Autor: Toomas

Välisuudised
Berlin introduces mandatory Coronavirus testing for daycare children
Lolli-Tests
Author: dpa/deepl.com
Further information: Coronavirus – Information on daycare centers and day care
Publication date: January 17, 2022
Last updated: January 17, 2022

Three lollipop s per week

The city’s education administration announced Monday (Jan. 17, 2022) that the new regulation is expected to apply to all daycare children one year and older from Jan. 24, 2022. At that moment, the child-friendly lollipop s are expected to be available in sufficient quantities. Reportedly, three s per week are required. There is to be one mandatory on Monday, the other two days are determined by the daycare center. Parents will receive the required lollipop s from the daycare center. Testing is generally supposed to happen at home. However, the individual daycare centers can also ask for ing to be carried out under supervision at the facility.

General ban on access for uned children planned

Parents who their children at home must confirm their child’s negative result in writing to the daycare center. Parents will receive sample letters for such confirmations from the daycare center. When the ing obligation comes into force, uned children will generally not be allowed in the daycare centers. Exceptions apply to children who have been vaccinated or have recovered from a Coronavirus infection, and to children who cannot be ed due to their individual requirements.

Daycare centers should stay open

“Our goal is to ensure that daycare centers can rin open despite the current high numbers of infections and the rapid spread of the Omicron variant,” Berlin’s Senator for Education, Astrid-Sabine Busse (SPD), explained. “We want to contain the spread of and enable all children, parents and employees to operate daycare centers in an orderly manner with a high level of safety.”

Mandatory ing for employees still in place

The existing regulations for the ing of daycare center employees rin in place. According to these regulations, employers are obligated to offer all employees a Coronavirus twice per week. Employees who are neither vaccinated or recovered must provide daily proof of a negative result, as the 3G rule applies in the workplace.

Allikas

Teadus
USA ülikooli ootamatu uuringutulemus: kanepiühendid takistavad koroonaviiruse sisenemist rakkudesse
Kanepi pruukimine on Eestis aina lailt levinud, eriti noorte seas. Uuringute kohaselt on koguni 43% eestlas tarvitanud it vählt ühe korra.

USA Oregoni osariiklikus üliis leiutatud keemilise sõelumise tehnika toel tuvastatud iühendid võivad takistada põhjustaval el inimrakkudesse sisenemist. Jutt käib selgelt mkitte i psühhoaktiivse komponentidest.

Oregoni ülii globaalse iuuenduse keskuse, farmaatsiakolledži ja Linus Paulingi instituudi uurija Richard van Breemeni juhitud uurimus ilmus äsja teadusajakirjas Joul of Natural Products, vahendab Oregoni ülikooli pressiteenistus.

Harilik on tarbetaim, millest saab toota kiudu, toiduaineid ja loomasööta, ning i mitmesuguseid ekstrakte ja ühendeid lisatakse kosmeetikatoodetele, kehapiimadele, toidulisanditele ja toiduainetele, märkis van Breemen.

Van Breemen ja kolleegid leidsid, et kaks kannabinoidhapet seonduvad SARS-CoV-2-e ogavalguga, mis võib blokeerida olulise etapi protsessis, mille abil inimesi nakatab.

Need ühendid on kannabigeroolhape CBGA ja kannabidioolhape CBDA; ogavalk on seesama sihtvalk, mida blokeerima on disainitud ka COVID-19 vaktsiinid ja antikeha-põhised raviviisid.

„Kanepitaimes ja paljudes iekstraktides leidub neid kannabinoidhappeid ohtralt. Need ei ole keelatud ained nagu i psühhoaktiivne komponent THC ning teadaolevalt on need inimesele valdavalt ohutud,” selgitas van Breemen. „Meie uurimus näitas, et iühendid mõjusid ühtviisi tõhusalt SARS-CoV-2 eri tüvedele, sh esimesena Ühendkuningriigis tuvastatud nn alfatüvele B.1.1.7 ja Lõuna-s tuvastatud beetatüvele B.1.3.351.”

„Nakatumise ja paljunemise tsükli iga etapp võib olla sihtmärgiks evastastele raviviisidele ning ogavalgu seondumine inimrakkude pinnavalguga ACE2 on kriitilise tähtsusega samm selles tsüklis,” jätkas van Breemen. „Rakku sisenemist päivaid ühendeid nagu ihapped on võimalik kasutada SARS-CoV-2-ega nakatumise ennetamiseks, aga ka nakkusperioodi lühendamiseks.”

Uurimisrühm tuvastas kaks kannabinoidhapet van Breemeni laboratooriumis leiutatud massispektromeetrial rajaneva sõelumistehnikaga. Teadusajakirjas Joul of the American Society for Mass Spectrometry varem ilmunud uurimus kirjeldas, kuidas kohandada uut meetodit, nn afiinsuse selektsiooni põhist massispektromeetriat, selliste ainete leidmiseks, mis SARS-CoV-2 ogavalke blokeerivad.

Järgnenud laboratoorse katse nähtus, et kannabigeroolhape ja kannabidioolhape päisid inimese epiteelkoe rakkude nakatamist e ogavalguga ja takistasid SARS-CoV-2 sisenemist rakkudesse.

„Neid ühendeid võib manustada suukaudselt ja neil on pikaajaline inimestele ohutu tarvitamise traditsioon,” rõhutas van Breemen. „Neil on potentsiaali SARS-CoV-2-ga nakatumist nii ennetada kui ka ravida. Kanepitaim toodab CBDA-d ja CBGA-d vastavalt CBD (kannabidiool) ja CBG (kannabigerool) eelainetena. CBD ja CBG on paljudele tarbijatele juba tuttavad, kuid need erinevad oma happelis vormidest ja [utamata] itoodetes neid ei leidu.”

Van Breemen selgitas, et afiinsuse selektsiooni põhine massispektromeetria, lühendatult AS-MS, hõlmab sihtvalgu, nt SARS-CoV-2 ogavalgu „hautamist” võimalikke ligande – s.t sellega seonduda võivaid molekule – sisaldavas segus, nt taimeekstraktis.

Seejärel eraldatakse ligandi-retseptori-kompleksid seondumatu molekulidest filtreerides.

„Me tuvastasime hulga kannabinoidseid ligande ja järjestasime nad vastavalt afiinsusele ogavalguga,” selgitas van Breemen. „Kaheks ogavalgu suhtes kõige kõrg afiinsusega kannabinoidiks osutusid CBDA ja CBGA ning me näitasime, et need blokeerivad nakkust.”

Van Breemen nentis, et kannabinoidide laialdase kasutamise tingimustes võib küll esile kerkida resistentseid tüvesid, kuid rõhutas, et kombinatsioon vaktsineerimisest ja ravist CBDA või CBGA-ga peaks inimorganismi kui keskkonna SARS-CoV-2 jaoks siiski märksa vastuvõetamatumaks muutma.

Allikas

Muu
Harri Tiido: ühest kunstlikust ajamõõdust nimega nädal?

Vikerraadio saatesarja Harri Tiido taustajutud” 2021. aasta viimases osas on vaatluse all ajaarvestus. Esimesed märgid asest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud ane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid, märgib Tiido.

Kui meie tänavune teekond ajas läheneb aastalõpule, tähistab see Maa järjekordse Päikese ümber tehtava tiiru lõpulejõudmist. Seega on aastal planeetide liikumisest tulenev mõõde. Ööpäeva jaoks on samuti astronoomiline põhjendus: selle aja jooksul teeb Maa ühe ringi ümber oma telje. Kuu on umbes aeg, millega Maa kaaslane teeb ringi ümber meie planeedi, mitte küll täpselt, aga siiski.

Järele jääb ja sellega läheb asi pisut segaseks. Mitmed uurijad väidavad, et tegemist on kunstliku moodustisega, kuid just selle tõttu olla väga tugev mäluankur. Kui ülejäänud mainitud ajamäärused viitavad mingile looduslikule protsessile ja väiksd pudinad nagu tunnid, minutid ja sekundid on suurte osade täpsed jaotused, siis a juured võib leida vaid ajaloost.

Miks on as just seitse päeva? Ei looduslikke ega astronoomilisi põhjendusi ei näi sellele olevat. Eks ta ongi kokkuleppeline värk, mis sõltub mõninga seikadest. On ju olnud ka teistsuguse pikkusega aid. Roomlastel oli algul kaheksapäevane , sest selline oli kahe turupäeva vahe. Lääne-Aafrikas oli aga turupäevade sagedusest tulenevalt neli päeva. Assüürias oli see kuus, Egiptuses kümme ja Hiinas 15 päeva.

Vanad germaanlased kasutasid viiepäevast at, mille päevad olid nimetatud nende peamiste jumaluste auks ja seda on tänini tunda anglosaksi-keelsetes päevanimedes. Prantsuse revolutsiooni ajal anti välja uus kalender, milles kuu oli jagatud kolmeks dekaadiks ehk kümmepäevakuks.

Eriti põnev oli bolševike poolt 1929. aastal alustatud katse viiepäevase aga. Viiest päevast üks oli puhkuseks ja tavaliste nimede asemel tähistati apäevi värvidega: kollane, oranž, punane, purpurne ja roheline. Et töö käiks lakkamatult, olid puhkepäevad igaühel isiklikus paigas, mistõttu peres võis ja isa vaba aeg olla erineval päeval.

Aastal 1932 muudeti plaan kuuepäevaseks, asendades värvid numbritega. Kogu ettevõtmise mõte oli bolševistlikult geniaalne, sel moel tagada pidevalt vählt 80 protsendi inimeste viibimine tööpingi juures.

Masinad ei olnud aga selliseks edumeelseks suhtumiseks valmis ja kuna hoolduseks ning remondiks aega ei jäänud, läksid nad lihtsalt katki. Selline kapitalistlik diversioon sundis Nõukogude võimu 1940. aastal toredast ideest loobuma ning pöörduma tagasi kodanliku seitsmepäevase mudeli juurde.

Meie praeguse a alged leiab ajaloos Mesopotaamiast, täpslt Babülooniast. Sealsed astroloogid tundsid seitset kõige silmapaistvamat objekti taevakaarel ja igale neist pühendasid nad ühe päeva. Nii saigi kokku seitse päeva.

Üks lihtne põhjus oli selles, et Kuu ühe ringi kestus, 28 päeva, oli ajahaldamiseks liiga pikk. Seetõttu jagati need päevad neljaks ja tulemus – seitse päeva – vastas ka ühelt kuutsüklilt teisele jõudmise ajale. Seega siis täiskuust väheneva poolkuuni, uue kuuni, siis kasvava poolkuuni. Seega leiti kunstlikule moodustisele astroloogiline taust.

Seitsmepäevane levis läbi kogu Lähis-Ida ja sai omaks ka juutidele, kes babüloonlaste juures vangipõlves olid. Arvatakse, et Piibli Moosese esimene raamat on kirjutatud umbes aastal 500 enne meie aega. Selles on maailma loomine jagatud seitsmele päevale ehk kuus päeva vihtus jumal palehigis tööd teha ja seitsmenda päeva kuulutas ta puhkepäevaks.

“Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kreeka kultuuri kuni Indiani välja, levis tga koos ka seitsmepäevane .”

Paljud viitavadki a algupärast mõeldes just Piiblile ja Euroopa tsivilisatsiooni kristlikule alusosale. Kuid sama mudel jäi pidama ka teistes ümbruskonna riikides, kaasa arvatud Pärsia impeeriumis ja Kreekas. Hiljem, kui Aleksander Suur hakkas levitama kreeka kultuuri kuni Indiani välja, levis tga koos ka seitsmepäevane

Kogu selle moodustise kujunemise juures on tähelepanu vääriv ka päevade jagamine kaheks kategooriaks. Seda on võrreldud ajalise tik-tak rütmiga, mis koosneb tikkide seeriast ja neile järgnevast takist, pikkusega kas üks või kaks päeva. Sellesse mudelisse olla otsustavalt panustanud juudid oma igaase hingamispäeva, sabati tähistamisega laupäeval.

Esimesed märgid asest ajamõõtmisest pärinevad 1. sajandist meie aja järgi. Rooma impeeriumi standardiseeritud ane kalender ühendas eneses juudi sabati arvepidamise ja roomlaste planetaartsüklid. Tasub aga märkida, et suur osa inimkonnast elas veel pisut rohkem kui 150 aastat tagasi ilma ase tsüklita ja oli sellega üpris harjunud ega kurtnud.

Tänapäevane on vanale tavale peale surunud rütmi, mis on täielikult sotsiaalne, kuid samal ajal ka individualiseeritum. Kriitikud küll kurdavad, et nüüdse digitehnoloogia juures on kõik sassi läinud, e-kaubandus ja digiühendused võimaldavad nii tarbimist kui ka tööd suvalisel ajal ja a traditsiooniline sisu on läinud.

On olnud ka ettepanekuid reformiks. Nii pakkus Mehhiko telekomimogul Carlos Slim seitse aastat tagasi tööa muutmist kolmepäevaseks, millele järgneks neljapäevane alõpp. Kõrvalseik oli küll, et tööpäev oleks pikem ja pensionile ei saaks enne seitsmekümnendaid eluaastaid. Pakkumine ei saanud tuult tiibadesse.

Lüh tööa idee ei ole seega midagi väga uut. Suurem reformipakkumine oli muuta aasta 364-päevaliseks nii, et igal aastal on igal kuupäeval juures sama apäev. Kuid te arutelul öelnud üks briti parlamendisaadik, et piisavalt suur jama on sündida 1. aprillil, aga täiesti vastuvõetamatu oleks pidada sünnipäeva igal aastal esmaspäeval.

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

https://services.err.ee/media/embed/9e364abb40c0bc7650c818e91792d195

Allikas

Kirev elu, Kultuur, Religioon
Toomas Paul: on tore olla kalkun, kuni tänupüha pole veel käes

Vaeseid oli kombeks nimetada  “nendeks, kellel pole midagi”. Aga 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler.


Aasta lõpp 31. detsembri südaööl on kokkuleppeline. Majandusaasta aruannete esitamise tähtpäev on 30. juuni, et oleks võimalik tulud ja kulud korralikult kokku arvata. Ja nagu nädala ilmavaatluste põhjal ei saa suurt midagi järeldada kliima püsimise või teisenemise kohta, nii on ka inimajaloo suundumuste hoomamiseks vaja pikemat perspektiivi kui kalendriaasta. Heitkem siis pilk paari viimase sajandi arengutele.

Edmund Burke tabas midagi inimloomust iseloomustavat, kui ta 1770. aastal sedastas: “Kurta selle aja üle, milles elame, nuriseda praeguste võimulolijate üle, hädaldada mineviku pärast, kavandada ekstravagantseid tulevikuootusi on suurema osa inimkonna ühises loomuses.” Tal on õigus – sama võiksime nentida praegu. Inimene jääb samaks. Kuid ühiskond võib olla üpris erinev.

Üsna pea toimus Suur Prantsuse revolutsioon. Ega see väga vale olnud, kui otsustati kehtestada uus ajaarvamine, mille nullpunktiks valiti 22. september 1792. Valgustusajastu ning teadus- ja tööstusrevolutsioon on maailma põhjalikult muutnud.

Võtame näiteks elektri, millel on praegu päratu roll meie olmes. Kui vool katkeb, jääb elu – vähemalt linnas, suurlinnadest rääkimata – peaaegu seisma.

Õpetlik on vaadelda võitlust öö pimeduse vastu. Majan­dus­teadlane William Nordhaus on arvutanud, et inflatsiooniga kohandatud miljoni luumentunni (kogus, mida on vaja, et aasta jooksul iga päev kaks ja pool tundi lugeda) hind on alates keskajast langenud kaksteist tuhat korda, umbes 35 500 naelsterlingilt 1300. aastal vähem kui kolmele naelsterlingini tänapäeval.

Valguse hind läheneb pidevalt nullile

Nagu näitas Adam Smith, “iga asja tegelik hind on selle asja omandamise töö ja vaev”. Nord­haus arvutas välja, kui palju pidi inimene eri ajastutel töötama, et teenida välja tund aega valgust lugemiseks. Babüloonlane aastal 1750 eKr pidanuks rügama 50 tundi, et lugeda seesamiõlilambi valgel ühe tunni oma kiilkirjatahvleid. Aastal 1800 pidi inglane rassima kuus tundi, et tund aega rasvaküünalt põletada. Aastal 1880 läks vaja 15 minutit tööd, et põletada petrooleumilampi tund aega; aastal 1950 kaheksa sekundit hõõgpirni puhul, ja aastal 1994 pool sekundit tunni eest luminofoorlambi valgel. See on 43?000kordne hinnalangus kahe sajandi jooksul. Täitsa pöörane! Ja sellega pole areng läbi: Nordhaus avaldas oma artikli enne, kui LED-pirnid turu üle ujutasid.

See on efektne näide, kui palju on kasvanud komfort ja kui endastmõistetavaks me peame neid mugavusi, mis on meie ajastu käsutuses. Minu poisipõlves ei olnud maal elektrit. Ajasime läbi petrooleumilambiga. Just selle tõttu võiks mõelda pikemale perioodile, kui me kurdame praegu, et elektri hind on viimastel kuudel kerkinud.

Me vajame elektrienergiat muidugi paljuks muukski peale valgustuse. Ainuüksi pesupesemisele kulunud aeg langes ligi 12 tunnilt nädalas 1920. aastal praeguse poolteise tunnini. Hans Rosling väidab, et tänu meile “pesupäeva” vabaks andmisele väärib pesumasin tööstusrevolutsiooni suurima leiutise nime.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suu­re­ma kiirusega kui rikastes.

Eesti keeles ilmus äsja Steven Pinkeri “Valgustusajastu tänapäeval. Kaitsekõne mõistuspärasusele, teadusele, humanismile ja progressile” (2018), mille kohta Bill Gates ütleb: “Minu kõigi aegade uus lemmikraamat.” Pööraselt optimistlik!

Pinker võtab ette elu erinevad küljed ning näitab, millist edu neis on saavutatud. Tsiteerib majandusajaloolast Johan Norbergi: me kipume arvama, et “liigume aasta lähemale surmale iga aastaga, mil me vananeme, ent XX sajandi jooksul lähenes keskmine inimene surmale vaid seitse kuud iga vananetud aasta kohta”.

Eluiga pikeneb kogu inimkonnas, sealhulgas maailma vaeseimates riikides märksa suurema kiirusega kui rikastes. “Perioodil 2003–2013 pikenes keskmine eluiga Keenias peaaegu 10 aasta võrra,” kirjutab Norberg. “Pärast kümmet aastat elu, armastust ja heitlust polnud keskmine inimene Keenias kaotanud ainsatki aastat oma järelejäänud elueast. Kõik olid saanud kümme aastat vanemaks, ent surm polnud astunud sammugi lähemale.”

Ameeriklane läheb tänapäeval pensionile 62aastaselt – sada aastat tagasi suri keskmine ameeriklane 51aastaselt. Mujal palju varem. Tänapäeval on keskmine eluiga maailma vaeseimas riigis (Kesk-Aafrika Vabariigis) 54 aastat (Eestis on meeste oodatav eluiga 74,4 ja naistel 82,8 aastat). Sünnitussurmade määra langus XVIII sajandi lõpust on 300kordne, langedes 1,2%-lt 0,004 protsendile.

Pinkeri tüse teos (670 lk) pakub kümneid vaimustavaid tabeleid ja graafikuid, mis tõestavad, kui turvaliseks ja mõnusaks on muutunud elu Maal. Kahe sajandi jooksul on äärmusliku vaesuse määr maailmas langenud üheksakümnelt protsendilt kümnele, pool langusest on toimunud viimase 35 aasta jooksul.

Tänane vaene elab nagu eilne rikas

Perioodil 1820–1900 maailma sissetulekud kolmekordistusid. Uuesti kolmekordistusid need 50 aastaga. Järgmiseks kolmekordistumiseks kulus vaid 26 aastat ja ülejärgmiseks veel 33 aastat. Maailmamajanduse kogutoodang on kasvanud peaaegu 100 korda aastast 1820, mil toimus tööstusrevolutsioon, ja peaaegu 200 korda alates valgustusajastu algusest. Tööviljakuse kasv on olnud metsik. Näiteks XIX sajandi keskpaigas võttis 25 mehel tonni vilja koristamine ja peksmine terve päeva, tänapäeval saab üks inimene teraviljakombainiga selle tehtud kuue minutiga.

Tehnoloogia ja globaliseerumine on üheskoos muutnud seda, mida tähendab olla vaene inimene. Stereotüüpne ettekujutus vaesest oli luider kehvik kaltsudes. Tänapäeval on vaesed sama ülekaalulised kui tööandjad. Vaeseid oli kombeks nimetada “nendeks, kellel pole midagi”. 2011. aastal oli rohkem kui 95 protsendil vaesuspiirist allpool olevatest Ameerika majapidamistest elekter, veevärk, vesiklosett, külmik, pliit ja värviteler. Rikkad on saanud rikkamaks, ent nende elu pole nii palju paranenud. Warren Buffettil võib olla rohkem konditsioneere kui enamikul inimestest ja need võivad olla uhkemad, ent juba fakt, et enamikul vaestest ameeriklastest on õhukonditsioneer, on hämmastav.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks.

2008. aastal oli maailma rahvastikul, tollal 6,7 miljardil, võrdne sissetulek lääneeurooplasega aastal 1964. Äärmuslik vaesus kaob ja maailm muutub keskklassiks. Aastail 1961–2009 suurenes toidu kasvatamiseks kasutatud maa hulk 12%, ent tänu rohelisele revolutsioonile kasvas toidu kogus 300%.

Jne, jne. Kõik on suurepärane. Kui ei oleks mõnda “aga”. On loomulik, et inimesed tahavad kõikjal elada hästi. Ja sama loomulik ehk paratamatu on, et vastavalt kasvab ökoloogiline jalajälg. Näiteks: 1962 olid Botswana ja Burundi võrdselt vaesed 70dollarise aastasissetulekuga inimese kohta ja kumbki riik ei emiteerinud mainimisväärselt CO2. 2010. aastal teenisid botswanalased 7650 dollarit aastas, 32 korda rohkem kui endiselt vaesed burundilased, ja emiteerisid 89 korda rohkem CO2.

Mida komplekssem on süsteem, seda vähemast piisab tema häirimiseks. Kes oleks uskunud, et koroonahaigus halvab kogu maailma toimimise? Ja toob välja meeletu hirmu vaktsineerimise ees. Veel on meie riik nii rikas, et olla ebaõnnes süüdlane ja maksta surma korral kompensatsiooniks 300 000 eurot.

Nagu täheldas Benjamin Franklin: “Nii mugav on olla ratsionaalne olend, sest see lubab meil mõelda välja põhjenduse kõigele, millele soovime.” Pinkeri sõbra Hans Roslingu “Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme?– ja miks asjad on paremini, kui sa arvad” on sama paduoptimistlik. Nad eiravad vääramatuid tõiku planeedi piiridest, millele juhib tähelepanu Pentti Linkola samuti lõppeval aastal eesti keeles ilmunud raamatutes “Teisitimõtleja märkmed” ja “Ellujäämise küsimus”.

Nassim Nicholas Taleb toob ilmeka võrdluse. Lihunik toidab kalkunit tuhat päeva. Iga lõppev päev lubab kalkuni analüütikutel kinnitada, et lihunikud armastavad kalkuneid “üha suurema statistilise usaldusväärsusega”. Lihunik jätkab kalkuni nuumamist, kuni tänupühani jääb mõni üksik päev. Siis saabub tund, mil kalkun olla pole üldse hea mõte.

Allikas

Teadus, Tervis
Luup peale: kuidas loodi insuliin? ??

s põeb i umbes 70 000 inimest ja kogu s umbes pool miljardit. Aga kuidas leiti võimalus selle haiguse põdejate elu pikendada? Forte uuris järgi.

Esimese tüübi ei ole nakkav ega ole otseselt päritav. Seda on tänapäevase raviga, ennekõike isüstidega, üsna lihtne kontrolli all hoida. on küll ravimatu, kuid seda põdevad inimesed võivad elada pika ja täisväärtusliku elu. Kuid enne i avastamist oli olukord täiesti teine…  on valkhormoon, mida toodetakse kõhunäärmes, et reguleerida glükoosi (suhkru) taset veres. Rakud vajavad palju glükoosi ja on võti, mis võimaldab sellel neisse siseneda. Kui kõhunääre toodab i vähem kui vaja või üldse mitte, koguneb suhkur verre ja tapab inimese.

Esimest korda pandi diabeedi-diagnoos väga-väga ammu, Vana-Egiptuses, 1500 e.m.a. Mõiste „”” (vana keelest „läbi tungima”) võttis kasutusele Kreeka arst Apollonius Memphisest aastal 230 e.m.a. kahe sümptomi põhjal – kustumatu janu ja lõputu urineerimine. Ja ta kirjeldas üksikasjalikult Kapadookiast pärit Areteuse haiguse tunnuseid ja sümptomeid, võrreldes i maohammustusega, mis põhjustab ka tugeva janu. 17. ja 18. sajandil selgitasid Briti arstid välja, et patsientide uriin sisaldab suures koguses glükoosi ja lisasid sõnale sellele iseloomuliku „suhkru”.

Saksa arst Paul Langerhans avastas 1860. aastatel pankreases salapäraste rakkude „saarekeste” kuhjad – need olid ensüümid toidu ja suhkru segamiseks. Kahjuks ei viinud katsed vajaliku aine ekstrakti saamiseks katses kasutatud koerte pankrease koe jahvatamise teel eduni…

Frederick Grant Banting ei olnud diabeedi alal ekspert. Ta hakkas seda haigust uurima, kui ta oli alla kolmekümne. Võib-olla oli just t probleemitõstatuse värskus see, mis võimaldas tal leida uue lähenemisviisi: mitte eldada ja peenestada kõhunääret, vaid saavutada selle atroofia, ligeerides eritusjuhasid, et hoida Langerhansi avastatud saarekesi lagunst ja ekstraheerida neist rakuekstrakt.

Kuid sellised katsed nõudsid mitte ainult aega, vaid ka head laborit, rääkimata katseloomadest. Banting oli sel ajal Lääne-Ontario ülii anatoomia ja füsioloogia kateedri dotsent ning polnud mingit võimalust, et juhtkond andnuks talle kõike, mida ta vajab. Seejärel pöördus ta abi saamiseks professor John MacLeodi poole Toronto Üliist, kes keeldus.

MacLeod, erinevalt Bantingust, sai suurepäraselt aru, mis on ja pidas noore teadlase ideed vähetõotavaks. Banting ei jätnud ka jonni ja lõpuks veenis MacLeodi t Euroopa-reisi ajal paariks kuuks enda käsutusse andma McLeodi laborit ja assistenti, kelleks oli viienda kursuse üliõpilane Charles Best. Banting ostis koerad omal kulul, kulutades sellele kõik oma säästud.

Banting uuris juba katse ajal hoolikalt pankreasehormooni ekstrakti saamise varaste katsete andmeid ja ning pühkis külma higi. Nüüd mõistis ka t MacLeodi kahtluste põhjust, kuid oli juba hilja asja katki jätta.

27. juulil 1921 saatis neid ülivõimas edu: eldatud kõhunäärmega koerale atroofeerunud näärme ekstrakti manustamisel langes t veres järsult suhkrusisaldus ja uriinist kadus atsetoon. iajaloo ühe suurima avastuse tegid kaks inimest, kes lahendasid probleemi nö käigu pealt.

Kui MacLeod Euroopast tagasi tuli, ei vaevunud ta isegi katsete tulemustega tutvuma, paludes lihtsalt Bantingul endaga kohtuma tulla. Banting oli nördinud ja kavatses minna -sse, et seal katseid jätkata. Ühised tuttavad aga lepitasid teadlased. MacLeodi kiituseks tuleb öelda, et niipea, kui ta mõistis Bantingi avastuse tähtsust, andis ta talle kõik ressursid ja parima personali. Algselt nimetas Banting oma leidu „isletiin” (inglise keelest islet „saareke”), kuid MacLeod pakkus välja veidi teistsuguse nime – „insulin”, mis tähendab ka „saart”, kuid ladina keeles. Peagi hakati pullidele i süstima ja aine puhastamiseks läks vaja biokeemiku James Collipi jõupingutusi.

Aasta hiljem, 1922. aastal, manustasid Banting ja Best vabatahtlikule 14-aastasele diabeedihaigele esimese annuse i. See nägi välja nagu ime – luukereks muutunud poisist sai mõne aga peaaegu terve inimene. Lootusetult haigete inimeste koomast välja toomiseks piisas vaid ühest süstist, põhimõtteliselt äratasid teadlased surnuid, noh, või neid, kes olid surma äärel. Insuliini tootmise litsentsid saadi kõikjal ja aasta hiljem sai elupäästehormoon kättesaadavaks igal pool arenenud riikides.

1923. aastal andis Toronto Üli Bantingile doktorikraadi ning avas talle ja Bestile hästi rahastatud meditsiiniuuringute osakonna. Samal aastal anti Nobeli füsioloogia- ehk meditsiiniauhind – Bantingule ja MacLeodile. Banting oli taas nördinud, et Best jäeti kõrvale, rääkides t panusest auhinnatseremoonial ja jagas rahalise preemia tga pooleks. Paljud usuvad, et MacLeod on auhinnast teenimatult kinni hoidnud, kuid see pole nii, ta investeeris eksperimentidesse ning viis kokku teadlaseid. Ilma selleta oleks avastus võinud jääda märkamatuks.

Esimesed 20 aastat eraldati i eranditult loomsest toorainest, peamiselt lehmade ja sigade kõhunäärmest. See oli vastuvõetav lahendus, kuid mitte ideaalne, kuna loomne valk erineb inimese omast ühe asinokhappe võrra. Möödunud sajandi 70ndate lõpus õpiti sealihai töötl nii, et see muutus puhtaks inimiks ning 1980. aastate esimesel poolel hakati seda pärmi ja E.coli tüvedest ekstraheerima.

Allikas

Huumor
Eestisse kolinu päevik

Äsja Floridast sse kolinud inimese päevik:

August

12.08 – Kolisime oma uude koju s. Siin on nii ilus.

20.08 – Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober

14.10 – – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.

21.10 – Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisd loomad kogu maailmas. See siin peab ol paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November

11.11 – Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.

23.11 – Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaazitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaazitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan t.

24.11 – Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaa?ist. Mulle meeldib siin.

25.11 – Veel lund. Ei saanud garaa?ist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember

22.12 – Veel seda t jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.

25.12 – “Merry **** Christmas!” Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.

27.12 – Veel seda t s…tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaaziteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?

28.12 – See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p…ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve… Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides min kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu t lolli pead.

Jaanuar

04.01 – Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai

03.05 – Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.

10.05 – Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu !

Tervis
JUBE: Uuel koroona tüvel on 32 ohtlikku mutatsiooni ja see olevat pärit ühelt Aidsi-haigelt

Briti asjatundjad hoiatavad uue, Botswana tüve eest, millel on 32 ohtlikku mutatsiooni ja tüvi ise olevat pärit ühelt Aidsi-haigelt.

Praeguseks on tuvastatud vaid 10 nakatumist uue, teadusliku nimetuse B.1.1.529 all tuntud viiruse tüvega. Selle ametlikuks nimeks saab Nu, vahendab Daily Mail.

Samas on uut tüve juba tuvastatud kolmes riigis, mis annab aluse arvata, et see on lailt levinud. Tüvel on 32 mutatsiooni, mis muudavad selle kergesti nakkavaks ja vaktsiinide kaitsest läbi murdvaks. Sellel on kõige enam muutusi ogavalgus.

University College Londoni geneetikaprofessor Francois Balloux ütles, et uus tüvi on tõenäoliselt pärit AIDS-i põdevalt inimeselt.

Vaktsiinid uute tüvede vastu ei aita, kuna vaktsiin õpetab organismi võitl varaste tüvedega.

Imperial College’i viroloog dr Tom Peacock kirjeldas viiruse uut tüve sõnaga „jube”. T väitel on uus tüvi B.1.1.529 ohtlikum kui misiganes varasem viirus, kaasa arvatud praegu maailmas möllav Delta tüvi.

Mõned teadlased samas märgivad, et võibolla pole uus tüvi siiski nii ohtlik nagu paistab, kuna pole teada, kui kergesti see levib.

New Botswana variant with 32 ‘horrific’ mutations

Only 10 cases of the strain – dubbed B.1.1.529 – have been spotted to date Variant has 32 mutations, many of which suggest it is more vaccine resistant Scientists warn the variant could be worse ‘than nearly anything else about’ British experts have sounded the alarm over a new Covid variant believed to have emerged in Botswana that is the most mutated version of the virus yet.

Allikas

Anekdoodid
Müügimees

Üks proua tõi omale armukese koju päeval, siis kui oma mees oli tööl.

Ilma naise teadmata oli kodus ka ta 9-aastane poeg, kes oli end peitnud

garderoobi.

Üllatusena tuli abikaasa keset päeva koju ja naine jõudis armukese peita

garderoobi, kus istus ees juba 9-aastane poiss.

Väike poiss ütles: Pime siin.

Mees: Jaa, on küll pime siin.

Poiss: Mul on pesapall.

Mees: Siis on küll hästi!

Poiss:Tahad sa seda osta?

Mees: Ei, tänan!

Poiss: Mu isa on seal toas.

Mees: Kui palju ?

Poiss:500.-

Mees:OK.

Mõni hiljem juhtub sama asi ja poiss koos armukesega on jälle

garderoobis.

Poiss: Pime siin.

Mees: Jaa, on küll.

Poiss: Mul on pesapalli kinnas.

Mehele tuleb meelde eelmine kord ja küsib: Kui palju?

Poiss: 1500.-

Mees: OK.

Mõned päevad hiljem hüüab isa pojale:

-Too pesapall ja kinnas, lähme loobime palli natuke!

-Ma ei saa. Ma müüsin need maha.

-Mis? Kui paljuga?

-2000.-

Isa on väga liigutatud sellest:

-See ei ole kena, kui sa nõuad sellseid summasid oma sõpradelt. Seda on

palju rohkem, kui uued asjad maksaksid. Sa pead min kirikusse pihile ja andeks

paluma.Nad lähevad koos kirikusse ja isa paneb poisi pihitooli, suleb ukse ja ootab

väljapool.

Poiss ütleb: Pime siin.

Preester: Ära hakka jälle selle jamaga otsast peale !!!

Anekdoodid
HULLUMAJA PALATIS

HULLUMAJA PALATIS istuvad kolm närvihaiget, kõigil näod kaamed ja juuksed hallid. Tuleb õde ja hakkab küsima, et mis põhjusel nad siia sattusid.Esimene jutustab: „Olin firmajuht. Makse ei maksnud. Nihverdasin ja nihverdasin, kuni ühel päeval lendas maksuamet sisse. See lõi mu närvid täiesti sassi.“Teine seletab: „Olin laohoidja. Varastasin ja varastasin, kuni omanik saatis kapid kallale. See rikkus kogu närvikava.“Seepeale ütleb kolmas: „Eh, poisid, see pole midagi. Mina olin kalmistuvaht. Ühel päeval nägin, et maetakse rikkurit: vägev tammepuust kirst, kadunukesel seljas kallis Armani ülikond, suus kuldhambad ja igas sõrmes kuldsõrmus. No jäi see mu südant vaevama. Kolmandal päeval ei pidanud enam vastu – kaevasin kirstu välja, kangutasin kaane ja… kadunuke kargas üles, toppis töötõendi mulle nina alla ja karjus: „Kontrollmatmine!““