Rubriik: Ajalugu

Ajalugu
Tuumavarjend Ligatnes — üks salajasim objekt Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole

„Isikut tõendamata punkrisse ei lasta,” selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist on ju ühe salajas objektiga terves s, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vählt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi.

Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külma sõja jäänukisse ekskursioone korraldada.

Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse.

„Küll te selle pärast tagasi saate,” lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri sügavusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtfiguuride salajane tuumavarjend.

Pisut kummalisele välimusele vaatamata on punkri giidid suurepärased. Foto: Asso Puidet

Parteiladviku pelgupaik

Punkrit Nõukogude parteiladviku ks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal.

Ligatne kanti ei valitud varjendi asukohaks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgte pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem.

Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngastesse, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, oli kahe tuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile lagendikule või a sisse. Konspiratsiooni mõttes ehitati punkri peale veel luksuslik sanatoorium kommunistliku partei võtmetegelastele, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritele meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud punkri kohta levima õige pea.

Ajastutruu butafooria – kunstnelgid ja plekist kauss. Foto: Karri Kaas

Varjendi kasutuselevõttu igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisundis Vene vägede lahkumiseni.

„Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal,” ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidet täistuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidet täistuubitud ruumi.

Side Moskvaga katkes punkris 1994. aastal. Foto: Asso Puidet

Endiselt töökorras

„Need teletaibid siin on täiesti töökorras,” kinnitab teejuht ning osutab laudadele ritta laotud masinatele, mis on omamoodi kombinatsioon elektroonilisest kirjutusmasinast, algelisest arvutist ja faksiaparaadist.

Giidi sõnul kontrollisid nad seadmete kasutuskõlblikkust paar aastat tagasi, kui edastasid ühelt punkris olevalt teletaibilt sõnumi teisele punkris olevale teletaibile. Põhjus, miks nad mõne kaug kohaga ühendust ei võtnud, on üsna lihtne — teletaipe ei kasutata enam ammu. Mujal s muutusid need kommunikatsioonivahendite kiire arengu tõttu kasutuks millalgi kaheksakümnendate keskel, kuid sotsialismileeris püsisid teenistuses punaimpeeriumi lagunemiseni. Mõnel juhul ilmselt veelgi kauem, millest annavad tunnistust ka Ligatne punkris asuvad masinad.

Punker oli varustatud Nõukogude tipptehnoloogiaga, mis suures osas on töökorras veel tänase päevani. Foto: Karri Kaas

Kuna huvi iganenud Nõukogude tipptehnoloogia vastu polnud väga suur, juhatati meid mööda roheliseks võõbatud koridore edasi. Väidetavalt pidi see värv inimestele rahustavalt mõjuma, kuid kindel selles olla ei saa. Kommunism oli teatavasti ümbritsetud igasugu mütoloogiaga, mistõttu märksa usutavamalt kõlab võimalus, et roheline värv oli lihtsalt paremini kättesaadav.

Hämaralt valgustatud roheliste seintega koridorid pidid väidetavalt mõjuma rahustavalt. Foto: Asso Puidet

Järgmisena näidati meile hiiglaslikku masinat, millesse oli kokku pandud konditsioneer ja õhupuhasti. Tuumakatastroofi korral oleks see aparaat taganud punkri asukatele meeldiva temperatuuri ning varustanud neid hapnikuga. Meie teejuht teadis rääkida, et saseid seadmeid kasutati ka punalaevastiku allveelaevadel.

Sõjatööstusest oli pärit ka varjendi generaator, mis koosnes peaasjalikult kahest tanki T-54 mootorist. Töötasid need tavalisel diislikütusel, mida ammutati punkris asuva spetsiaalse mahuti.

Kogu süsteem oli kavandatud autonoomselt vastu pidama kuni kolm kuud. Vählt teooria kohaselt. Praktiliselt on see aga üsna kaheldav, sest Nõukogude insenerikunstile iseloomulikult kõigele ei mõeldud. Või ei peetud vajalikuks mõelda. Sellepärast jääb näiteks seks küsimus, kuhu oleks punkris paigutatud surnukehad?

Samuti ei osanud giid öelda, mis oleks juhtunud pärast kolme kuu möödumist. Ilmselt ei teadnud seda ka punkri tellijad.

Loe artiklit edasi SIIT!

Vaata ka videot:

Ajalugu
Intervjuu ajaloolasega: kas tõeline Eesti iseseisvuspäev on 21., 23. või 24. veebruar?
Vabariigi väljakuulutamine 24.II.1918

Aastal 1919 fikseeriti Vabariigi aastapäevaks 24. veebruar kui aasta varem oli as loetud ette „Manifest kõigile maa rahvastele” ja võim läks Päästekomitee kätte. Sellele vaatamata on läbi aegade pakutud välja ka teisi daatumeid. Forte uuris Tartu Ülii ajaloo dotsendilt Ago Pajurilt milline siis ikkagi oli tõeline iseseisvuspäev.

Ago Pajur rõhutab, et toonastes sündmustes mängis suurt rolli juhus.

Miks oli Vabariik tarvis kõige pealt välja kuulutada Pärnus?

Ega seda polnudki tarvis tingimata Pärnus teha. Pärast seda kui enamlased katkestasid poole pealt Asutava Kogu valimised leiti, et ei jää midagi muud üle, kui tuleb koostada rahvale avalik pöördumine – manifest – ja see kuskil esimeses kohas, kus õnnestub, ja esimesel hetkel kui see võimalik on, see ette lugeda ja sellega Vabariik välja kuulutada. Enne seda oli rahvuslaste ringkondades loodetud, et tuleb kokku kogu eesti rahvast esindav Asutav Kogu ja võtab vastu olulise otsuse ning kuulutab iseseisvaks.

Esimene katse tehti 21. veebruaril 1918, kui Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms asusid teele Haapsalu poole, kuna nad teadsid, et eelmisel õhtul oli 1. polk seal võimu enamlastelt üle võtnud.

Polgu ülem Ernst Põdder oli ise kutsunud eesti poliitikuid Haapsallu, et nad polgu kaitse all kuulutaksid iseseisvaks enne kui sakslased kohale jõuavad. Paraku olid sakslased kiird ja selleks hetkeks, kui tulnuks teele asuda, polnud manifesti lõplik redaktsioon veel valmis. Poolel teel tulid neile vastu sõdurid ja teatasid, et sakslased on juba Haapsalus. Okupeeritud linna sõita polnud mõtet, sest seal poleks saanud iseseisvat riiki välja kuulutada.

Teine katse tehti järgmisel päeval, 22. veebruaril, kui Päästekomitee täies koosseisus, lisaks Pätsile ja Vilmsile ka Konstantin Konik, üritasid sõita Tartusse, kuid see jäi ära, sest enamlased olid tugevdanud kontrolli kõikidel ast väljaminevatel maanteedel. Lisaks ei õnnestunud hankida ka sõiduks autot.

Pärast seda tehti veel üks katse. Päästekomitee liikmete nimel ja otsusel saadeti manifestist tehtud ärakirjad maakonnalinnadesse laiali. Ning kui võimalus kusagil tekib, siis manifestitekst ette lugeda ja sellega olekski Vabariik välja kuulutatud. Kuna Ajutise Maae asjadevalitseja Jaan Soop jõudis ühe ärakirjaga esimesena Pärnusse, kus sõdurid olid võimu üle võtnud, siis oli võimalik iseseisvusmanifest 23. veebruari õhtul Pärnus esmakordselt ette lugeda.

Kuid see polnud kõik. Pärnus trükitud manifestid saadeti 24. veebruaril sse, kus see sama päeva pärastlõunal ette loeti. Endine Järvamaa miilitsaülem, kirjanik ja ajakirjanik, Jaan Lintrop jõudis 24. veebruari õhtul Paidesse ja tõi samuti kaasa ühe ärakirja manifestist, mis 25. veebruaril loeti Paide turuväljakul ette.

Vabariigi väljakuulutamine ja iseseisvusmanifesti ette lugemine sai teoks küllaltki juhuslikes kohtades, kus oli piisavalt ettevõtlikust ning kuhu jõudsid kohale manifesti ärakirjad ja kus võim oli õigeaegselt läinud rahvuslike jõudude kätte.

Kumb teie enda arvates õige iseseisvuspäev on – kas 23. või 24. veebruar?

Raske öelda, milline on õige päev. Sellised tuntud õigusteadlased, nagu Jüri Uluots, Ants Piip ning Artur Kliimann väitsid, et õige päev on 15. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end s kõrgeimaks võimuks. Ka 23. veebruar tuleb kõne alla, sest sel päeval loeti esimest korda ette iseseisvusmanifest.

On veel üks võimalus: pidada õigeks päevaks hoopis 21. veebruari, sest Pärnu manifestil, mis ette loeti, ära trükiti ja edasi sse saadeti, oli kõige alumine rida „as, 21. veebruaril 1918″.

Ja kui arvestada, et manifesti tekstis on kirjas, et kuulutatakse „tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks” ja tänane päev oli manifesti teksti all ära toodud 21. veebruar, siis tekib küsimus, kas oli tarvis oodata kuni see ette loeti ja võib-olla piisas ka sellest 21. veebruarist teksti all.

24. veebruar on aga traditsiooniliselt kujunenud Vabariigi aastapäevaks ja praegu oleks mõttetu hakata seda muutma.

Kas on võimalik tagantjärele selgeks teha ka seda, kes oli iseseisvuse välja kuulutamise initsiaatoriks?

Vaevalt küll. Iseenesest võiks minna tagasi nii kaugele kui 25. august 1917, kui peale Riia langemist sakslaste kätte teatas Jaan Tõnisson Maanõukogu koosolekul, et Vena on surmani haige ja l tuleks otsida muid tagatisi oma olsolule. Räägiti Baltoskandia riikide liidust ja muudest võimalus, mis kõik oleksid tingimata tähendanud, et tuleb kõige pealt Venast ühendada. Ka seda võib vaadelda, kui esimest ideed liikumisel iseseisvuse suunas.

Või Maanõukogu otsust 15. novembril 1917 kui Maanõukogu kuulutas end ainsaks kõrgeima võimu kandjaks s, mis tähendas sisuliselt lahkulöömist Venast. Võib-olla oli Uluotsal, Piibul ja Kliimannil õigus kui nad tõlgendasid seda riikluse loomisena.

Kui 1918. aasta veebruarile lähle tulla, siis seoses baltisakslaste plaaniga kutsuda Mandri-sse saksa väed ja anda tuleviku üle otsustamine Saksa keisrile, maa rüütelkonna peamees Eduard von Dellingshausen võttis ühendust Jaan Raamotiga ja uuris kuidas sellesse suhtuvad ning taotles eestlaste toetust sellele ideele. Omalt poolt lubas ta seda, et saavad vählt kultuuriautonoomia ja kelleltki ei võeta talusid ära. Ning kui toimubki saksa kolonisatsioon siia, siis vaid vabatahtlikkuse alusel.

Selle ettepaneku arutamiseks kutsuti kokku nn. aastavahetusnõupidamised 31. detsembril 1917 ja 1. jaanuaril 1918. Kogunes 20-30 inimest: esindajad kõikidest erakondadest. Kutsuti isegi enamlasi, kuid nd ei saatnud oma esindajaid. 1. jaanuari koosoleku otsuses öeldi välja, et lähimal ajal iseseisvus tuleb tarvilikuks tunnistada. Ehk pidada siis seda kõige otsustavamaks sammuks. Toona loodeti Asutava Kogu kokkutulekule ja loodeti, et Asutav Kogu kuulutab iseseisvuse välja.

Kui tulla nüüd veel lähle, siis selle kohta, kes otsustasid, et iseseisvus tuleb välja kuulutada iseseisvusmanifesti ette lugemise läbi, ei tea me suurt midagi. See oli suurem seltskond, kes käis koos a Haritlaste Klubis Estonia teatris. Sealseid koosviibimisi ei protokollitud ja samuti ei tea me ka täpselt, kes seal koos käisid. Nii et sinna paika jäävad ka meie teadmised. Ühte isikut, kes oleks seda teinud välja ei saa tuua, see oli kollektiivne otsus, mis kujunes välja järk-järgult pik aja vältel vastavalt sellele kuidas arenes poliitiline olukord.

Toona polnud ei raadiot ega televisiooni, rääkimata internetist. Kui palju jõudis see keskmise eestlaseni, et riik on välja kuulutatud?

See erines piirkonniti. Pärnu ja elanikud ning järvalased said kindlasti teada. Pärnus ja Paides trükitud manifestid saadeti üle maakonna laiali. Seal levis see teave kindlasti. Samuti as ja a ümbruses. Pars seisus olid ka idapoolsed alad: Rakvere ja Narva ning Virumaa. 24. veebruaril oli säilinud telegraafiühendus a ja Peterburi vahel ning kui Päästekomitee nimetas leitnant Theodor Kääriku a posti ja telegraafi komissariks, siis Käärik saatis 24. veebruari õhtul Peterburi poole teate, et enamlaste võim on as langenud ja Päästekomitee on loomas Ajutist Valitsust. Järgmisel hommikul saatis ta ka teele manifestiteksti ja Päästekomitee päevakäsud. Nii, et Peterburi jõudsid need kindlasti. Veel jõudsid need Helsingisse, sest a ja Helsingi vahel olnud merealune telegraafikaabel toimis ja oli Theodor Kääriku kui posti ja telegraafi komissari kontrolli all.

Aga kas ja kuivõrd jõudis see Kagu-sse ning Lääne- saartele, mis oli juba 1917. aasta lõpust sakslaste käes, on selgusetu. Tartu sai väljakuulutamisest kindlasti teada ja Tartumaal levisid ka mingid käsikirjalised ärakirjad manifestist. Kui palju neid oli ja kui laialt need levisid on raske öelda. Kuid tartlased olid iseseisvuse väljakuulutamisest kindlasti teadlikud.

Teave Vabariigi väljakuulutamisest ei pruukinud igasse valda, igasse külasse ja talusse jõuda siiski varem kui 1918. aasta sügisel. Eriti puudutas see saari.

Allikas

Ajalugu, Eesti
„Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik. Jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist”. Mida tegi Putin Eestis?

Venemaa presidendi Vladimir Putini sidemed Eestiga on tihedamad, kui võiks arvata. Aastaid tagasi on ta siinmail suhteid hoidmas käinud enam kui korra.

2019. aastal kutsus president Kersti Kaljulaid Moskvas riigivisiidil käies Vladimir Putinit Tartusse -ugri rahvaste kongressile. See peaks aset leidma tänavu suvel, kuid on vähetõenäoline, et Putin seal osaleda kavatseb. Ent aastate eest on Putin korduvalt Eestis käinud ja eestlastega asju ajanud. Siis oli ta Leningradi ja Peterburi juhi Anatoli Sobtšaki asetäitja.

Eestis pole teist inimest, kes oleks Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga nii lähedalt kokku puutunud kui vandeadvokaat Jüri Raidla, kes oli 1990–1992 Edgar Savisaare üleminekue justiitsminister. Raidla valmistus Tartu ülikooli õigusteaduskonnas kandidaadiväitekirja kaitsma, kui tema juhendaja Endel Laasik 1985. aasta sügisel suri. Siis tuli mängu juhus. Tartu ülikooli dotsent Endel Ploom, kes oli omal ajal õppinud koos Sobtšakiga Leningradi ülikoolis, tutvustas Raidlat Sobtšakile.

Peterburi külalised Tallinnas
Peterburi külalised TallinnasFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

„Ploom võttis mu käekõrvale, viis Sobtšaki juurde ning ütles umbes midagi sellist: „Vaata, Anatoli Aleksandrovitš, siin on üks maapoiss Eestist, tahab kangesti kandidaati ära teha, aga kahjuks tema juhendaja suri. Võta ta endale juhendada.” Sobtšak võttiski. Siiamaani ma ei tea, miks ta mind võttis. Akadeemilises ja intellektuaalses mõttes ilmusin ma tema ette mitte kusagilt. Mul puudus vähimgi vajalik taust, et Sobtšaki-taolise akadeemilise staari pälvida,” meenutab Raidla.

Raidla kaitses väitekirja 1987. aastal, kuid sõbralikud suhted Sobtšakiga säilisid ka pärast seda. Raidla sõnul andis Sobtšak nõu IME ettepaneku koostamisel. „Võin julgelt väita, et saime Sobtšakiga sõpradeks. Ta käis perekonnaga mitu korda mul Eestis külas, veetsime aega minu sünnikodus Pärnumaal, isegi heina tegime minu vanemate loomakarjale nii mõnelgi korral koos. Ja mitte ainult. Minu palvel osales Sobtšak episoodiliselt ka Isemajandava Eesti programmi ettevalmistamisel.”

Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.

Raidla räägib, et koostöö Sobtšakiga ja tema juhitud Leningradi administratsiooniga oli Eesti vabanemise protsessis olulisel kohal. Kõik algas eestlaste initsiatiivil kahepoolsete suhete sisseseadmisest 1990. aasta suvel ja varasügisel, sellele järgnes nn Tallinna protsess (kahepoolsete suhete sisseseadmine liiduvabariikide vahel ilma Moskva vahenduseta – toim). Eestile oli 1990-ndate alguses väga tähtis sisse seada otsesuhted Venemaa piirkondadega, mida juhtisid demokraadid, ja teiste endise Nõukogude Liidu vabariikidega.

„Ilma Sobtšakita, see tähendab ilma Nõukogude Liidu suuruselt ja tähtsuselt teise linnata ei oleks ilmselt mitmed Tallinna protsessi osalised söandanud selle protsessiga ühineda. 1990. aastal tehtud jõupingutused horisontaalsuhete sisseseadmiseks tasusid end kuhjaga ära hilisemates pöördelistes sündmustes 1991. aasta jaanuaris ja augustis. Tegemist oli vabanemise poliitilise investeeringuga.”

Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.
Eksminister, vandeadvokaat Jüri Raidla tutvus Peterburi linnapea Anatoli Sobtšakiga juhuse tahtel, kui Sobtšakist sai tema doktoritöö juhendaja.FOTO: RAUNO VOLMAR

Raidlal Sobtšaki lähikondlastega otsesuhtlust ja tihedamaid kontakte polnud – tollal polnud kombeks ajada asju ülemuse seljataga. „Pidades silmas Venemaa administratsioonide toimimise põhimõtteid, kus ilma kõige kõrgema ülemuse korralduste või siis suhtumiseta sellistes tundlikes küsimustes nagu otsekontaktid Eestiga suurt midagi ei toimu, suhtlesin ma eeskätt Anatoli Sobtšakiga. Küllap olid aeg-ajalt pildis ka Vladimir Tšurov (toonane Peterburi välissuhete juht, hilisem riigiduuma saadik ja Venemaa keskvalimiskomisjoni juht – toim) ja Anatoli Tšubais, kuid mingit alalist suhtlust mul nendega ei olnud.”

Õpitult tagasihoidlik

„Otsesuhtlust ei olnud mul ka Putiniga, kuigi üsna mitu korda ta osales koosolekutel või allakirjutamistel Sobtšaki kaaskonnas. Mul on raske hinnata, kas see oli tingitud Putini enda väljaõppest ja soovist olla suhteliselt märkamatu ja tagasihoidlik või Sobtšaki kõikehõlmavast ja katvast karismast, kuid Sobtšakiga samal ajal ruumis olles ta esile ei küündinud. Sobtšakiga oli üldse nii, et kui ta ruumi ilmus, siis oli terve ruum teda täis.”

Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinud
Peterburi linnapeale Anatoli Sobtšakile meeldis end ümbritseda kuulekate ja alandlike tegelastega. Vladimir Putini vastastele on kaadrid temast Sobtšaki kohvreid tassimas hiljem palju nalja teinudFOTO: AFISHA.RU

Dmitri Medvedev, Venemaa president aastail 2008–2012, töötas Leningradi linnanõukogu välissuhete komitees, kuid tema teed eestlastega ei ristunud. Ent Raidlat ühendab Medvedeviga omapärane asjaolu.

„Medvedeviga ma kokku ei puutunud. Tõenäoliselt oli ta Sobtšaki jaoks kusagil kogu aeg olemas ja vastupidi. Aastaid hiljem ühel privaatsel õhtusöögil küsis Sobtšaki lesk Ljudmila Narussova minu käest: „Jüri, kas sa tead, kes oli Anatoli Aleksandrovitši viimane aspirant?” Loomulikult ma ei teadnud. Selgus, et mina olin Sobtšaki viimane aspirant ja Dmitri Medvedev olevat olnud eelviimane.

Putin pidas eestlastega läbirääkimisi


Vladimir Juškin, Edgar Savisaare nõunik aastail 1990–1992, meenutab, et eestlastel olid kokkupuuted ka Putiniga, kes saabus Sobtšaki korraldusel 1990. aasta sügisel Eestisse Savisaare ega läbirääkimisi pidama.

„Putin oli Eestis 17. ja 18. septembril ning pidas läbirääkimisi majanduspiiri kehtestamise üle. Eesti poolt esindas kõnelustel üleminekue konsultant Jevgeni Vassiljev.”

Juškini sõnul jättis Putin endast Eestis olles tagasihoidliku inimese mulje. „Aruandes, mille Vassiljev mulle pärast esitas, oli kirjas, et Putini suhtlusstiil oli heatahtlik ja sõbralik, Eesti poole esindajaid, kes olid tema eakaaslased, ta teietas. Pärast läbirääkimiste ametliku osa lõppu käidi saunas ja joodi teed ning vesteldi poliitikast. Putini sõnadest jäi mulje, et ta toetab Eesti iseseisvumist.”

Artikkel tähtsast külaskäigust
Artikkel tähtsast külaskäigustFOTO: AJALEHT ESTONIJA ARHIIV

Majanduspiiri ja koostöö protokoll, mille Leningradi poolelt kinnitas Putin, sai allkirjad 18. septembril -Jõesuus.

Juškini ja Putini teed ristusid korraks veel ka hilisemal ajal. „Juba pärast Savisaare e tagasiastumist organiseerisin Peterburi linna välissuhete komitee juhataja Tšurovi abiga Eesti ärimeestele kohtumise Putiniga. Eestlaste mureks oli see, et Eesti sadamad ei tule toime nende metalliveo mahtudega, mis tollal olid. Toona oli ju Eesti suuruselt teine värviliste metallide eksportija terves Euroopas.”

Putin on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni.

Professionaalne värbaja


Küsimusele, kas selles pole vastuolu, et Jeltsini järel Venemaa teiseks demokraadiks tituleeritud Sobtšaki kaaskondlased hävitasid 2000-ndatel Venemaal kõik 1990-ndatega kätte võidetud , vastab Juškin, et tegemist polnud Sobtšaki lähikondlastega, vaid inimestega, kelle KGB tema meeskonda 1980-ndate lõpus infiltreeris. Juškini sõnul võttis Putin presidendiks saades need ennast lojaalsena näidanud inimesed endaga Moskvasse kaasa.

„On hästi teada, et Putin väärtustab ainult isiklikke sõpru ja sugulasi ega anna neid kunagi ära. Siin toimib veel üks Putini oluline iseloomuomadus: ta on hea värbaja. Ta näeb inimeste nõrkusi ja võtab neist kohe kinni. Ja ta hoiab selle abil neid tänaseni. Ta on väga professionaalne. Putini lähikonna moodustavad tema värvatud ja end lojaalsena tõestanud inimesed.”

Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.
Igor Setšin (vasakul) alustas oma karjääri Putini abilise ja kohvrikandjana. Saanud Venemaa presidendiks, tegi Putin Setšinist Venemaa rikkaima mehe, andes talle üle vangistatud Hodorkovski firma Jukos varad.FOTO: KUVATÕMMIS

Tallinna linnapead hoidsid suhteid


See ei jäänud Putini viimaseks Eestis käiguks. Hardo Aasmäe, Tallinna linnapea aastail 1990–1992, oli peale Juškini, Raidla ja Savisaare nõuniku Olev Kanguri üks neist, kes Eestis Sobtšaki ja tema lähikondlastega suhteid hoidis.

Sidemed ei katkenud ka Tallinna järgmise linnapea Jaak Tamme ajal (1992–1996). 15.–16. märtsil 1996 saabus Tallinna Peterburi linna ja Leningradi oblasti delegatsioon, mida juhtis Sobtšaki esimene asetäitja ja välissuhete komitee juhataja Vladimir Putin, keda teiste hulgas saatis tema tollane asetäitja, tänane Rosnefti juht ja aktsiate enamuse omanik Igor Setšin, kellele pärast Mihhail Hodorkovski türmi pistmist anti enamik naftafirma Jukos varasid. Kuid siis oli tegemist Putini abilisega, kes rohketel fotodel on jäädvustatud Putini kohvreid ja spordikotte kandmas.

Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel Narvas. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.
Anatoli Sobtšak ja Edgar Savisaar 1991. aasta novembris läbirääkimistel s. Nende taga seisavad Vladimir Juškin, Raivo Vare, Jüri Raidla ja Hardo Aasmäe.FOTO: RAHVRHIIVI FILMIARHIIV

Visiidi fookus oli neile aastatele omaselt transiidil, metalliäril ja kuritegevuse ohjeldamisel. Putin käis saatjatega Pikal tänaval Vene saatkonnas kohtumas suursaadik Aleksandr Trofimoviga, kelle kogu diplomaatiline karjäär oli seotud Aafrika maadega, kuid kes läheb ajalukku ikkagi kui Venemaa föderatsiooni esimene suursaadik taasiseseisvunud Eestis. Putin kohtus ka peaminister Tiit Vähi ja linnapea Jaak Tammega. Kõrgete külalistega käidi Eesti Pangas ja majandusministeeriumis ning Muuga sadamas ja EMEX-is, mis tollal oli Eesti monopoolne metallieksportija.

Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu.

Tallinna linnaisad võõrustasid külalisi raekojas. Kohtumisel osalenud Tallinna kauaaegne linnasekretär Toomas Sepp sõnab, et Putiniga kohtumine ei jätnud erilist muljet. „Raekojas sai üksjagu inimesi vastu võetud, kuid sellest visiidist ei mäleta ma mitte midagi. Kui Vladimir Putin oleks olnud väga särav isiksus, siis oleks see loomulikult meelde jäänud, aga sellest pole ühtegi erilist mälestuskildu. Mäletan, et mind oli palutud raekotta külalisi vastu võtma, sest oskan hästi vene keelt, ja see on kõik. Pärast tuli Anatoli Sobtšakilt kiri selle eest, et Putini juhitud delegatsiooni Tallinnas soojalt vastu võtsime.”Galerii

Viisakas inimene


Ehkki ürituse ametlikus programmis oli kohtumine toonase peaministri Tiit Vähiga, kinnitab Vähi, et tema 1996. aastal Putinit vastu ei võtnud ja temaga visiidi ajal ei suhelnud. „Olen Putiniga elus vaid korra kokku puutunud ja suhelnud. Kui 1992. aastal peaministriks sain, siis käisin märtsis või aprillis Peterburis ja kohtusin Anatoli Sobtšakiga. Pärast seda sõime Smolnõis Sobtšaki ja tema delegatsiooniga lõunat. Istusin oma delegatsiooniga Sobtšaki vastas ja rääkisime palju. Sobtšaki paremal käel istus Vladimir Vladimirovitš Putin, kes ei öelnud lõunasöögi ajal ühtegi sõna. Pärast lõunasööki peatusin mõne minuti koridoris, Putin tuli minu juurde ja vahetasime paar sõna.”

Millest Vähi Putiniga rääkis? „Kohtumine Putiniga kestis võib-olla kolm minutit ning selle jooksul vahetasime viisakusi. Kõik tööasjad rääkisime Sobtšakiga ära ning poleks viisakas olnud, kui kohtumise ajal vait olnud Putin oleks neid minuga arutama tulnud. Putin on viisakas inimene.”

Kuulekad käsutäitjad Putin ja Medvedev

Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.
Dmitri Medvedevi (paremal) töö Sobtšaki juures seisnes külaliste vastuvõtmises ja nende registreerimises ning neile tee pakkumises. Lühidalt öeldes umbes sama, mida teevad tänapäeval sekretärineiud. Fotol võtavad Sobtšak ja Medvedev vastu kaugeid väliskülalisi.FOTO: AFISHA.RU

Peterburi politoloog ja ajakirjanik ning pikaajaline linnasaadik Boriss Višnevski ütleb, et Peterburi esimene linnapea Anatoli Sobtšak armastas end ümbritseda endiste kompartei funktsionääride ja KGB töötajatega, sest nood täitsid tema käske tõrkumata.

19. veebruaril 62-aastaselt surnud Sobtšak oli vastuoluline isiksus, kelle puhul negatiivne kaalus lõppkokkuvõttes positiivse üle, arvab Višnevski.

Te tundsite Anatoli Sobtšakki ja nägite teda kõrvalt. Kuidas hindate praegu tema tegevust poliitikuna?

Ta oli väga vastuoluline isiksus. Oma karjääri alguses oli ta üks ja kuulekuse sümboleid. Paljude jaoks sümboliseeris ta lootust uuele elule. Aastatel 1989–1991 oli ta Peterburis meeletult populaarne ning ilma vähima kahtluseta üks olulisemaid arvamusliidreid. Ta oli inimeste jaoks ebajumala staatuses ning selle najal sai ta Leningradi linnanõukogu esimeheks ja hiljem Peterburi linnapeaks. Tal oli väga laialdane toetus.

Ent kohe, kui ta sai Peterburi juhiks, hakkasid ilmnema tema negatiivsed omadused. Ehkki teda peeti üheks demokraatliku liikumise juhiks ja üheks Venemaa peamiseks demokraadiks, ei viljelenud ta linnajuhina t. Linnanõukogu saadikutesse suhtus ta nagu professor esimese kursuse üliõpilastesse ja arvas, et saadikud vaid segavad teda õigeid otsuseid langetamast. Linnapeaks saades teatas ta avalikult, et kui talle linnanõukogu otsused ei meeldi, ei kavatse ta neid täita.

Linnapeaks saanuna hakkas ta end ümbritsema kommunistliku nomenklatuuri liikmetega ja Leningradi KGB töötajatega ning nimetas neid ametisse. Kõige eredam näide on loomulikult Vladimir Putin, kes oli Sobtšaki nõunik, kui too sai linnanõukogu esimees. Hiljem oli Putin linnapea esimene asetäitja ja töötas Sobtšaki heaks nii kaua, kuni Sobtšak kaotas 1996. aastal valimised. Suhtumine Sobtšakki muutus pärast 1991. aastat kiiresti negatiivseks, sest ta oli üleolev, suhtus tavainimestesse halvasti ja oli ükskõikne avaliku arvamuse vastu. Ta lubas endale ka solvavaid repliike oma oponentide kohta. Sobtšak läks kahtlemata ajalukku ning tal oli positiivseid ja negatiivseid iseloomuomadusi, kuid minu isiklik arvamus on, et tas oli negatiivset rohkem kui positiivset.

Miks ta otsustas end ümbritseda põhimõttetute karjeristidega nagu Putin, Medvedev, Narõškin, Mutko jt?

Sobtšakil oli nendega lihtne, sest nad ei hakanud talle kunagi vastu. Nad rääkisid Sobtšakile seda, mida ta tahtis kuulda: et tal on alati õigus ja kui midagi ei õnnestu, siis on süüdi tema vaenlased või kadestajad. Nad ei vaielnud talle mitte kunagi vastu ja käitusid nagu tema alamad.

Sobtšaki põhiprobleem seisnes selles, et ta tahtis enda ümber näha mitte kaasvõitlejaid, vaid alamaid. See on klassikaline autoritaarse juhi iseloomujoon. Kuna Vladimir Putin töötas KGB-s, siis ta sobis sellesse rolli suurepäraselt. Dmitri Medvedev ei mänginud Sobtšaki ajal mingit rolli. Ta oli mõnda aega Sobtšaki abiline, kui Sobtšak oli linnanõukogu esimees. Medvedev istus vastuvõturuumis ning vastas telefonikõnedele ja registreeris külalisi, kes Sobtšaki juures käisid. Narõškinit ja teisi ei mäleta ma üldse, sest need olid nii väikesed tegelased, et mul polnud nendega mingeid kokkupuuteid.

Sobtšak määras Peterburis juhtivatele kohtadele endisi kohalikke parteibosse ja KGB töötajaid, muu hulgas neid, kes olid dissidente jälitanud. Need inimesed olid tema jaoks mugavad, sest nad olid kuulekad ja sobisid hästi sellesse autoritaarsesse süsteemi, mida ta üritas enda ümber rajada. Leningradi linnanõukogu saadikud olid selle vastu ja üritasid teda ümber veenda, kuid see ei meeldinud Sobtšakile üldse. Tema jaoks oli olemas „õige” ehk tema enda arvamus ja „vale” ehk ülejäänute arvamus.

Kas teie jaoks polnud imelik, et inimesed, kes 1990-ndatel tassisid Sobtšaki asju ja keetsid talle teed, tõusid 2000-ndatel Venemaa etteotsa?

See sai võimalikuks, sest Putin sai presidendiks ja võttis enamiku oma kaastöötajaid Peterburist Moskvasse kaasa. Kui seda poleks juhtunud, oleksid need inimesed jäänud edasi „mittekellekski”. Sest oma oskuste ja teadmistega poleks nad normaalsel, demokraatlikul maal ja demokraatlikus võimusüsteemis iialgi suutnud karjääri teha. Kuid toona oli kombeks valida kaadrit mitte professionaalsuse, vaid lojaalsuse järgi. Täpselt nagu nõukogude ajal.

Mis on saanud Sobtšaki lemmikutest?

Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.
Kooperatiivi Ozero osalised ja Sobtšaki asetäitjad valitsevad praegu Venemaad. Fotol asetavad pärast Sotši olümpiamänge „dopinguministri” kuulsuse omandanud Vitali Mutko ja Sobtšak pärja suure isamaasõja monumendile.FOTO: AFISHA.RU

Venemaad on viimase kahe kümnendi vältel valitsenud endised Sobtšaki asetäitjad ja suvilakooperatiivi Ozero liikmed. Kus on Sobtšaki mehed täna?

Dmitri Kozak

1985. aastal lõpetas ta kiitusega Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna, kus tol ajal õpetas Anatoli Sobtšak. Aastail 1985–1989 oli Kozak prokurör, seejärel Leningradi prokuratuuri vanemprokurör. 1990–1991 Leningradi linna täitevkomitee juriidilise osakonna juhataja asetäitja, alates 1994 Peterburi linnae liige. Aastail 2004–2007 oli Kozak Lõuna föderaalringkonnas presidendi täievoliline esindaja, hiljem nimetati ta regionaalarengu ministriks. Alates 2008. aastast Venemaa föderatsiooni asepeaminister, vastutas Sotši taliolümpiamängude eest. Alates 2014. aasta märtsist kureeris ta Krimmi ja Sevastopoliga seotud küsimusi.

Igor Setšin

1988. aastast alates töötas Leningradi linnanõukogu sõpruslinnade osakonnas, kus kureeris Leningradi koostööd Rio de Janeiroga ning hiljem Barcelona ja Milanoga. 1991. aastast töötas Setšin Peterburi linnaes, kuni 1996. aastani oli ta linnapea esimese asetäitja Vladimir Putini asetäitja. Aastail 1998–2004 töötas Setšin eri ametikohtadel Putini administratsioonis, aastatel 2008–2012 oli ta asepeaminister, 2012. aastast Rosnefti president.

Dmitri Medvedev

1989. aastal Leningradi riikliku ülikooli aspirant ja Sobtšaki usaldusisik NSV Liidu rahvasaadikute valimistel. 1990. aastatel töötas ta Peterburi linnae välissuhete osakonnas. Aastail 2008–2012 Venemaa president, 2012– Venemaa föderatsiooni peaminister. . aastast Venemaa julgeolekunõukogu esimehe asetäitja.

Anatoli Tšubais

1990. aastal sai noorest majandusteadlasest Tšubaisist Leningradi linnanõukogu täitevkomitee esimehe esimene asetäitja ja Anatoli Sobtšaki peamine majandusnõunik. 1991–1994 oli ta Venemaa riikliku varahalduse komitee esimees. Endine Rosnano juht ja asepeaminister, praegu Venemaa presidendi eriesindaja rahvusvaheliste organisatsioonide juures.

Vladimir Putin

Aastail 1990–1991 Leningradi linnanõukogu esimehe nõunik, 1991–1996 Leningradi (Peterburi) linnapea kantselei välissuhete komisjoni esimees, hiljem Peterburi linnapea esimene asetäitja . Pärast Sobtšaki kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel lahkus Putin Sobtšaki juurest ja asus tööle Venemaa föderatsiooni presidendi administratsiooni. 1999. aasta augustist detsembrini ja aastail 2008–2012 Venemaa peaminister. Aastail 2000–2008 ja alates 2012. aastast Venemaa föderatsiooni president.

Aleksei Miller

Aastail 1991–1996 töötas Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitees ja Peterburi linnae välissuhete komitees. Alates 2001. aastast Gazpromi juhatuse esimees.

Aleksei Kudrin

Alates 1990. aastast Leningradi linnanõukogu täitevkomitee majandusreformi komitee aseesimees, seejärel alates 1991. aastast Peterburi majandusarengu komitee aseesimees. Alates 1992 Peterburi linnae finantsosakonna esimees. Alates 1993. aastast linnapea asetäitja. Lahkus Sobtšaki juurest pärast kaotust 1996. aasta kubernerivalimistel. 2000–2011 Venemaa föderatsiooni rahandusminister, 2013–2018 Putini majandusnõunik. Praegu Venemaa finantskontrolli juht.

Sergei Narõškin

Aastail 1992–1995 juhtis üht Peterburi linnae majandus- ja rahanduskomitee osakonda. Aastail 2004–2008 oli aparaadi juht ja asepeaminister, 2008–2011 presidendi administratsiooni juht. 2011–2016 Vene riigiduuma esimees, alates 2016. aastast Venemaa välisluure (SVR) juht.

German Gref

1990–1993 Leningradi riikliku ülikooli õigusteaduskonna aspirant. Alates 1992. aastast Peterburi administratsiooni varahalduskomitee Petrodvortsovõi rajooniagentuuri juhataja, seejärel Peterburi Petrodvortsovõi rajooni juhi asetäitja, 1994. aastast Peterburi linnavara halduskomitee juhataja asetäitja, 1997. aastast Peterburi asekuberner. Aastail 2000–2007 Kasjanovi ja Fradkovi e majandusarengu minister. Oktoobrist 2007 seniajani Venemaa Sberbanki juhatuse esimees.

Vitali Mutko

Aastail 1983–1991 oli Leningradi Kirovi rajooni rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees. Alates 1992. aastast Peterburi abilinnapea ja linnae sotsiaalküsimuste komisjoni esimees. Pärast Sobtšaki kaotust valimistel lahkus Sobtšaki juurest. 1997–2003 jalgpalliklubi Peterburi Zenit president. 2008–2016 Venemaa föderatsiooni spordiminister, 2016– asepeaminister. Praegu riigifirma Dom.rf juht.

Allikas

Ajalugu
Ajaloolane: naised olid Eestis võimul juba muinasajal
(Foto: Pixabay / Gordon Johnson)

Kersti Kaljulaidi poolt ametisse nimetatud Kaja Kallase teeb ajalugu – aga ainult lühs plaanis.

Naiste võim s on piks vaates naasmine juurte juurde. Tuhat aastat tagasi olid s valitsejateks nii naised kui ka mehed ning just naised võisid olla need, kes andsid sõjapealikele ja teistele meestele käske, kirjutab a ülii ajaloodoktorant Kristjan Oad.

Sageli arvatakse, et enne 20. sajandit naised riigivalitsemises ei osalenud. Valdavas enamikus st see enamasti nii oligi. Küll aga olid asjad teisiti 11.-13. sajandi s.

Nagu arheoloog Marika Mägi on välja toonud, on tollasest arheoloogilisest materjalist näha hämmastav sugupoolte võrdsus. Nt sama aja Rootsis või Lätis oli pilt hoopis teine.

Enamik arheoloogilist infot pärineb tollas matus – need on ju maa sees säilinud. Siit on näha, et Rootsi või Läti naiste ehted erinesid oluliselt meeste omadest, naiste matused olid vaesd ja neis ei leidunud võimule viitavaid esemeid.

Muinaslätlased asetasid naisi ja mehi haudadesse lausa eri suundades, samas kui Muinas- matustes on teinekord esmapilgul üldse aru saada, kas maetu oli naine või mees.

s kandsid nii naised kui ka mehed mitmeid täpselt samasuguseid ehteid, näiteks käevõrusid ja sõlgi. Naiste ja meeste matused olid sama rikkalikud. Mõnele küllap siis iseäranis tähtsal ühiskondlikul positsioonil ndale pandi teispoolsusse kaasa mõõk.

Mõõk oli tollal mitte ainult relv, vaid ka staatusesümbol. Kokku on näha, et tollase poliitikas tegutsesid küllap mõneti erilaadi rollides, aga samavõrd tipus nii naised kui ka mehed.

Sama kinnitavad ka kirjalikud allikad. 13. sajandi lõpus pandi kirja Liivimaa Vanem riimkroonika. Läänemere idakalda valitseja aasta 1200 paiku nimetati seal vaid nelja nime. Lätis figureerisid eranditult mehed: Põhja-Lätis liivlane Kaupo, Lõuna-Lätis semgal Viesturs. st mäletati aga abielupaari, ndat Emme ning isandat Viliemes.

Kroonikast ei paista, täpselt millise ala üle abikaasad Emme ja Viliemes valitsesid, ent kirjeldus näitab, et igal juhul oli neil olulisi sotsiaalseid ja majanduslikke ressursse.

Nad asusid Viljandis. 1211. aastal astusid Viljandi ülikud ristiusku, ent 1223. aastal haarasid seal võimu mingisugused paganlikud sõjapealikud. Paganad võtsid muuhulgas kinni ka mõned kristlikud sõdurmungad, tipptasemel sõjamehed, keda hoiti seejärel vangis ja näljas.

Kirjelduse järgi jättis Emme esmalt mulje, et on samuti kristlaste vaenlane, ent korraldas siis vangis hoitud sõjameeste toitmise, et nende võitlusvõimet säilitada. Nähtavasti oli t (äsjane) poliitiline positsioon selline, et tal oli võimalik võimuhaaranute autoriteeti sel moel õõnestada.

Kontekst viitab, et Emme ja Viliemes olid oma aja -Läti poliitika tipus: näiteks mitmeid läti sõjapealikke, kes olid sel ajal väga aktiivsed, samamoodi ei mäletatud. Igal juhul klapib see riimkroonika info, et samal ajal, kui Lätis andsid tooni mehed-sõjapealikud üksi, tegid s poliitikat abikaasad üheskoos, arheoloogiliste jälgedega märkimisväärselt hästi kokku.

Uurijad on ammu märganud, et ajastu kuulsaim siinne kirjamees, Liivimaa Henrik, jättis mõnel puhul kirja panta olulisi otsuseid teinud ülikute nimed. Samal ajal talletas Henrik ohtralt eesti, liivi, semgali jt ülikute nimesid.

Leidis märkimist, kui ristiusku astus Henriku jutustuses kõrvaline tegelane, liivi ülik Asso, või ka möödaminnes mainitud semgali ülikud Made ja Gayle.

Küsimus ei olnud ka ülikute etnilises kuuluvuses või hoiakutes: Henrik talletas nii ristiusku soojalt suhtuvate eesti ülikute Tabelini ja Kyriawane kui ka vihaselt paganlike Lembitu ja Meeme ning esmalt ristiusuvastase, siis kristliku Unnepewe nimed.

Ometi, kui ristiusku astusid sellesama Viljandi, aga ka Otepää või Valjala ülikud, siis rääkis Henrik otsustaja ainult üldsõnaliselt. Samas pälvisid need sündmused Henriku suurt tähelepanu, need oli t loos olulised ja tal oli nende kohta detailset infot. Miks siis Henrik kord eesti ülikute nimesid ära tõi, kord mitte?

Tollased katoliku vaimulikud ja mungad kippusid erinevatel põhjustel ol isegi vaenulikult misogüünsed. On väga kõnekas, et Henriku kroonikas on üksainus nimeline naistegelane – neitsi Maarja. Kui üks liivi meesülik tahtis astuda katoliku usku, siis Henriku hinnangu järgi “naiste häbtu kangekaelsus takistab teda püha kavatsust täide viimast”.

Kui teisal, kasvõi Lembitu puhul, Henrik ikka ristiusu oponentide nimesid talletas, siis nende ndate nimesid mitte. Kuigi Henrik mainis nende tegevust, ei toonud ta ära ka ei , Saksamaa ega Jersika kuningannade nimesid, kuigi pidi neid teadma. Näib, et Henrik nimme ei pannud kirja ühegi poliitikas kaasa teinud naise nime.

Torkab silma, et Henrik ei talletanud eesti ülikute nimesid, kui ülikud otsustasid midagi gruppides, ilmselt siis ülikusuguvõsa kui sellise nimel tegutsedes.

Arheoloogiline materjal ja riimkroonika viitavad, et sellistes kitsastes otsustajate ringides olid s – erinevalt naabermaadest – koos nii ndad kui isandad. Emme ja Viliemesi näitel võis väikese ülikute grupi faktiline juht olla mõni nda.

Henriku jaoks oli aga nähtavasti ebaloomulik, et naised osalesid poliitilises elus. Kui nad seda tegid, siis võiski Henrik jätta kogu vastava segasoolise ülikute grupi liikmed nimetamata. Talle võis tunduda iseäranis sobimatu, kui nd oli valitseva grupi liider, sõjapealike käskija.

See annab selgituse, miks Henrik jättis mõnikord ja mitte mingisuguse muu poliitilise, religioosse, etnilise või sotsiaalse loogika järgi kirja panta eesti ülikute nimed, kuigi nende teod olid Henrikule tähtsad ja nimed teada.

Mõnel puhul pidi Henrik lausa ise näg, kes olid need ühest või teisest soost ülikud, kes langetasid oma maa tulevikku määravaid otsuseid. Arvestades t nähtavasti misogüünseid hoiakuid, võis otsustajate vahetu nägemine nimede kirjapanekut just pärssida.

Surmapõlgavalt katoliku usu asja ajavale mehele võis tunduda naiste midagi hirmsat. s oli see 800 aastat tagasi aga juba ammune ja juurdunud normaalsus.

Allikas