Autor: Toomas

Anekdoodid
Ootan trammi…
Mees kõnnib naisega mööblipoes ja naine märkab ilusat suurt kappi. Hästi kallis ja stiilne.
Naine kohe nuruma mehe käest: “Kallis, ostame selle kapi ära. Ma ei küsi sinu käest kuu aega enam raha!”
Mees vastu, et mis kuradi kappi, meil praegu raha niigi vähe!
Naine uuesti: “No ostame ikka! Vaata, kui ilus kapp ja nii odav ka!”
Mees ei tee naise juttu kuulmagi ja nii jääbki kapp ostmata.
Siis saadetakse mees komandeeringusse ja naine jookseb kohe poodi ning ostabki kapi ära.
Tuuakse kapp koju ja naine istub tugitooli. Vaatab seda, vaatab ja vaatab. Siis sõidab tramm mööda ja kapiuks vajub lahti.
Naine lükkab ukse kinni ja vahib kappi edasi. Sõidab teine tramm mööda, jälle vajub uks lahti. Naine mõtleb, et miskit on mäda ja kutsub naabrimehe.
Koputab siis naabri uksele ja kurdab naabrimehele muret.
“Tere, Volli! Vaata, tead ma ostsin täna uue kapi, aga iga kord, kui tramm möödub, vajub kapil uks lahti. Mees on mul komandeeringus ja sa selline kuldsete kätega inimene meil, tule appi ja vaata üle!”
Lähevad vaatavad seda kappi ja tõepoolest – sõidab tramm mööda, ja kapiuks vajub lahti.
Naabrimees arutleb: “Uus kapp, onju? Ta on sul täitsa tühi? Äkki peab mingi raskus sees olema?”
Mõeldud-tehtud. Ronibki Volli kappi, et siis seestpoolt avanemismehhanisme jälgida, aga korraga astub naise abikaasa uksest sisse.
Esimese asjana märkab mees suurt kappi elutoas.
“No kurat!” vihastab mees. “Ikka sa ostsid selle kuradi kapi ära!”
Tõmbab kapi ukse lahti ja märkab naabrimeest sees istumas.
“Ja mida sina Volli siin istud?!?” röögib mees.
“Tead, naabrimees,” vastab Volli. “Usu või ära usu, aga mina ootan siin trammi!”
Teadus, Tervis
Suhkruasendaja aspartaam on mürk

E-aineid on meie toidus ja ravimites lugematul hulgal. Üheks ohtlikumaks neist peetakse aspartaami – suhkruasendajat, mida võib leida näiteks karastusjookide, maiustuste, küpsetiste ja ravimite seest. Seda on peetud suurepäraseks lahenduseks neile, kes suhkrut tarbida ei soovi. Kuid väheste kalorite maski taga peidab end terve rida ohtusid.

4.26aspartame
4.26aspartame

Aspartaam avastati USA-s 1960. aastate keskel, selle kasutamine seadustati aga alles 1981. aastal. Miks? Ühendriikide ravimiamet keeldus aspartaami kasutamist lubama, kuna laborikatsetes esinesid loomadel krambid ja ajukasvajad.

Positiivne otsus suruti läbi (ja sedagi raskustega), kui USA presidendiks sai Ronald Reagan ning seni aspartaami lubamisest keeldunud ravimiameti juht vabastati ametist ja asendati dr Arthur Hull Hayes’iga.
Moodustati uus komisjon, mille otsus oli endiselt “Ei aspartaamile”. Ent dr Hayes tühistas komisjoni otsuse ja aspartaami võidukäik sai alata.

Aspartaam põhjustab pikaajalist kahju neile, kel ei teki kohest reaktsiooni ja kes ei ole seepärast sunnitud seda sisaldavate toiduainete kasutamisest loobuma. Selleks võib kuluda aasta, viis, 10 või 40 aastat, aga selle aine tarbimine tekitab organismis nii tagasipööratavaid kui ka pöördumatuid muutusi.

10% aspartaamist moodustab metanool (teisisõnu puupiiritus)
Metanool vabaneb peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Metanooli organismi imendumine kiireneb vaba metanooli seedimisel. Vaba metanool tekib aspartaamist, kui seda kuumutada üle 30 kraadi. See võib juhtuda siis, kui aspartaami sisaldusega tooteid ei hoiustata õigesti või kuumutatakse.

Metanooli peetakse kumulatiivseks mürgiks, kuna enamus sellest jääb organismi. Metanooli ohutu tarbimiskogus on 7,8 mg päevas, aga liitris aspartaamiga magustatud joogis on umbes 56 mg metanooli.

Paari olulise ensüümi puudumise tõttu on inimesed aspartaami suhtes palju tundlikumad kui loomad. Seepärast ei peegelda loomadel tehtud katsed täpselt inimestele põhjustatud ohtu. Inimestele ega ka loomadele ei ole tehtud uuringuid, hindamaks metüülalkoholi kroonilisest tarbimisest põhjustatud mutageenset, teratogeenset ja kantserogeenset mõju.

Aspartaami kaitsjad väidavad, et puuviljamahlades ja alkoholis sisaldub samuti metanooli, aga “unustavad” mainimata, et looduslikes toodetes esineb metanool harva üksinda. Metanooli looduslikku vastumürki etanooli esineb looduslikes toitainetes viis kuni 500 000 korda rohkem kui metanooli. Etanool pärsib metanooli seedimist ning annab kehale aega see toksiin kopsude ja neerude kaudu kehast välja viia.

Lahesõja ajal operatsioonis Kõrbetorm osalenud sõdurid tarbisid suures koguses aspartaamiga magustatud jooke, mis olid kuuma kõrbepäikese käes kuumutatud üle 30 kraadi. Paljud neist pöördusid tagasi mürgitusnähtudega, mis meenutasid formaldehüüdi mürgitust. Jookides sisalduv vaba metanool võis sellele kaasa aidata.

1993. aastal vastu võetud otsusega, mida võib lugeda kuritegelikult hoolimatuks, kiitis Ühendriikide ravimiamet heaks aspartaami kasutamise arvukates toiduainetes, mida kuumutatakse alati üle 30 kraadi. Ja mis veel hullem, 1996. aastal kaotas ravimiamet kõik piirangud aspartaami kasutamiselt kõikides toiduainetes, sealhulgas kuumutatud ja küpsetatud toidus.

Tõde aspartaami toksilisuse kohta on hoopis erinev sellest, mida selle tootja NutraSweet Company inimestele avaldada tahab. 1994. aasta veebruaris esitas Ühendriikide terviseteenistus ravimiametile nimekirja toiduainete negatiivsete kõrvalmõjude kohta. Aspartaami arvele langes üle 75 protsendi kõigist negatiivsetest kõrvalmõjudest. Ravimiamet ise on tunnistanud, et tegelikult teavitab ravimiametit toiduainetega seotud probleemidest vaid alla ühe protsendi neist, kes tegelikult probleemide all kannatab. Seega paisub registreeritud 10 000 kaebust tegelikult miljonini. Enamusel ohvritest ei ole aimugi, et paljude nende probleemide põhjus peitub aspartaamis. Aspartaam võib põhjustada tõsist reaktsiooni, sealhulgas krampe ja surma.

 

USA FDA ehk Food and Drug Agency registreeritud aspartaami manustamisega seostatavad kehalised reaktsioonid:

• ajukasvajad (kinnitatud loomkatsetel)
• ajutine mälukaotus
• artriit
• astma ja astmaatilised reaktsioonid
• depressioon
• derealisatsioon
• eriti tugevalt väljenduv janu või näljatunne
• foobiad
• hingamisraskused
• hämmeldus
• iiveldus ja oksendamine
• impotentsus ja muud seksuaalprobleemid
• juuste täielik või osaline väljalangemine
• kaalutõus
• kontsentreerumisvõime kaotus
• krambid
• krooniline köha
• krooniline nõrkus
• kumisemine kõrvus
• kuulmise kaotus
• kõhulahtisus
• kõhuvalu
• kõne muutub puterdavaks
• larüngiit
• lihasspasmid
• liigesevalud
• lööve
• menstruaalprobleemid või -muutused
• migreen ja tõsised peavalud (algasid, kui hakati tarvitama aspartaami sisaldavaid toitaineid)
• muud allergiat meenutavad reaktsioonid
• “mõte ei tööta”
• “mõte viibib justkui udus”
• mälukaotus
• nõgestõbi
• nõrkus
• nägemiskaotus
• nägu hakkab punetama
• paanikahood
• peapööritus
• peavalud / migreen, uimasus
• põletustunne silmades või kurgus
• põletustunne urineerimisel
• surm
• südame puperdamine
• sügelemine
• tahhükardia
• tuntavad isiksuslikud muutused
• tundetus või kõdistav tunne jäsemetes
• tursed, vedelikupeetus
• uimasus
• unetus
• valud neelamisel
• valud rinnas
• vastuvõtlikkus nakkustele
• vererõhu tõus (kõrge vererõhk)
• veresuhkru probleemid (hüpoglükeemia või hüperglükeemia)
• värinad
• ängistushood
• ärritus

Aspartaamimürgitus sarnaneb alljärgnevate haiguste sündroomidele ja võib neid võimendada:

• Alzheimeri tõbi
• artriit
• depressioon jt psüühilised kõrvalekalded
• diabeet ja selle tüsistused
• fibromüalgia
• krooniline nõrkus
• langetõbi
• lümfoom
• Lyme’i tõbi
• Multiple Sclerosis (MS)
• paanikasündroom
• parkinsoni tõbi
• sünnidefektid
• söötraig
• tundlikkus kemikaalide suhtes
tähelepanuhäire sündroom
Kuidas täpselt aspartaam meie tervist mõjutab
Aspartaamis sisalduv metanool vabaneb peensooles, kui aspartaam puutub kokku kümotrüpsiini-nimelise ensüümiga. Vaba metanool tekib vedelates aspartaami sisaldavates toodetes üle 30 kraadi juures, sealhulgas ka inimkehas. Seejärel muutub metanool formaldehüüdiks, mis omakorda muutub sipelghappeks. Sipelghapet kasutatakse aktiivainena liimaine ja uretaankihi eemaldamiseks. Kujutage siis ette, mida see teie kudedele teeb!

Fenüülalaniin ja asparagiinhape, mis moodustavad 90% aspartaamist, on aminohapped, mida tavaliselt kasutatakse protoplasma sünteesimiseks ja mis sisaldub meie poolt söödavates toitudes. Aga kui nendega ei kaasne teisi aminohappeid (neid on 20), siis on need ained neurotoksilised. Seepärast on aspartaami sisaldavate toiduainete peal hoiatus neile kahele protsendile elanikkonnast, kes on nende ainete suhtes ülitundlikud, kui need ei sisaldu toidus. Aga need ained mõjutavad ka teisi inimesi, kahjustades aju ja tekitades sünnidefekte. Fenüülalaniin lõhustub DKP-ks, ajukasvajat põhjustavaks aineks.

Teisisõnu, aspartaam muutub ohtlikeks kõrvaltoodeteks, millel puudub looduslik vastumürk. Tühi kõht võimendab tekitatavat kahju. Aspartaami koostisosad jõuavad otse ajju, põhjustades peavalu, segadust, krampe ja tasakaaluhäireid. Lugematul hulgal laborirotte ja muid katseloomi on aspartaami manustamise tagajärjel tekkinud ajukasvaja tõttu surnud.

Kuidas kontrollida, kas ka teie tervisehädad on seotud kunstlike magustamisainetega?
Kui te tarvitate aspartaami sisaldavaid tooteid ja teil esineb füüsilisi, vaimseid või nägemisprobleeme, tehke 60-päevane aspartaamipaus.
NB! Tervisliku seisundi paranemiseks kulub vähemalt 60 päeva ilma NutraSweeti toodetava aspartaamita. Kontrollige hoolega kõiki silte (sealhulgas vitamiinide ja ravimite omi). Otsige sildilt sõna “aspartaam” ja vältige seda. (Mõistlik on vältida ka atsesulfaam-k-d ehk sunetti).

Loe lisaks siit ja siit.

 

Allikas

Tervis
TERVISEAMET HOIATAB ? Riigi makstud koroonatestiga reisile minek on karistatav

Terviseameti teatel on viimastel nädalatel sagenenud olukorrad, kus perearsti saatekirja alusel saadud negatiivset koroonatesti kasutatakse reisile minekuks.

Perearsti saatekirja alusel tehtud testi on viimasel ajal kasutanud umbes 10 protsenti reisile minejatest. Ka lähikontaktseks registreerimist ja selle alusel tasuta testimisele pääsemist kasutatakse ära reisimise eesmärgil, teatab terviseamet.

«Perearsti saatekirjaga tehtud testi alusel genereeritud sertifikaadi reisimiseks kasutamine ei ole lubatud ning on karistatav väärteona (KarS § 218). Rikkujaid on võimalik karistada aresti või kuni kolmesaja trahviühikuga,» lisab terviseamet.

Järelvalvet rikkujate üle lihtsustab asjaolu, et reisimiseks vajalikule sertifikaadile kuvatakse automaatselt tellimuse tunnus. Seetõttu on piiril võimalik ka kontrollida, kas reisile mineja on testi eest tasunud ise või kasutanud perearsti saatekirja.

Terviseameti teatel on perearsti saatekirjaga testimine suunatud vaid haigussümptomitega inimestele. «See on vajalik haigete kiireks tuvastamiseks ja isolatsiooni suunamiseks, et piirata nakkuse edasikandumist. Sama kehtib ka lähikontaktsete testimise puhul – eesmärk on välja selgitada võimalik nakatumine, et tõkestada viiruse levikut Eestis. Perearsti ja lähikontaktse saatekirja alusel testi tegemine on inimese jaoks tasuta ja testi kulu katab riik,» ütleb terviseamet.

Reisimiseks vajalik tasuline test tuleks teha endale sobiva teenuseosutaja juures. Täpsema info teenusepakkujate kohta leiab siit.

Allikas

Uudised
Eelmisel nädalal teatati seitsmest tõsisest koroonavaktsiini kõrvaltoimest

 

Ravimiamet sai möödunud nädala jooksul koroonavaktsiinidega seoses 229 kõrvaltoimeteatist, millest viiel juhul vajasid vaktsineeritud ravi. Tõsiste kõrvaltoimetena esines nii kopsuarteri trombembooliat kui ka kõriturset. 

Pfizeri ja BioNTechi vaktsiin Comirnaty

Vaktsiin Comirnaty kõrvaltoimetest teatati 47 korral, millest 36 juhtu puudutas naisi ja üheksa mehi.

Tõsisemate kõrvaltoimetena kurtis üks patsient tugevama allergia üle, teine kurtis topeltnägemist ja näopoole tuimust (kraniaalnärvide hulgihaigusseisund). Mõlemad patsiendid vajasid ka haiglaravi.

Koroonaviirusega nakatumist ja ühtlasi vaktsiini ebaefektiivsust kirjeldati kümnes teatises. Ühel juhul suri 79-aastane raskete kaasuvate haigustega mees.

Ülejäänud teatistes kirjeldati ravimiteabega kooskõlas olevaid reaktsioone, mis kestsid mõne päeva (üksikutel juhtudel kauem). Lisaks kirjeldati neelamisraskust, alatemperatuuri, tasakaaluhäireid, hingamisraskust, tundlikkushäireid, kurguvalu ja häälekähedust, nohu, astmahoogu, vererõhu tõusu, nahapunetust, kõhuvalu ja puhitust.

Töövõimetuslehte vajati kahel juhul.

Moderna vaktsiin

Moderna vaktsiini kõrvaltoimete kohta saadeti ametile neli teatist, mis kõik olid naistel esinenud nähtude kohta. Reaktsioonid olid kerged, ühel juhul tõusis vaktsineeritul ka vererõhk.

AstraZeneca vaktsiin

AstraZeneca vaktsiini kõrvaltoimete kohta tuli 178 teatist: 120 juhul naistel ja 57 juhul meestel esinenud reaktsioonide kohta. Ühe juhtumi puhul on sugu teadmata, kuna infot vahendas müügiloa hoidja.

Ravi vajati viiel juhul. Üks vaktsineeritu kurtis oksendamise üle, mis allus ravimitele. Kahel juhul vajasid vaktsineeritud haiglaravi järsu vererõhu tõusu tõttu. Ühe teatisena kurdeti ametile kõriturset.

18 päeva pärast vaktsineerimist vajas üks vaktsineeritu kopsuarteri trombemboolia tõttu haiglaravi, tema on praeguseks paranemas.

Ülejäänud teatistes AstraZeneca vaktsiini kohta kirjeldati ravimiteabega kooskõlas olevaid kergemaid reaktsioone. Lisaks kirjeldati vererõhu tõusu, ninaverejooksu, igemete veritsust, hematoomide teket, selja-, kõhu- või kurguvalu, nohu, alatemperatuuri, ärevust, tundlikkushäireid, silmade valu või valgustundlikkust, tasakaaluhäiret, hingamishäireid, lihasspasme, veenilaiendite valu ja põletikku.

Töövõimetuslehte vajati selle vaktsiini kõrvaltoimete tõttu kümnel juhul.

Eestis on Covid-19 vastu vaktsineerimisi tehtud 194 358 inimesele, kaks doosi on saanud 60 861 inimest.

Allikas

Ajalugu
Tuumavarjend Ligatnes — üks salajasim objekt Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole

„Isikut tõendamata punkrisse ei lasta,” selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist on ju ühe salajasema objektiga terves Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vähemalt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi.

Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külma sõja jäänukisse ekskursioone korraldada.

Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse.

„Küll te selle pärast tagasi saate,” lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri sügavusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtfiguuride salajane tuumavarjend.

Pisut kummalisele välimusele vaatamata on punkri giidid suurepärased. Foto: Asso Puidet

Parteiladviku pelgupaik

Punkrit Nõukogude Läti parteiladviku kaitseks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal.

Ligatne kanti ei valitud varjendi asukohaks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgemate pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem.

Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngastesse, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, oli kahe tuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile lagendikule või metsa sisse. Konspiratsiooni mõttes ehitati punkri peale veel luksuslik sanatoorium kommunistliku partei võtmetegelastele, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritele meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud punkri kohta levima õige pea.

Ajastutruu butafooria – kunstnelgid ja plekist kauss. Foto: Karri Kaas

Varjendi kasutuselevõttu igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisundis Vene vägede lahkumiseni.

„Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal,” ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumi.

Side Moskvaga katkes punkris 1994. aastal. Foto: Asso Puidet

Endiselt töökorras

„Need teletaibid siin on täiesti töökorras,” kinnitab teejuht ning osutab laudadele ritta laotud masinatele, mis on omamoodi kombinatsioon elektroonilisest kirjutusmasinast, algelisest arvutist ja faksiaparaadist.

Giidi sõnul kontrollisid nad seadmete kasutuskõlblikkust paar aastat tagasi, kui edastasid ühelt punkris olevalt teletaibilt sõnumi teisele punkris olevale teletaibile. Põhjus, miks nad mõne kaugema kohaga ühendust ei võtnud, on üsna lihtne — teletaipe ei kasutata enam ammu. Mujal maailmas muutusid need kommunikatsioonivahendite kiire arengu tõttu kasutuks millalgi kaheksakümnendate keskel, kuid sotsialismileeris püsisid teenistuses punaimpeeriumi lagunemiseni. Mõnel juhul ilmselt veelgi kauem, millest annavad tunnistust ka Ligatne punkris asuvad masinad.

Punker oli varustatud Nõukogude tipptehnoloogiaga, mis suures osas on töökorras veel tänase päevani. Foto: Karri Kaas

Kuna huvi iganenud Nõukogude tipptehnoloogia vastu polnud väga suur, juhatati meid mööda roheliseks võõbatud koridore edasi. Väidetavalt pidi see värv inimestele rahustavalt mõjuma, kuid kindel selles olla ei saa. Kommunism oli teatavasti ümbritsetud igasugu mütoloogiaga, mistõttu märksa usutavamalt kõlab võimalus, et roheline värv oli lihtsalt paremini kättesaadav.

Hämaralt valgustatud roheliste seintega koridorid pidid väidetavalt mõjuma rahustavalt. Foto: Asso Puidet

Järgmisena näidati meile hiiglaslikku masinat, millesse oli kokku pandud konditsioneer ja õhupuhasti. Tuumakatastroofi korral oleks see aparaat taganud punkri asukatele meeldiva temperatuuri ning varustanud neid hapnikuga. Meie teejuht teadis rääkida, et sarnaseid seadmeid kasutati ka punalaevastiku allveelaevadel.

Sõjatööstusest oli pärit ka varjendi generaator, mis koosnes peaasjalikult kahest tanki T-54 mootorist. Töötasid need tavalisel diislikütusel, mida ammutati punkris asuvatest spetsiaalsetest mahutitest.

Kogu süsteem oli kavandatud autonoomselt vastu pidama kuni kolm kuud. Vähemalt teooria kohaselt. Praktiliselt on see aga üsna kaheldav, sest Nõukogude insenerikunstile iseloomulikult kõigele ei mõeldud. Või ei peetud vajalikuks mõelda. Sellepärast jääb näiteks lahtiseks küsimus, kuhu oleks punkris paigutatud surnukehad?

Samuti ei osanud giid öelda, mis oleks juhtunud pärast kolme kuu möödumist. Ilmselt ei teadnud seda ka punkri tellijad.

Loe artiklit edasi SIIT!

Vaata ka videot:

Teadus, Tervis
INTERVJUU TEADLASEGA | Immunoloog Uku Haljasorg: valitsus jäi piirangutega hiljaks, viimane aeg on inimestega tegelikult rääkida

Uku Haljasorg osaleb teadustöös, mille eesmärgiks on tuvastada, kuidas panna vaktsiinid paremini tööle just vanemate inimeste puhul. Teada on nimelt see, et immuunsüsteemi vananemise käigus toimuvad organismis muudatused, mis ei luba hästi vaktsiinile reageerida ja immuunmälu tekitada.

Loomulikult rääkisime temaga seetõttu eelkõige koroonaviiruse ja selle vastu vaktsineerimisega seonduvatel teemadel ning jõudsime lõpuks välja poliitikani ning selleni, mis meil Eestis pandeemia teise laine juhtimisega kapitaalselt valesti läks. Muu hulgas selgus, et palju olulisem müstilise nimega antikehade olemasolust on mälurakkude olemasolu inimese luuüdis ning seegi, et ka vaktsineeritud inimene võib viiruse ninna tõmbamise järel olla mitu päeva nakkav.

Selge on see, et koroonaviiruse eest meil kellelgi igavesti põgeneda ei ole võimalik ning küsimus on ainult selles, kas me oleme teda ninna tõmmates kaitstud ehk vaktsineeritud või mitte. Ma uuriks aga hoopis seda, kas organismis tekkiv immuunsus selle viiruse vastu on täpselt ühesugune nii koroonat läbi põdedes kui vaktsineerides?

Vaktsineerimisel tekkiv immuunsus on oluliselt rohkem ette ennustatav. Haigestumise korral ei või me iial ennustada, kas inimene on asümptomaatiline või lõppeb ta teekond intensiivraviosakonnas juhitaval hingamisel. Mida vanem on inimene, seda suurem oht haiglavoodisse jõuda on, aga üldislt on tekkivad sümptomid täiesti ette ennustamatud.

Seetõttu mina väga-väga tugevalt eelistaksin vaktsineerimist.

Aga ikkagi tulemus: kui haigus edukalt läbi põdeda, siis kas tulemus on sama, mis vaktsineerides. Kas mõlemal juhul tekib võrdne vastupanuvõime järgmise nakatumise puhuks?

Teadustööde raames on kõrvutatud vaktsineerituid ja läbipõdenuid ja seal tuleb välja tegelikult see, et vaktsineeritud inimestel on tekkiv antikehade tase veres kõrge ja palju ühtlasem. Kui inimene on haiguse läbipõdenud, siis antikehade hulk võib sõltuda näiteks sellest, kui raskelt haigust läbi põdeda – mida raskem haigus, seda rohkem tekib antikehasid ja seda pikem ning tõhusam on kaitse. Osadel asümptomaatilistel inimestel ei tekigi antikehi – see on loterii. Aga tahame me koroonat raskelt läbi põdeda?

Kellel haigestumise tagajärjel juba antikehad olemas on, siis viimased andmed näitavad, et need püsivad suurel osal inimestest vähemalt aasta – osadel küll langenud tasemel. Vaktsineeritute puhul on tänaseks tõestatud kaheksa kuud kestvad antikehade olemasolu veeniveres.

Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
Teadlane näitab, milline on antikeha
KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Teeme palun selle nii palju räägitud antigeeni mõistega asjad selgeks. Legendid räägivad enam-vähem järgimist väärivaid sõnumeid levitavast ja isegi jumalikka DNA-d omavast juudamaa mehest Kristusest ning temale vastanduvast ja kohtagi endale ihaldavast Antikristusest. Bioloogid räägivad aga kehast ja millestki, mis justkui peaks olema keha vastand – antikehast. Mis asi see antikeha on?

Antikehad on valgumolekulid, mida meil ühed immuunrakud – B-rakud – toodavad ainult siis, kui on ära tundnud mingisuguse võõra molekuli, mida su oma kehas ei ole. Antikehasid saab organismis tekitada peaaegu ükskõik millise võõrmolekuli vastu – olgu see viiruse osake või süstiga saadud võõra valgu mingi jupp.

Antikeha on Y-kujuline molekul ja oma haaradega seondub ta mingi kindla molekuli külge. Näiteks kui üks vabalt ringi hulpiv antikeha seondub koroonaviiruse ogavalgu külge, siis tema sabaots seondub hoopis ühe teise immuunraku külge ning sealt hakkab arenema immuunvastus. Vabalt leidub antikehasid peamiselt meie veres ja tänu sellele töötavad ka antigeeni kiirtestid – kui vereproovis on olemas antikehad, siis seonduvad need testribal olevate viiruse osakestega ja toimub värvusreaktsioon.

Kas antikehad tekivad inimese organismis ainult siis, kui ma parasjagu haigust põen või olen värskelt vaktsineeritud? Hiljem neid juurde ei teki ja saame rääkida vaid piiritletud koguse vähenemisest ajas?

Organism ei tooda reeglina mitte midagi, mida tal hetkel vaja ei ole. Antikehad tekivad suures laastus kaks-kolm nädalat peale nakatumist või vaktsineerimist.

Inimesel on teatavasti kaasasündinud ebaspetsiifiline immuunsus – selle nähtusteks on palavik – ja esimese hooga proovib organism kasutada seda. Hiljem hakkavad B-rakud tootma antikehi ja see kestab nii kaua, kuni tsütokiinide ehk suhtlusmolekulide kaudu tuleb teade, et nüüd on viirus kadunud ja hetkel ei ole enam väga palju toota vaja – „võtke rahulikult”. Palavikku ja teisi ebastpetsiifilisi reaktsioone on vaja selleks, et hoida haigustekitaja levik spetsiifilise immuunvastuse tekke ajaks kontrolli all. Läheb aega, et leitaks kehast üles just need B-rakud, kelle antikeha sobib. Ja siis on vaja veel aega selleks, et nad paljuneda saaks.

Selle teate peale surevad väga paljud B-rakud lihtsalt maha, osad rakud aga muutuvad mälurakkudeks ja nemad liiguvad luuüdisse. Kui sama patogeeniga nakkus tuleb uuesti, siis nad ärkavad – plahvatavad ja hakkavad tohututes kogustes uusi antikehi tootma, et viirus võimalikult kiiresti „maha võtta”.

Nii et palju olulisem on tegelikult omada püsivalt mälurakke luuüdis, mitte antikehasid veres?

Jah

Me põeme elu jooksul päris palju haigusi läbi. See tähendab, et meie luuüdi on erinevaid haigusi mäletavaid rakke paksult täis?

Nii on ja arvatakse, et see on ka üks põhjus, miks vanematel inimestel uute haiguste vastu immuunvastust ei teki – luuüdis lihtsalt ei ole füüsiliselt rohkem ruumi, kuhu mälurakke paigutada.

Inimese immuunvastus viirusele koosneb niisiis mitmest osast, milline neist meie organismis aastatega kindlalt nõrgeneb?

On teada, et uute valgevereliblede ning lümfotsüütide ehk T-rakkude pealetulek ja võimekus vähenevad. Inimese immunreaktsioon tekib lümfisõlmedes ja põrnas ning selles osalevad väga erinevad rakud – on näiteks dendriitrakud, kes korjavad väljast tulnud vaktsiini antigeeni füüsiliselt üles, näitavad seda teistele immuunrakkudele ja algatavad seeläbi reaktsiooni. Edasi ongi väga oluline, kuidas lümfisõlmedes reageerivad T-rakud, B-rakud ning millist tuge pakuvad neile lümfisõlmede enda struktuursed rakud. Need rakud kogu aeg suhtlevad omavahel ja kui näiteks dendriitrakkude aktiivsus väheneb või neis olevate signaalmolekulide tootmine on alanenud, siis on ka inimese immuunvastus nõrgem.

Lihtne näide: kui ma endale sõrme lõikan, siis võib tekkida põletik – mis asi see põletik seal haava ümber on, kas ka immuunvastuse osa?

Immuunrakud tulevad tõesti kohale ja proovivad ühelt poolt vigastust korda teha ja teiselt poolt takistada sodi ja mustuse jõudmist vereringesse. Päris äge nähtus minu meelest on see, et sõrmejooned täpselt samasugused tagasi kasvatatakse.

COVID-19 juurde tagasi tulles, miks on selle haiguse puhul peamiseks probleemiks ja ka surma põhjustajaks organismi ülereageerimine. Mis seda põhjustab?

Põhjustajaks on tsütokiinid ehk molekulid, millega rakud omavahel suhtlevad – nagu meie helilaineid tekitades. Ja sellist kontrollimatut rakkudevahelist suhtlust nimetatakse tsütokiinide tormiks.

Seotud on selle tormi intensiivsus organismi ja immuunsüsteemi vananemisega. Probleem on selles, et tsütokiinid aktiveerivad tohutu koguse immuunrakke, aga vana organism ei oska pidurit enam peale panna, kuna arvab, et muidu ei saada haigusetekitajaga hakkama See on justkui tulvavesi, mida mingi jõud ei suuda takistada. Nii köetakse, köetakse ja köetakse aktiveerivaid molekule järjest peale.

Kui nüüd inimesed on mälurakud ja antikehad kenasti olemas, siis kaua võtab aega see, et hingamisteedesse sattunud koroonaviirus kahjutuks teha ja muuta inimene ka selliseks, et ta teisi enam ei nakkaks?

See on ääretult individuaalne, kelle organismis viirus suudab rakkudele kinnituda ja neisse ka siseneda. Antikehade mõte on see, et nad võtavad viiruse maha enne, kui see rakku siseneb – antikehad rakkudesse iseseisvalt minna ei saa. Kuid koroonaviirusega seotult neelavad õgirakud kogu selle kompleksi alla ja lõhuvad viiruse juppideks. Varem märgitud T-rakkude ülesanne on aga tappa juba nakatunud rake.

Paar-kolm päeva õnnestub viirusel ikka hingamisteedes rahulikult „sitsida”. Sel ajal on ka teoreetiline võimalus, et vaktsineeritud ja haiguse varem korra läbi põdenud inimene võib teisi nakatada.

Ka vaktsineeritutel tasub kindlasti tagasihoidlikult käituda, vaktsiini toime võib piirduda lihtsalt ka sellega, et inimene põeb haigust sümptomiteta.

Kuidas teile immunoloogina tundub, kas koroonaviirusega valmistatakse meid ette millekski veel hullemaks – üha uuteks ja uuteks viiruspandeemiateks?

Seda, mida tulevik toob, ma öelda ei oska. Aga ma tõesti loodan, et praegused tegevusetused ja tehtud asjad valmistavad meid hoopis paremini ette. Inimkonna mälu on hästi lühike – ma loodan, et seda mäletatakse, kui „tuksi” võib olukord minna. Sada aastat tagasi oli maailmas Hispaania gripp ja sellega võitlemise viise täna justkui keegi ei tea ega mäleta – nagu ka kommunismi õudusi ja Edgar Savisaare müstilist võimulpüsimist.

Mis meil Eestis teie arvates valesti on tehtud – miks me oleme maailmas nakatumisnäitajatelt esirinnas? Kas viirusele meeldib meie juures eriliselt olla või on meil liiga vähe piiranguid?

Piirangud pandi peale liiga hilja. Selleks, et neist tõesti tolku oleks olnud, oleksid nad pidanud peale minema oluliselt varem. Kuigi nakatumus 100 000 elaniku kohta on pikka aega pidevalt tõusnud, on kogu aeg tehtud hoopis pehmendusi – „tõuseb, siis tõuseb…”.

KUVATÕMMIS SKYPE’I INTERVJUUST

Mida minu arvates üldse ei tohiks teha, on piirata inimeste liikumist väljas. See keerab inimeste pead täiesti tuksi!

Kõige olulisem asi, mida valitsus ja teadusnõukogu ei ole suutnud teha, on inimlik selgitus ja lähenemine. Tulevad käsud-keelud. Selle jaoks, et erakordses kriisis inimesteni jõuda, on vaja suhtlemiskanaleid, mis aitaks lahendada väga paljude inimeste isiklikke muresid, vastata kõigile nende küsimustele, anda nõu toimetulekuks ja tülpimuse peast väljasaamiseks.

Inimestel on praegu leviku piiramise huvides äärmiselt oluline olla aus üksteise vastu. Kui tahetakse kellegagi kohtuda, siis tuleks ausalt öelda ja küsida, kas kumbki käib kuskil salapidudel või kohtub mujal paljudega. Me ei tohi varjata, kuidas me ise elame, peame rääkima, kellega me oleme kohtunud ja mis oludes.

Aga kõik märgid näitavad, et vähemalt Eesti oludes on koroona puhul tegemist sesoonse viirusega?

Selles osas arvamused lahknevad. Näiteks Iisraeli või ka USA meiega samas kliimavöötmes asuvate piirkondade puhul ei saa väita, et tegemist sesoonse viirusega.

 

Allikas

Kirev elu
Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti


TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.
TUNNUSTUS: 18. veebruaril 2021 andis Vabariigi President Tanel Kapperile majori auastme.[/caption]

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. Auto juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, Tallinnast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähemal kui Tallinn.

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.

Sellest tuli jube skandaal. Eestlastel oli niigi fašisti maine – tahavad Liidust välja astuda! Zampolit (rooduülema asetäitja poliitalal) tuli kättpidi kallale. Läks rüselemiseks. Mind süüdistati, et olen ohvitseri löönud. Pärast klaarime seda asja, öeldi ähvardavalt, seniks jäeti mind kasarmusse. Mingi ukraina kutt vahtis ka seal.

PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
PILT SIBERIST: Selline pilt Tanelist pandi 1990 aasta kevadel Siberist Eestimaal poole teele. See pidi tõestama, et Tanel on elu ja tervise juures. Saatke talle kojusõiduks raha!
ERAKOGU
Uksed olid pärani, mingit valvet ei olnud ja me tõmbasime koos ukrainlasega sõjaväeosast minema. Midagi erilist selles polnud. Demblid (vanemad ajateenijad) käisid pidevalt üle aia hüppes.

Esimese öö olime metsas. Ukraina kutt küsis hommikul murelikult: mis me nüüd teeme? Ma ütlesin: väga lihtne, läheme raudteele, pöörame näo sinnapoole, kuhu päike loojub, ja hoiame läände. Kaug-Idast polegi eriti mujale minna kui läände.

Astusime mööda raudteed, ümberringi taiga. Siis mõtlesin küll korra: kas ma tõesti arvan, et tulen Siberist jala koju!?

10–15 kilomeetrit olime astunud, kui nägime metsaservas muld­onni, mis oli pooleldi maa all. Onnis oli buržuika, magamislavats, laud, paar tooli. Kapis kuivikud, suhkur ja pekk. Selle öö magasime onnis. 10–15 kilomeetri pärast avastasime – järgmine onn! Need olid raudteelaste onnid. Nendele mõeldud, kes käivad mööda raudteed ja kolks-kolks-kolks vastu liipreid kolgivad, et kas raudtee on korras.

Kui mõni kaubarong võttis kurvis hoogu maha, hüppasime rongi peale ja saime sellega edasi. Sadakond kilomeetrit Tšitaast (kohas, mille nimi on Mogzon) avastas meid raudteevalve – see ohtlik üksus koosnes pensionäridest, kellele oli antud nagaanid ja vintpüssid. Saime kõvasti joosta.

Kümmekonna päeva pärast olime Irkutskis, kus sõjaväepatrull meid varsti ka kinni nabis. Mis ukrainlasest sai, ma ei tea, aga mulle saadeti Tšitaa komandantuurist ohvitser järele, mingi vanemleitnant. Uuesti rongi peale ja tagasisõit! Ohvitser võttis restoranvagunis mõnusasti viina. Kui jaam lähenes, otsis mu üles ja valvas, et ma jooksu ei paneks. Mingil hetkel õnnestus mul WCsse minna ja kui rong hoogu maha võttis – juba peaaegu Tšitaas – hüppasin rongist välja.

Uuesti hakkasin sama teed pidi läände liikuma. Jälle nagu enne, rongiga ja jala.

Kuskil Hiloki ja Irkutski vahel varastasin metsakülast saduldatud hobuse. Kooliajal olin Niitväljal ratsutamas käinud, sellest oli kasu! Aga õhtul tuli hirm naha vahele – kurat teab, mis Siberis hobusevargaga tehakse. Lasksin hobuse karjamaale ja sõitsin rongiga edasi.

Jõudsin Sljudankasse. See on Baikali järve lõunatipus asuv sõlmjaam.

Kõndisin ringi, otsisin, kust süüa saaks. Järsku vaatan – ühe vaguni peale on kirjutatud „Depoo Valga“. Uskumatu! Valga mehed! Nad võtsid mu rongi peale, ütlesid, et Tšeljabinskisse saab, sealt keeravad nad lõunasse ja lähevad ära kurat teab kuhu.

No mida paremat sa võid tahta! Tšeljabinsk on ju Uuralites, poolel teel koju! Valga mehed andsid mulle süüa-juua, Tšeljabinskis sebisid mu Riia rongi peale, kus töötasid vagunisaatjatena Läti üliõpilased – suvemalev või midagi sellist. Need võtsid mu enda juurde, andsid mulle õlise jaki, et sõjaväevorm välja ei paistaks, ja Riias panid bussi peale, millega sõitsin Pärnusse. Olingi Eestis tagasi.

Pool aastat elasin sõprade juures Pärnumaa metsatalus. Olin tagaotsitav. Sugulased-tuttavad teadsid, kus ma olen, kõik hoidsid suu kinni.

17. jaanuaril 1990 lõin ennast üles (pikk must mantel, viigipüksid ja valge särk, juuksed õlgadeni) ja sõitsin Tallinnasse õdesid vaatama, läksin 21. keskkooli, kus nad õppisid. Ma ise õppisin ka kunagi selles koolis. Ja kui koolimajast välja tulin, võttis miilits mind ukse juures kinni. Mind oli näinud kolm õpetajat. Üks neist oli hingelt padupunane. Ja ma olin talle kunagi halvasti öelnud ka. Eks mu keel on mu vaenlane, nagu ütlesid vanad roomlased.

Miilits viis mu Lubja tänavale, kus uurijad soovitasid, et ma mingi varguse omaks võtaksin – siis istuksin rahulikult Eestis. Saatsin nad pikalt.
Edasi viidi mind Tallinna garnisoni arestimajja. Praegu on seal kinoarhiiv. Pandi üksikkongi. Arestimajas nägin ma viis minutit oma isa, kes mulle suitsu ja süüa tõi. Ka sealne advokaat soovitas: võta mingi kuritegu omaks, siis istud Eestis! Ma saatsin ta pikalt.

Kavandasin põgenemist – et kui pannakse koridori pesema, jooksen ära. Aga juba saadeti mind Patareisse. See oli kole koht. Seal tuli kakelda, et ennast maksma panna, ja seda ma parema meelega ei meenutaks.

Järgmisel hommikul pandi vanglahoovis auto peale, viidi Balti jaama, seal löödi tapivagunisse, mis meenutas veneaegset platskaardivagunit, aga selle vahega, et vangikambritel polnud aknaid, oli võrest sein ja kuus puust nari pluss üks lisaklapp, nii et seitse inimest sai magada.

WCsse viidi üks-kaks korda päevas. Uks jäeti lahti ja valvur jälgis, mida sa seal teed. Hommikul anti kätte päevatoit, veerand pätsi vormileiba, heeringas ja tükk suhkrut. Selle järgi oli hea päevi lugeda – mitu heeringat oled ära söönud, nii palju päevi oled olnud teel.

Sihtpunkt oli Tšitaa, sõjaväeosa number 33003. Aga teel sinna istusin viies vanglas. Esimene peatuskoht oli Krestõ vangla Leningradis. See oli neist viiest kõige luksuslikum – seal oli peldikus pott. Teistes oli auk nurgas, mille ette oli riputatud voodilina. Legend rääkis, et lennukikonstruktor Tupolev oli istunud Krestõ vanglas. Ja kui välja sai, organiseerinud sinna WC-potid – et kui järgmine kord istuma pannakse, on mugavam.

Leningradis löödi rongi peale ja sõitsime Sverdlovskisse (praegu Jekaterinburg). Sverdlovskist sõitsime Krasnojarskisse. Seal aeti meid rongist välja, kästi külma lume sees kükitada. Siis kamandati rivisse ja kolonn hakkas vangla poole astuma. Öeldi, et samm paremale või vasakule võrdub põgenemiskatsega ja koerad lastakse käiku hoiatamata.

Olin nendes vanglates ühes kambris kolme vargapoisiga, kes ühest vanglast teise liikusid ja kes mind kõvasti harida ja õpetada jõudsid.

Kuidas plekitükkidest ja juhtmetest panna kokku nn traktorid, mis lambipesaga ühendades kuumaks aeti ja millega sai vett keeta.

Kuidas suitsufiltritest ja leivast teha nuga. Kui vanglaleiba tükk aega mudida ja õigel temperatuuril kuivatada, saab sellest käepideme teha. Kui hulk suitsufiltreid põlema panna ja selle sulanud känkra peale tikutoosi väävliga vajutada, tekib sile kivistunud pind. Seda vastu betoonpõrandat teritades tekibki nuga.

Kui tahad suus head toidu maitset, raputa leivale sigaretituhka. Kummalisel kombel annab sigaretituhk leivale keedetud muna maitse.

Krasnojarski vanglast sõitsime Irkutski vanglasse.

Irkutski vanglast sõitsime Tšitaa vanglasse. Seal istus vargapoiste ja muude pättide hulgas kohalik ärikas Sergei Listjev, hüüdnimega Lissa. Tema süü oli selles, et ta oli hiinlastega salamahti äri teinud. Ta oli sillas, kui eestlast nägi. Ärikas Sergeiga sain ma suureks sõbraks.

Ühel päeval viidi mind vangla värava juurde, seal pandi auto peale ja sõideti sõjaväeprokuratuuri, kus mind kuulas üle leitnant Alijev, kasahh. Ta pilk oli tühi nagu stepp.

Ma olin oma kambrikaaslastelt kõvasti õpetust saanud, teadsin, kuidas käituda. Uurija Alijevi kabinetis teatasin kõigepealt, et vene keeles oskan ma viit sõna: strastvuite, pazalusta, tšai, sigaretõ, advokat. Ja sedagi rämeda baltikumi aktsendiga.

Alijev räägib minuga kümme minutit. Ma saan kõigest aru, aga vastan nagu aparaat: strastvuite, pažalusta, tšai, sigaretõ i advokat.

Kolmandal kokkusaamisel ütles kasahh Alijev: tegelikult sa oskad vene keelt!

Ma ütlesin, et muidugi oskan. Kuidas te varem selle peale ei tulnud?

Õppisin Tallinna merekoolis, kus pool õppetööst on vene keeles! Olen sõitnud vene uurimislaevadega ja kalalaevadega. Kuidas ma saan mitte osata vene keelt! Oskan ikka!

„No miks sa siis ära jooksid?“ küsis uurija Alijev. Ma ütlesin, et hädasti oli vaja minna vanaisale-vanaemale appi kartuleid võtma.

Ära mängi lolli! ütles kasahh Alijev.

Selle peale ma ütlesin: hea küll, tegelikult oli mul rahvarindelt salajane ülesanne.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
SEIKLUSI KUI PALJU: Kui oleks aega, kirjutaks raamatu.
FOTO: VALLO KRUUSER

Kui kasahh Alijev kuulis sõna narodnõi front, läksid tal silmad põlema. Ta nägi juba vaimusilmas ordenit oma revääril, sest on tabanud ohtliku spiooni.

Ma ütlesin, et mu ülesanne oli lugeda üles kõik väeosa nr 33003 supilusikad ja sellest isiklikult Edgar Savisaarele ette kanda.

Hord ajateenijaid kamandati tuppa, sain kõva koslepi ja mind visati kartsa. Kartser oli pisike. Üleval kõrgel väike trellitatud aken, nurgas vettinud madrats. Üle päeva toodi leiba ja vett. Neli päeva olin kartsas, siis viidi üldkambrisse tagasi, kus mind juubeldamisega vastu võeti, sest uurija mõnitamise eest kartsas istuda oli suur asi.

Ükspäev hõikas vangivalvur: Kapper asjadega!

Selge. Mind saadetakse kuskile edasi. Ärikas Listjev kirjutas kähku kirjakese, keeras selle pisikeseks rulliks (maljava) ja ütles, et kui õnnestub linna peale saada, andku ma see ta sõpradele edasi. Selge, kui õnnestub, annan edasi.

Kasahh Alijev vedas mu sõjaväeprokuratuuri ja räuskas, et Kapper tuleb dispatti saata. (Dispatt e distsiplinaarpataljon oli eriti range režiimiga koht, kuhu saadeti sõduritest vangid, kes olid vanglaseadustest üle astunud.)

Alijev läks prokuröri, vana venelasest polkovniku kabinetti. Mina istusin ukse taga. Läbi ukse oli kuulda, kuidas prokurör Alijevit roppude sõnadega sõimas. Alijev, sa vana idioot, kuidas sa aru ei saa – dispatti saab saata ainult sõjaväelasi. Kapper ei ole sõjaväelane, ta pole vannet andnud, teda ei saa tribunali alla saata. Kapperit saab karistada ainult sõjaväeteenistusest keeldumise eest. Tema üle saab kohut mõista ainult Tallinnas, kus ta sõjaväkke kutsuti. Arva ära, Alijev, sa vana idioot, mitu minutit ta seal fašistide juures kohtu all on! Hea, kui ta tingimisi saab. Ei! Kapper tuleb sundida vannet andma!

Ootasin sõjaväeprokuratuuri kongis, kuni paberid valmis vorbiti. Mind saadeti tagasi sõjaväeossa ning algas operatsioon „Kapper ja vanne“.

Nii kaua pidin olema valve all, kuni toimub vandeandmise pidulik tseremoonia.

KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
KAUGEL BAIKALI TAGA: Siit veel ida poole jääb Tšitaa.
VALLO KRUUSER
Sõjaväeosas number 33003 käis elu vanaviisi. Mingit valvet seal õieti ei olnud. Väeosa peale oli üksainuke korrapidajaohvitser. Pooled ohvitserid olid purjus. Leitnant ­Kušilevski, minu rooduülem, oli kogu pundist kõige intelligentsem. Tal oli sinel keha järgi õmmeldud, ta kandis valget salli ja pidas toreda kõne usbekile, kes minuga koos vahi all oli.

See kõlas umbes nii: vaata, usbekk! See siin on Kapper Baltikumist. Seal Baltikumis on kõik sellised. Suure sõja ajal olid nad vastaste poolel, pärast sõda olid nad metsavennad ja lasksid püssidest meie sõdurite pihta. Ega Kapper ei muutu! Kui ta siit ükskord koju saab, on ta samasugune edasi.

Aga neil kuraditel seal on kultuur! Aga sina, usbekk! Sind püüti mägedes silmusega kinni, toodi siia. Siin nägid sa esimest korda külmkappi, televiisorit ja dušši! Mis sul viga on, et sulle Nõukogude armees ei meeldi!

Mul oli tükk tegemist, et tõsist nägu säilitada.

Kuidas nad seal sõjaväeosas number 33003 ka ei püüdnud, konsiiliumit nad kokku ei saanud, et ma vannet võiksin anda. Neil oli vist kama ka.

Mina sattusin jutule Eestist pärit ajateenijaga, vanakesega, kes ootas juba kojusaamist. Ta nimi oli Kalmer ja kui ma ei eksi, oli ta Lõuna-Eestist. Ta näitas mulle aiaauku, mille kaudu ta linna peal käis.

Ühel ilusal päeval ma kasutasin seda auku. Ja lasksin teist korda rõõmsalt sõjaväest varvast.

Esimene asi, mis ma tegin – läksin ärikas Sergei Listjevi tuttavatele maljavat ära viima. Kiri võeti vastu, mind kutsuti kaasa. Aga ootamatult pandi mind keldrisse luku taha. Mis siis nüüd! Mis jamasse ma nüüd sattunud olen!? Aga ei midagi hullu – päevakese istusin, tulid mingid vennad, võtsid mu auto peale ja sõitsime ühe vanapapi juurde, kes elas Tšitaa lähedal külas. Ta nimi oli Aleksandr Aleksandrovitš, keegi ärikas Sergei sõpradest oli tema sugulane.

Papi oli asjaga kursis – kuidas ma sõjaväest ära jooksin, kuidas mind tagasi toodi, kuidas ma jälle ära jooksin. Laual oli viin, kartulid ja pekk. Rääkisime juttu. Aleksandr Aleksandrovitš oli ise ka sõjaväelane olnud, võitles jaapanlaste vastu. Pärast saadeti karistuseks Siberisse, sest käis valgekaartlaste järeltulijaga liiga tihedasti läbi. Ja keegi kandis ette.

Arutasime, kuidas ma koju tagasi saaks, ja jäi nii, et ma kirjutan Pärnusse sõpradele kirja: saatke Sergei Listjevi sõpradele rahakaardiga raha, et ma saaks osta riideid ja kojusõidupileti. Kirjutasin. Tüübid tegid must kena pildi, kus ma istun nende Žiguli 2108 roolis. Panid mu kirja ümbrikku, foto ka juurde ja kiri läks Pärnu poole teele.

Vahepeal sai talvest kevad, ma aitasin papit kevadistes aiatöödes, esimest korda elus panin labidaga kartuleid maha – kaevad augu, paned kartuli sisse, kaevad järgmise augu, paned järgmise kartuli sisse.

Naabruses elas burjaaditüdruk, tema juures käisime saunas. Ükskord nägin ma teda vangivalvurivormis ja ehmatasin hirmsasti ära. Aga tema naeris, et ära muretse. Ta õppis Tšitaa ülikoolis juurat ja vahetevahel käis vanglas tööl. Kohalik ärimees Sergei Listjev oli talle teatanud: see estonets on kuradima kõva vend, teda tuleb aidata!

Siis tuli raha, mulle muretseti kingad ja korralikud riided – Wrangleri silt peal, aga tegelikult järeletehtud vuhvel. Patakas raha jäi üle ka, ostsin kupeepileti Moskvasse. Rongi peale läksin Tšitaast järgmises jaamas. Kui keegi küsis, kust ma tulen, siis rääkisin, et olen Tallinna merekooli kursant, käisin Vladivostokis praktikal ja nüüd sõidan koju. See töötas. Moskvasse sõitsin nagu valge inimene, kahtlusi kellelgi ei tekkinud.

Moskvas pidin mõtlema, missuguse kangi all ma öö mööda saadan.

Vaksali ees nägin busse seismas, suured kirjad peal – tuur mööda öist Moskvat – üks rubla. Maksin rubla ja sõitsin mööda Moskvat. Kirikud, paleed, särgid-värgid, kõik nägin ära, mis Moskvas vaadata on. Teise tiiru tegin veel, siis lasin juba silma looja.

Hommikul võtsin pileti Tallinna rongile, aga Tartus tulin maha. Tartust sõitsin bussiga Pärnusse, sealt marssisin sõprade juurde ja olingi jälle Siberist tagasi, omade juures Eestis.

Oli 1990. aasta suve teine pool, Eestis hakati moodustama piirivalvet. Rääkisin oma loo piirivalvejuhtidele Andrus Öövelile ja Aare Evisalule ära ja mind võeti Eesti vabariigi piirivalvesse.

Lasksin endast pildi teha, piirivalvuri sinine vorm seljas, ja saatsin selle major Bogunile, kes oli väeosa number 33003 staabiülem.

Kirjutasin major Bogunile, et ärge mind seal Baikali taga enam otsige. Olen kenasti kodumaal ja teenin Eestit.

Augustiputši ajal 1991, kui vene tankid Tallinna sõitsid, olin rühmaülem. Mu rühm pandi kaitsma raadiomaja viiendat korrust.

Meil olid raketipüstolid ja kumminuiad ja me olime valmis vaenlasele vastu astuma, kui see raadiomaja ründab. Olime 20–21 aastat vanad.

Tanel Kapper on osalenud välismissioonidel

Estpla 1 ja 2 Horvaatias 1995
Estpla 3 Bosnias 1995
Baltconi koosseisus veel kord Bosnias 1999
Kaks korda Afganistanis, 2008–2009
Praegu on ta Põhja maakaitseringkonna staabi operatiivjaoskonna ülem
Aga päris noorelt, 10aastase poisina mängis ta „Nukitsamehe“ filmis Jukut

Allikas

Kirev elu, Välisuudised
Endine vang kolooniast, kuhu saadeti Navalnõi: on mõned kohad, kuhu Venemaal sattuda ei tohi

Tervis
Ülevaade: COVID-19 uued variandid ja nende levimus
$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
$content[‘photos’][0][‘caption’.lang::suffix($GLOBALS[‘category’][‘lang’])]?>
SARS-CoV-2 muteerub pidevalt ja iga uue tüvega tekib küsimus, kas vaktsiin selle vastu kaitseb. Autor/allikas: Prachatai/Flickr (CC BY-NC-ND 2.0)

Ehkki koroonaviiruse vastu vaktsineerimine on maailmas hoo sisse saanud, hoiavad teadlased viiruse arengul silma peal. SARS-CoV-2 muteerub pidevalt ja iga uue tüvega tekib küsimus, kas vaktsiin selle vastu kaitseb. Novaator tegi uue Euroopas leviva variandi valguses ülevaate murettekitavate viirusvariantide eripäradest ja nende levikust.

 

 

 

Inglise variant ehk B.1.1.7

Esimest korda teatati uuest nakkavamast variandist 2020. aasta septembris Ühendkuningriigis. Euroopa Liidu riikides tuvastati seda esmakordselt 9. novembril. Variant on ohtlik, sest kaheksa tüve 17-st mutatsioonist asuvad viiruse ogavalgus. Uuringute järgi nakkab see esialgsete epidemioloogiliste andmete põhjal kuni 56 protsenti kergemini ja võib olla 30–70 protsenti surmavam kui algne variant.

Mutatsioonid pole seniste analüüside põhjal mõjutanud vähemalt Pfizer-BionTechi ja Moderna vaktsiinide tõhusust.

Varianti on leitud vähemalt 29 inimesel ka Eestist. Eesti lähiriikidest on varianti leitud Lätist, Leedust, Venemaalt, Soomest ja Rootsist.

Lõuna-Aarika variant ehk B.1.351

Seda varianti leiti esimest korda 2020. aasta oktoobris Lõuna-Aafrika Vabariigis. Euroopa Liitu jõudis see teadaolevalt 28. detsembril. Variant on ohtlik, sest kannab sarnaselt Inglise variandile mutatsiooni N510Y, mistõttu võib see levida kuni poole paremini. Haiguse kulgu see teadaolevalt ei mõjuta.

Samuti kannab variant ogavalgu mutatsiooni E484K, mis võib vähendada vaktsiinide tõhusust. Uuringud näitavad, et Pfizer/BionTechi vaktsiin kaitseb selle variandi eest kõige kehvemini.

Variant on levinud üle terve maailma ja seda on leitud vähemalt ühel inimesel ka Eestist. Eesti lähiriikidest on varianti leitud Soomest, Rootsist, Norrast, Taanist ja Saksamaalt.

Uganda variant ehk A.23.1

A.23.1 varianti leiti esimest korda 2020. aasta oktoobris Ugandast. Euroopa Liitu jõudis see esimest korda aastavahetuse järel. Variant võib olla ohtlik, sest mutatsioonid ogavalgus võivad hõlbustada selle levikut. Kuigi sellest saanud Ugandas kõige laialdasemalt levinud tüvi, ei saa vaid selle põhjal oletusi teha. Eestile lähematest riikidest on varianti leitud Saksamaalt, Taanist, Hollandist ja Belgiast.

Brasiilia variant ehk P.1

P.1 varianti leiti esimest korda 2020. aasta detsembris Brasiilias. Euroopa Liitu levis see variant esimest korda 12. jaanuaril. Variant võib olla ohtlik, sest kannab mutatsiooni N510Y, mis suurendab viiruse nakkuvust. Seda üheselt kinnitavaid analüüse veel avaldatud pole, kuid seda seostatakse Brasiilias Amasoonias hüppeliselt kasvanud nakkusjuhtude arvuga.

Variant kannab ogavalgu mutatsiooni E484K, mistõttu võib vaktsiinide tõhusust vähendada. Üksikutel juhtudel nakatusid variandiga ka inimesed, kes olid COVID-19 juba läbi põdenud. Laborikatsetes on jõutud erinevate tulemusteni.

Eestile lähematest riikidest on varianti leitud Hollandist, Belgiast, Prantsusmaalt ja Šveitsist.

Uus Ühendkunigriigi variant ehk B.1.525

Uuest variandist teatati esimest korda 2020. aasta detsembris Ühendkuningriigis. Euroopa Liitu levis see 6. jaanuaril. Variant kannab ogavalgu mutatsiooni E484K, mis võib vaktsiinide tõhusust vähendada. Variandi kiiremat nakkavust ja haiguse raskemat kulgu pole seni täheldatud.

Eesti lähiriikidest on varianti leitud Soomest, Taanist ja Hollandist. Enam kui pooled nakkusjuhtumitest on registreeritud seni Taanis ja Suurbritannias ning teistes riikides on see veelgi haruldasem.

Allikas

Kirev elu
Eeva ja Martin Helme on elanud ka hirmus: kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima

Kohtume Martini (44) ja Eeva (44) Nõmme kodus, kuhu Helmed kolisid 2014. aasta jaanuaris, mil Eeva oli neljanda lapse Edwardi ootel. Seni olid nad ära mahtunud Mustamäe kolmetoalisesse korterisse, nii et uus, läbi kahe korruse asuv kodu tundus hiigelsuur. Aga ka selles, viietoalises korteris läks peagi kitsaks. 2017. aastal, kui sündis pesamuna Gloria, ehitati üks tuba avatud köögi arvelt juurde. Remondi tegid Helmed ise. See venis algselt plaanitust hulga pikemaks, kuna tuli koroonakriis ja Martini vastutus rahandusministrina aina kasvas.

“Martinil muutus graafik päeva pealt. Tööpäevad hakkasid kestma 14–18 tundi ja kodus jäi kõik ootele. Siis pandi veel ka koolid ja lasteaed kinni. Segadus oli suur. Erinevalt teistest paaridest, kes koroona esimese laine ajal olid olude sunnil pidevalt koos, meie Martiniga peaaegu ei näinudki teineteist. Aga saime tehtud. Isegi pisemad lapsed Edward ja Gloria aitasid õe tuba värvida,” tunneb Eeva uhkust. Viimased liistud olid köögis paika saanud alles veebruari alguses.

HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
HARULDANE PEREPILT Helmetel pole traditsiooni käia end igal aastal stuudios pildistamas. Kroonika jaoks võeti aga pere kokku ja tehti ühispilt koos kõigi viie lapsega. Vasakult Helena (19), kes tänavu lõpetab keskkooli, Viktoria (16), kes lõpetab põhikooli, Iris (18), kes lõpetab 11. klassi, ja Eeva. Viktoria süles on kuuene Edward ja Martini süles pesamuna Gloria, kes on kolmeaastane.
ERAKOGU

Vahepeal jõuab raadiosaate lindistuselt koju ka Martin, kes külvab abikaasa üle musidega ja kiidab malbel toonil, kui kaunis ta on. See pole üldse see Martin Helme, kes vilavate silmadega “Esimeses stuudios” oma põhimõtteid kaitseb ja kohati väga salvavalt ütleb.

Ka Helmete esiklaps Helena (19) kinnitab, et isa on koduseinte vahel leebe ja enamjaolt rahulik – Martin püüab koju võimalikult vähe tööd kaasa võtta. “Tal on alati meie jaoks aega, et kas või minu unenägusid ära kuulata,” räägib imekaunis Helena.

“Lapsed on meil väga hästi välja tulnud ja seepärast ongi tore, et neid on suisa viis,” rõõmustab Martin, visates pilgu Helenale, kes pildistamisel kannab lillat lipsuga disainerkleiti, mille lubab selga panna ka keskkooli lõpu­aktusele ja -peole. Suve hakul on veel teinegi põhjus pidutsemiseks – tütar Viktoria (16) lõpetab põhikooli.

Võtame istet pika söögilaua taga, mis on magusa all lookas. Eeva tõstab serveerimisalusele enda valmistatud quiche’i ning laual on ootel maasikad, viinamarjad, magusad koogikesed ja kommid.

MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
MAIASMOKAD Nii Martin kui Helena on väga suured magusasõbrad ning söögitoa laual on alati vaagen koogikeste ja kommidega. Eeva nõrkuseks on aga ilusad nõud. Laual oleva serviisi aitas talle erinevatest kohtades kokku koguda õde.
KARLI SAUL

“Eeval on viimasel ajal suur nõude hullus peale tulnud, just nõukaaegsete serviiside järele, Muudkui uurib, kas seda ja seda veel võib juurde osta. Facebookis on selleks omad grupid ju,” räägib pereisa. Tema magusalembuse tõttu on kodus alati midagi magusat ja tänagi on ta lõunaooteks juba kaks torditükki ära söönud.

Martin võtab viimast, sest peagi algab paast, mida ta enda meelekindluse proovilepanekuks aastaid lihavõttepühade eel on pidanud. “Siis on igasugune magus välistatud, aga ega pere seda pahaks pane, sest nemad sellest väga puudust ei tunne,” selgitab Martin.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.” Martin

Vaatamata magusalembusele on ta suurepärases füüsilises vormis. “Eks mul on hea ja kiire ainevahetus ning kui võimalik, teen ikka trenni ka, peamiselt jõusaalis.” Jällegi kiidab ta kaasat: “Süüa saan ma tõesti hästi, sest Eeva on meil kodus meisterkokk ja kui ta juba ette võtab, siis valmistab mitmekäigulisi gurmee-elamusi.”

25 aastat kiindumust

Martini ja Eeva ühine lugu sai alguse 1996. aastal, kui mõlemad asusid õppima Tartu Ülikooli ajaloo erialale.

“Eeva oli kõige ilusam tüdruk kursusel,” räägib Martin oma esmamuljest, “ja on tänini kõige ilusam naine maailmas.”

20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
20 AASTAT ABIELU täitub Helmetel tänavu 18. mail. Abielu sõlmiti 18.05.2001 Tartus Väikese Vanemuise ovaalsaalis.
ERAKOGU

LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
LAULATUS 2015. aastal lasid Helmed end Jaani kirikus Jaan Tammsalul laulatada ja poeg Edwardi ristida. Selleks ajaks olid nad olnud abielus 14 aastat ja peres kasvas neli last.
ERAKOGU

Eeva kinnitab, et vastastikune sümpaatia oli esimesest kohtumisest peale, kuid kuni neljanda kursuseni olid nad vaid väga head sõbrad. “Esiteks olin ma toona suhtes ja Martin oli otsustanud, et tema elab ülikooli ajal täiel rinnal ning püsisuhtesse ei astu,” põhjendab ta. Amori nool tabas noori neljanda kursuse lõpus ja Martin tegi ühel kohvikukülastusel ettepaneku, et nad võiks abielluda.

“Mulle on alati meeldinud Martini rõõmsameelsus, asjalikkus ja armastus ilusa džässmuusika vastu. Aga romantiline pole ta küll kuskilt otsast, kõik otsused on olnud pragmaatilised,” naerab Eeva. 2001. aastal Eeva ja Martin abiellusidki ning neliteist aastat hiljem lasid end Jaani kirikus laulatada.

“See oli ilus ja sümboolne – olime olnud neliteist aastat abielus ja meie kõrval oli neli teist, neli last. Samal korral lasime ka Edwardi ristida,” meenutab Eeva. Helmete lapsed on kõik ristitud ja vanim, Helena lõpetas tänavu ka leerikooli – usk on nende peres olulisel kohal.

KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
KAKSIKUTEGA Mart ja Sirje Helme kaksikute Maarja ja Martiniga 1979. aastal. Nii nagu pildil, on Martin olnud ka hilisemas eas emaga lähedasem kui isaga.
ERAKOGU

Martin tuleb lahutatud perest, kuid ta enda arvates pole see talle suuremat probleemi tekitanud. Kunstiajaloolasest ema Sirje Helme (72), kaksikõe, kirjandusteadlane Maarja Vaino (44) ja vanema õe Triinuga (49) saab ta väga hästi läbi. “Võiks öelda, et olen isegi lähedasem nendega kui isa Mardiga, kuigi tööalaselt puutun temaga märksa rohkem kokku,” ütleb Martin. “Aga mis puutub nende kunagisse lahkuminekusse, siis see ei mõjutanud kuidagi, sest ma olin siis juba hilisteismeline ja mingit traumat see ei tekitanud.”

Martin meenutab, et noorena hoidis ta pigem ema poole, sest isa oli üsna karmikäeline ja temaga tal teismeliseeas ei klappinud kuidagi: “Sirje oskas manööverdada ja püüdis mõistusega apelleerida, isale ajasin sõrad vastu.”

MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
MARTIN JA NAISED Möödunud aasta veebruaris toimunud Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva galal tehti vahva ühispilt. Martin poseeris koos vanema õe, tõlkija Triin Van Doorslaeri, kunstiteadlasest ema Sirje Helme, kirjandusteadlasest kaksikõe Maarja Vaino ja kaasa Eevaga. Martini sõnul on ta oma õdede ja emaga väga lähedane.
TEET MALSROOS

Isa Mardiga sai ta lähedasemaks siis, kui Mart oli Moskvas suursaadik.

“Käisin tal seal külas ja saime palju asju selgeks ja lahti räägitud. Need olid toredad ajad. Mingit rivaalitsemist meil omavahel ka erakonnas pole. Mart on võtnud poliitikat pigem kui kohustust, minu jaoks on poliitika kirg ja põnev mäng. Siin on meie suur erinevus,” sõnab Martin.

ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
ISA PÄRAST HEA MEEL Martinile vanemate lahkuminek mingit jälge ei jätnud ja tal on hea meel, et Moonika tegi isa Mardi taas õnnelikuks. Pilt on tehtud neile kuuluvas Suure-Lähtru mõisas.
RAUNO VOLMAR

Mardi (71) abikaasa Moonikaga (54) saavat ta samuti kenasti läbi. “Ega mina temaga abielus ole ja kui ta on Marti juba üle kahekümne aasta õnnelikuks teinud, siis on kõik hästi,” ütleb Martin isa abielu kohta.

Õnnetu džässbaar

Enne kui Martin poliitikasse sukeldus, pidas ta kõikvõimalikke ameteid. Oli näiteks Delfi välisuudiste toimetaja ja omanimelise džässbaari omanik. Seda aega meenutab Helmete korteri esikus olev vana klaver, millel kumbki kaasadest mängida ei oska.

Martini sõnul sündis 2007. aastal mõte hakata baari pidama tema Frank Sinatra lembusest. Ta soovis, et ka Tallinna vanalinnas oleks lokaal, kus sellist muusikat mängitaks. Kolme väikese lapse kõrvalt panid Martin ja Eeva lokaali püsti, kuid äri asutamine sattus halvale ajale – vahetult pärast avamist toimus Tallinnas pronksiöö, mille järel oli vanalinn mitu kuud inimtühi.

ERAKOGU

DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
DŽÄSSBAAR 2007. aastal pidasid Helmed vanalinnas džässbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis.
ERAKOGU

“Mitu kuud ei käinud meie juures ühtegi klienti, üürid aga jooksid ja eks tegime ka valekalkulatsioone. Raha­puhver oleks pidanud suurem olema. Imesime terve suve käppa, laenasime ka sõpradelt võlgade tasumiseks ning pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta,” meenutab Martin kirevat, kuid ka väga rasket aega.

“Pärast pankrotti maadlesime aastaid, et raha tagasi maksta.” Martin

Eeva kinnitab, et see pani kolme väikese lapsega pere elu üsna korralikult proovile. Raske oli nii rahalises kui psühholoogilises plaanis – pankrotipessa jäi vaid 3000 eurot. “Aga elu näitas, et mida keerulisem aeg, seda rohkem lõpuks ühte hoiad ja oled omas mullis. Nüüd kuuluvad sinna mulli ka meie lapsed ja niimoodi ringkaitses olles saame alati hakkama ning muutume tugevamakski,” räägib Eeva.

Õpivad itaalia keelt

Viimased kuu aega on Martin olnud tunduvalt rohkem kodus kui varem, sest on ministriametist prii.

“Martinil on nüüd tõepoolest natuke rohkem aega. Ta jõuab varem koju ja puha. Aga ega ta kaua malda puhata, tal hakkab ju kohe uuesti pea tööle, kuidas naasta. Naasmiseks tuleb aga jällegi väga palju tööd teha,” arutleb Eeva.

ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ARMASTAVAD REISIDA Martin ja Eeva 2017. aastal Itaalias.
ERAKOGU

VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
VIIMASEL VÄLISREISIL enne koroonat. 2019. aasta novembris kohtusid Eeva ja Martin Roomas ­Itaalia paremäärmuslaste liidri Matteo Salviniga, kes kuu aega varem oli kaotanud siseministri koha. Saapamaa lembus pani paari õppima ka itaalia keelt.
ERAKOGU

Aega on suisa nii heldelt käes olnud, et Eeva ja Martin avastasid enda jaoks uue hobi. “Hakkasime Eevaga itaalia keelt õppima,” muigab Martin. Tal on ostetud aprilliks Itaaliasse lennupiletid, kuid ta peab siiski vähetõenäoliseks, et nad sinna jõuavad, sest koroonaolukord on endiselt ärev.

“Pole hullu, kui reis praegu edasi lükkub. Igatahes on, mida jälle oodata, sest reisile tahaks juba väga minna. Eriti Itaaliasse, sest see on üks meie lemmiksihtkohti. Teine on Hispaania, Barcelona,” täiendab Eeva.

Kui vaja, laseks paar end ka vaktsineerida. “Vaktsineerimist ei tohiks muuta kohustuslikuks, selle vastu ma olen. Aga kui tõesti hakkavad sellega kaasnema mingid eriõigused või vabadused, siis ilmselt vaktsineerin,” sõnab Martin, kes on silma paistnud ka selle poolest, et ei kanna parlamendi hoones ega teistes avalikes kohtades maski. Samas kinnitab EKRE esimees, et ta pole sugugi maskivastane.

“Kui tegelikkuses on paljud poliitikutest kolleegid Riigikogus suletud uste taga maskita ja panevad selle ette vaid piltnike pärast, on see silmakirjalik,” ütleb Martin. “Teiseks, ma keeldun elamast kogu aeg kohutava hirmuga. Eelmisel kevadel me ei teadnud ju, kas see haigus tapab 1% või 10% haigestunutest, kes kuidas põeb või mis on tüsistused. Siis olin muidugi väga ettevaatlik ja isegi hirmul. Täna usun, et oma füüsilise vormi juures põeksin pigem kergelt läbi. Aga selge on see, et Eestis on olukord koroonarindel taas väga halvaks läinud ja kõik peavad pingutama hoolsuses.”

POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
POLIITIKA ÜHENDAB Martin ja Mart on üles ehitanud tugeva vundamendi EKRE-le.
SVEN ARBET

Valitsuse lagunemisest hakkab Martin üle saama. “Eks korraks oli ikka väike solvumine, et vaip nõnda jalge alt ära tõmmati, aga pole mõtet pikalt põdema jääda. Tegelikult saame Jüriga (Jüri Ratas – toim.) jätkuvalt väga hästi läbi. Ja see kurikuulus tort, millest kõik räägivad – see žest oli ka väga temalik. Ja ma ei väsi kordamast, et samasuguse tordi sai tookord ka Helir-Valdor Seeder,” valgustab Helme poliitika tagatubades toimuvat. Martin ei usu, et Jüril ja Keskerakonnal sai tema ja ta isa Mardi teravatest sõnavõttudest villand. Asi olevat siiski korruptsioonikahtlustuses. “Me ikka suhtleme jätkuvalt Jüriga. Kas ta just päris sõber on, aga meil on tõesti väga hea isiklik läbisaamine. Alles ükspäev ta helistas ja küsis, kuidas läheb. Eks tal ka igav ju, hakkas sauna endale ehitama.”

Martin ütleb, et kui sügisel peaks olema laual Jüri Ratase kandidatuur presidendi ametisse, siis seda võiks kaaluda küll: “Usun, et Jüri sobiks presidendiks. Ta on tõeline rahvamees, aga ta on ka lepitaja, keda on meie ühiskonnale praegu vaja.”

“Üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada.”Eeva

Eeva lisab: “Tean, et Martin ise presidendiks saada ei taha. Temas on pigem ikka peaministri materjali. See aeg pole praegu aga veel käes. Võib minna veel isegi aastaid.”

Räiged ähvardused

EKRE on nii armastatud kui ka vihatud ja seda on Helmed enda nahal valusalt tunda saanud. Neid on ähvardatud nii sotsiaalmeedias, anonüümsete sõnumite kui ka e-postkasti jäetud kirjadega. Mõne ähvarduse on võtnud politsei uurida.

“Kui ikka otseselt lubatakse Martini pea lõhki lüüa või muul moel temalt elu võtta, siis peab reageerima. Hiljuti hakkasid levima ka rõvedad sõnumid, mis olid kirjutatud käsitsi ja pandud postkastidesse Viimsis ja Nõmmel,” toob Eeva näiteid. Ta lisab, et iga selline ähvardus võtab seest õõnsaks ja tekitab hirmu. Ähvardused on ka põhjus, miks Eeva ja Martin pole oma perekonda eriti avalikkusele näidanud. Ka Helmete vanemad lapsed on pidanud taluma pilkeid ja kiusu.

ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
ESIKLAPSEGA Helena lõpetab tänavu gümnaasiumi. Isa eeskujul poliitikasse suunduda ta aga ei taha, sest on näinud selle ebameeldivat köögipoolt piisavalt. Helenale meeldib, et Martinil on alati aega oma lapsi ära kuulata ja nende probleemide lahendamisele kaasa mõelda.
KARLI SAUL

“See on meile väga raske teema – üks meie tütardest sai väga teravalt kannatada. Asi oli ikka väga hull, sest kiusamine kestis pikalt. Näiteks oli üks periood, kus pidudel otsiti Helme tüdrukud spetsiaalselt üles, et nendega vaielda. Südikus argumentatsioonis ja varakult välja kujunenud kindlad põhimõtted lisasid vaid õli tulle. “Vaidlejad” aga ei tahtnud, ei osanudki vaielda, vaid lihtsalt sõimasid. Üks tüdruk näiteks ütles otse välja, et ta tahab meie tütart lihtsalt lüüa,” toob Eeva näite taagast, mida on isa poliitiline tegevus lastele kaasa toonud. “Kord oli saadetud klassis paber laiali ja palutud, et kirjutage oma klassikaaslase kohta midagi, mis teile tema puhul meeldib. Ühele meie tütardest kirjutati: “Minu ema vihkab EKREt.” Sotsiaalmeedias saadetakse vahel ka lastele nende isa kohta halvustavaid meeme ja negatiivseid artikleid EKRE kohta, et nad näeks, kuidas nende isasse suhtutakse.”

Helena ütleb: “Mina pole suurt kiusamist tundnud, aga eks ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud. Õnneks olen väga heas koolis. Õpetajad ja klassikaaslased on väga normaalsed, nii et selles suhtes on mind hoitud.”

“Ironiseerivaid märkusi on ikka tehtud.” Helena

Neiu märgib, et tema ei taha kindlasti poliitikuks hakata. Just seepärast, et on poliitika köögipoolt nii lähedalt näinud. “Minul pole kindlasti sellist kirge poliitika vastu nagu isal ja mul puudub oskus ja soov ka niimoodi vaielda. Kunagi tahtsin avada oma pagariäri, kuna olen samuti suur magusasõber ja mulle meeldib küpsetada. Seejärel oli mul tuhin minna ajakirjandust tudeerima, aga viimasel ajal sooviksin hoopis suhtekorraldust õppida või antiikkeeli ja kultuuri,” räägib Helena oma plaanidest.

Viimasele valikuvariandile noogutab ka ajalooharidusega Martin kaasa: “See pole küll väga praktiline majanduslikus mõttes, aga kindlasti põnev eriala ja sealt edasi võivad avaneda uued suunad.”

Helena leiab, et raha ei saa olla peamine eesmärk. “Tuleb juhinduda oma kutsumusest ja südamesoovist. Mis sa ikka rahaga peale hakkad, kui ise oled õnnetu,” arutleb Helena, kes loodab, et kui koroonaolukord veidi normaliseerub, siis avanevad võimalused ka välismaal õppimiseks. Isalt on ta pärinud südikuse ja järjepidevuse, mis ei luba mis tahes probleemide puhul alla anda ja sunnib ikka edasi võitlema. “Kuigi vahel tunned, et terve maailm on sinu vastu, aga su süda ütleb, et teed õiget asja, siis lõpuks õiglus seatakse jalule ja võidadki,” avaldab Helena oma elu moto.

Pesa tühjaks ei jää

Helmete suuremad lapsed võiksid varsti hakata iseseisvat elu elama, aga Martini sõnul nad pesast välja lendama ei kiirusta. “Neil siin hea ju, kõht täis, riided seljas ja pestud ja triigitudki ning igaühel oma tuba. Ei ole mina täheldanud, et nad tahaks kodust kuhugi minna ja kui tuleb ka see aeg, siis ega me ei takista,” võtab Martin tütarde iseseisvumist rahulikult. Distsipliin on olnud kodus olulisel kohal, kuid samas on ka pidudel käimist aktsepteeritud.

MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
MAAKODU PÄRNUMAAL on Helmete pere meelispaik. Siinne interjöör on armsalt romantiline ning valdav osa remonditöödest on Martin siin teinud oma kätega, alates terrassi valamisest ja lõpetades köögi paigaldamisega.
RAUNO VOLMAR

“Eks me hakkasime neid piire tasa ja targu nihutama. Algul tuli olla üheksaks kodus ja siis kell kümme ja kokkulepetest peeti ka kinni,” täpsustab Eeva. Peigmeestesse on siin majas ka tolerantsiga suhtutud. “Tundub, et poiss-sõbrad on pigem ikka mind kartnud,” muigab Martin. Helena lisab, et eks nii juhtub, kui latt on sedavõrd kõrgele aetud.

Kui ka tütred peaks omaette elama kolima, siis kodu niipea laste kilgetest tühjaks ei jää, sest väiksemad käivad alles lasteaias. “See oli hea ajastus ja plaan meil, et vahe oli esimese kolme tütrega pea kümme aastat, enne kui sündisid pisemad,” tõdeb Martin.

Helena nendib, et päris viit last tema vanemate eeskujul saada ei taha. “See oleks liiga suur vastutus ja pidev kompromisside kunst, et kõigil oleks hästi. Aga kindlasti olen saanud hea elukooli väiksemaid hoides, nii et usun, et saaksin emana hästi hakkama,” arutleb Helena, kes on koos vanemate õdedega olnud sageli väiksematele lapsehoidjaks.

ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult "juhtme seinast välja tõmbab".
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ISA VÄIKESED ABILISED Edward ja Gloria tunnevad käruga mängimisest rõõmu, samal ajal kui Martin valmistab ette terrassi valamist. Pärnumaal asuv maakodu on tervele perele lemmikpuhkepaigaks, kus Martin täielikult “juhtme seinast välja tõmbab”.
ERAKOGU

Helena ütleb, et tal oli väga hea meel, et vanemad otsustasid veel kaks last saada, sest Edward (6) ja Gloria (3) on nii armsad.

Järgmisel sügisel kooliteed alustav Edward on pere ainus poeg. Kuigi võiks eeldada, et Martinil on temaga omad poistemängud, siis nii ei ole.

“Ta on üsna isepäine ja iseseisev ­ ning naljalt mind oma mängudesse ei kaasa. Praegu on teemaks Thomase rongid, millega talle meeldib mängida, ja mind kaasatakse neisse mängudesse küll üsna harvadel lahkushetkedel. Kõige vahetum ja lahedam on meil maakodu rannas, kus suviti möllame,” räägib Martin, kes juba üsna noore mehena otsustas, et tema soovib kuut last. Eeva oleks meeleldi leppinud ka ühega, aga praegu ütleb ta, et viis on peaaegu sama hea kui kuus ning nüüd on limiit täis. “Anname endile aru, et on ikka suur vahe, kas saad lapsed kahekümnendates või neljakümnendates, eks jaksu on juba praegugi väiksematega tegeledes vähem,” ütleb ta. “Pooled asjad tundusid toona mängleva kergusega minevat,” nendib Martin.

Eeva on olnud viimased kuus aastat kodune ja lastele pühendunud. Enne Edwardi sündi töötas ta Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teabejuhina, korraldas põnevaid üritusi ja ettevõtmisi. Eeva tunnistab, et igatseb vahel tagasi tööle: “Mulle meeldib asju organiseerida, käima lükata, ideid välja töötada reaalseks projektiks. Ja et see lõpuks jõuaks võimalikult suure sihtgrupini ning kaasaks inimesi. Mu võimalik tuleviku töö võiks olla midagi sarnast. Ülikooli ma läksin mõttega, et saada ajaloo õpetajaks ja iga aastaga tundub see unistus järjest ilusamana.”

VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
VANA KLAVER, millele Martin toetub, meenutab Helmetele aegu, mil nad pidasid vanalinnas jazzbaari Martini Jazz Cafe, mis paraku haledalt läbi kukkus ja pere aastateks sügavatesse võlgadesse saatis. Raskused tegid paari aga üksnes tugevamaks.
KARLI SAUL

Martin täiendab, et mis tahes ametis tema kaasa kunagi jätkab – ta on äärmiselt pühendud töötaja ja hinnatud kolleeg. Praegu ootab pere aga suve, sest siis saab taas Pärnumaale maakoju minna ja korralikult puhata. Martini deviisiks on, et kui puhkus, siis tuleb juhe seinast täiesti välja tõmmata: “Niisama paari päeva kaupa pole mõtet tilgutada. Kui, siis ikka kuni kuu aega jutti ja tõesti üritan siis ka puhkamisele keskenduda.”

Vahel võtavad Martin ja Eeva oma aja ja sõidavad nädalavahetusel kahekesi kuhugi spaasse. “Et kas või nii pikalt hommikul välja magada, kui süda lustib. Muidugi on see oluline ka paarisuhte osas. Oleme käinud Eevaga kahekesi reisil, viimati 2019. aasta novembris Itaalias Roomas ja see oli tõesti tore. Saime siis kokku Matteo Salviniga (Itaalia paremäärmusliku partei Liiga juht ja endine siseminister, Euroopa tuntumaid parempopuliste – toim.),” meenutab Martin.

“Ringkaitses olles saame alati hakkama.” Eeva

Siiski ütlevad mõlemad, et kuigi lastega reisimine on paras katsumus, hakkavad nad kusagil kahekesi olles õige kiiresti nende järele igatsema. “Neist ju emotsionaalselt ära ei lahuta – üsna kiirelt hakkad igatsema ja mõtled, et küll oleks tore, kui nemadki praegu siin oleksid,” sõnab Eeva.

Helmed tähistavad tänavu oma 20. pulma-aastapäeva. Nad loodavad, et on olnud ka lastele selles osas eeskujuks, et veeretagu elu mis tahes katsumusi eluteele – kokku hoides saadakse probleemidest ikka üle ja tullakse välja võitjatena.