Katastroof tulemas ehk kas farmerid hakkavad sigu riigile andma? Ministeeriumi tegevus soosib rahvusvahelist suurkontserni

  •  Lahkunud maaeluminister Arvo Aller lõi eeldused kapitalil tegutsevate seakasvatuste riigistamiseks.
  •  Kriisiteta jäetud farmeritele terendab tuhandete sigade riigile andmine juba suvel.
  •  Seakasvatuse olukord ei ole mitte lihtsalt halb, vaid katastroofiline.

Kapitalismi peamine reegel nõuab odavamalt ostmist ja kallimalt müümist. Sead alluvad reeglile olenemata asjaolust, et Euroopa Liidu põllumajanduste süsteem hägustab turumajanduse põhimõtet. Viirusekriisi tõttu muutub subsiidiumide maksmine paljudele senisest arusaadavamaks, sest märkimisväärne osa tööstusharudest kannaksid ilma riigi eta korvamatut kahju.

Seakasvatuse olukord ei ole mitte lihtsalt halb, vaid katastroofiline. Sealiha hind langes katku ja tõttu aasta jooksul poole võrra. Ühe sea tootmiseks kulus mullu 133 eurot, kuid praegu müüakse siga 95 euroga. Sööta ja muid sisendeid ostame samal ajal turu hinnaga, mis ainult tõuseb. Seakasvatajate kahjum ulatub juba mõnda aega üle veerandi käibest. Omahinna kasvades kahjum aina suureneb: selline tootmine ei ole jätkusuutlik.

Ühel hetkel saab raha otsa. Kui sigadele ei jõuta enam sööta osta, tõstame käed üles ja anname kümned farmid ja kümned tuhanded sead riigile üle. Loomakaitseseadusest tulenevalt lähevad pankrotistunud farmi sead riigi toita.

Kas riigil veab kui surnud seal?

Varem langes vastutus kohaliku omae õlgadele. Esmakordselt viis aastat tagasi pidi Kehtna vald leidma kiirkorras 200 000 eurot, sest pankrotistunud ettevõttes ootas iga päev söötmist 10 000 siga ja põrsast. Nende realiseerimine oleks aega võtnud pool aastat.

lihatööstustel on oma tooraineahelas kindlad tarnijad ja kõrvalt täiendavat liha ei vajata. Ka naaberriikide turg on täis. s on praegu 300 000 siga ning kui suur osa nende omanikest kaotab üle öö maksevõime, on kuri karjas.

Loomulikult ei ole kogu seakasvatus väljasuremise ohus, sest praeguses olukorras omab ellujäämise eelist suur rahvusvaheline kontsern. Tõsistes raskustes on eelkõige kodumaisel kapitalil põhinev seakasvatus, mis on koondunud Tõusigade Aretusühistusse.

Suurem osa ehk 65% seakasvatusest kuulub väliskapitalile. Ligi 40% seakasvatusest hoiab enda käes Soome kontsern HKScan. Väliskontsernidele kuuluvad nii seakasvatus, tapamajad kui ka lihatööstus, mis kujutab endast heitlikes majanduslikes oludes ideaalselt toimivat kooslust. Kui liha hind on kõrge, teenitakse raha seakasvatuses, kui liha hind on madal, teenitakse raha tapamajades-lihatööstustes. liigub omaniku ühest taskust teise.

Väliskapital on märkimisväärses eelisseisus

Väliskapitalile kuuluv seakasvatus ei osale sigade jõudluskontrollis, sest emiste arvu pealt tuleb tasuda osamaksu. Seda kulu ei taheta teha. Kui jagatakse i, mida on õiglane teha jõudluskontrolli alusel, siis sellest tahetakse aga küll osa saada.

Paraku on kapitalil põhineval seakasvatusel ainult üks tasku. Milles kas on või ei ole raha. Kuid just need ettevõtjad, kes kuuluvad Tõusigade Aretusühistusse, teevad ühiselt jõudluskontrolli, edendavad sigade tõuaretust ja loovad sea tõelist kuvandit. omad seakasvatajad kauplevad vabal turul, saavad etteantud turuhinda ja piltlikult öeldes hulbivad kui laevukesed heitlikul merel.

Oleme korduvalt palunud maaeluministeeriumilt abi, kuid ametnikud toimivad soovitule täpselt vastupidiselt. Näiteks vähendati ainukest seakasvatajatele suunatud riigipoolset t – aretust – üle 50% ning nüüd venitatakse Euroopa Liidu poolt kehtestatud nn e maksmisega. Kuid abi on vaja hädasti ja kiiresti.

Kui maaeluministeeriumi käitumine ei muutu, siis mõne kuu pärast kapitalil põhinevat, tõuaretusega tegelevat ja vabaturul oma sigu müüvat seakasvatust enam olemas ei ole.

On teada, et e pärast käib verine võitlus kogu põllumajanduses – kes saab kui palju, nagu see meil ikka kombeks on, mis paraku pikendab e kättesaamist ja kahjuks siin kõige suurem pidurdaja on olnud see, kes peaks abiaktsiooni eest vedama -maaeluministeerium.

Toetust on vaja kohe, mitte siis kui …

Ehkki e suurus ja jagunemine vastavalt tegelikule vajadusele pandi paika eelmise e koalitsioonikokkuleppega, ei sobinud see maaeluministeeriumile ja te maksmist hakati sõna otseses mõttes torpedeerima.

Esmalt venitati taotluse esitamisega Euroopa Komisjonile, siis muudeti e määrasid. Seati lisatingimusi, et kõik ei saakski t ja lõpuks timmiti ühele ettevõttele mõeldud e maksimummäär nii väikeseks, et suurematele seakasvatajatele, kes tegelikult on praeguses olukorras kõige suuremad kaotajad, kujuneks naljanumbriks.

Nüüd venitatakse e väljastamisega, sest taotlusi saab esitada alles märtsi lõpus ja raha saab kätte hiljemalt juuni lõpuks. Siis võibolla enam polegi selle rahaga midagi peale hakata, sest sead on farmerite poolt riigile üle antud.

Seakasvatajate raskused ei tule mitte saamatusest, vaid üleilmsetest mõjudest, mille vastu võitlemiseks iga normaalse riigi peaks oma tootjatele appi tulema. Loodetavasti võtab uus oma karjase rolli tõsiselt ja näitab sea kombel käituvatele ametnikele rooska.

Lihatööstused, e palun aru!

Pöördume kõigi lihatööstuste poole palvega muuta sealiha eest maksmise aluspõhimõtet vabaturu seakasvatusele. Me ei küsi sama hinda, mida makstakse kinnistes süsteemides, kuid siiski ootame mõistmist ja vastutulekut hinna lõplikul kujunemisel.

Kui kokkulepe on Saksa hind, siis peaks olema ka Saksa tingimused. Saksamaal saavad seakasvatajad 100 kg sea puhul hinna 79 kg lihakeha eest, s 72kg eest, kuna tapaise arvestusmetoodika on erinev. Saksamaal sisaldab 79% tapais ka sea pead, s saavad seakasvatajad sama hinna 72 kg eest – tapais 72% ei sisalda pead.

Saksamaal arvestatakse baashinnaks 57% tailiha sisaldust lihakehas, s 59%, iga lisaprotsendi pealt hind tõuseb, st kui tegelikult on rümbas umbes 60% tailiha, saab Saksamaal lisatasu 3% eest, s vaid 1% eest. Saksamaal müüb seakasvataja sead farmi väravas, s valdavalt tapamajas. Ehk siis transport jääb enamasti seakasvataja kanda.

Kokkuvõtteks teenib seakasvataja sel moel ca 15 eurot sea kohta vähem kui kolleegid Saksamaal ja arvestades sigade suurt mahtu, on see suur raha, mis jääb vabaturu seakasvatajal saamata.

Me palume võrdseid tingimusi. Usun, et kellelegi ei ole kasulik seakasvatuse lõpp. tapamajad ja lihatööstused vajavad jätkuvalt kodumaist sealiha ka peale kriisi. Seepärast kutsun teid kõiki praeguseid hinnaprintsiipe muutma.

Mõistlik lahendus on ka see, kui kapitaalse kriisi ajal makstakse seakasvatajatele turuhinnast veidi kõrgemat hinda ja kui turuhinnad on uuesti tipus, siis veidi madalamat hinda. Seakasvatajad on paindlikud vastavaid kokkuleppeid sõlmima ja neid omalt poolt pidama.

Allikas

%d bloggers like this: