänud Rootsi, kartes, et Nõukogude Liit saab Soomet survestada inimesi tagasi saatma.

Meeleheitel inimesed lahkuvad eluohtlikus olukorras suure teadmatuse tõttu st. Foto on tehtud 20. septembri paiku 1944. aastal.
Foto: Meremuuseum

Selles aitas neid Stockholmis 1944. aasta märtsis kolmekümne lase asutatud Komitee. Ja nagu ajalugu näitas, oli kartustel Soome jääda ka alust.

Saksamaale läks Rootsiga võrreldes tegelikult veel rohkem pagulasi, 42 000 -45 000 inimest. Sinna jõudsid tsiviilisikud koos evakueeritavate sõjaväelastega, osa pagulasi lahkus ka rannaäärseid teid pidi või rongiga läbi ja Leedu. Sealjuures need Saksamaale põgenenud eestlased, kes jäid Nõukogude Liidu mõjupiirkoda, langesid enamjuhul e ohvriks. Kes lääneliitlaste mõju all olevatee territooriumitele sattusid, need üldiselt pääsesid.

Kui vastata küsimusele, miks Saksamaale põgenes eestlasi arvuliselt enam kui lähl olevatele Soome ja Rootsi kallastele, siis eelkõige oli see seotud suurte sõjalaevadega, mis Saksamaale siirdusid. See toimus 1944. aastaseptembri keskpaigas, mil Hitler andis seoses nõukogude sõjaväe kiire edasitungimisega käsu alustada Saksa vägede väljaviimist st. On välja toodud ka trendi, et Saksamaale jõudis rohkem inimesi just Mandri-st.

Mis st põgenenud inimes pärast Rootsis sai?


Rootsi siirdunud rannarootslased asusid elama põhiliselt Stockholmi või Mälareni ümbrusesse. Aga üldiselt ei lubatud pärast põgenikelaagrist vabanemist 1945.-46. aastal pagulastel, sealhulgas st pärit pagulastel Stockholmi ega Götheborgi elama asuda. See olukord muutus alles 1960. aastatel, mil paljud põgenikest said Rootsi kodakondsuse.

Elu Rootsis tõi paljude tollaste pagulaste jaoks kaasa ühiskonnaredelil langemise. Kuigi vaid 40 protsenti saabunud eestlas olid töölistaustaga, saadeti pea kõik Baltimaadest pärit pagulased tööle kas raudteele või tehastesse. Osa inimesi hakkas tööle põllumajanduses, aga liikusid siis samuti tööstustesse. 1960. aastal töötas eesti pagulas kaks kolmandikku töölistena ja vaatamata selgelt jälgitavale tõusule ühiskonnas, jäi ka 1980. aastatel eesti päritolu inimeste hõivatus tööstussektoris kõrgks kui Rootsis keskmiselt.

Õnnelikuks erandiks olid arhiividesse tööle pääsenud. Selle näol oli tegemist 1930. aastatel käima lükatud programmiga, mille eesmärgiks oli töötutele kõrgharidusega inimestele ameti pakkumine. Aastal 1945 võimaldas see tööd leida 2000 nii Baltimaadest kui mujalt sõjapõgenike hulgast saabunud literaadil.

Välismaalase pass pole ainuomane vaid osale elanikest: pärast põgenemist said sellise dokumendi endale ka kümned tuhanded st Rootsi lahkunud pagualsed.
Foto: Annika Karlsson

Eestlased polnud sealjuures ainsad pagulased, kes Rootsist sõja ajal pelgupaika otsisid. Rootsi oli paljudele Põhja- ja Loode-Euroopa põgenikele kui vabaduse oaas. 1943. aastal saabus ligi 12?000 inimest, sealhulgas ka peamiselt Taani juudid, kuid ka näiteks rannarootslased.

Järgmine, 1944. aasta, mil Nõukogude liidu sse jõudis, oli eriti Rootsi valitsus põgenike saabumiseks valmistunud. Lõppkokkuvõttes asutati 271 põgenikelaagrit, kuid esialgu niivõrd suurt pagulaste tulva siiski ennustada ei osatud – 1944. aasta hilissuvel ja sügisel rekordpäeval randus Rootsis üle 700 pagulase.

Ühe paadi pardal pardal oli umbes 10-15 inimest. Leiab ka ekstreemseid juhtumeid: näiteks Läänalt, Riguldilt põgenenud inimesed meenutavad kalapaadiga üleminekut, kus pardal oli 20-40 inimest.

Lisaks saabus vähl määral, natuke üle 10 000 inimese st. Leedust lahkuti eelkõige Saksamaale.

Rootsi ühiskonna jaoks oli selline põgenikelaine ootamatu, sest alles 20. sajandi alguses oli Rootsi olnud maa, kust välja rännati, peamiselt USA-sse.

Kes inimesi üle mere Rootsi viisid, kes olid paatide ja purjekate omanikud ja juhid?

Tegemist oli eelkõige üksikisikute või kohaliku kogukonna initsiatiiviga ning samuti varieerus põgenemise organiseerimine geograafiliselt. Arvestada tuleb ka seda, et rannikul ja saartel elavatel inimestel olid paadid ols ja nad omasid teadmisi meresõidust.

Osa paatidest jätsid põgenikud llihtsalt maha ja seal on need püsinud 75 aastat, 1944. aastast saadik.
Foto: Annika Karlsson

Tihti tuli kalapaadid küll ehituslikult ümber kohandada, näiteks võimalusel mootoriga varustada. Ei ole teada, et oleks olnud ühtset süsteemi paadile pääsemise tasu osas. Küll aga on teada, et tekkisid paadiomanikest ülevedajad, kes võtsid ohtliku ja riskantse teekonna ette rohkem kui üks kord. Võib oletada, et kuna kõik võitlesid ellujäämise eest, tekkis tasustamise ning informatsiooni liikumise osas kahepoolseid kokkuleppeid. Rootsile ja lääneliitlastele luureinfo jagamise eest said need inimesed nii rahalist abi kui varustust, et Rootsi jõuaksid st võtmeisikud, kes võiksid eksiilis poliitilist tegevust jätkata.

Põgenemiseks kasutati erinevaid kalapüügi- ja rannasõidualuseid, mootor- ja purjelaevu aga ka lausa paar tuhat inimest mahutavaid sõjalaevu. Kalapaatides 10-15 inimest, mootor-purjelaevades paarsada kuni 500 inimest.

Laevatasumaksuametis registreeritud 740 alusest, mis tol ajal Rootsi jõudsid, määratleti 705 kui põgenike paadid, mis tuli Nõukogude Liidule välja anda. Enamus paadiomanikest said hüvitustasu. Teadaolevalt veidi üle 60 laeva-paadi on nimekirjas vrakkidena, mis leiti triivivana või mahajäetuna. Osa neist on Rootsis siiani rannaaladel alles.

Rootsis tegutses ka eestlaste abistamisorganisatsioon, kes 1944. aastal kiireloomulise pagulaste Rootsi toomise aktsiooni läbi viis. Abiorganisatsioon taotles Rootsis nii utelt kui pankadelt rahalist toetust. Toetust avaldasid üldiselt paljud Rootsi organisatsioonid ja ühiskonnas juhtpositsioonil olnud isikud. Rootsi riik aitas samuti varustusega.sse tehti 40 reisi ja toodi ära 1400 inimest. Reisid algasid Gotlandi saarelt Sli. Meeskonnad koosnesid nii eesti meremees kui kaluri, nad tundsid randu ega peljanud riske. Neli paati tagasi ei pöördunud, kaks sõitis tugeva tormi ja saksa sõjaväe tulistamise tõttu Rootsi tagasi ilma st inimesi peale võtmata.

Rannaäärsete piirkondade inimestel olid ols nii paadid kui ka meresõiduks vajalik muu varustus, samuti teadmised.
Foto: Annika Karlsson

Mis rolli üldse tolleaegne pagulastelaine Baltimaadest praeguses Rootsi ühiskonnas mängib, kui palju seda mäletatakse?


Mäletatakse väga hästi ning ka kui ühte positiivset näidet integreerumisest Rootsi ühiskonda. Teadlikkus suurpõgenemisest ja sellega kaasnenud pagulusprotsessidest lasub suuresti Rootsi saabunud kogukondade enda aktiivsel panusel ning osaliselt ka uurimustöödel.

Olen lisaks tööle Meremuuseumis teadur ka Uppsala üliisja korraldan seal muuhulgas eestirootslaste kohta seminari. Kui seal osalejate tausta uurida, jääb silma, et järjest enam lisandub ajaloo- ja kultuuri huvilisi väljaspool kohalikku paadipõgenike kogukonda.Varaslt teati ning mäletati suurpõgenemist Baltikumist vaikimisi, lailt sellest ei räägitud. Nüüd kui on muutunud võrdsks partneriks, on ka mereajalooliselt huvi tollaste sündmuste vastu kasvanud. Stockholmi mereajaloomuuseumis on töös uurimis- ja dokumenteerimisprojekt, mis püüab välja selgitada, milliseid teadmisi annavad esemed ja säilmed, sealhulgas põgenike paadid 1944. aasta suurpõgenemise kohta ning milline on selle kultuuripärandi roll tänapäeval. See on näide selle ajaloo sündmuse tähtsusest ning nähtavaks tegemisest Rootsi merenduse ajaloos.

75 aasta eest maha jäetud paadid ja purjekad on olnud väga vastupidavad. Rootsis on asutud põgenemist, sealhulgas maastikus leiduvaid vrakke uurima ja uurimistööga loodetakse jõuda ka rannikule.
Foto: Annika Karlsson

Milles täpslt see projekt seisneb?


Peamiselt keskendutakse põgenike paatide inventeerimisele, mida võib Rootsi idarannikul veel leida. Sealhulgas pakub neile huvi rannarootsi ja eesti paadiehituskultuur, aga ka kultuuriloolised märgid, mis kannavad endaga põgenemisest erinevaid lugusid, mälestusi ja traditsioone.

Mida saavad näiteks paadid põgenemise kohta öelda? Millised jäljed on nad kohalikust kogukonnast jätnud? Ja kuidas on inimesed oma ajaloolise pagasiga hakkama saanud? Need on vaid mõned küsimused, millele sõja eest põgenemiseks kasutatud paatide uurimise käigus vastust otsitakse. Projekti põhieesmärk on tõsta esile suuresti tundmatut ja seni uurimata kultuuripärandit, kuna riiklikul tasandil on Rootsis nii põgenemisega seotud esemete kogud kui teadmised killustatud.

Projekti juhil Anna Arnbergil Rootsi mereajaloo muuseumist oli plaan tänavu suvel viia rannikul läbi merearheoloogilised välitööd, mille käigus küsitletakse kohalikke inimesi nii rannikualadel kui saartel. Samuti kavatseti projektiga seoses koostada leidudest fotoalbum.Aga kuna kujunenud on ootamatu olukord nii s kui Rootsis, siis suvised välitööd on lükkunud järgmisesse aastasse. Loodame, et siis asi ikkagi toimub.

Meremuuseumi teadusjuht Hele Kiimann töötab ka Uppsala üliis. T üheks peamiseks uurimisalaks on rootslased.
Foto: Priit Simson

Autor :

Indrek Tark indrek.tark@epl.ee

Allikas

Ajalugu
Tänapäevane prügivedu: prügikast on alles 19. sajandi leiutis
Prügikonteiner aitab lahendada igasugused prügi min transportimise mured.Shutterstock

Võib eksimatult öelda, et prügi on sama vana kui inimene ja absoluutselt iga inimese tegevus toob kaasa rohkl või vähl määral jäätmeid. Kui prügi tekkimist ei saa me lõpuni takistada, siis kindlasti saame prügiprobleemi lahendamist suunata. Praegune prügisorteerimine ja prügivedu on üsna uus lahendus, isegi prügikast tuli meie ellu alles 19. sajandil.

Kui aga ajaloos tagasi minna, siis antiikaja prügi oli selgelt erinev meie praegus jäätme. Vanade linnade arheoloogilised kaevamised on toonud välja ka toonast prügi, mis koosnes peamiselt tuhast, loomakontidest ja toidujääkidest. Esimeste tsivilisatsioonide inimesed kasutasid enamasti kõik viimseni ära, parandasid oma katkiläinud esemeid, riideid ja tööriistu ning sid oma toidujäänustega kodu- ja kariloomi. Seetõttu on ka toonase prügi hulgast leitud vähe potikilde ja näiteks katkisi tööriistu. Samuti ei tekkinud toona peaaegu üldse ehitusprahti.

Kuid kuna prügi ikkagi tekkis, hakati suurte linnade ja asumite kõrvale kaevama suuri auke, kuhu oma prügi viia, samuti põletati suur osa linnade ja majapidamiste igapäevas jäätme. Mõnes linnas aga levis ka mugavus, kus prügi visati lihtsalt aknast välja tänavale, mille tõttu loodigi näiteks Rooma riigi eri aladel 200 aastat enne Kristust töökollekiiv linnatänavatelt prügi ära vedamiseks. Kahest mehest koosnev meeskond korjas prügi kokku ja viis selle linna äärde suurde auku. Oli sündinud esimene sibi ehk prügivedaja.

Keskaegne prügi toob surma ja haiguseid

Keskajal sai normaalsuseks, et solk ja prügi, mis majapidamises tekkis, visati akna või ukse kaudu lihtsalt tänavale – oli prügi siis vedel või tahke, kõik lendas uulitsale. See aga tekitas uskumatut haisu, lasi sigida rottedel ja muudel kahjuritel ning lõpuks tõi linnadesse ka enamiku haiguseid, sealhulgas musta katku. Kuid juba 1350. aasta kanti mõisteti linnades tekkinud prügiprobleemi sügavust ja nii võeti näiteks Inglismaal vastu , mis keelas prügi tänavale visata. Kuna el polnud karistusmeedet, jätkati paljuski vanade kommetega, ent siiski hakati oma prügi tänavale loopimise asemel rohkem põletama.

Kuningas Edward III aga võttis 1354. aastal vastu e, millega pandi tööle nii-öelda rehamehed või rehitsejad (ingl k rakers), kelle ülesandeks oli linnatänavatelt prügi kokku riisuda ja sealt min toimetada. Enamasti viis aga toona hobustega veetava prügikäru tee otse Thamesi jõe veerele, kus kogu linnast kogutud jäätmekuhil lihtsalt jõkke visati. 1407. aastal võeti vastu , mis lubas prügi tänavale tuua aga alles siis, kui „rehitsejad” ise kohal olid.

Industriaalühiskond elas räpakalt

Tööstuste arenemise, populatsiooni kogunemisega linnadesse ja olmekraami tootmise hüppelise kasvuga juhtus samal ajal kaks asja: prügi hulk suurenes meeletult ja see prügi koondus väiksle alale. Täpslt linnadesse. Aina enam hakati tõmbama ka asjaolule, et prügiprobleemil on mõju inimeste tervisele.

Juba 1757. aastal pani teadlane ja riigimees Ben Franklin Philadelphias käima riigi esimese tänavakoristusteenuse. Samal ajal aga viskasid inimesed oma prügi linnas ikka tänavale. Võttis sada aastat, et inimestele saaks selgeks linnas vedeleva prügi ja haiguste leviku seos: 1842. aastal leidis uuringuraport, et Inglismaa linnade prügiolukord on peamine põhjus, miks linnas levivad vähem või rohkem surmavad haigused. 1864. aastal aga leidis kinnitust, et Memphises laialt levinud kollapalaviku oli põhjustanud linna äärmiselt ebasanitaarne olukord. Nii hakati prügi vedama linnadest välja ja seda seal põletama, maha matma ja nii edasi.

Kuna prügi oli palju, siis hakati esialgu Inglismaal, kuid hiljem ka -s ehitama prügipõletusjaamu, mis tootsid prügipõletusel aurumootoritega elektrit. Samal ajal ja kuni 1907. aastani oli aga näiteks -s ikka veel lubatud visata prügi kõige lähsse inimasustuseta kohta: ookeani, jõkke, rabasse ja nii edasi. Kui suured linnad seisid aina süveneva mure ees, siis külades ja valdades loodi prügi vastu võitlemiseks väikesed sigalad: oli selge, et ühe tonni toiduprügi hävitamiseks päevas on vaja 75 siga.

Prügis nähti probleemi nii tervisele kui ka keskkonnale, prügi haisutas linnu ja rikkus saapaid, kuid prügikaste ega prügiautosid polnud veel kuskil. Miks?

Esimene prügikast võeti kasutusele Inglismaal

Aastat 1875 saab pidada prügikasti sünniaastaks. Kuna Inglismaa oli samal aastal läinud kogu täiega üle uuele prügikoristussüsteemile, kus majapidamiste prügile tuldi raha eest järele, hakkasid tekkima majadesse kas individuaalsed või naabruskondadesse ühised metallist urnid, mis olid esialgu mõeldud vaid ahjudest toodud tuha hoiustamiseks. Urne tühjendati nädalas korra ja maksta tuli ka siis, kui urn oli tühi. Aina enam hakkasid need prügikastid sigin ka inimeste kodudesse.

1897 on teine äärmiselt oluline aasta, sest just siis sündis esimene prügiauto. Thornycroft Steam Wagon and Carriage Company toodetud autol oli puidust juhikabiin ja kallutatav kast. Hobukaarik oli ka prügimajanduses omale altetiivi saanud.

1930ndatel hakati tootma plastist prügikaste. 1950. aastal loodi aga esimene prügikott, millega prügikaste kaitsta. Algselt meditsiinis kasutamiseks mõeldud kotid on tänapäeval meie elus asendamatud. Aasta enne inimese Kuule astumist hakkas -s levima ka hullus nimega prügi sorteerimine ja taaskasutus, samal ajal kui koduse prügi põletamine oma aias sai ega lõpu alles 1970ndate keskel.

Tahaks kogu südamest tänada asjaolu, et elame praegusel ajal ja seda kasvõi ainult prügi ajaloo seisukohast lähtuvalt. Meie tänavad on puhtad, prügikoristus on vahel isegi liiga hästi korraldatud ja tänapäevased prügikastid nii kodudes kui ka tänavatel hoiavad kinni nii haisu kui ka vedelikud.

Allikas

Ajalugu
Jaak Valge: Tartu rahu on parim leping ka sada aastat hiljem

Eesti võttis kõnelustelt maksimumi. Ent üksi rahu sõlmides jäime ohtlikult üksi ka edaspidi.

Parim leping
Meenutame, et Tartu rahulepingu sõlmimist on kommunistid nimetanud ka leninliku rahupoliitika triumfiks.

Vabadussõjas ei olnud Eesti sõjasiht Vena vallutamine. Ent Nõukogude Vena sõjasiht oli Eesti vallutamine. Meie eesmärk oli iseseisvuse saavutamine. Nõukogude Vena eesmärk oli Eesti iseseisvuse hävitamine. Meie saavutasime oma sõjasihi, kommunistid mitte. Seega Tartu rahuleping fikseeris meie iseseisvussõja võidu.

Võit sündis Eesti rahvaväele ja meie poliitilistele juhtidele, kes realiseerisid julgelt rahva tahte, aga seda meile erakordselt soodsas rahvusvahelises kontekstis. I sõjas olid vastamisi Vena ja Saksamaa ning sõja võitjale pidi edaspidi loogiliselt jääma ka Eesti ala. Nii oli Eesti iseseisvuseks vajalik, et sõja kaotaksid mõld – nii Vena kui ka Saksamaa. Tunnistagem, et see pole sõja- ja poliitilises ajaloos just väga sagedane juhtum, aga just nii seekord sündis.

Tuletan meelde, et meie naaberriigi president pidas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Kuid pärast seda „katastroofi” oli Vena ikka tugevam kui 1920. aastal. Kuidas siis nimetada olukorda, kus Vena 1920. aastal oli? i silmade läbi siis võib-olla apokalüpsiseks, lõpuks.

Leninliku rahupoliitika triumf?


Meenutame, et Tartu rahulepingu sõlmimist on kommunistid nimetanud ka leninliku rahupoliitika triumfiks. Muidugi oli Nõukogude kommunistidele omane kõigi oma sammude praaliv kiitmine, aga sel juhul tuleb tõesti tunnistada, et kommunistlikule Venale polnud rahuleping küll elu küsimus nagu Eestile, aga neis tingimustes samuti hädavajalik. Nii poliitiliselt kui ka majanduslikult.

1920. aasta Vena oli rusudes ja näljas. Läbirääkimiste delegatsiooni sõjaline ekspert kindral Fjodor Kostjajev oli Tartusse tulles Ants Piibu sõnu kasutades „hoopis väljakuivanud”, aga paranes Eestis paari nädalaga. Kui rahu alla kirjutati, palus Nõukogude delegatsiooni juht Adolf Joffe luba kõigile üheksale Nõukogude rahvakomissarile Eestist 1000 rubla eest šokolaadi osta. Ning kui hiljem avaldasid jõe taguste territooriumide venelastest elanikud Joffele protesti, et nende elukoht Eestile jäi, siis vastas Joffe: „Vene revolutsioon andis kõigile vabaduse. Teile andis ta vastuhakkamise õiguse. Olete seda tarvitanud? Isegi ülejooksikuid pole teie poolt meile olnud!” Niisiis need venelased eelistasid olla Eesti, mitte Vena kodanikud.

Nendes väga heades läbirääkimiste tingimustes said rahuläbirääkimiste ekspert Aleksander Oinas ja rahudelegatsiooni liige Ants Piip 13. jaanuaril 1920 tõstatada näiteks Kamtšatka Eestile andmise küsimuse. Õigemini kompensatsiooni maksmise Kamtšatka eest, lähtudes sellest, et impeeriumi varasid peaks jaotama proportsionaalselt ning Siber ja lõunaterritooriumid on Vena kolooniad. Muidugi polnud see nõue tõsine, vaid vastus Vena vastuvõtmatutele soovidele. Aga siiski – ma ei kujuta ette, et mingit säärast nõudmist nagu ka taotlust proportsionaalsele osale impeeriumi kullafondist oleks Venale olnud mõtet esitada 1990. aastate algul, iseseisvuse taastamise käigus. Pole me okupatsioonikahjude nõuetki suutnud esitada.

Võimalikud alternatiivid


Tänapäeval Tartu rahulepingule jumalikest kõrgustest alla vaadates võib küsida, kas sellisel kujul sõlmituna oli Tartu rahuleping meile ikka parim. Jah, arvan küll, et oli – kuid ühel tingimusel, kui mitte käsitleda alternatiive Eesti-Vene eraldirahu sõlmimisele. Nimelt võinuks Eesti vabariigi areng kujuneda hiljem teistsuguseks, kui rahu Nõukogude Venaga ei oleks sõlmitud mitte 2. veebruaril 1920 Tartus, vaid näiteks juulikuus Riias koos ja Leeduga või veel hiljem koos , Leedu, Soome ja Poolaga.

Mõelgem või eelnimetatud „leninliku rahupoliitika triumfile”. Ehk polegi see hinnang vale, eriti kui mõtestame leninlikku rahupoliitikat kui paindlikku taktikat nende lõhestamiseks, kes seisavad Vene mõjusfääri järk-järgulise laiendamise teel.

Ka Eesti läbirääkimiste delegatsioonis oli kaks teravalt konkureerivat poliitilist voolu. Üks, eesotsas Ants Piibuga, oli skeptiline Balti liidu teostumise vastu ja pidas vajalikuks võimalikult kiiret rahulepingu sõlmimist. Teine, eesotsas Jaan Poskaga, pidas algusest peale Balti riikide liidu loomist rahulepingu sõlmimisest tähtsamaks. Veel 10. novembril 1919 oli Poska kindel, et eraldirahu Venaga ei tuleks sõlmida: „Ei või. Pidage meeles, et siht mitte rahu, vaid Balti liit.”

Muidugi ei osanud meie poliitikud toona ette kujutada, kui ohtlikuks võib Vena edaspidi muutuda. Nüüd teame, et Eesti vabariigi välispoliitika ei leidnudki võtit idast lähtuva katastroofi vältimiseks.

Ainus võti, nagu tagantjärele järeldada võime, oligi tugev monoliitne sõjalis-poliitiline Balti liit, mille moodustamist Nõukogude Vena nii Tartu rahu sõlmimise kui ka hiliste käikudega edukalt torpedeeris. Mitte nõrk Balti liit, nagu kujunes.

Ainus liitlane olnuks Natsi-Saksamaa


Kas me oleme nüüd targd? Ma ei tea. Praeguse Eesti poliitikud on meie lojaalsust NATO-le ja -le põhjendanud ka ajaloolise kogemusega – et meil ei olnud 1939. aastal tugevaid liitlasi.

See on omaaegsete riigijuhtide vastu ülekohtune, sest tegelikult ei olnud tugevaid liitlasi, kellega ühiseid vaenlasi jagada, lihtsalt kusagilt võtta, välja arvatud Natsi-Saksamaa. Ent selleks ei olnud valmis. Polnud valmis eelkõige ajaloolistel põhjustel, mitte natsirežiimi pärast, mille olemust ei osatud 1930. aastatel veel mõista. Kui võimalikke ajalooalternatiive kaaluda, siis oleks see alternatiiv – st tihe liitlus Saksamaaga – tegelikult tulevikku silmas pidades olnud võib-olla veel halvem kui iseseisvuse kaotamine.

Tänapäeval on meie Balti saatusekaaslaste koostöö kahe sõja vahelisest ajast veelgi nõrgem. Plaan B puudub. Nn Kolme Mere Algatus on lapsekingades ega sea vählt avalikult eesmärgiks sõjalist koostööd.

Tartu rahuleping ise oli selgelt Eestile soodsam kui hiljem sõlmitud lepingud Leedule ja le. Muide, Adolf Abramovitš Joffe arvas 13. detsembril 1919, et loomulikult saab Eesti ja Vena vahel sõlmitama tulevikus tollileping, st Joffe arvas, et Eesti tuleb niikuinii majanduslikul teel Vene rüppe tagasi. Vene pool hindas lepingujärgset seega ebaadekvaatslt kui Eesti.

Kõige olulisem Tartu rahulepingu tulemus oli siiski Vena tingimusteta tunnustus Eesti iseseisvusele. 20 iseseisvat aastat lubas Eesti ühiskonnal vastu pidada 50 sõlteaastat. Meie poolt oleks rumalus ühe või teise hetkekasu nimel lasta Tartu rahulepingu kehtivus küsimärgi alla seada.

VENE KULLA HUKUTAV SÄRA

Eesti ettekujutuses pidi meist nimelt saama Euroopa ja Vena vahendaja, see õhkus vastu ka lepingust. See roll ei jäänud Eestil tõesti mängimata, ent ei põhinenud rahulepingus kirjapandule, vaid selle kujundas välispoliitiline konstellatsioon ja asjaolu, et Eesti oli sõlminud rahulepingu esimesena.

Kõige olulisem selle rolli tulemus oli, et Vene ja Venale viidud Rumeenia kulla müüsid kommunistid Eesti kaudu maha. Tõenäoliselt on tegemist ajaloo kõige ulatuslikuma füüsilise kulla „puhtaks pesemisega”. Seejuures on väga huvitav, et selles „puhtaks pesemise” ketis olid olulisteks lülideks muidugi , aga taas Skandinaavia pangad. Erinevalt nüüdisajast oli siis põhitegijaks Enskilda Banken, praegune SEB.

Teenisime meiegi

Osa kullavihmast jäi ka Eestisse, Eesti riigikassale, Eesti Pangale ja Eesti ärimeestele. Kuid 1923. aasta lõpuks oli see kulutatud. Vähe sellest, kulutatud oli üle poole Tartu rahulepinguga saadud 15 miljonist kuldrublast ja puhkenud majanduskriisi tõttu rivist välja läinud Eesti marga hoidmine ähvardas kulutada ka ülejäänu. Paradoksaalselt oli Eesti kullatagavarade laastamise üks põhjus just kullavahenduselt teenimine.

Aastatel 1920–1922 toimunud Vene kullasadu ja kaubanälg Venal tekitasid ülioptimistliku hoiaku Vene turu vastu, mis Eesti jaoks pidi alles avan. Eesti Pank finantseeris eelistatult idaturule orienteerunud ettevõtteid.

Finantspoliitika ei kainenenud ka 1923. aastal, siis, kui kullavool otsas oli ja Vene turg avanemise asemel hoopis kinni klõpsatas. Nüüd vajasid Vene turule orienteeritud ettevõtted ellujäämiseks krediiti. Nende omanikud olid mõjukad majandus- ja poliitikategelased ning Eesti Pank jagaski lahkelt laene edasi.

Tulemuseks oligi Eesti Panga tühjaks laenamine ja edasi margakursi rivist väljaminek. Kontroll Eesti finantside üle taastati üle noatera. Vastasel korral järgnenuks mitte ainult hüperinflatsioon, vaid ka reaalne oht iseseisvusele.

Unustatud õppetund

1990. aastate algul oli meil jälle mõjukaid äri- ja poliitilisi ringkondi, kes vaimustunult Eestist kui Euroopa-Vena sillast rääkisid ja riigi majanduspoliitikat sellesse suunda kallutada üritasid. Mul on öelda, kas seda, et nii ei juhtunud, mõjutasid Tartu rahulepingu järgsed negatiivsed kogemused. Ka mina rääkisin neist, niipalju kui jaksasin. Aga ma ei ülehindaks ei ajaloo ega ka iseenda kui ajaloo vahendaja mõju. Igatahes orienteerus Eesti üheselt läände, aga peamiselt siiski toonaste poliitiliste tingimuste tõttu.

Allikas

Veel ajaloo teemal