Autor: Toomas

Eesti, Haridus
Koorastes elab meister Meelis Kihulane, kellel on puutöökool Edev Eremiit

Vanad töövõtted kaoks lihtsalt ära, kui nende alleshoidmiseks sihipärast tööd ei tehtaks. Edeva Eremiidi nime alt leiate Meelis Kihulase i, kus õpitakse vanu töövõtteid. On tekkinud legend, kuidas Meelis Kihulane kulutas tuhandeid tunde ERMi põhjatutes arhiivides, et sinna ladestunud objektidest nende tegemiseks kasutatud töövõtted välja lugeda.


Meelis Kihulane
Meelis Kihulane

Selles is õpetatakse töövõtteid, mis elektriliste tööriistadega täidetud s on ununs või mis juba ongi kaotsi läinud.

Nüüd, Meelis Kihulasest lugu tehes, oli muidugi hea võimalus küsida, kuidas siis on selle legendi ja tegelikkuse suhe. Kas tuhanded tunnid on adekvaatne ajamääratlus? Kihulane on nõus, et tunde on ERMi arhiivides kulunud tõesti palju, aga kas nüüd just tuhandeid … Samas, ega keegi uurimistööle kulutatud aega stopperiga mõõtnud ei ole ja tekkinud teadmised on ka põhjalikud. Vanu töövõtteid Kihulase kojas tõesti tuntakse ja kui kellelgi on tõesti tahtmine õppida päriselt tundma, kuidas vanad meistrid enne elektritööriistu töötasid, siis Kihulase ateljee on selleks kindlasti õige koht.

Puutöö

Koolis õppimine on jagatud kahte ossa. Kihulane pole see traditsiooniline õpetaja, kes paneks õpilase algul sse olukorda, et niimoodi välja selgitada, kas õpilases on piisavalt sisu. Kõigepealt peab õpilane ise aru saama, kas ta tahab sellisele tööle tõsiselt keskenduda. Kas tal on piisavalt tahet, kannatust ja aega. Selleks on võimalus olla esimese poole aasta jooksul kohal iga kuu ühel päeval. Tehakse sissejuhatavaid töid, mis võib tähendada ka puu ast äratoomist – selle peamine mõte on tutvumine materjali elutsükliga päris algusest alates, mitte õpilasekandidaadi kandevõime või veojõu testimine.

Kihulane ütleb, et vahel võib mõni naine, kes pole kunagi ga kokku puutunud, õppida isegi kiiremini kui need, kellel põhilised töövõtted juba lapsepõlvest peale selged. Töövõtete oskamine pole mõistagi takistus, aga liiga selge teadmine, kuidas tänapäevaste töövahenditega tulemusele jõuda, võib küll hakata segama elektritööriistade eelse mõtteviisi omandamist.

Ega Kihulane ei väida, et elektritööriistadel midagi viga oleks. Kui mingit objekti on vaja teha palju ja need kõik peavad ol ühesugused, on elektritööriistad asendamatud. Aga traditsioonilist töömeetodit õppides ei ole vaja teha paljusid saseid objekte. Vajadus mõtlemist muuta algab juba sealt, et talumehel polnud kruustange või kruupinki materjali kinnitamiseks. Materjal tuli fikseerida kuidagi teistmoodi, sageli käteosavuse ja leidlikkusega. See toob iseenesest kaasa ka teistsugused töötlemisvõtted. Muidugi olid ols ka vahendid objekti liikumatuks fikseerimiseks, aga palju tööd tehti siiski materjale n-ö käigu pealt käepäraste vahenditega paigal hoides.

Mootor või käteosavus?

Samamoodi ei pea Kihulane väga põhjendatuks traditsiooniliste objektide tegemist masinatega. Töövõte ja objekti vorm on omavahel seotud. „Masinad on väga võimekad ja nende idee on ikkagi selles, et minna neid kasutades edasi, teha keerulisid objekte kui traditsioonilised tööriistad võimaldavad. Kui sa tahad teha tänapäevast, siledat ja sümmeetriliseks mõõdetud objekti, siis kasuta ka pigem tänapäevaseid vahendeid. Aga kui sa tahad teha objekti, milles pole lihtsate geomeetriliste vormide siledust, mis on mõhnaline ja täis ebatasasusi, siis selle jaoks pole masinat tarvis. Objekt on tulem, oluline on tehnoloogiline teekond objektini, arusaamine, kuidas ja milleks eri tüüpi tööriistu kasutada.”

Olulised on ka tingimused, kus objekti tehti. „Ma voolin siin soojas ja valgust täis töötoas lusikat, aga talumehel mitusada aastat tagasi ei olnud sellist valget ja sooja töökoda. Lusikat ta võib-olla saigi voolida kase all päikese käes, aga palju asju tuli tal valmis teha rehetoas väga kehva valgusega.

Tänapäeva inimesel on päris minna tagasi vanade tingimuste ja töövõtete juurde. Sest sa oled näinud kõiki neid uusi tööriistu ja töökeskkondi. Sa ei saa seda täielikult kõrvale jätta. Kui otsid tehnilist lahendust, siis kõlab tänapäevaste tööriistade kogemus selles otsingus kaasa. Nii et sa pead vaikselt ka tööriistadest arusaamise ära puhastama, taandama sinna varassse kihti, kus võimalusi oli oluliselt vähem.

Aga seda hüpet ei saa teha järsult. Ma ei kiusa oma õpilasi sellega, et minge nüüd kohe kõige algeliste tehnoloogiate juurde tagasi. Inimene ei saa niimoodi järsult käiku vahetada. Ma ütlen, et kasuta siis neid tänapäevaseid kinnitamismeetodeid, aga proovi leida need võimalused, kuidas sa saaks neist loobuda, nii et su töö ei kannata selle tõttu.”

Tööriistad ja materjalid

Inimestel on erinevad fookused. Mõned tahavad objektid kindla peale valmis teha, neid huvitab tulemus. Mõned on väga keskendunud hoopis tööriistade omadustele, sellele, kui nutikalt tööriistad konstrueeritud on. Sa võid tänapäeva töökojas näha olukorda, et töökoda on suurepäraselt sisustatud, seal on väga korras ja uued tööriistad. Ja see, et nad on uued, võib viidata ka sellele, et nendega ei tehtagi eriti midagi. Aga sama asja võib näha ka vanade tööriistade hulgas – mõnikord ei olegi tööriist jõudnud tööd teha. On küll väga vana, aga samas on ka väga uus. Kasutamata.
Muidugi oli talupoja aeg mõisaorjuse tõttu väga piiratud. See tähendab, et ta ei saanud teha liigseid liigutusi, tal polnud selleks lihtsalt piisavalt aega. Ta pidi teg oma asjad valmis nii ratsionaalselt kui vähegi võimalik.

Selline näide materjalide ja tehnoloogia mõjust. Talumees hoidis mett puust ummiknõus. Miks, võiks küsida, kui keraamika oli ju ols ja sobiks selliseks hoidmiseks palju paremini? Aga talumehel ei olnud võimalik oma keraamikat glasuurida. Ja põletamata savist hakkavad vedelikud läbi imbuma. Nii et puit osutus talle sobivamaks materjaliks, oli käepärane. Ja puidust oli tal kasutada olevate tööriistade ja tega ka oluliselt lihtsam teha nõusid. Kui keegi neid vanu esemeid teg hakkab, siis neist arusaamiseks tuleb tunda ka konteksti, mis nende ümber oli. Et miks nad üldse tehti niisugused ja selliste materjalivalikutega.

Mis puutub otseselt tööriistadega töötamise protsessi, siis Kihulane on üsna kindel, et käelises osavuses on kõrgpunkt juba saavutatud. Selles osas pole enam kuhugi edasi liikuda. Pigem oleme me liikunud mingil määral tagasi. Elektritööriistad teevad jõuga ära selle, mida talumees pidi teg osavuse ja matejalide tundmisega.

Miks on oluline õppida meistri käest?

Kihulase töötab ka nii, et kui on vaja aru saada, kuidas mingi keerukam ese on tehtud, aga võtta teda ei saa, siis saab katsetada järeletegemist. Kihulane ütleb, et tal pole nüüd enam 2 kätt, vaid pigem ikka 22 kätt. Niimoodi on koos õpilastega võimalik proovida erinevaid tehnilisi lahendusi ja sageli õnnestub ilma objekti lammutamata t kokkupanemise trikid ära lahendada. „Tulekski kirjutada etnograafide tööde kõrvale ka mõned tehnoloogiaraamatud – just sellest, kuidas vanad asjad tehtud on.”
Kihulane alustas õppimist meistri käe all, tal on ols kogemus, mida tähendab individuaalõpe. Õpetamismeetod, kus teadmised ja oskused antakse edasi otse ja mitte üldtunnis, kus kellelegi ei jagu päriselt selgeksaamiseks piisavalt . Kuigi õpilasi on Kihulasel praegu rohkem kui üks-kaks, hoiab ta siiski järjekindlalt individuaalse õpetamise suunda. Selleks on vaja aega ja keskendumist, aga kes sissejuhatavast perioodist on edasi tulnud, see on selle valinud teadlikult. Nii et pühendatud aeg ja keskendumine ei ole probleem.

Kihulane on veendunud, et käeline tegevus ja tootmine on kaks eri asja. Tootmises on operatsioonid, need järgnevad üksteisele ja objekti liigutab pingist pinki tehnoloogia. Meister õpetab seal lihtsalt tööoperatsioonid selgeks ja jälgib, et sa ei jätaks kätt mõne masina vahele. Aga is õpetab meister täisprotsessi. Alates sellest, kust ja kuidas materjal tuleb. Kuni sinnani, kuhu ta lõpuks läheb ja milline on materjali lõpp. Aga õppimise juures on siiski oluline puutuda kokku erinevate meistritega. On vaja näha eri mõtteviise, käekirju ja isegi elustiile. Selle pealt saab igaüks ise kokku panna, milline meister ta lõpuks tahab olla. Seda tööd tõesti ei saa kellelegi teisele teha jätta.

Lugu ilmus Lõuna- Maalehes

Allikas

Toit
Sommeljee ja psühholoog selgitavad: miks on järsult kerkinud nõudlus alkoholivaba alkoholi järele?

Kunagi oli tuslik, et Rooma sõdalane pidi tööpostil iga päev ära jooma liitri veini. Nüüd on kõik vastupidi. Üha suurem nõudlus on tekkinud ivaba veini, õlle, siidri ja isegi kange “i” järele. Viimane mängib oma peaosa mokteilides, eesmärgiga matkida klassikalis kokteilidest saadavat maitseelamust.


Foto: Shutterstock
Foto: Shutterstock

vein, ja nii sündis järgmisel aastal Torres Natureo Alcohol-Free. Ühtlasi oli see ka esimene päris promillivaba vein turul 12 aastat tagasi.

Tavalis ivabadest veinidest populaarsd on mulliga veinid, mida ostetakse kolm korda rohkem kui “vaikseid” alkovabu veine, viimaste aastatega on olnud kasv märkimisväärsed 70%. Meie kaubanduses ongi alkovabadest veinidest kõige laiem valik just vahuveinide kategoorias. Suurte veinitootjate — Mionetto, Barton & Guiester, ­J. P. Chenet, Codorniu — promillivabad vahuveinid on meil esindatud ja need on kõik täiesti mõnusad.

Pessimistidele arusaamatu


sommeljee


Kuidas valmistada ivaba “i”?

Tootja jaoks on promillitut jooki valmistada paras peavalu.

SHUTTERSTOCK

Selle jaoks, et teha võimalikult originaalilähedase aroomi- ja maitse-profiiliga veini või õlut, valmistatakse esmalt traditsioonilisel viisil promillidega märjuke. Fermentatsioon ehk käärimine annab veinidele ja õlledele nendele omase aroomi, maitse ja isegi värvi. Ilma selleta oleks tegemist lihtsalt viinamarjamahla või linnaseleotisega ning veiniks või õlleks neid nimetada ei oleks viisakas.

toim) oli pühendunud veinimeister. T naine Maria reisis aga ringi ja tegi müügitööd. Kui Maria sai kundedelt aina sagedamini tagasisidet, et doktor on soovitanud neil vähem i tarbida, tärkas Carli peas küsimus, et kas veini saaks teha ilma ita. Ta hakkas välja töötama meetodit, millega veinist eraldada, sest oli kindel, et veini puhul on kõige olulisem maitse ja aroom, mitte . T pingutuste tulemusena sündis vaakum-aurustumise meetod, mille käigus aurustatakse veinist madalal temperatuuril (25–30 °C), kusjuures aromaatsed ained segatakse hiljem tagasi, et säiliksid veinile iseloomulik aroom ja maitse.

Lisaks vaakumaurustumisele kasutatakse ka karussellaurutit, mis toimib nagu vaakumauruti, kuid hõlmab korduvat madalama temperatuuriga aurustamist ja kondenseerimist. Tänu sellele säilivad aroomid veelgi paremini. Tootjale veidike soodsam on kasutada pöördosmoosi ehk nanofiltreerimist, mille käigus sõelutakse veinist imepeene filtri abil välja.

Neid meetodeid kasutatakse ka akoholivabade õllede tootmisel, lisaks võib õllede ja siidrite puhul kasutatada ka peatatud käärimise protseduuri, mis põhimõtteliselt on käärimise peatamine enne, kui selle tulemusena tekib .


Alkovabadel jookidel on palju eeliseid


alkohol

Alkovabad joogid on hea altetiiv autojuhtidele, rasedatele ning inimestele, kes usulistel põhjustel i ei tarbi. Alkoholivabade õllede ühe huvitava tarbijaskonna moodustavad sportlased. Nende seas on see tuntud lausa taastava joogina, sest näiteks nisuõlu on väga heade isotooniliste omaduste ja suure B12-vitamiini sisaldusega, võimaldades lisaks vedelikukao vähendamisele ka kiiresti organismi ainete varusid täiendada ja ressue taastada. Paljud sportlased eelistavad just finišis taastusjoogina isotoonilist ivaba õlut tavalisele spordijoogile, seda kinnitab spordiürituste korraldajate kogemus maratonidel, triatloniüritustel ja muudel spordi­üritustel.

Järjest enam tootjaid tahavad kainele peole pääseda

üks suurid õlletootjaid ­A. le Coq on alkovabu jooke importinud juba 12 aastat, kuid pärast alkovabade õllede hüppelist tõusutrendi viis aastat tagasi investeeriti enda tehases vaakumdestillatsioonil põhineva ivaba õlle tootmise seadmetesse, mis võimaldab Baltimaades teha nullprotsendilist ivaba õlut.

Nagu uute asjadega ikka, siis algul neid võõristatakse, kuid vaikselt tutvutakse, katsetatakse ning isegi meie armastatud saarine džinnitootja Lahhentagge teeb nüüd alkovaba versiooni nimega Fl?neur. Meie tippkokteilimeister Kristo Tomingas saavutas esikoha New Yorgi rahvusvahelisel kokteilivõistlusel “Battle of the Modern Bartender” just nimelt ivaba kokteiliga, mis baseerus Lahhentagge Fl?neuri džinnil.

kokteil

Rahvusvaheliselt tuntud napsutootjad proovivad samuti kõnealust nišši?– näiteks Tanqueray lansseeris oma Tanqueray 0% džinni sel aastal ja ma olen suhteliselt kindel, et nende tuules tuleb peagi ka teistelt suurtelt ibrändidelt ivabu joogikesi.

Lisaks ivabadele jookidele orienteeritud tootjatele on viimasel ajal s loodud ka mitmeid neid jooke edasi müüvaid spetsiaalpoode ja minu üllatuseks on ka s selline e-pood ols — alkovabapood.ee.

Ja üks tähtis asi veel. Alkoholivabad on küll suures plaanis ist priid, kuid neid ei müüda alaealistele ja soovitatakse ka taastuvatel i­sõltlastel mitte pruukida, sest liiga tõetruu lõhna- ja maitseprofiil võib olla sütik, et leida tagasitee kangte vägijookide juurde.


Sotsiaalne itarbimine kui omaette nähtus

Geštaltpsühhoterapeut­, Kaire Talviste

Miks eelistavad inimesed kõikidest võimalikest valiku ikkagi alkovaba õlut või veini olukorras, kus nad i tarbida ei saa?

TRIIN RAA

Siin on mitu seletust, millest üks praktilisid on see, et nimetatud jookide maitse on originaalidega kohati üsna sane. Seega hakkab meid juhtima meie maitse-eelistus, mis on seotud teatud sotsiaalsete olukordade, kohtade või toidukordadega. Sama fenomen ilmnes McDonalds’is, kui burgerite ja friikartulite kõrval hakati müüma salateid. Tulemusena tõusis ebatervislikuma toidu müük, sest paljude jaoks assotsieerus kiirtoidukett teatud maitsekogemusega, millest ei tahetud ilma jääda.

Alkoholivaba veini või õlut juues võib inimesel olla ootus ka tuju paranemisele või suurle seltskondlikkusele, mida tihtipeale seostatakse i tarbimisega. Igapäevaelust teame olukordi, kus mingite ainete mõju ei saa selgitada ainult keemiliste omadustega. Näiteks ravimite mõju võib avalduda juba enne, kui ravimis olevad ained jõuavad organismi imenduda, perearsti juurde minek võib vähendada haigussümptomeid. Kofeiinivaba kohv võib aidata ärkvel püsida ja samas võime olla kergelt svipsis ivabast joogist.

Sellist mõju selgitatakse platseebo­efektiga, mis tuleneb meie ootus ning uskumus. Erinevast uuringu on selgunud, et sotsiaalne itarbimine, grupi mõju ja ootused tujumuutusele suurendavad nii i tõelist kui arvatavat mõju.

Allikas

Teadus
Google’i kvantarvutis valmis ajakristall, mida ei tohiks tavafüüsika järgi isegi eksisteerida 
Google'i kvantarvuti-protsessor Sycamore (tootja foto, quantumai.google/hardware)
Google’i kvantarvuti-protsessor Sycamore (tootja foto, quantumai.google/hardware)

Paistab nii, et tehnoloogiahiid Google’iga koostööd tegevad uurijad suutsid firma kvantarvutis luua ebamaist uut ainefaasi – ajakristalli (ingl time crystal).

Kahe oleku vahel energiat kaotamata igavesti pendeldavad ajakristallid satuvad vastuollu ühega kõige olulis füüsikareegli — termodünaamika teise ega, mille kohaselt peab korratus ehk entroopia suletud süsteemis alati kasvama, kirjutab Live Science.

Selle kummalise ainefaasi olsolu prognoosis esmakordselt 2012. aastal Frank Wilczek, Nobeli auhinnaga pärjatud füüsik. Ajakristallid püsivad pideva muutumise seisundis viibimisele vaatamata stabiilsed ja väldivad edukalt muutumisprotsessi juhuslikustumist.

quantum bit; qubit) abil.

Kvantbitt on tavalise arvutibiti ekvivalent kvantmehaanikas ja peamine informatsiooniühik kvantarvutites. Bitt on digiinfo väikseim ühik, millel võib olla ainult üks kahest võimalikust väärtusest, 0 või 1.

Termodünaamika teisest est tulenev korratuse kasvamise tendents selgitab paljusid asju, mh seda, miks osiseid on hõlpsam kokku segada kui valmis segust uuesti eraldada.

Ajakristallid sellele reeglile ei allu. Aeglaselt soojuslikule tasakaalule (olukord, milles suletud süsteemi energia või temperatuur on jaotunud ühtlaselt kogu süsteemis) lähenemise asemel “takerduvad” need kahe tasakaaluolekust kõrg energiaoleku vahele ja jäävad sinna igavesti tsükliliselt pendeldama.

Ükski massiivne objekt ei saa siiski ajakristallina käituda; reeglid, mis ajakristallide olsolu võimalikuks teevad, pärinevad kvantmehaanikast.

Kvants käituvad objektid korraga nii punktosakestena kui ka väikeste lainetena, kusjuures laine tugevus konkreetses ruumipiirkonnas ütleb, kui tõenäoline on sellest paigast osakest tuvastada.

programmed randomness in the interaction strengths between qubits).

Osake, mis on “paika pandud”, võimetu liikuma, olekuid muutma või ümbritseva keskkonnaga soojuslikku tasakaalu saavutama, muutub lokaliseerituks.

Viimast protsessi rakendasidki teadlased oma eksperimendi alusena. Kvantbitid, millena kasutati 20 ülijuhtivat alumiiniumiriba, programmeeriti ühte kahest võimalikust olekust. Ribasid mikrolainekiirega tulistades õnnestus sundida kvantbitte olekut muutma. Katset korrati mitukümmend tuhat korda ja katkestati eri hetkedel, et jäädvustada olekud, milles kvantbitid parajasti olid.

Ilmnes, et kvantbitid pendeldasid ainult kahe konfiguratsiooni vahel, kusjuures need ei neelanud ka mikrolainekiirest pärinevat soojust. See tähendas, et teadlased olidki loonud ajakristalli.

Samuti täheldasid uurijad kinnitust sellele, et nende ajakristall on ainefaas – nii aine olekut kui ka oleku sees toimuvaid struktuurimuutusi hõlmav struktuurivorm.

Selleks, et midagi saaks pidada faasiks, peab see reeglina ol väga stabiilne. Tahked ained ei sula, kui temperatuur neid ümbritsevas keskkonnas veidi kõigub; tillukesed kõikumised ei pane vedelikku järsku aurustuma või tarduma. Kui mikrolainekiirt häälestati kvantbittide täiuslikuks olekuvahetuseks vajalikule asendile lähedasse, aga mitte päris täpselt õigesse asendisse, läksid kvantbitid ometi üle teise olekusse.

Teiste projektide raames on õnnestunud ajakristalle valmistada muudel viisidel — tentide, ülivoolavate heelium-3-vedelike, magnoniteks nimetatavate kvaasiosakeste ja Bose’i-Einsteini kondensaatide abil. Kuid tavaliselt hajuvad sellistel meetoditel loodud ajakristallid liiga kiiresti selleks, et neid saaks üksikasjaliselt uurida.

Ajakristallidele pole hetkel kindlat rakendust. Tulevikus võib nende abil usutavasti valmistada senisest täpsid andureid, mahukamat massmälu või võimsamaid kvantarvuteid. Kindlasti on neist kasu aga kvantmehaanika uurimisel.

Uuring ilmus veel eelretsenseerimata kujul

Allikas

Anekdoodid
Valik

Vestlus seltskonnas:„Oletame, et teie kodus on teie ülemus ja teie pere, ka ämm. Sisse tormab relvastatud terrorist, kogub kõik ühte tuppa, annab teile püstoli ühe padruniga ja ütleb, et peate ühe kohalviibija maha laskma, siis pääsevad teised vabaks. Keda te tulistate?“„See on ju täiesti selge.“„Ei, mõelge ikka hästi järele. Tegemist on keerulise moraalse valikuga.“„Siin pole midagi mõelda. Muidugi terroristi! Kas teie tahtsite siis kedagi teist maha lasta?!“

Anekdoodid
Nagu ikka

Üks mees kohtab imekena tütarlast, kes talle kohutavalt meeldima hakkab. Kõik mehe mõtted on vaid selle juures, kuidas tüdruk voodisse saada. Mees mõtleb välja plaani, kuidas tüdrukule läheneda ja kõnetab teda:„Teate, ma olen kunstnik. Portrealija. Äkki oleksite nõus mulle poseerima?“„Hea küll,“ vastab neiu. Saja euro eest olen nõus.“Õnnelik mees maksab raha ära ja hakkab tüdrukut joonistama. Teise seansi ajal ütleb ta neiule:„Vabandage, aga ma tahaksin teid maalida palja ülakehaga.“„Mis siis ikka. Siis maksab see 200 eurot.“Mees maksab raha ära ja hakkab joonistama. Järgmise seansi ajal aga teatab:„Kuulge, ma ei julgenud teile kohe öelda. Tegelikult tahaksin ma teha teist täisaktimaali, see tähendab maalida teid täiesti alasti.“„Täiesti alasti? Noh, siis maksab see 500 eurot.“Mees laenab sõpradelt raha ja maksab ära. Ja kui ta siis täiesti alasti neiut joonistama hakkab, ei pea ta enam vastu ja hüüab:„Saage aru, ma põlen soovist teiega magada! Ma saan aru… Lühidalt, palju te selle eest tahate?“„Tähendab – lihtsalt magada? Noh, siis maksab see teile 50 eurot, nagu kõigile teistelegi.“

Anekdoodid
Kohtlane

“Ema, milline inimene on kohtlane?””No selline imelik, näeb välja natuke napakas või nii.””Mis mõttes?””Noh, kes teeb ootamatult imelikke nägusid ja jääb piltidele ka tavaliselt sellise totaka näoga; naerab kõvasti ja laialt rohmakat naeru, mis võtab teistelt naljatuju; käitub viisakas seltskonnas lugupidamatult ja tekitab piinlikkust ning peab ise seda julguseks; kelle mõtted on lihtsad ja lühikesed ning ei arvesta ei seotud asjade ega kontekstiga; samas arvab, et peab oma vaimukusega silma paistma, kuigi teiste meelest on need liiga lihtsad ja labased. No ja nii edasi. Üldiselt tunneb endast lugupidav inimene end t seltskonnas kehvasti.””Ema, ma ei saa ikka päris täpselt aru.””No Kersti Kaljulaidi sa ju tead?”

Haridus, Maailm, Välisuudised
Rene Toomse: Taliban ongi praegu Afganistanile parim võimalik lahendus, mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale

Ma ei mäleta ta nime. Ta oli tõlk, hariduselt arst, välimuse järgi hinnates hilistes neljakümnendates. Me seisime tolmuse Hesco bastioni barjääri kõrval, mis varjas avalike suhete staabi sissepääsu võimaliku otsetule eest. Mõld ootasime sama ameeriklaste meeskonna väljumist, kellega pidime min ümbruskonna küladesse itarbeid jagama. Sa tunned intelligentse ja elukogenud inimese ära t silmavaate, rahuliku hoiaku ja kõnneeri järgi. Sa tunnetad seda.


Pakkusin talle suitsu. „Mis sa arvad, kuidas meil siin läheb?” küsisin talle tuld andes. Ta vaatas mulle otsa vaid viivu, hinnates tõenäoliselt samavõrd mind, kui mina oli hinnanud teda, ja tõmbas sügava mahvi: „Te ei võida, kui sa seda silmas pead.” Me pilgud kohtusid taas, ja hinnanud minu reaktsiooni või pigem selle puudumist, ta jätkas: „Sõjaga ei muuda midagi, me oleme seda kõike varem näinud. Oleksite pidanud maa üle ujutama televiisoritega, sellest oleks piisanud.” Ta selgitas, et afgaani ei saa jõuga alistada, sa pead teda veenma, tekitama ts ahvatluse par elu vastu, kui tal praegu on. Kuid sa ei saa seda teha otse, vaid valikuvõimaluste kaudu. Kui anda afgaanile võimalus ise kaaluda muid võimalusi elu korraldamiseks, on lootust, et ts tärkab huvi ja idee, kuidas ise muutuda. See on loomulikult pikk protsess, kuid kultuuri ei i kiiresti muuta.

See juhtus 2006. aastal Kandaharis ja ma teadsin sellest hetkest kindlalt, et me ei muuda midagi parks sellel õnnetul ja sõdadest räsitud maal. Me kaotame. Olen ainult pisut üllatunud, et see nii kaua aega võttis.

Väärtuste muutmine surmahirmu abil


Püüdsime jõu ja surmahirmuga panna ühe rahva armastama meie väärtusi, nõudes, et nad hülgaksid enda omad. See on põhimõtteliselt sama, mida Nõukogude Liit püüdis teha meiega. Ka meie ei uskunud lubadusi kuldsest kommunismist, sest „uskmatute” vastu muutsid selle jutu vastuoluliseks. See ei olnud veenev, teod ja sõnad ei ühtinud. Sama tehti afgaanidega. Suvalises kohas läbiotsimine, öised reidid küladesse „terroristide” tabamiseks, koalitsiooni soositud ametnike jõhker , pidev valvelolek ja mure oma pere turvalisuse pärast su „kaitsjate” võimu all – see kõik kasvatas vaikselt, kuid kindlalt Talibani t. Mis siis, et ka nd karistasid ja olid tihti julmad – nad olid siiski omad. Me ei näinud seda, mida kohalik nägi, me ei osanud ega tahtnud t soovidega arvestada. Järjepidevalt püüdsime justkui taguda naelu kiviseina, sest meie peamised tööriistad olid vasarad ehk relvad.

Sõja eesmärk on surmahirmu abil veenda vastast alluma oma (poliitilistele) nõudmistele. Ei ole suurt hirmu kui surmahirm, vählt mitte lääne inimese meeles. Lääne kultuuriruumis kasvanuna eeldame, et kõigil on s ühesugused hirmud. Kuid see ei ole nii: on kultuure, kus surm ei ole tingimata lõpp ega hõige hullem, mis juhtuda võib. Kes afgaanide kultuuri tunneb, see teab, et surmast hullem on kaotada väärikus. Kui pidasid kinni suvalise mehe t teel ja sundisid teda oma asju ette näitama, särki üles tõstma ja katsusid ta läbi – kui palju sa ta väärikusest alles jätsid? Arvakem, mis juhtus, kui ta proovis proida või midagi oma õigus kobiseda.

Koheldes inimesi loomadena, saad vastu ka sama suhtumise endasse – just sellega me tegelikult hakkama saimegi. Igaüht kahtlustati terrorismis ja läbi selle suhtumisega me nad nendeks ka muutsime. Taliibid ei ole keegi võõras ja abstraktne, vaid see ongi afgaani rahvas, kelle oleme ise sellele teele sundinud.

Läänelik demokraatia, naiste (läänelikud) õigused, usu eraldamine riigist – need ei ole nende silmis väärtused, vaid surmapatud, mida armastama ei sunni neid ühegi ähvardusega. Sundides alandad nende väärikust ja kättks selle eest on surm. Siin ei ole neil isegi valikuvõimalust, sest selline on reegel olnud osa ajaloolaste hinnangul juba ligi 2500 aastat. Kuidas sa muudad kiire sõjaga sellist kultuuri? Kas naelu kiviseina lüües?

Televiisorid kui „relvad”

Vana tõlgi mõte oli laiem kui üksnes ilusaid pilte afgaanide koju tuua. Ta mõtles kultuuri muutmist vabatahtliku muutumise võimaldamise kaudu – et kujuneks tõeline vaba tahe, mida ei ole kujundatud surmahirmuga. Irooniline on see, et sama väärtust hindame me ülimaks omas kultuuris, kuid ei oska seda rakendada mujal ja on küsitav, kas enam oma maalgi oskame.

Lääs läks Afganistani 20 aastat tagasi. Vaadates praeguseid kaadreid Talibanist Kabuli tänavatel, näeme, et mehed selle lipu all on keskmiselt 20.–30. eluaastates. Need on meie sõjalise operatsiooni aja lapsed, nende väärtusruum on kujunenud meie „vahikorra” ajal. Selle asemel et pakkuda lastele arengut ja haridust, keskendusime nende kodude ja isade läbiotsimistele, nende väärikuse alandamisele. Mida rääkis turult süüa toomast naasnud isa kodus pojale, olles jälle kolmes kontrollpunktis läbi katsutud? Mida poeg õppis ning milliseks kujunes t hinnang läänlas ja nende kohalikest käsilas?

Andsime raha ide ehitamiseks, kuid ei tugevdanud haridussüsteemi. Ei toonud õpetajaid ega taganud kohalike õpetajate turvalisust. Andsime ametnikele kamaluga raha, millest millegi nähtava tegemiseks jõudis heal juhul 10%. Ma nägin 2006. aastal ainult ühte kuidagi toimivat klassi ning viit tühjaks põletatud ja rüüstatud imaja. Noor, teisest provintsist pärit meesõpetaja tunnistas, et ta ei saa sinna kauks jääda, sest teda on juba lubatud maha lüüa ja mingit t tal ei ole. Kui lahkus see õpetaja, siis täiesti kindlast jätkasid poisid õppimist kohalikus mošees. Mida õpetas neile mulla, keda oli kolmes kontrollpunktis läbi katsutud?

Sõjalises planeerimises on mõiste „põhipingutus”. See tähendab kogu oma väe ja jõu keskendamist just sellesse tegevusse ja punkti, mis peab tagama operatsiooni edu. See peab tagama, et lahing lõpeb võiduga. Ülem peab määrama põhipingutusüksuse, kellel lasub suurim vastutus selle läbimurde saavutamises, ja tagama kõigi teiste üksuste täieliku ja tingimusteta e sellele üksusele. Sama põhimõte kehtib ka ettevõtluses – sa keskendud konkreetsele suunale või tootele, mis on turu vallutaja. Kõrbevad need, kes sellele pihta ei saa ja toodavad midagi, mida nd usuvad, kuid turg mitte.

Afganistanis oleks minu arvates pidanud põhipingutus ol tugev tsiviilmissioon: isüsteemi ja majanduse arendamine ning tagamine. Sõjaväed oleks pidanud neid ainult julgestama, mitte jahtima oma saba ehk „terroriste”, keda iga läbiotsimise ja kontrollpunktis kinnipidamisega juurde toodeti. Haridus, elatise teenimise võimalus ja lootust andev tulevik on stabiilsuse alustalad. Nende puudumine viib mässuni. Sellepärast ei saa ka sõjaväed kunagi luua stabiilsust, sest nad ei loo neid pehmeid väärtusi. Küll saaksid nad toetada nende väärtuste loomist.

Kes oleks pidanud Afganistanis kandma põhipingutuse raskust? Suures plaanis oleks seda pidanud teg Euroopa Liit kui just pehmete väärtuste kandja. Fookuses pidanuks ol õpetajad, teadlased ja ettevõtjad, kellele sõjaväed oleksid pidanud üksnes turvalisuse tagama, aga kohalikke ärritamata. Ainult see oleks andnud lootuse, et midagi muutub meie valitud suunas. Just lootuse, mitte garantii. Isegi kui seatud ideaali poleks saavutatud, oleks olukord parem ja leebem, sest midagi ikka külge hakkab. Oleks vählt külvatud seeme parteks võimalusteks. Praegu jätsime maha sama suures kaoses maa, kui see oli alguses, ja Talibanile suur hulga sõjat, kui nad ka valitsedes oleksid viimase 20 aasta jooksul suutnud ise hankida. Irooniline, kas pole?

Mis saab edasi?

Pakun, et midagi väga pöördelist ei juhtu. Talibani juhtkond, keda arvatakse olevat viis-kuus mõjuvõimsat meest, korrastab ridu ja loob tegelikult toimiva e. Jah, me ei näe samu vabadusi, mis on läänes, kuid neid vabadusi pole ka meie jaoks vastuvõetavas Saudi Araabias ja lääs eriti ei nurise. Oleks viga hakata neid tõrjuma ja õõnestama, sest tegelikult alternatiivi ei ole. Nad ongi parim võimalik lahendus praeguses olukorras, et anda tagasi mingigi perspektiiv sellele õnnetule maale. Mitte kedagi teist ei paista isegi silmapiiril. Ma ei usu, et nad jätkavad sealt, kus 2001. aastal pooleli jätsid, sest selleks ajaks oli liikumisel hakanud kaduma nende esialgne eesmärk. See oli afgaani rahva vabastamine korrumpeerunud marionette alt, mille oli eelmise sõja lõppedes üles seadnud Nõukogude Liit.

Iga riik peab suutma ennast ise korrastada ja kõige lõpuks on sõnaõigus siiski afgaani rahva enamusel, mitte meil. Soovitaksin neile humanitaarabi korras palju telereid pakkuda.


Afganistanis vahetuvad põlvkonnad kiiresti

47% rahvastikku on alla 15-aastased. Võrdluseks: Eestis on 16%.

27% on 15–29-aastased.

13% on 30–44-aastased.

8% on 45–59-aastased.

5% on vählt 60-aastased. Võrdluseks: Eestis on 27%.

Allikas: Encyclopædia Britannica


Allikas

Kirev elu, Välisuudised
ALASTI MAAILM | Krister Paris: olemegi jõudnud jälgimisühiskonda. Peitu pugeda pole enam kuhugi

Telefonside jälgimisprogrammid on laialt saada. Demokraatlikele ühiskondadele avaldab see vapustavat mõju.


Juuli keskel lõhkes pomm. 17 meediaettevõtte uuring paljastas, et kümned riigid nuhivad i firma NSO programmiga Pegasus ajakirjanike ja teisitimõtlejate järele. Ent paugu kaja haihtus kuidagi tühjusse. Eks oli jah midagi ja küll on ennegi nuhitud ja keda see ikka väga üllatas…

Ometi kuulutas kõmakas täiesti uue ajastu saabumist. Märkamatult on meie silme all toimunud areng, mis peaks eriti demokraatlikes riikides elavatel inimestel kõhu alt õõnsaks võtma.

Lühidalt kirjeldavad eksperdid Pegasust kui programmi, mis tungib sihtmärgi telefoni ja avab seal omanikule märkamatult akna. Programmi omanik saab kõnesid pealt kuulata, telefonis leiduvat lugeda ja soovi korral kaamera käivitada.

Sellest pole enam kasu, kui terroristid või uimastikaubitsejad suhtlevad krüpteeritud kanalites nagu WhatsApp või Telegram, mille „signaali” pealt kuulata võib olla sisuliselt võimatu. Piisab, kui lõppjaamast ehk telefonist endast läheb otsepilt sinna, kuhu vaja. Eriteenistuste tööd see kindlasti lihtsustab ja kui hästi läheb, aitab nuhkvara ühiskonda turvalisemaks muuta.

Aga kui ei lähe hästi? Väljatulnud juhtumite järgi teame ju stki, kui suur kiusatus on nuhkida kasvõi elukaaslase või „eksi” terviseandmete järele isegi siis, kui on teada, et iga niisugune samm jätab jälje. Ent kui vahelejäämise hirmu üldse pole? Ja nuhkida tahaks mitte isiklikust kättemaksuhimust, vaid selleks, et kümne küünega võimust kinni hoida?

Esimene pääsuke


Vaatame ajas natuke tagasi. NSO-nimeline kompanii jõudis esimesena avalikkuse huviorbiiti 2018. aastal, mil Saudi Araabia konsulaadis „jäi kadunuks” dissidentlik ajakirjanik Jamal Khassogi, kes hiljem välja imbunud info järgi tapeti ja tükeldati. Paar kuud hiljem andis teine Saudi Araabia dissident Omar Abdulaziz NSO kohtusse, väites, et tolle tarkvaraga oli Khassogi kadumisele eelnenud kuudel loetud sadu nendevahelisi sõnumeid. Võimalik, et sealt saadi otsest teavet, millega ajakirjanik surma meelitada. Kohtuprotsess kestab seniajani. Igal juhul pidas kohtunik tõendeid piisavaks, et mitte rahuldada NSO taotlust kohtuasi lõpetada.

Washington Post, kelle kolumnistina Khassogi töötas, uuris seepeale asja lähemalt ja sai teada, et Saudi Araabia oli tõesti saanud i elt loa osta NSO tarkvara, sest Tel Aviv soovis oma Iraani-vastasele sunni liitlasele rõõmu valmistada.

Hiljuti avalikuks saanud teave näitab, et asi läheb saudidest märksa kaugemale. Nuhktarkvara on jõudnud üle 50 riigi käsutusse. Ja sihtmärgid pole kaugeltki üksnes tüüpilised kriminaalid, kaugel sellest. Ikka inimõigusaktivistid, ajakirjanikud ja muu kahtlane seltskond.

Mitte ainult Saudi Araabia sugustes autokraatlikes riikides, vaid ka enam-vähem toimivas s nagu Maroko või . Ja… Ungaris. Euroopa Liidu riigis, mis peaks vähemalt kirjatähe järgi tegutsema samas õigusruumis kus meiegi.

Demokraatia kriis


Ajakirjanikud tegid kindlaks, et vähemalt 37 Pegasusega pealt kuulatud telefoni kuulusid kindlasti Ungari elanikele ja tegelikult võis neid olla 300 ringis. Kindlalt on teada, et pealt on kuulatud kaht ajakirjanikku, Szabolcs Panyit ja Andr?s Szabót.

Kuna NSO on müünud oma tarkvara (vähemalt ametlikult) üksnes tele, on järeldus ühene: riigi salateenistus kasutab omaenda ajakirjanike vastu tarkvara, mida ise turustab kui relva. Ja kes teab, kelle vastu veel. Prantsuse president Emmanuel Macron igatahes laskis pärast paljastuste ilmsikstulekut oma telefoni välja vahetada.

See, mis ajakirjanikele paljastus, tähendab uut, täielikku madalseisu isegi riigile, mis on mandunud peaminister Viktor Orb?ni e ajal sujuvalt demokraatlikust mingiks hübriidrežiimiks. Riigiks, kus suurem osa meediast on otse ja kaudselt riigi kontrolli all, kohtutes langetavad otsuseid peaministri liitlased ja kõike seovad juhi lähiringkonda viivad korruptiivsed rahaniidid. Orb?n on ka Euroopa suurim illiberaal, nagu ta uhkusega kuulutab.

de facto

Ent see pole veel kõige hullem.

Mitte üksnes riigid


Tegelikult oleme me kõik, igaüks meist, ühtäkki otsekui kärbes peeglil luubi all. Ja me ei tea, kelle luurav silm teisel pool suurendusklaasi meid põrnitseb. FSB? CIA? Kapo? Neid me tunneme ja teame. Samuti nagu me teame maast madalast, mida halba kätkeb endas alkohol, isegi kui teinekord ei oska midagi ette võtta. Kuid põhimõtteliselt on ettekujutus olemas. Ja siis tulevad narkootikumid…

Ühesõnaga, ei maksa teha endale illusioone. Sellist nuhktarkvara võib kui mitte juba praegu, siis järgmisel aastal osta endale enam-vähem igaüks.

Was für ein interessantes Gespräch haben Sie gestern gehabt, Frau Merkel!

Muidugi oli juba seegi šokeeriv, aga vähemalt selles ulatuses, mida me teame, siiski kraad viisakam. Jah, NSA, kus Snowden töötas, nuhkis ka ameeriklaste järele, aga vist siiski ei sihitud teadlikult poliitilisi oponente. Mitte nagu Watergate’i skandaali ajal.

Ent NSO (kuidagi ei taha uskuda, et akronüümi sasus on juhuslik) ei küsi, kelle puhul tema programmi rakendatakse. Tema vaid müüb ja peseb käed puhtaks. Kui kuskil puhkeb skandaal, eitab jõuliselt enda osalust.

Kes tahab, võib neid ju ka uskuda, vahet pole. Nagu Venemaal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud e hämara salalaboratooriumidest turule. Mine, kauple ja osta.

Nagu


„Need inimesed pole arendajad, nad ei arenda midagi kasulikku,” sõnas ta ajakirjale Die Zeit antud intervjuus. „Nad on nakatajad. Nad külvavad telefonidesse haigusi. Nad otsivad nõrkusi, vaktsineerimata sisenemispunkte. Nad on otsekui tööstus, mis toodab nimme vaktsiinidele vastupidavaid e variante.”

Snowdeni hinnangul pole näha, et keegi isegi üritaks tärkavale tööstusharule piiri panna. „Nad panevad inimesi vangi, korraldavad nende tapmise. Jutt on erakompaniist, mis häkib nagu omal ajal NSA. See peaks hirmutama meid rohkem kui miski muu, sest jutt pole enam ühest ettevõt, vaid tervest tööstusharust.”

Nagu Venemaal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud valitsuse hämaratest salalaboratooriumidest turule.
Nagu Venemaal maapaos elav Snowden ise vastse skandaali valguses märkis, näitab see üksnes, et tehnoloogia on jõudnud e hämara salalaboratooriumidest turule.

Mõistagi ei saa sellise tööstuse ulatusest lugeda majandusaasta aruanne. Mida ütleb näiteks teadmine, et NSO kasum oli kolm aastat tagasi tagasihoidlik 250 miljonit? Aga tema konkurentidel? Polegi tähtis. Mida aeg edasi, seda rohkem peaks toimima massiefekt.

Edasi tulevad teenusepakkujad, kes teevad väikese tasu eest „päringuid”. Jne, jne. See on üksnes loogiline areng ja ei maksa naiivselt ripsmeid ripsutades unistada, nagu suudaks mõni regulatsioon seda pidurdada.

Nii et, hea lugeja, ei kulu palju aega, kui sinagi saad soovi korral oma naabrimehe, aga miks mitte ka selle teksti tagasihoidliku autori telefoni üle võtta. Ning naabrimees sinu oma ja mina omakorda… Saate isegi aru. Veel üks privaatsuse illusiooni barjäär on purunenud.

Mida tähendab see ühiskonna arengule? Suletud maades teavad dissidendid, et on veel rohkem üksi. Ja ed teavad neist palju rohkem. Aga kas avatud ühiskondades suurendab igaühele kättesaadav, peaaegu kommunistlik Suur Vend pigem usaldust või sunnib inimesi otsima kapseldumiseks erakorralisi meetmeid? Saame näha. Lähemas perspektiivis tasub olla valmis tõelisteks sigadusteks ja tülgastavateks andmeleketeks.

EESKUJU | Hiinlastel järjekord ukse taga

Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.
Totaalne jälgimine Hiina moodi: lisaks ohtratele kaameratele hoiavad turistidel silma peal ka turvamehed.

Ega varjudes liikuvad kompaniid pole ainukesed, kes soovivad teenida oskusega vaadelda ja järeldusi teha. Juba mõnda aega turustab oma vastavaid tehnoloogiaid Hiina, kelle näotuvastussüsteeme ja erinevate andmekogude ühildamist lihvitakse täiuslikkuseni uiguuride peal Xinjiangis.

Kaubaks ei lähe üksnes näotuvastus. Niisama tarvilikuks on kujunenud tarkvara, mis aitab poliitilistel teisitimõtlejatel silma peal hoida. Vabaühenduse Freedom House andmeil on Hiina järelevalvesüsteeme praeguseks ostnud 18 riiki – peale tüüpiliste kahtlusaluste, nagu Usbekistan ja Araabia Ühendemiraadid, ka näiteks Saksamaa. Kokku 36 riigi ametnikud on saanud hiinlastelt itust õppeaines „avaliku arvamuse suunamine”, mis Hiina mõistes tähendab tsensuuri.

Tundub düstoopiline? Kõige hullem on see, et võime Hiina stiilis kontrolliühiskonda jõuda rahvahulkade aplausi saatel. Eks kadesta nii mõnigi Hiina „sotsiaalset punktisüsteemi”, kus hästi käituvad inimesed saavad teis rohkem privileege. Eriti halvasti käituvad aga…

Ent keda nad ikka huvitavad? Süsteem häälestatakse ikka nii, et keskmine kodanik end hästi tunneks. Ja kui mõnikord punktisummat punase tulega üle tee mineku eest kärbitaksegi, pakub lohutust teadmine, et kuskil keldrites hoitakse kinni temast märksa jälgimaid, paati kõigutavaid ja korda õõnestavaid tüüpe. Ja kui ta väljendab selliste suhtes valvsust, küll see liiklusrikkumise eest kaotatud punktid kuhjaga tasa teeb.

Ärge lootkegi, et inimnäoline Orwell meilgi paljudele võimaluse korral meeldima ei hakkaks.

Allikas

Eesti, Huumor, Kultuur, videod
Selgus kilomeetrite kogus, mida Sille pidi imema, et seda mersut saada
INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Lõpuks ometi on teadlased välja arvutanud, kui mitu kilomeetrit emmi pidi Sille imema, et just seda mersut saada. Tulemus on üllatav!

Aastaid on terve murdnud pead kultusfilmis „Jan Uuspõld läheb Tartusse“ nähtud/kuuldud stseeni üle, kus Jan Uuspõld kohtub avahel tuntud üheööliblika Sillega ning palub temalt küüti.

Salapärane kohtumine avahel

is peatab Jan auto ja küsib, et kas Sille viiks ta Tartusse. Jan tutvustab end korduvalt Sillele ja korduvalt küsib ta ka küüti Tartusse. Lõpuks avab Sille suu ja ütleb kultuslikuks saanud lause:

„Kas sa, mees, tead ka, mitu kilomeetrit m***i ma olen pidanud imema, et seda mersut saada?“

Jan raputab segaduses pead ja vastab, et ta ei tea ja Sille ka ei ütle ning sõidab minema. Kuid ärge muretsege – see kõiki painav küsimus on nüüd lõpuks ometi lahendatud.

Vaata klippi filmist siit:

INIMENE ON ILMSGT VÄSINUD. (FOTO: KAADER FILMIST JAN UUSPÕLD LÄHEB TARTUSSE)

Asja võtsid uurida teadlased

Antud teema uurimiseks pandi a Üliis kokku sotsioloogide uurimisrühm ning arvutustega paluti abi ka teis üliidest.

Teadlased võtsid ühendust Prostituutide Liiduga (EPL) ja said sealt hulgaliselt kasulikku infot, mida võtta arvutuste aluseks.

Mis siis selgus? Toome teieni ära ka arvutuste aluseks võetud andmed:

mehe keskmine epikkus:

Keskmine i kestvus: 5-7 minutit, keskmine 6 minutit seega (allikas: New Yorgi seksiterapeut Ian Kerner)

„Kui võtame aluseks, et mehe riistapikkus on ca 14 cm ja i ajal iga imemise liigutuse ajal käib Sille suust läbi vähemalt pool ehk 7 cm, siis saame välja arvutada, kui suur on ühe ikorra ajal äraimetud sentimeetrite kogus,“ märkis uurimisrühma juht Ainar Saare (43).

„Võttes aluseks eelduse, et Sille on professionaal, kes aega ei raiska, siis tõenäoliselt käis temal asi kiiresti. Nüüd saame oletada, et sekundis tegi ta vähemalt 2 liigutust, mis teeb kokku 14 cm. Seega 6 minuti jooksul imes Sille ära 5040 cm riista, mis teeb ca 50 meetrit per persoon,“ märkis teadlane.

Mängu tuleb raha

öölindude katuseorganisatsiooni EPLi sõnul võib keskmiseks ikorra hinnaks s pidada ca 50 eurot.

“Pole mingi ime, et Sille ei soovinud oma lt teenitud rahaga ostetud autosse mingit järjekordset riista,” lisas uurimisrühma juht.

Allikas

Eesti, Tervis
Rain Lõhmus: kes lubavad vaktsineeritutele piirangute lõppemist, peavad oma sõnu sööma

Pankur räägib, kuidas vaktsineerimise kulgu vaadates on ta muutunud skeptiliseks lootuses, et vaktsineerimine e leviku peatab.


VIIRUS NAGU FINANTSTURUD: Rain Lõhmus leiab, et nii nagu finantsturgudele püütakse teha mudeleid, aga need eksivad, sest olud muutuvad, on sama ka viirusega. Eelnevad teadmised tulevikku ennustada ei aita.
VIIRUS NAGU FINANTSTURUD: leiab, et nii nagu finantsturgudele püütakse teha mudeleid, aga need eksivad, sest olud muutuvad, on sama ka ega. Eelnevad teadmised tulevikku ennustada ei aita.

. Ta viitab sellega teisipäevahommikusele uudisele, kus Reformierakond teatas, et vaktsineeritutele tulevikus ei kehti.

Lõhmuse vaade tetikale on mõnevõrra teistsugune kui enamikul teistel.

Kõigepealt ütleb ta, et l on tegelikult läinud hästi, olgu siis jutuks vaktsineerimine, vastane võitlus või majanduse käekäik. Detailide üle võib nuriseda, aga suures pildis pole põhjust kurta.

Vaktsineerimise puhul on Lõhmus muutunud aja jooksul skeptilisks – või realistlikumaks. „Pool aastat tagasi arvasin, et vaktsiinide abil saab e ära tappa. Praegu ma enam nii ei arva,“ ütleb Lõhmus. Ta ise veel ei ole vaktsineeritud. „Küll ma selle aga ära teen omas rahulikus tempos. Ma ei peagi igas asjas esimene ol. Pole veel ka elektriautot ostnud.“

See ei tähenda, et Lõhmus oleks vaktsineerimise vastane. Ta ütleb, et vaktsineerimisega tuleb edasi minna. „Raskete juhtude vastu see aitab.“

Küll ei usu ta vaktsineerimisse kui imerelva.

Lõhmus viitab oma jutus korduvalt ile, mida on epideemia abil palju kiidetud. Et nad suutsid hankida kõige kiiremini vaktsiinid. Et suutsid kõige kiiremini inimesed ära vaktsineerida. „Täna aga taaskehab piiranguid, ka vaktsineeritutele. , kes täna s lubavad, et vaktsineeritule uuesti ei tule, võivad ühel hetkel endast rumala mulje jätta.“

Lõhmus ei ole piirangute fänn. „Vabadusel on oma hind,“ viitab ta filosoofilislt. „Ei usu, et rahvad oleksid valmis aastaid kinni istuma.“ Lihtsalt valik tuleb teha ja ühel hetkel ei pruugi keelud-käsud- enam olla ainuvõimalikud.

„Mulle paistab, et teame st endiselt väga vähe. See meenutab mulle üha enam finantsturge, kus ka aastakümneid on püütud ehitada mudeleid ja tulevikku ette näha. Aga turud muutuvad ja mudelid ei tööta. Viirus ka kogu aeg muteerub (muutub) ja jälle senine teadmine enam ei kehti.“