Autor: Toomas

Teadus, Tervis
Kas koroonaviirus võib inimese DNAd muuta? Miks viirus seda teha tahaks?
Illustratiivse tähendusega pilt: koroonatest laboris (foto: REUTERS / Scanpix)
Illustratiivse tähendusega pilt: koroonatest laboris (foto: REUTERS / Scanpix)

Viimasega seoses kerkib regulaarselt esile muret tekitavaid küsimusi, millest üks hiljutisemaid on ka Fortes kajastatud “kas SARS-CoV-2 võib muuta inimese DNAd?”.

Üks teadlasrühm pakkus nimelt välja hüpoteesi, et viiruse järjestused võivad integreeruda inimese genoomi ja püsida seal kaua ka pärast COVID-19-haiguse lõppu. See aitaks seletada, miks mõni haigestunu annab positiivse koroonatesti ka mitu kuud pärast tervenemist.

Mainitud teadlaste keskne idee on, et väga harvadel juhtudel võib inimrakkudes sisalduv ensüüm kopeerida viiruse esinevad järjestused inimese DNAsse ja „libistada” need tema kromosoomidesse.

Selles, et viirused saavad osaks inimese DNAst ja istutavad end pärilikkusmaterjali, pole iseenesest uut. Tõenäoliselt ei eksisteeriks inimene, aga teisedki imetajad praegusel kujul ilma omadusteta, mille viirused on meile andnud. Ka sellest on Fortes hiljuti lugeda saanud.

Räägime asjatundjatega

Aga parem on asjatundjatelt otse küsida. Fortele kirjeldas seda teemat esmalt biomeditsiini-tehnoloog ja -iduettevõtja Rainis Venta.

“Evolutsiooniliselt – sadade miljonite aastate jooksul – on genoomiga liituvad viirused ja viiruslikud elemendid genoomi arengu sama lahutamatu osa nagu DNA paljundamisel rakkude eneste poolt tekkivad mutatsioonid.

Seega, kujundlikult, kui meie evolutsioonilise arengu puri on meie genoom, siis üks olulisi tuuli, mis sinna purje sisse puhub, on viirused. Teadlased on seisukohal, et meie genoomist koguni pool on otseselt või kaudselt viiruslikku päritolu,” kinnitab ta.

Ka osade viirusete geenid võivad olla peremeesraku genoomset päritolu ja võta nüüd kinni, kes kelle oma on – kas viirused inimeste omad või vastupidi.

Viirused ja inimesed, kes neid suudaks lahuta’

Peale selle, et viirusliku päritoluga elemendid on inimese genoomis üsna olulisel kohal – ehk siis meie ise olemegi märkimisväärses osas justkui kustunud viirustest tehtud –, on kaasaegsed ja n-ö aktiivset elutsüklit läbivad viirused meie organismi kui elava, hingava ja metaboliseeriva ökosüsteemi lahutamatu osa.

“Viirused on sama paratamatud kaaslased nagu meie kehas ja kehal elavad bakterid või seened ning õigupoolest on inimene nendest suurema osaga pika aja jooksul ka kohanenud – s.t, me ei märka enam teineteise olemasolu, kuid eksisteerime pidevalt koos.

On muidugi teatud hulk viiruseid, millega me veel nii hästi kohanenud ei ole ja millega me seetõttu ka kuigi head ühist keelt leida ei oska – ehk patogeenseid viiruseid nagu SARS CoV-2,” räägib Venta.

Kui rääkida viirustest, mille paljunemistsükli üks osa ongi nakatunud peremeesraku genoomse DNAga liitumine, siis neid on tegelikult väga palju. Esile tasuks siin tõsta sugukonnad RetroviridaePseudoviridaeMetaviridaeMyoviridae ja Siphoviridae, millest kaks viimast nakatavad küll baktereid.

“Retroviirused on neist vast kõige tuntumad. Need kasutavad inimese genoomi täiesti “teadlikult”. Näiteks HIV integreerib oma genoomile vastava DNA-järjestuse nakatunud rakkude genoomse DNA hulka. Kõikide nende viiruste sugukondade sees on nii tuntud haigustekitajaid kui ka meiega kaasas käivaid ilma märkimisväärse teadaoleva mõjuta viiruseid,” ütleb Venta.

Veel on terve hulk näiteid viirustest, mis suuremal või vähemal määral oma peremeesraku genoomi muudavad, kuid sellel ei ole leitud viiruse elutsüklis otsest mehhanistliku rolli. Ehk siis selle genoomi sattumisel ei ole mingit teadaolevat rolli või funktsiooni viiruse elutsüklis.

Aga SARS-CoV-2?

Arvestades, et viiruseid on väga palju ja meie organism paratamatult „suhtleb“ pidevalt väga suure hulga viirustega, siis ei ole üldse üllatav, et teadlased avastasid ka SARS-CoV-2 puhul analoogilise nähtuse, kus viiruse järjestuse tükid on sattunud nakatunud rakkude genoomi, ütleb Venta.

Samas on selle nähtuse juures veel ebaselge, kas see on viiruse poolt suunatud või lihtsalt inimese rakus teatud tõenäosusega aset leidev “õnnetus”. Ka on veel täiesti ebaselge, kas see nähtus on ka viirusele enesele kuidagi vajalik või kasulik.

On aga teada, et selle nähtuse tulemusena võivad jääda viiruslikke elemente sisaldavad DNA tükid aktiivseks ja toodavad veel hulk aega segasevõitu sõnumeid, mis võivad olla juhuslik kombinatsioon viiruse ja inimese järjestustest,” selgitab ta.

Hetkel jääb Venta sõnul õhku küsimus, kas SARS CoV-2 suudaks end tervenisti inimese genoomi peita ja jätkata terviklikke nakkuslikke viiruseosakeste tootmist – või on genoomi integreerumised nagu orbiidilt alla kukkunud tehiskaaslased, mis on purunenud tükkideks, kuid mille raadioseade saadab veel aeg-ajalt segaseid sõnumeid.

Suure tõenäosusega SARS-CoV-2 viirus seda siiski ei suuda, lisab omalt poolt viroloog ja Tartu Ülikooli bioinformaatika-asjatundja Aare Abroi.

“Selline viiruselt peremehele geenide ülekanne on evolutsioonilises ajaskaalas väga selgelt kirjeldatud protsess. Kuid tuleb meeles pidada, et kui ka viiruse mõni tükike integreerub peremehe genoomi, siis juhtub see mõnes üksikus rakus. Ja tõenäoliselt sellised rakud, kus integreerunud viirusgeeni pealt tehakse ka valke, hävitab immuunsüsteem kiiresti,” jätkab Abroi.

Viroloog leiab, et see on suures pildis väga põnev fenomen, kuid suure tõenäosusega puudub sellel SARS-CoV-2 viiruse puhul meditsiiniline mõõde. Ja selline integreerumine on SARS-CoV-2 jaoks samuti väga juhuslik ja haruldane kõrvalprodukt.

Kas viirus ütleb rakule, mida teha?

Aga kas pandeemia loonud koroonaviirus või viirused üldiselt suudavad inimese genoomi mõjutada sihipäraselt nii, et rakk käituks viiruse “taktikepi all” soovitud moel?

Abroi: “Nii inimeste viirused kui ka paljud teised viirused suudavad mõjutada peremeesorganismi või -rakku (ehk seda rakku või organismi, mida nad on nakatanud) väga olulisel moel. Paljud viirused hakkavad piltlikult öeldes kontrollima seda, mida rakk teeb ehk võtavad raku üle. Eesti folklooris võiks sellele olukorrale olla vasteks “seestuma”.”

Üks osa sellisest kontrolli ülevõtmisest on tema sõnul ka peremehe genoomi mõjutamine nii, et toodetaks valdavalt neid valke, mida viirusel vaja. Näitlikult – pannakse õmblusmasinatehas tootma ainult ühte võlli ja kaht hammasratast.

“See raku ülevõtmise fenomen on juba üksjagu vana, vahepeal unustatud ja viimase kümnekonna aastaga jälle uue elu sisse saanud,” märgib viroloog.

Umbes poole sajandi eest olevat Pariisi Pasteuri instituudi teadlane Andre Lwoff märkinud, et viirusega nakatunud rakk ei ole mitte päris rakk, vaid viiruse poolt kontrollitud viirusvabrik. Ja paljudel juhtudel nii ongi.

Aga loomulikult ei ole kõik viirused sellised – on ka viiruseid, mis tegutsevad vaikselt ja varjatult ning mille olemasolu on rakul või organismil väga raske märgata, selgitab Abroi lõpetuseks.

Allikas

Teadus
Siberi igikeltsa 24 000-aastane mikroob ärkas tardumusest
Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. Autor/allikas: Michael Plewka

Viimased 24 000 aastat Siberi igikeltsas talveunes veetnud üksik keriloom ilmutas taas elumärke. Rahvusvaheline teadlasrühm loodab pisilooma täpsematest uuringutest abi inimese rakkude, kudede ja elundite edukamaks külmutamiseks.

Keriloomad (Rotifera) on usjad veeloomad, kes eelistavad elada magedas vees ja niiskes pinnases. Ehkki nad ei näe välja sama isikupärased kui näiteks loimurid (Tardigrada), on nad samamoodi tuntud oma äärmiselt oskusliku ellujäämise poolest. Keriloomad suudavad taluda vedelikupuudust, miinuskraade, nälga ja hapnikuvaegust. Nüüd Siberi igikeltsast leitud 24 000-aastane keriloom näitab teadlastele, et loomakesed on seni arvatust palju visamad, vahendab Gizmodo.

Uuringu kaasautori ning Pušino mullateaduse füsiokeemiliste ja bioloogliste uuringute instituudi bioloogi Stas Malavini sõnul tõestab tema ja kaasautorite raport seni kõige kindlamalt, et hulkraksed loomad suudavad toime tulla ka siis, kui peavad veetma kümneid tuhandeid aastaid krüptobioosis ehk pea täielikult seiskunud ainevahetusega olekus.

Ehkki 24 000 aastat vastu pidada on mikroobile muljetavaldav vägitükk, pole see ilmselt rekord. Vene teadlased väitsid 2018. aastal, et äratasid üles vähemalt 32 000 aastat igikeltsas veetnud ussikesed. Seni on keriloomi äratatud kuue- ja kümne-aastase tardumuse järel, sealhulgas Antarktika pinnasest ja jääst leitud isendeid. Loimurite talveunerekord on 30 aastat, kuid võib-olla peavad nad vastu kauemgi.

Kerilooma avastasid Vene mulla krüobioloogia labori töötajad, kes puurisid Siberi igikeltsa proovide võtmiseks auke. Nad leidsid pisilooma Alazeja jõe lähistelt 3,5 meetri sügavuselt. Uurimisrühm kasutas erilisi kaevemeetodeid, et vältida kokkupuudet naaberkihtidega ja välistada ülemiste kihtide varingut. Hilis-paleistotseeni kiht, kust keriloom leiti, osutus radiosüsiniku meetodi põhjal umbes 24 000 aasta vanuseks. Seega tekkis see umbes 12 500 aastat enne viimase jääaja lõppu.

Laboris suutsid teadlased kerilooma taaselustada. Raportis kirjeldavad nad seda kui pikimat teadaolevat juhtumit, kus keriloom jäätunud olekus ellu jäi. Kuna keriloomad paljunevad aseksuaalselt neitsisigimise kaudu, õnnestus uurijatel isendist mitu järglaskultuuri kasvatada. Mikroobi geneetiline analüüs näitas, et ta kuulub Adineta perekonda. Samuti oli loomake üsna hästi võrreldav Belgiast pärit elusate keriloomadega.

Keriloomade ja nende vastupidavuse paremaks mõistmiseks koostas uurimisrühm juhuvalimi 144-st omavahel mitte suguluses olevast keriloomast. Uurijad külmutasid loomakesed nädalaks ajaks -15 °C juures. Ehkki katse kestis lühikest aega, näitas see autorite sõnul, et iidne Adineta perekonna esindaja polnud tänapäevastest suguvendadest oluliselt külmakindlam.

Malavini sõnul on loo moraal paljude ulmekirjanike unelm: hulkrakset organismi saab külmutada ja säilitada tuhandeid aastaid ning seejärel taas ellu äratada. Mida keerukam on organism, seda keerulisem saab olema seda elusalt säilitada. Imetajate puhul pole see praegu üldse võimalik, lisab Malavin. Siiski on soolestiku ja ajuga tibatillukese organismi külmutamine tema sõnul suur samm edasi ainurakse külmutamisest.

Huvitaval kombel suudavad Adineta keriloomad tõrjuda jääkristallide teket, mis on külmutusprotsessi üks põhiprobleeme. Jääkristallid on justkui tillukesed noad, mis lõhuvad rakke ja elundeid. Uurimisrühm oletab, et keriloomadel on mingit sorti biokeemilised elundi- ja rakukilbi mehhanismid, mis aitavad neil külma käes ellu jääda.

Kui teadlased keriloomade kaitsemehhanisme paremini mõistaks, võiks nende teadmiste abil täiustada külmutamise tehnikaid. Nii saaks madalatel temperatuuridel paremini säilitada rakke, elundeid ja kudesid. Oletustega kaugemale minnes võib keriloom aidata arendada ka lapsekingades krüoonikat ehk tehnoloogiat, mis lubaks surnud inimesi säilitada vedelas lämmastikus.

Avastusest kirjutatakse ajakirjas Current Biology.

Allikas

Anekdoodid
Ma armusin
-Ema, ma armusin.
-Mis ta nimi on? Kas ta süüa oskab teha? Millist muusikat ta kuulab? Kes ta lemmikpoeet on? Kas ta mõne spordialaga tegeleb? Kas te juba suudelnud olete? Ega te ometi juba maganud pole??? Miks sa midagi varem öelnud pole? On sul raha vaja, et talle jäätist osta? Et teda kinno viia?
-Isa, ma armusin.
-Naine?
-Naine jah…
-Normaalne…..
Välisuudised
Eestlanna Palestiinas: Iisrael viib läbi etnilist puhastust

Seda kirjutades kostub naaberkülast Iisraeli sõdurite visatud pommide plahvatusi.


Balata pagulaslaagri tänavate ristmik ja tänaval mängivad lapsed. Foto illustratiivne

Ühise eesmärgiga avaldada toetust palestiinlastele toimus möödunud nädalavahetusel meeleavaldusi nii Euroopa riikides, Ameerikas kui ka Austraalias. Isegi meie naabrid soomlased olid palestiina lippudega tänavatel hüüdes: „Vaba, vaba Palestiina!“

Vaatamata sellele, et nad ei ole siin, tajuvad tuhanded inimesed üle maailma ebaõiglust, mille käes palestiinlased põlvkonniti kannatanud on. Paraku teevad kõiksugu läbirääkimisi ja otsuseid kolmandate riikide valitsused ja ilmselgelt on nad kallutatud suunas kuidas endale kõige rohkem kasu lõigata.

Juudid viivad läbi etnilist puhastust

Olukord riigis on ühe nädalaga muutunud hirmuäratavalt tõsiseks ja keeruliseks. Mõni päev pärast siinsete sündmuste algust jõudsid uudised ka Eesti meediasse ning nii mu pere kui ka lähedasemad sõbrad tundsid huvi nii minu turvalisuse kui ka selle üle, mis ja miks siin päriselt toimub.

Uudistest saame kuulda ja lugeda küll Palestiina-Iisraeli nö „konflikti“ kohta- kes, kus, millal ja keda pommitas, kuid minus tekitab kurvastust nähes, et uudised on väga pinnapealsed ja vahel ka puuduliku tõega. Kuna mu lähedased on esitanud mitmeid Palestiinat ja palestiinlasi puudutavaid küsimusi sain ma aru, et infot selle kohta, millist elu palestiinlased Iisraeli okupatsiooni all on pidanud elama, ei ole kerge leida.

Ning olgem ausad, Palestiina on Eestist piisavalt kaugel, et võib-olla polegi tavalistel inimestel suurt vajadust ja huvi süveneda siinsesse äärmiselt keerulisse olukorda. Kuna aga ma siin praegu elan, on minu lähedastel see huvi tekkinud ning võib-olla pole nemad ainsad.

Nende esitatud küsimuste põhjal sain ma aru, et asju on vaja hakata nimetama õigete nimedega ning nähtavale on vaja tuua see taustainfo, mis on jäänud kas siis Iisraeli ehitatud müüride või checkpointide taha kinni. (checkpoint on Iisraeli okupatsiooni poolt loodud barjäärid palestiinlaste liikumisvabaduse piiramiseks).

See, mis siin praegu toimub, ei ole konflikt, vaid ehtne etniline puhastus ja palestiinlaste-vastane rassism. Tõsi, kannatajaid on mõlemal poolel ja ükski inimelu pole teisest vähem tähtsam, kuid olukorrast, millesse Iisrael palestiinlased aastate vältel nende tahte vastaselt pannud on, ei saa ega tohiks vaikida.

Kui palestiinlaste vabadusi – nii liikumisvabadust, reisimisvabadust, otsustusvabadust, perekonna loomise vabadust, kodude ehitamise võimalusi OMA maadele, põllumajandusaaduste kasvatamise vabadusi, oma põllumaadel käimise vabadusi, rahumeelsetel protestidel osalemise vabadusi piiratakse, siis kuidas saab nimetada ohvriks Iisraeli, kes on koos oma maailma võimsaima sõjaväega kogu selle segaduse loojaks?

FOTO: ERAKOGU

Pilk ajalukku

Iisraeli riigi loomisega 1948. aastal kaotasid oma maad ja kodud umbkaudu 750 000 palestiina araablast, kellest põgenikke on nii ümberkaudsetes araabia riikides kui ka Ameerikas, Euroopas ja mujal. Mitmed palestiinlased paigutati ümber oma riigi piires põgenikelaagritesse, millest nüüdseks on välja kasvanud tiheda asustusega eraldi linnaosad.

Kohalikud nimetavad neid aga endiselt laagriteks. Palestiinas on alati elanud kõrvuti kolme erineva usu esindajad – nii moslemid, kristlased kui ka juudid. Enne Nakbat (tõlkes katastroof, millega palestiinlased nimetavad Iisraeli loomist) elati üksteisega arvestades, rahus ning võrdsetes õigustes ja vabadustes.

Sionismi liikumise loomisega paraku kõik muutus ning juudid otsustasid, et siinsest maast peab saama kõikide juutide ühine kodumaa – Iisrael. Iisraeli riigi loomise aluseks oli eeldus, et juudid – rahvas ilma maata asundatakse maale ilma rahvata, kuid väike tõsiasi on see, et Palestiina ei olnud maa ilma rahvata.

See rahvas siin oli oma käte ja tarkusega üles ehitanud oma riigi. Kõik hüved, mis nad kunagi loonud olid – infrastruktuur, raudteed, maad, majad ja kodud võttis Iisrael silmagi pilgutamata üle. Ka Tel Avivi lennujaam, mille kaudu palestiinlased enam reisida ei tohi, oli nende enda loodud.

Kuigi Palestiina, nagu Eestigi, on olnud mitmete erinevate riikide võimu all, ei ole nad kunagi varem kannatanud nii drastiliselt kui USA poolt toetatud Iisraeli riigi all. Põgenikest juutidele varju ja kaitset andvatest palestiinlastest said vastutasuks ise sõjapõgenikud.

Minu sõbranna Samah, kes on pärit Põhja-Palestiinast, praegusest Iisraeli linnast Akko, rääkis kuidas ta vanaisa oli imestanud, et miks need juudid mägede vahel oma relvadega sõjaväelist väljaõpet teevad, siin on neil ju turvaline ja nad ei ole enam ohus. Peagi aga saadi aru, kelle vastu nad ennast treenisid.

Niisiis, nagu ma mainisin, palestiinlased on siin riigis lükata-tõmmata Iisraeli riigi tahtmist mööda ning aastate vältel pole vaatamata mitmetele läbirääkimistele ja kokkulepetele midagi muutunud – palestiinlaste riigist väljasaatmine või ümberasustamine ei ole lõppenud. See, millest sai alguse praegune olukord, oli Iisraeli otsus tühjendada 28 pere kodud Jeruusalemma linnaosas nimega Seikh Jarrah ja anda need üle juutidele.

Jah just nimelt ANDA, nagu lotovõit. Ma ei tea, kui vaikselt ja hea meelega Sina pealt vaataksid, kui sind oma kodust välja tõstetakse? Kui tolereeriv suudaksid sa olla, kui su sõbra või lähedase pere lihtsalt ühe riigi otsuse ja allkirjaga kodutuks jäetakse? Iisraeli armee arreteeris iga palestiinlase, kes enda, oma kodu või oma lähedase kaitseks välja astus.

Politseivägivald

Selles videos räägib Jeruusalemmas elav juut ausalt ja ehedalt, mis plaan neil mainitud linnaosaga on – teha kogu ümbruskonnast juutide piirkond.

Lisaks Seikh Jarra’s toimunule hakkasid iisraeli sõdurid saboteerima palestiinlastest moslemite palvetamist Jeruusalemmas asuvas Al Aqsa mošees nende püha kuu Ramadani lõpupäevadel. Iisraeli sõdurid püüdsid palvustele tulevaid moslemeid meetmeid valimata ära ajada, visates pühakotta pisargaasi ja pomme. Ja see ei olnud ainult ühekordne üritus, vaid päevi kestev sabotaaž ja ründamine.

Ööl vastu kaheksandat maid magasid palvetama tulnud inimesed Iisraeli jõudude vägivalla tõttu mošees. Samal päeval peatas Iisraeli politsei bussid, millega moslemid kaugemal asuvatest linnadest Jeruusalemma sõitsid takistades nende kohalejõudmist. Rahvas aga ei lasknud end sellest heidutada ning üheskoos võeti nõuks Jeruusalemma edasi jala minna. Nii mõnigi Jeruusalemmas elav palestiinlane tuli neile autodega vastu.

Iisraeli sõdurid aga jätkasid mošee juures oma teguviisi, arreteerides ja vigastades mitmeid inimesi (FB video) ning rünnakute käigus süüdati ka mošee ees olevad puud, mille peale massides iisraeli juute nutumüüri ääres laulude ja hõisete saatel rõõmustasid (FB video). Kuna mošee juures toimuvatele palestiinlastele suunatud rünnakutele ei paistnud lõppu tulevat otsustas reageerida Hamas, Palestiina vabastamiseks loodud organisatsioon. Hamas teatas Iisraeli sõjaväele, et kui nad teatud kellaajaks oma sõdureid mošee juurest välja ei too, vastab Hamas raketirünnakutega.

Palestiinlasi terroriseerivaid sõdureid mošee juurest ei likvideeritud ning Hamas pidas oma lubadust saates raketid Tel Avivi poole teele. Püüame nüüd aru saada, et Hamas mitte ei alustanud rünnakutega, vaid REAGEERIS oma rahva kaitseks Jeruusalemmas, püüdes eelnevalt edastatud teatega seda ka ära hoida. Kas okupatsiooni all elavad palestiinlased peavad enda peal aastakümneid teostatavat terrorit vaikides ja ennast kaitsmata pealt vaatama?

Ilmselgelt mitte! Sõjaväelise okupatsiooni all olevatel inimestel on seaduslik õigus ennast kaitsta, ka vägivalda kasutades. Gaza on varasemalt olnud mitmete Iisraeli raketirünnakute ohver, millele Hamas pole reageerinud. Nendest meedias ei räägita. Nüüd, kui Hamas ei näe muud võimalust oma inimeste toetamiseks ja kaitsmiseks, kui esitada ultimaatum hoiatusega, et Iisraeli sõdurid lõpetaksid rahumeelsete mošees palvetajate ründamise, on meedia kibekiirelt täis, kuidas „terroristlik“ rühmitus Hamas Gazast Iisraeli ründab.

Enesekaitse, mitte terror

Süüdistada Palestiinat enesekaitsmise eest on sama hea kui süüdistada vägistatud naist oma vägistaja löömises. Muide, sel ajal kui ma seda lugu kirjutan, kostab naaberkülast valgussähvatuste saatel Iisraeli sõdurie poolt visatud pommide plahvatusi. Kõik mu lähedased on küsinud, kas ma olen ikka turvalises kohas. Jah, ma arvan, et olen, kuid ma ei tea, kas ma isegi enam hoolin sellest, sest kuidas ma saan ennast turvaliselt ja hästi tunda kui ümberkaudsed inimesed kannatavad igaöiste pisargaasi rünnakute all.

Üks öö oli vaikne ka, sest laupäeval juudid puhkavad.
Kes kannatab siin riigis tegelikult terrori all? Ma ei mõtle ainult praegust olukorda, vaid üldiselt, ka nö rahu ajal, kui seda rahuks üldse nimetada saab. Ma ütleks, et see vahepealne aeg on lihtsalt lootusetusele alistumine, sest inimesed tahavad ju ometi elada. Ma võin kõlada robustselt, kuid ma ei pea vajalikuks tõe ilustamist. Varjaku Iisrael kogu oma läänemeediaga tõde, aga nagu me teame vanarahva tarkusest – valel on lühikesed jalad.

Niisiis kui keegi, kes siin ise reaalselt käinud ja olnud pole võtab nõuks öelda, et Iisrael on pakkunud Palestiinale leppeid ja häid tingimusi, millega viimased nõustunud pole, siis kas järgnev kirjeldus paneb teid imestama, miks see nii on? Ma tahaks küsida igaühe, kes palestiinlasi raketirünnakutes süüdistab, sama küsimuse nagu küsib mees selle podcasti lõpus: „Kui inimesed ütlevad, et selle kõige taga on Hamas või et palestiinlased avasid tule esimesena.. miks sa süüdistad ohvrit mitte rõhujat? Miks sa süüdistad okupeeritut mitte okupeerijat?“

Põlistest Palestiina araablastest on saanud oma kodumaal justkui alamrass. Palestiinlased seisavad igapäevaselt silmitsi checkpointidega, praeguste Iisraeli aladele tööle minemiseks lubade taotlemisega ja tagatipuks on ümber kogu läänekalda ehitatud okastraatidega ehitud müürid ja väravad. Selle müüri tõttu on palestiinlased kaotanud ühenduse läänekaldalt väljaspool asuvate maade ja sugulastega. Siin on nii lapsi kui ka täiskasvanuid, kes pole oma silmaga kunagi näinud merd, sest neil pole luba müüriga piiratud aladest väljuda.

Abielus palestiinlasega

Üllatus- üllatus, olles abielus palestiinlasega, olen ka mina saanud alamrassi staatuse. Kui mu abikaasal on veel õigus taotleda Iisraelis töötamiseks luba, siis minul puudub igasugune legaalne võimalus Iisraeli aladele minna. Kui Palestiinlastel on võimalus taotleda luba Iisraelis arsti visiidi jaoks, siis minul see õigus puudub. Aga ma olen uhkusega pigem siinse alamrassi hulgas kui nende ebainimlike inimõigustele sülitavate inimeste hulgas. Olgu siis kasvõi mu pääs merele selles riigis võimatu.

Lubade taotlemisest veel nii palju, et neid tuleb tavaliselt iga kuue kuu tagant uuesti taotleda ning Iisrael võib ka suvalisel hetkel loa kehtivuse peatada. See tähendab inimeste töö seisma jäämist teadmata ajaks. Vahel nad panevad palestiinlaste sisenemisload pausile oma usupühade ajal, kuid vahel puhub lihtsalt tuul vales suunas ehk siis mingit konkreetset põhjust pole – lihtsalt inimestele meelde tuletada, et nende elud on kontrollitavad.

Palestiinlastest Iisraeli töölised ärkavad hommikul kella 3-4 paiku, et õigeks ajaks tööle jõuda, sest checkpointide läbimine võtab aega. Ajal, mil ma veel turistiviisaga siin olin, käisin ka ise läbi checkpoint 300 Petlemmast Jeruusalemma. Kord sattusin varahommikusele ajale, mil see töölistest puupüsti täis oli. Dokumente kontrollivad sõdurid vahel lihtsalt sulgevad järjekorra edasiliikumise teadmata ajaks ja nii nad seal ootavad lootuses õigeks ajaks tööle jõuda.

Palestiinlaste külalislahkusest on ilmselt ka iisraeli sõdurid kuulnud, sest miks muidu nad palestiinlaste kodusid suisa keset ööd külastavad? Enamjaolt on öised reidid okupatsiooni olemasolu meeldetuletamiseks. Sõdurid nõuavad majja sisenedes kogu pere, ka väikeste laste üles äratamist.

Nad vaatavad palestiinlaste dokumente, küsivad ega neil midagi ohtlikku kodus pole ning vahel otsivad terve kodu köögikappidest kuni sokisahtliteni läbi, jättes enda järel maha suure korralageduse. Kui nad midagi väärtuslikku leiavad peavad nad enda õigusteks see omastada. Ning kui nad avastavad, et selles kodus on laps, kes nende suunas kive viskas, arreteerivad nad ta mõneks ajaks ülekuulamisele. Iisraeli vanglates on igal aastal 500-700 last.

Palestiinlased on nii „priviligeeritud“, et neile on suisa ehitatud nende isiklikud teed. Mitmetel Iisraeli maanteedel pole Palestiina autodel lubatud sõita. Näiteks kui Ramallasse on võimalik sõita läbi Jeruusalemma viival turvalisel ja suurel maanteel, siis palestiinlaste kasutuses olev tee samasse sihtkohta on ma arvan üks maailma ohtlikumaid teelõike.

See kulgeb mööda mägiseid kurve üles-alla ning olles ainus Palestiinlaste suur maantee on ta ka suure liiklustihedusega tee. Maantee alguses on veel silt: „USA abia ehitatud“ Vau, milline abi! Abi Iisraelile, et palestiinlastel toimuks rohkem liiklusõnnetusi? Kui see pole rassism ja terror siis mida veel on vaja, et maailm näeks ja usuks?

Palestiinlased on teinud mitmeid kompromisse olles nõus isegi riigi kaheks jagama. Oslo leppega jaotati Palestiina alad kolme erinevasse kategooriasse: piirkond A – ainult Palestiina omavalitsuse halduse all, piirkond B- mõlema poole, nii Iisraeli kui ka Palestiina halduses ning piirkond C- ainult Iisraeli riigi halduses, mis legaliseeris ka seal asuvad juutide asulad.

Tõde on aga see, et Iisrael kontrollib siiski kõiki alasid ja laiendab oma illegaalsete asulate kerkimist palestiinlaste maadele nagu vähkkasvaja. Et nendest uutest asulatest vähe oleks – sealsed uued juutidest asunikud, kes on kokku tulnud Euroopast või Ameerikast või Etioopiast ning kes isegi selle maa kultuurist ja traditsionidest ööd ega mütsi ei tea, võtavad aeg-ajalt nõuks ümberkaudseid põliste araablaste külade elanikke terroriseerida.

“Kui sureme, siis koos perega”

Tihtipeale näeb siin uudiseid, et juudiasunikud panid jälle palestiinlaste oliivipuid põlema või süütasid kellegi põllumaa. Ja kus on politsei? Ilmselgelt kaitseb juudiasunike seljatagust, sest lihtne ja relvitu araablane on liiga „hirmus“ et üksi teda terroriseerima minna. Palestiina politsei käed on siinkohal lühikesed, sest paraku on ka nemad okupatsiooni mõju all.

Muide, igal juudiasunikul on õigus omada ja kaasas kanda relva. On täiesti tavaline, et Iisraeli tsiviilisikutel, kes araablaste küladest mingit kaupa või teenust ostmas käivad, on relv vöö peal. Nad arvavad, et elavad vabas riigis, kuid tegelikult on neil pidev hirm ning selle hirmu küüsis tahavad ennast relva kandes tugevate ja võimsatena näidata. Söögu nüüd ise oma vägivallaga toodetud hirmu.

Olen rääkinud palestiinlastega, kelle sõnul olgu siin mistahes riik või riigipiirid, aga antaks neile lihtsalt vabadus elada inimlikku elu sinna juurde kuuluvate õigustega. Minu hinnangul on see täiesti aktsepteerimatu, et tegelik terroriorganisatsioon – Iisraeli sõjavägi kannab peent nime IDF ehk Israel Defence Forces ning kogu lääne meedia kanalid sildistavad Hamasi, kes oma inimeste õiguste ja vabaduste eest välja astub, terrorirühmituseks.

Tihti näeb meedias ka vastukaja palestiinlaste poolt sõdurite pihta visatud kivide osas – miks nad ikka nii teevad ja seda ei saa tolereerida. Aga kui täisrelvastuses ja peast jalgadeni kaitsevarustuses sõdur selle T- särgi väel kive loopiva lapse pihta tulistab, kiidetakse takka ja öeldakse, et see oli enesekaitse.

Aga tuleme tagasi eelmise nädala sündmuste juurde. Iisraeli peaminister Netanyahu väitis, et Iisrael teeb kõik võimaliku tsiviilohvrite vältimiseks. Kas tõesti? Samal ajal kui iisraellased end USA abiga ehitatud pommivarjendites peidavad, kaotavad Gazas Iisraeli rünnakute tagajärjel lapsed oma vanemaid ning vanemad oma lapsi.

Ühest Facebook’i postitusest lugesin Gazas elava naise sõnu: „Täna öösel võtame kõik lapsed oma tuppa magama. Kui meie maja peaks pommi alla jääma, siis sureme vähemalt kõik koos ja ükski ei peaks teisi taga leinama.“ Gaza on vaid 365 km² suurune ala, kus elab üle 2 miljoni inimese. Nad on pea 15 aastat olnud täieliku Iisraeli blokaadi all mistõttu pole neil sõja eest ka kuskile põgeneda. Jah, kui nad teavad, et nende maja on järgmise rünnaku ohver, otsivad nad varju oma sugulaste juurest, kuid mis edasi? Ma küsisin oma abikaasa käest, miks nad Egiptusesse ei põgene? Kasvõi tunnelite kaudu, neil ju on neid küll, aga vastuseks sain ahastust tekitava ebaõigluse: „Iisraeli ja Egiptuse valitsuse esindajad on ühes paadis ning neil on omavaheline leping, et Egiptus Gazat ei aitaks. Eelmine Egiptuse president Muhammad Mursi oli Iisraeli ähvardanud, et kui nad Gaza poole sõrmegi liigutavad, siis saadab ta Egiptuse sõjaväe nende vastu. Pärast seda Mursi vangistati ning vanglas ka tapeti.“

Ma ei tea, kui tõsi see on, aga mind ei pane enam miski imestama.

Koolilapsed rünnaku iga araablast

Samal ajal, kui Iisraeli sõjavägi ründab Gazat, toimuvad üle terve riigi araablaste rõhumisi, nii läänekaldal kui ka nendel aladel, kus nii araablased kui ka juudid koos elavad. Petlemmast meie külani on vaid kuus kilomeetrit, kuid mu kohalikud sõbrannad ei julge siia sõita, sest teedel on nii sõdurid kui ka juutide asulate elanikud, kes araablaste autosid ründavad. Iisrael püüab väita, et nende vastu on korraldatud pogromm, kuid need, kes siin araablaste poode ja autosid rüüstavad ning isegi politsei saatel araablaste kodudesse tungivad, on Iisraeli lippu õlgadel kandvad juudid kes mööda tänavaid käies hüüavad „surm araablastele!“.

Koolilaste whatsapp’i vestlusgrupis oli loodud üleskutse minna tänavatele võttes kaasa mistahes relv ning rünnata igat vastutulevat araablast. Kui juudid nägid aga, et tänavad olid palestiinlastest tühjad, mindi neid politsei julgestuse saatel majadesse otsima. Palestiinlased ei lähe kunagi tsiviilisikute vastu tänavatele või nende kodudesse. Kui nad midagi korraldavad, siis sõdurite vastu.

Lodi linnas tapsid neli juuti koos ühe araablase. Pärast politsei poolset ülekuulamist vabastati nad järgmisel päeval ja öeldi vaid, et mõned päevad linnast eemale hoiaksid. Kui olukord oleks olnud vastupidine, läinuks araablane aastateks kui mitte eluks ajaks vangi. Nendes videotes on aga näha relvade või nugadega iisraellasi koos oma politseiga tänavatel araablasi otsimas, kuid reporter väidab, et pogromm on juutide vastu (video).

Selles videos kirjeldab siin elav tüdruk ausalt ja selgelt, 12.05 toimunud juutide terrorit araablaste vastu. Palestiinlaste protest Naatsaretis: siinse olukorra sees olles ning pärast nende ja paljude siin mitte jagatud videote vaatamist läheb mul süda pahaks, kui loen läänemeediast, et palestiinlasi nimetatakse verejanulisteks araablasteks.

Praeguste Iisraeli rünnakute tagajärjel on Gazas elu kaotanud üle 200 inimese, kellest 59 lapsed. Iisrael on hävitanud mitmeid torn-maju, sealhulgas meediakontorite maja. Ilmselgelt läbi selle üritavad Gazas teostatavat terrorit maha vaikida. Inimesed ei tea enam kuhu poole joosta, sest igal ööl suurendab Iisrael oma rünnakuid.

Eile tegi 14-aastane poiss Hamza 8.ndalt korruselt välja hüpates enesetapu. 2009. aastal sai tema noorem vend jalgpalli mängides läbi Iisraeli raketi surma. 2012 tapeti tema vanem vend, 2014 tapeti tema isa. Hamzal oli jäänud ainult ema, kellega ta väga lähedane oli ning kes eelmisel nädalal Iisraeli rünnaku tagajärjel hukkus. Veidi pärast seda lõpetas ta ka enda elu. Ja ülejäänud maailm vahetab kanalit kui pilt liiga õõvastavaks läheb.

Väike meeldetuletus Tel Avivi kohta, kuhu Gazast rakette saadeti: Tel Avivi kaitseb raudkuppel, mis enamus raketid kahjutuks teeb ning inimestele on ehitatud pommivarjendid. Gaza enda ehitatud raketid pole sama kvaliteediga nagu Iisraeli pommid, mis suudavad korraga kõrgeid maju hävitada. Mina näen ja tajun lihtsalt seda, et hingitsev Palestiina püüab maailmale näidata, et ka nemad tahavad lõpuks vabalt hingama hakata. Ja neil on täielik õigus oma vabaduste eest seismiseks!
Homseks, 18.05, on palestiina noored üles kutsunud korraldama proteste üle maailma.

Pane kasvõi pesu nöörile kuivama iisraeli lipuvärvides – must, valge, roheline, punane, tee sellest sotsiaalmeediasse pilt #SaveSheikhJarrah ja #GazaUnderAttack.

Et lõpetada positiivsemas võtmes, siis kõik juudid aga ei ole Iisraeli poolt. See tähendab, et siin on suur vahe sionistidel ja õigetel juutidel. Miks aga nende sõna nii vähe maksab ja seni midagi muutnud pole, jääb mulle mõistmatuks.

Nendes videotes annavad juudid märku, et sellega, mida Iisrael palestiinlaste vastu teostab, on katastroof palestiinlastele ja vägivald juutide usu vastu. Nad nõuavad, et palestiinlased peavad tagasi saama kõik oma õigused. Vaadake ise siit ja siit.

Allikas

Tervis
Soomes on tuvastatud kolm koroonaviiruse India tüve juhtumit

 

Helve sõnul on võimalik, et selle mutatsiooni nakkavus on mõnevõrra tavalisest suurem. Ei ole aga tõendeid selle kohta, et mutatsioon suudaks vaktsiini antavast kaitsest mööda minna, vahendab Ilta-Sanomat.

Helve ütles ka, et uute nakatumiste arv Soomes on olnud juba nädalaid selgelt languses. Täna teatati 208-st uuest juhtumist. Nakatumine väheneb kõigis vanusegruppides.

Allikas

Ajalugu
Mees, kes suskas noa briti kuningannasse Victoriasse ja muutis meditsiini ajalugu


KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.
KUNINGANNA IHUARST JA TEMA MEESKOND: Joseph Lister (istub keskel) koos oma töötajatega Kingi kolledži haiglas.

 

Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.
Lindsey Fitzharris „Lihuniku­kunst“ Tõlkinud Kaupo Nurk. Gallus, 2020. 287 lk.

Briti impeerium oli 19. sajandi viimasel veerandil maailma merede valitseja ja maailmariik. Selle võimuka valitsejanna, kuninganna Victoria (1819–1901) opereerimine oli vastutus, mis oleks maadligi surunud ka kõige kuulsamad arstid maailmas. Joseph Lister oli kõigest 44aastane. Viini haritud seltskonnas peeti temavanuseid peaaegu poisikesteks, kes pidasid suu kinni, kui väärikad habemega vanahärrad omavahel vestlesid. Ta ei olnud veel Briti impeeriumi kõige tuntum kirurg, kuid ta oli tõusmas oma kuulsuse tippu. Tema salarelv oli pumbaga varustatud plekksilinder, mille torust pihustati karboolhappe (fenooli) sudu operatsiooniruumi õhku ning haavale, et hävitada pisikuid ning vältida operatsioonijärgset põletikku. Ning haavapõletik tähendas tol ajal patsiendile peaaegu kindlat surma.

19. sajandi keskel oli haiglates haavamädaniku ja põletiku põhjus­tatud suremus pärast operatsiooni masendavalt suur. Kirurgid ei pesnud tavaliselt käsi, operatsioone tehti tänavalt sisse astunud erutatud publiku silmade all, instrumente ei desinfitseeritud ja arstid kandsid mädast ja verest plingiks muutunud operatsioonikitleid. Haiglad ise haisesid jälgilt ja patsientide kannatused olid kohutavad. Operatsioone, ka jäsemete amputeerimist või masektoomiat (rinna eemaldamine naistel) tehti täie teadvuse juures olevatele inimestele, kes operatsioonilaua külge kinni seoti. Uinutavat kloroformi hakati valutu operatsiooni sooritamiseks kasutama alles 1847. aastal Edinburghis.

Joseph Lister oli pikkade aastate jooksul välja töötanud haavade desinfitseerimise meetodi karboolhappega. Ta tegi lugematuid operatsioone, teaduslikke katseid ning täiustas oma meetodit ja tehnoloogiat. Lister oli veendunud, et haavamädanikku põhjustavad õhust haavale langevad või desinfitseerimata kätel ja arstiriistadel olevad pisikud.

Nuga ja valu kuulusid arstiteaduses lahutamatult kokku.

Ehkki ta oli tunnustatud kirurg ja aastakümneid tegelenud praktikas ja teoorias operatsioonihaavade desinfitseerimise antiseptiliste vahenditega, suhtusid Briti juhtivad haiglad ja kirurgid tema ideedesse suure vastumeelsusega. Tegu ei olnud mitte niivõrd meditsiinilise praktikaga, mis neis tõrke tekitas, vaid terve meditsiinilise paradigma muutusega. Antiikajast alates oli Euroopa meditsiin põhinenud peamiselt Hippokratese (460–377 eKr) ja tema järgija Galenose (129–200) õpetusel humoraalpatoloogiast (humor – niiskus, vedelik lad k). Õpetuses järgiti kehamahlade ehk kehavedelike teooriat ning selle järgi tekkisid näiteks nakkushaigused maapinnast kerkivatest mürgistest aurudest ehk miasmidest. Humoraalpatoloogia pigem jälgis, kui ravis inimese haigust, jättes lõpliku tulemuse looduse hooleks. Sellega tegelesid arstid, kes operatsioone peaaegu kunagi ei sooritanud. Inimesi lõikavad kirurgid oli aga raamatutarkust õppinud arstidest palju madalamal tasemel olevad osavad käsitöölised. Nende hulgas peeti parimaks neid, kes kiiremini ja halastamatumalt opereerisid. Viletsad anatoomiaalased teadmised, hügieeni ja antiseptikute puudumine tõid patsientidele kaasa kohutavaid kannatusi ja paljud opereeritud surid tüsistustesse. Isegi paljudel tolle aja juhtivatel haritud kirurgidel oli raske nõustuda Listeri seisukohaga, et mädaniku- ja põletikutekitajad on mingid silmale nähtamatud organismid, mis lendlevad õhus ja levivad kirurgi kätelt või riistadelt patsiendi haavadesse.

KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.
KUNINGANNA ELUPÄÄSTJA: Kirurg Joseph Lister sooritas kuninganna Victoriale eduka operatsiooni ja temast sai kuninganna eluaegne ihuarst.

Kui Joseph Lister sisenes Balmorali lossis kuninganna Victoria suurde magamistuppa, siis oli ta veendunud, et tema antiseptiline süsteem päästab ka kuninganna elu, nii nagu see oli päästnud enne seda juba palju elusid. Sest kui paise opereerimisel oleks haavas tekkinud mürgitus, oleks kuninganna võinud surra. Victoria jäi terve operatsiooni ajaks pooleldi teadvusele. Ehkki Lister andis talle tol ajal anesteetikumina kasutusel olevat kloroformi, pelgas ta kuningannat sellega täielikult uinutada. Lister avas haava ning lasi verel ja mädal väljuda. Ta puhastas haava hoolikalt, kasutades enda poolt välja töötatud antiseptilisi haavasidemeid ja meetodeid, sidus haava hoolikalt ning jättis operatsioonist kurnatud kuninganna puhkama. Järgmisel päeval Victoria sidemeid vahetades märkas Lister, et lõikushaavale paigutatud linase mähise alla oli siiski tekkinud mädanik. Ta pidi kiiresti tegutsema! Ta võttis oma pihusti küljest ära kummist toru, leotas seda karboolhappes ja sisestas vedelike väljajuhtimiseks haava. Hiljem väitis Lister, et see oli esimene kord, kui ta sellist haava­dreeni kasutas. Nädala pärast, kui ta oli kuninganna paranemisega rahul, lahkus ta Balmorali lossist ja suundus tagasi kodulinna Edinburghi.

Visa õpetlane ja praktiseeriv kirurg Joseph Lister, kes alustas uudis­himuliku meditsiiniüliõpilasena, jõudis välja professori ja lordi tiitlini. Ta löödi rüütliks ning nimetati kuninganna eluaegseks ihuarstiks, ta oli paljude oma aja tähtsamate akadeemiate liige ja kuulsa Louis Pasteuri (1822–1895) isiklik sõber. Oma meditsiinilist mõtteviisi ja kirurgilist antiseptikut visalt propageerides suutis ta muuta meditsiini ajalugu ja päästa lugematuid inimelusid.

Ajalugu, Eesti
EESTI WABARIIGI RIKKAD | Ärinaine, kelle tehasest sai nõukogude trikotaažitööstuse uhkus

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.
Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.

Betty ja tema poja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat.[/caption]

 

Kes oli see tänapäeval enamikule tundmatu energiline naine, keda omal ajal nimetati koguni üheks Eesti rikkamaks äridaamiks? Tema 1940. aastal natsionaliseeritud tehases sättis end sisse Marati trikotaažitööstus, mille toodangut mäletavad ja on kandnud ilmselt kõik kunagise ENSV elanikud.

Esimesed sammud isa riideäris

Betty Besprosvanny (neiupõlvenimega Betty Kofkin) sündis 6. detsembril 1887 Pärnus. Tema isa, põlisest Valgevene juutide perekonnast pärit Zale Kofkin õppis Peterburis rätsepmeistriks, kolis seejärel 1878 Pärnusse ja abiellus seal. Zale Kofkin pidas Pärnus riideäri, kus Betty oli abiks juba Pärnu tütarlaste gümnaasiumis õppides.

Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
Üheks sõjaeelse Eesti vabariigi rikkamaks naiseks peetud Betty Besprosvanny (1887–1941) langes holokausti ohvriks. Ta hukati koos oma minia Eva ning viieaastase ja kolmeaastase lapselapsega.
FOTO: REPRO

1905 abiellus vaevu 18-aastane Betty Samuel Besprosvaniega (1878?1934), kes oli esiotsa olnud samuti ametis Zale Kofkini riideäris, kuid asutas siis oma ettevõtte, mis kandis pikka ja uhket nime: Pudu-, moodi- ja koetud kaupade suurladu – Samuel Besprosvanie. Aasta pärast abiellumist sündis neil poeg Max (1906?1983). Juba Pärnu perioodil püüdis Betty ka ise korraldada riide valmistamist ja avas kaupluse juures väikese kudumiskäitise.

1907 kolis noor perekond Tallinna ja avas aadressil Pärnu mnt 20 oma pudu- ja riidekaupluse. Kuna äri läks hästi, koliti 1912. aastal uutesse ja suurematesse ruumidesse Suur-Karja 12. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupu, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid. Ajast ette rutates tasub mainida, et aastaid hiljem laiendati äri ka kõrvalmajja Suur-Karja 14, mida praegused tallinlased teavad Ivo Nikkolo hiljuti suletud rõivapoe järgi.

Bettyst saab ärijuht

1921. aastal sai Bettyst mehe kõrval ettevõtte ärijuht. Just tema algatusel võeti poodi müüki kudumeid, mille käsitöölised olid teinud Betty hangitud lõngast. Sealt tekkiski mõte asutada oma kudumisvabrik.

1926. aasta alguses ostis siis veel Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte Saksamaalt oma esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata ise trikooesemeid tootma. Esiotsa ikka veel sealsamas Suur-Karja kaupluse tagaruumides. Järgmisel aastal soetati villaste silmkoeesemete valmistamiseks veel kümmekond väikest kudumismasinat, mis pandi tööle palgatud töötajate kodudes või Tallinna vanalinnas üüritud ruumides (näiteks Viru tänaval). Kuid sellestki ei piisanud, sest nõudlus kudumite järele aina kasvas. Kiire kasv tekitas paraku konkurentides kadedust.

1926. aastal ostis ettevõte Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina.

Sekkuvad politsei ja riigiametnikud

1928. aasta jaanuaris sai Besprosvaniede pere tööstusliku äri tunnistuse, mis lubas püsti panna juba omaette kudumisäri. Töötajate arv oli selleks ajaks kasvanud juba üle kümne. Besprosvanied ei jätnud neid sugugi saatuse hooleks: töötajad kindlustati Tallinna haigekassas ja kindlustusühingus.

Sama aasta mais saabus Saksamaalt esimene elektriline kudumismasin. Besprosvaniede äritegevust lähemalt uurinud ajaloolane Toivo Jullinen on ajakirja Kleio 1991. aasta neljandas numbris kirjutanud, et see äratas kaubandus-tööstusministeeriumi tööstusosakonna tähelepanu ning politseil paluti selgitada, millega Besprosvanied õieti tegelevad.

Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.
Besprosvanie rõivaäri asus Suur-Karja 12 ja Suur-Karja 14 hoones. Kaupluses müüdi peamiselt pudu- ja riidekaupa, jalatseid ja välismaalt toodud villast lõnga, mida kohalikud käsitöölised väga hindasid.

„Juurdlusel selgus, et Samuel Besprosvanie kudumistööstus kuulub kesktööstuse (viis kuni üheksateist töölist) järku, kuid selle sisseseadmiseks puudub nõutav luba. Vastavalt ettekirjutusele tuli see muretseda ühe kuu jooksul. Samuel Besprosvanie püüdis ennast välja vabandada suur-, kesk- ja väiketööstuse seaduse vähese tundmisega ning lubas kohe tegevusloa taotleda,” kirjutab Jullinen.

Sama aasta 20. augustil tutvus tootmisega Tallinna linnavalitsuse komisjon, kelle arvates polnud loa andmiseks takistusi. Kaubandus-tööstusministeerium andis Tallinnas Suur-Karja 12 asunud kudumistööstusele tegutsemisloa 3. septembril 1928.

Besprosvaniest saab Besprosvanny

Juulis 1931 kujundati Samuel Besprosvanie kudumistööstus ümber aktsiaseltsiks Samuel Besprosvanie. 1933, kui Samueli tervis halvenes ja ta jäi halvatuna voodisse, sai Bettyst asjaajaja-direktor ehk tänapäeva mõistes tegevjuht. 1934. aastal Samuel suri.

Ettevõttega liitus ka poeg Max, kes pärast Tallinna vene gümnaasiumi lõpetamist oli õppinud Prahas saksa tehnikaülikoolis ja Viini kõrgemas kaubanduskoolis. Tõsi, Max oli vanemate äris jõudumööda kaasa löönud varemgi, õpingute vaheaegadel. Peale selle oli ta lühikest aega töötanud praktikandina Tallinna Aktsiapangas, kuid pühendus siis täienisti isa ja ema loodud ettevõttele. Seda enam, et ettevõte andis siis tööd juba 80–90 inimesele. Mais 1934 astus Max isa Samueli asemel ka aktsiaseltsi juhatuse liikmeks.

Kuna äri oli jõudsalt laienenud ja vajas suuremaid ruume, oli Betty eraisikuna ostnud 80 000 krooni eest kinnistu Tartu mnt ja Laulupeo tänava nurgal (praegune Tartu mnt 63 / Laulupeo 2). Varem oli seal tegutsenud 1930. aasta lõpus pankrotti läinud Estoking ehk Ühendatud Saapa- ja Nahavabrikud, kuid hoone müüs vaid mõneks nädalaks selle omanikuks saanud Pikalaenu Pank.

1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus
1928. aasta 29. juuni ajalehes Waba Maa avaldatud kuulutus

Asjaolu, et Betty ostis kinnistu eraisikuna, oli ilmselt seotud aktsiaseltsi Samuel Besprosvanie likvideerimismenetlusega ja selle käigus ilmnenud maksuvõlgadega. Probleem lahenes pärast seda, kui Betty oli lasknud nimetatud võlad ümber vormistada oma isiklikeks võlgadeks. Enne seda, mais 1935 pidi ta aga seda majandusministeeriumile selgitama: „Aktsiaseltsi likvideerimine käesoleval juhul ei tähenda sugugi ettevõtte lõpetamist, vaid koguni ümberpöördult. Kavatsetud on ettevõtte üleminek täisühingu kätte minu ja minu poja isikus.”

Sealt alates hakkas Betty kasutama nimekuju Besprosvanny. Ka Samueli hauasambal Rahumäe juudi kalmistul seisab sama nimi.

Poeg Maxil õnnestus imekombel sõjaajast eluga pääseda.

Kiire areng ja veel kiirem lõpp

Pärast ruumide kohandamist osteti juurde uusi silmkoemasinaid ning tootmismaht ja müügitulu aina kasvas. Kogu toodang müüdi ettevõtte enda Tallinna, Tartu ja Viljandi kauplustes. Töötajate arv suurenes koos kaupluste personaliga juba jõudsalt üle kahesaja. Bettyt peeti sel ajal üheks Eesti rikkamaks naiseks. Paraku ei halastanud saatus Bettyle ega tema perele.

Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.
Marati peahoonet Tallinnas Tartu maanteel ehtis nõukogude ajal ja hulk aastaid hiljemgi loosung „Au tööle!”.FOTO: PILLE-RIIN PREGEL

1940. aasta juunipöördega alanud Nõukogude okupatsiooni ajal natsionaliseeriti Besprosvannyle kuulunud käitis riigivolikogus 1940. aasta 23. juulil vastu võetud pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise deklaratsiooni alusel. Augustis-septembris 1940 koostatud natsionaliseerimistoimikus on peale ettevõtte vara üksipulgi üles loetud ka Betty enda ja tema poja Maxi vara. Max on oma allkirjaga kinnitanud: „Minul pole kunagi olnud mingit kindlat palka, sest olin senini kaasomanik. Raha äraelamiseks sain oma emalt Betty Besprosvannylt. [- – -] Samuti polnud minul mingeid kapitale äris, kuna kõik kuulus minu emale.”

Betty, kellelt nõuti ettevõtte kasumilt tulumaksu tasumist, kinnitas aga oma allkirjaga: „Kuna annan riigile üle ühe absoluutselt elujõulise ja ajakohase ettevõtte, milline varustatud vajalikkude toorainetega, abimaterjalide ja valmiskaupadega, ühtlasi ka oma enda kapitalidega, siis julgen loota, et suurem osa minule määratud tulumaksust saab natsionaliseeritud ettevõtte poolt tasutud.”

Maxist sai lihttööline

Betty ja Maxi ettevõttega liideti mitu väikekäitist ja ühendettevõttele pandi ENSV rahvakomissaride nõukogu 1940. aasta 29. novembri otsusega nimeks Marat. Märkimisväärne on, et koos Bettyga juhatusse kuulunud Max vormistati natsionaliseeritud ettevõttes lihttööliseks.

Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma.
Marati ajalugu algab 1926. aastast, mil Samuel Besprosvanie nime kandnud ettevõte ostis Saksamaalt esimese uue mehaanilise kudumismasina, et hakata trikooesemeid tootma. FOTO: ANDRES PUTTING

1941. aasta sügisel, juba Saksa okupatsiooni ajal, langes Betty holokausti ohvriks: ta hukati koos Maxi abikaasa Eva ning nende laste, viieaastase Sami ja kolmeaastase Salikaga. Nende mälestuseks on Rahumäe juudi kalmistule pandud hauatähised. Samas puhkab ka poeg Max (1906?1983), kel imekombel õnnestus sõjaaeg üle elada.

 

Max abiellus pärast sõda uuesti ja tal sündis poeg Siimu (1947?2011), kes kandis oma ema järgi perekonnanime Loogma. 1990. aastate alguses taotles Siimu Loogma Tartu maantee kinnistu tagastamist, kuid Tiit Vähi valitsuse korraldusega 30. aprillist 1996 jäeti see taotlus rahuldamata põhjendusega, et tagastava hoone „eraldamine Marati tootmiskompleksist teeks võimatuks selle kui ühtse terviku kasutamise”.

Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
Hotelliärimees Alexander Kofkin on Betty noorema venna Simon Kofkini poeg.
SER

Marat kolis juba aastaid tagasi oma tootmise Tartu maanteelt minema. Juulis 2014 nimetati AS Marat ümber osaühinguks Patricia, mille põhitegevus ei ole enam trikotaažitootmine, vaid kinnisvara üürileandmine ja käitlemine.

 

Allikas

Anekdoodid
Ootan trammi…
Mees kõnnib naisega mööblipoes ja naine märkab ilusat suurt kappi. Hästi kallis ja stiilne.
Naine kohe nuruma mehe käest: “Kallis, ostame selle kapi ära. Ma ei küsi sinu käest kuu aega enam raha!”
Mees vastu, et mis kuradi kappi, meil praegu raha niigi vähe!
Naine uuesti: “No ostame ikka! Vaata, kui ilus kapp ja nii odav ka!”
Mees ei tee naise juttu kuulmagi ja nii jääbki kapp ostmata.
Siis saadetakse mees komandeeringusse ja naine jookseb kohe poodi ning ostabki kapi ära.
Tuuakse kapp koju ja naine istub tugitooli. Vaatab seda, vaatab ja vaatab. Siis sõidab tramm mööda ja kapiuks vajub lahti.
Naine lükkab ukse kinni ja vahib kappi edasi. Sõidab teine tramm mööda, jälle vajub uks lahti. Naine mõtleb, et miskit on mäda ja kutsub naabrimehe.
Koputab siis naabri uksele ja kurdab naabrimehele muret.
“Tere, Volli! Vaata, tead ma ostsin täna uue kapi, aga iga kord, kui tramm möödub, vajub kapil uks lahti. Mees on mul komandeeringus ja sa selline kuldsete kätega inimene meil, tule appi ja vaata üle!”
Lähevad vaatavad seda kappi ja tõepoolest – sõidab tramm mööda, ja kapiuks vajub lahti.
Naabrimees arutleb: “Uus kapp, onju? Ta on sul täitsa tühi? Äkki peab mingi raskus sees olema?”
Mõeldud-tehtud. Ronibki Volli kappi, et siis seestpoolt avanemismehhanisme jälgida, aga korraga astub naise abikaasa uksest sisse.
Esimese asjana märkab mees suurt kappi elutoas.
“No kurat!” vihastab mees. “Ikka sa ostsid selle kuradi kapi ära!”
Tõmbab kapi ukse lahti ja märkab naabrimeest sees istumas.
“Ja mida sina Volli siin istud?!?” röögib mees.
“Tead, naabrimees,” vastab Volli. “Usu või ära usu, aga mina ootan siin trammi!”