Demokraatia

Demokraatia on diktatuuri üks vorme – on enamuse diktatuur vähemuse üle. Seda teoorias. Reaalsuses aga väikese kliki diktatuur suure enamuse üle. Seega on demokraatia selle kaasaegsel kujul puhas illusioon – valitseva kliki propagandaga loodud näivus. Eesti näitel võite selles ise veenduda. Kui Eesti näitest jääb väheks, siis EL näitel.

Niisiis, kui kohtate veendunud demokraati, siis seisate te reaalselt vastamisi diktatuuri veendunud pooldajaga. Või lihtsalt ühe ajupestuga.

Demokraatia põhineb võimul – jõu rakendamise võimalusel või selle reaaalsel rakendamisel. On aga ka teine võimalus – et valitsemine ei põhine jõul, vaid autoriteedil. Seda valitsemise vormi nimetatakse meritokraatiaks. Kuid selline targem ühiskonna korralduse alus – et ei valitse mitte jõud, vaid autoriteet – on kahjuks inimkonna kauge tulevik.

Demokraatia nivelleerib ühiskonnas oma puhtal kujul toimides parima tagasi keskmise tasemele. Ja teeb seda vähest meeletute sisevõitluste hinnaga. Samas soodustab demokraatia kõige allpool keskmise tõusmist valdavaks trendiks, mis kõik üle keskmise pürgiva tagasi allapoole veab nagu kivi uppuja kaelas. Vaadake meie poliitikat – 80% sellest kulutatud energiast läheb vastastikustele võitlemistele ja parimal juhul ehk vaid 20% loo tegevusele. 

Õhtumaad pole kunagi demokraatiat selle puhtal kujul harrastanud ega kasutanud – liiga destruktiivne. Seepärast on demokraatial omad reeglid, mis sisuliselt demokraatia enda ära nullivad. Neis reeglitest aimub veidi meritokraatlikku mõtet, kuid see on pigem mitte teadlik mõte vaid asjaolude paratamatus, sest demokraatia oma puhtal kal ideaalsel kujul ei ta ja midagi on vaja teha teisiti, et see iseendaga umbe jooksev ühiskonna s hoidmise meetod ka midagi kasulikku väljundina endast annaks. EL on hea näide, kuidas lääne ühiskond ise vaevleb oma ajale jalgu jäävate demokraatia illusioonide ja tegeliku reaalsuse vahel, suutmata eriti midagi saavutada. 

Demokraatia on ideede võistlevus. Tegude tasand välistab demokraatia – maja ei saa ehitada, kui igamees ehitab oma peas olevat maja. Demokraatia ongi vaid idee, ideoloogia. Tema positiivne pool on seesama ideede võistlevus, negatiivne pool fakt ja paratamatus, et see üllas ja puhas ideede võistlevus… mandub nii sageli isikute võitlemiseks. Sinnasamasse madalusse mandub nii sageli ka parim idee, mille demokraatia ehk sünnitas. Võitlusest ju ei välju mitte targem, vaid tugevam… seega, mitte parima idee kandja, vaid suurema jõu omaja. Või lihtsalt kavalam, hoolimatum, julmem. Maailma jõujooned rahvusvahelises elus ei jookse mitte kellegi tarkuse, vaid ikka ja alati kellegi tugevuse kohaselt – olgu selleks tugevuseks siis kas (loov) või pommid raketibaasides (destruktiivne).

Niisiis on demokraatia igavene vastandumine ideaalse – puhas ideede võistlevus ja parima idee võit… ja reaalse vahel – võidab see, kes on tugevam, kavalam, jõulisem, moraalitum. Ja see põhimõtteline vastandumine maksab meile kohutavalt palju. 

“Vox populi vox Dei” on aforism, mis on meid meie demokraatia ummikusse ajanud. Eks sellele kenale lausele või anda igasugust sisu, kuid reaalsus on, et keskmine ei saa olla parim. Ja tugevaim pole alati see, kes maailma valguse suunas juhiks. Ajalugu on täis neid massidele toetuvaid tugevaid, kes kõik on põrmus koos nendesamade massidega lõpetanud – 20. sajand on meil kõigil hästi näitena silme ees. 

Võim pole väärtus – autoriteet on väärtus, kui tahame, et ühiskonnana edasi liiguksime. Vahe võimu ja autoriteedi vahel on selle teostamise viisis – võim teeb oma tahte eks oma jõuga, autoriteet esitatava tõe ja järgitavate väärtustega. Võim sunnib ennast järgima, autoriteeti järgitakse ise.

Kvalitatiivne muudatus ühiskonnas – võimu valitsemise järk-järguline asendumine autoriteedi valitsemisega – võib teoks saada läbi demokraatia arengu meritokraatiaks. a arendab autoriteedi valitsemine – meritokraatia, ühiskonnale on piduriks ebapädevate isikute ja gruppide võitlemine võimu pärast – demokraatia. Võhikute ja ebaeetiliste isikute tegevus pärast võimu saavutamist võib tervele ühiskonnale kujuneda katastroofiks.

Ma tean, miski ei juhtu üleöö. Kõik juhtub tasapisi. EL püüab oma vanale demokraatia ideaalile veel kuidagi õhku sisse puhuda ja seda teostada, kuid maailma teises servas – Hiinas – minnakse täiesti teistel ühiskondliku korralduse alusel edasi… ja minnakse Vanast Maailmast lihtsalt mööda. 

Hiina on meritokraatlikku sotsiaalset ühiskonnakorraldust praktiseerinud läbi aastatuhandete. Meie saatus oleneb vaid meie taibust oma demokraatia mittetav ideaal kõr panna ja võtta asemele see, mis toimib – meritokraatia. Sest “Ei loe, mis värvi on kass – loeb, et ta hiiri püüab”, nagu Deng Xiaoping vana Hiina rahvatarkust maailmale meenutas. Meie väiksus selliseks meritokraatlikuks pöördeks on meile tohutu eelis võrreldes suurtega. Me võiksime seda oma eelist kasutada.

Harri Kingo Mõte meritokraatia suunas

1. Umbejooksu tee

Ammu oleks aeg hakata Eestit targalt juhtima. Ma ei usu, et keegi oleks Eesti targa juhtimise vastane. Kuidas seda tarka juhtimist aga tagada? 

Kõik algab millest? Kõik algab tarkade ja pädevate inimeste leidmisest. Niisiis, minu ettepanek emuudatuseks on lihtne ja miljon korda meie endi reaalses igapäevaelus läbi proovitud ning ka tulemuse andnud võimalus: presidendi, Riigikogu liikmete, peaministri, ministrite, KOV, kondade jms. juhtide ikohad täidetakse avaliku konkursi korras. Nii leiame me endi seast üles kõige pädevamad juhid, kes ka on motiveeritud oma d tegema. 

Aitab erakondade tagatubades susimisest ja poliitilisest manipuleerimisest, ähmastest kokkulepetest ja salaja tehtud, aga rahva suhtes solvavatest diilidest. Erakondlikkus on meie riiklusele raske koorem ja äärmiselt ebaefektiivne riikluse moodustamise, riigi jätkusuutlikkuse tagamise ja ühiskonna arendamise viis. Erakonnad on muutunud ühiskonna organismis parasiitideks, erakondlikkus saanud ühiskonna organismis vähkkasvajaks. 

Tehke mõtteline katse: jagage toimiva firma tajaskond erakondadeks ja laske neil erakondadel seal firmas alustada üksteisega firma mõistes sisepoliitilist võitlust selle pärast, et kes täidab vabad tugitoolid firma peakontori kõike kõrgemal korrusel suure laua taga. Ja mõtelge, mis juhtub selle firmaga, kui seal valitseb selline pluralism, selline isikuvabadus, selline demokraatia? 

2. Reaalsus meie ümber

Vaadake reaalset elu enda ümber: eranditult kõik firmad ja eranditult kõik iasutused leiavad oma vastutavatele, juhtivatele ikohtadele vajalikud inimesed avalike konkursside läbi – st. meritokraatlikul, mitte demokraatlikul viisil. See tagab parima isiku jõudmise õigesse isse. Sellisel meritokraatlikul viisil toimib terve ühiskond kõikides oma struktuurides… välja arvatud ühiskonna poliitilised tipud – terve ühiskonna reaalsed juhtijad ja reaalsed suunajad. Oleks õigem samal, miljon korda elus järele proovitud viisil täita ka need riigi kõige kõrgemad – kõige vastutusrikkamad ikohad. Või mis? 

No mõtelge ise: on täiesti absurdne, et miski baari nõudepesija, hotelli toakoristaja või poe turvamehe ikohale viiakse läbi kaelamurdvaid konkursse, samal ajal kui miljoni inimese saatusi muutvad ja miljardeid eurosid liigutavad iisikud – riigi juhid – pannakse nende kohtadele kusagil hämarates tagatubades ja miskite “omade jopede” poolt! 

3. Pseudoprobleem

Esimene , mis kindlasti igal eelnevat lugenul tekib on: kust võetakse kõikidest firmades ja asutustes välja need inimesed, kes hakkavad tama vaba kohta soovivate kandidaatide sobivuse üle sellele kohale? 

Küsin aga vastu: kes oskaks nimetada mõnda asutust või ettevõtet, kus uue peadirektori või uue osakonnajuhataja kohale saamiseks hakkaks firma sees toimuma pikk valimiskampaania, mis päädiks lõpuks ülefirmaliste valimistega?

Vastuseks sellele ele võib tutvuda kõige tavalisema firma kõige tavalisemate ijuhenditega ja mõelda, kuidas firma (riigiasutus) leiab endale inimese vakantse ikoha täitmiseks. Et kuidas ja mille alusel sobiv isik välja valitakse. See metoodika ja tegevus on kõikide meie struktuuride – nii era- kui riiklike – igapäevane argipäev. Niisiis, pole vaja leiutada jalgratast. On ikoha nõuded ja on neile vastavus. 

Kui me terve riigiga ei saa toime nii lihtsa ja praktikas nii tavalise toiminguga nagu uue kaadri leidmine ja ile vastavuse kontrollimine, siis võiksime lihtsalt riigina laiali mina ja ennast ära lõpetada. Sest millega me siis üldse hakkama saame? 

Tavaliselt on firma-ettevõte-asutus koostanud kohale vajalike isiku hariduslike, erialaliste ja isiksuslike omaduste loetelu, millele kandidaat peab vastama. Selle alusel valitakse kandidaatide seast välja kõige sobivam isik. Mis keelab meil koostamast samasugust omaduste loetelu riigi kõrgeimate iisikute omaduste kohta? Mitte miski. Pole vaja alustada st otsast, et “Kes valivad?” Alustada tuleks õigest otsast: “Mille alusel valitakse?” Pole vaja esmaselt paika panna valijaid, vaid valiku tegemise tingimused ja kriteeriumid. 

On tõestamata selge, et 1000 lolli ei suuda kunagi endi seast seda ühte ja tarka välja valida. Kui aga määratleda tarkuse kriteeriumid, siis sellist probleemi selle ühe targa väljaselgitamisel ei teki. 

Eelnevat tõde ja praktikat teab iga firma iga kaadiosakonna sekretärineiu, kes firma pakkumise kuulutust ajalehele koostab. Enamgi – seda teab iga koolilaps. Kui ta oma õpetaja parandatud matemaatika kontrolld vaatab, ta saab kohe aru, kas ta on matemaatikas tark või loll. Ja see selge ja vaidlustamatu tema tarkuse-lolluse kohta ei sõltu sellest, kas tema teadmisi ja pädevust matemaatikas testiva kontroll hindajaks oli õpetaja Kask, Tamm, Mänd või Paju.

Toodud mõttes pole tegelikult mitte midagi uut peale selle, et meil oleks aeg rakendada meritokraatia põhimõtteid ka meie riigi juhtide tasandil. Ja seda nii andliku kui täitevvõimu harus. 

Õnneks võimu kolmas haru – kohtuvõim – meil meritokraatlikult moodustatakse. See on ka mõistetav – ülemkohtkuks võhik ei kõlba. Mõistetamatu on, miks samadel meritokraatlikel põhimõtetel ei moodustata meil ei andlikku, ei täitevvõimu harusid? Miks seal asendab teadmisi, pädevust ja oskust kuulumine “omade poiste” sekka, lojaalsus oma parteile ja varjatud “tagatubades” tehtud valikud?

Allkas:

Harri Kingo – Facebook

%d bloggers like this: