Võtsin kunagi 15-aastasena ,,targa märkmiku” kasutusele, seletasin seal kuuldud fakte ja võõrsõnu mõistetavaks. Õhvik ehk suurem lehmapoeg. Pax vabiscum ehk rahu olgu teiega. Jeesus Kristus elas 33-aastaseks. Enamik hulkrakseid loomi ja taimi on bilateraalse ehk kahekülgse sümmeetrilise ehitusega.
,,Inimese anatoomia” lavaruumi astudes kisendab aju kohe, et see siin ju ongi bilateraalne struktuur! Sakala 3 teatrimaja kammersaal on pikkupidi ära poolitatud, seda läbistab robustne kõrge puitkarkassist sein – selgroog –, mille ligi on kummalgi pool rida toole. Ütlen küll “kummalgi”, aga tegelikult ju ei tea, saan korraga vaid ühelpool paikneda ja ainuüksi eeldan, et küllap vastab ruum sümmeetriaprintsiibile. Hetke möödudes muundub aga esmane elevus ärevuseks: kalkuleerin rabedalt välja, et parimal juhul saaksin lavastust vaid 50 protsendi ulatuses hoomata, aga isikliku lolluse tõttu läheb veel vähemalt 23 protsenti kaduma, seega alles jääb kidur 27 protsenti. Olgu, haare seegi, lugeja siis arvestagu.
Ruumikogemus sarnaneb omal moel arstikabineti ootesaaliga: patsiendid rodus, igaüks küsimas, kuidas see inimeseks olemise füüsiline ja mentaalne anatoomia õigupoolest funktsioneerib, kuidas ka võimalike hälbimuste kiuste selge vorm säilitada. Näitlejad mõjuvad ses õhustikus kaasootajatena, kes teiste lõbuks kiretu, kuid kaaluka paatosega nulldialoogi hakkavad etendama. ,,Ma OOOOOOtan,” lubab üks tegelane teisele, teine kolmandale, kolmas neljandale ning neist oooooo’dest moodustub kokku katedraalne polüfoonsus. Kvartett häälestab end kokkumänguks, et üheskoos rännakule asuda.
Rännak toimub selgelt komponeeritud helimaastikul, mille pinnavormides väljendub nii korrapärasust kui arütmilisust, sõna- ja liigutuskordusi kantuna erilaadi meetrumidest, huigetest, mis tärkavad tuntud ja tundmata allikatest. Visuaalne pinnakate on aga lakoonilist laadi. Kunstnikutöö mängib minimalistlike lahendustega: näitlejad on musta riietatud ning kammersaali seinad, laed ja põrandad on oma pompoossuses alasti. Silmata võib vaid üksikuid ilmuvaid objekte, millel on alati ka nähtav tegevuslik funktsioon. Vibrantseima detailina ärkavad ellu laval paiknevale metallkonstruktsioonile turvapehmenduseks pandud tennisepallid, mis on oma tavapärase kollase värvuse asemel tagasihoidlikult sinised!
Läbiva sümbolina on ruumis kohal poolringidest koosnev nägemiskontrolli tabel, viitamaks justkui küsimusele, et kui hästi see silm ikka päriselt ümbritsevat seletab? Mart Kangro sõnul tegeleb lavastus tänase maailma seisundikirjeldusega, inimeseks olemise absurdiga keset segaduses aegruumi. Maailma keerukus ja selle tõlgendamiseks loodud vaatepunktid paljunevad eksponentsiaalselt, inimese võimekus toimuvat hoomata ei suuda sellega aga sammu pidada. Kuskilt surub end järjepanu peale imperatiiv, et igas hetkes ja paigas peab alati oskama kõigest midagi arvata. Ja mitte lihtsalt arvata, ei, arvamine on peen kunst, mis pole mängimiseks diletantidele – väljenduda ei tohi toores aususes, see ei huvita kedagi, arvama peab ikka seda ,,tema sinu arvamust, seda üldiselt õiget arvamust”. Ja arvamise ajal ei tohi iialgi vaikida, see on passiivseks tembeldatu sotsiaalne surm.
Poolringid aina paljunevad ja keerlevad, enam ei saa üldse aru, mispidi nad õigupoolest olema peaksid. Tegelased on end vaimselt krussi tõmmanud, puntrasse tegutsenud, aina saalivad edasi-tagasi, tuues endaga ühes kummalisi tegevusi ja seosetuid visuaale. Kui juba seosetuseks läks, siis miks mitte ei võiks hetke sobida pilt paradiisirannast telekakuvaril? Keegi ei hoia ega keela. Keegi isegi ei mängi enam normaalsust. Segadust emmatakse täie siirusega, mis tekitab ruumis sümpaatse horisontaalsuse, kõik on oma inimlikus teadmatuses silma kõrgusel.
Millise meetodi alusel seda pundart lahti harutada, kust otsida vastuseid inimeseks olemise ajatute universaalide kohta? Üheks võimalikuks lahenduseks on anatoomia (kr anatomē): inimene lahti lõigata, ära tükeldada, avastuste kohta järeldusi luua ja proovida seejärel kõik segadusehetked materialistlikele faktidele taandada. Faktid võib panna kirja nõukaaegsesse punaste kaantega teatmeteosesse ,,Inimese anatoomia” ning sealt loetu omakorda ,,tarka märkmikusse” üle kanda. Mis saab aga siis, kui ilmneb, et ainult tuimad ja fragmentaarsed tükid ongi veel alles ning ükski neist pole suuteline tuumakalt kirjeldama kollektiivseid psühholoogilisi kriisispasme?
Lavastuse peamiseks lähtetekstiks on inglise psühhiaatri Ronald David Laingi teos ,,Omadega puntras”: väljenduselt poeetiline tekst, mis on otsekõneluses autori erialase uurimisteema ehk skisofreeniaga, viidates seejuures tiinelt ka klassikalisele filosoofiatraditsioonile: “Tal peab midagi viga olema, sest et muidu ei käituks ta nii, nagu ta käitub, järelikult käitub ta nii, nagu ta käitub, sest tal on midagi viga.” Tautoloogiline ummikseis, vormiliselt loogikaline struktuur, milles väide defineerib ja tõestab end ümbersõnastamise kaudu. Sedasi ühe väikese varba peal tammudes võib tahtmise korral ju terve universumi ära seletada! Loogikaveaga tõestusretoorika ei saa aga viidata enamale kui omaenese ninale.
Või siis hoopis: “Pange väljendus sõrm osutab kuud sulgudesse (sõrm osutab kuud)”, milles on selgelt tajutav budistlik filosoofia ning husserlik fenomenoloogia. Buddha õpetab, et sõrm ainuüksi osutab kuule, ta ei ole kuu, samamoodi nagu sõnad pelgalt osutavad välisele maailmale, suutmata hoomata selle tõetuuma. Husserl lisab, et kõik suhtub sulgudes, suhtuvad, sulgudes suhtuvad – pole võimalik kõnelda sellest “tegelikust maailmast” väljaspool kogemuslikkust. Inimese kogemus kooritakse kiht-kihilt paljaks kui sibul, tõmmates igasuguse pretensiooni objektiivsusele sulgudesse.
Lavastus ei moraliseeri ega loo üheseid hiigelnarratiive, kõlama jääb rohkem küsimusi kui vastuseid. Välja ei jõuta mingisuguse suure uhke šleifini, inimeseks olemise universaalkäsitluseni, millega kõik kompaktseks ja ammendavaks väiteks siduda. Mistahes meetodeid inimese uurimiseks, tema kaootiliste võbeluste lahendamiseks ka rakendataks, läbistab seda alati absurdimaiguline nentimus oma anatoomilis-metafüüsilisest piiratusest.
Kuigi lavastuses on hetki, mis mind päris ära ei veena – näiteks stseen, milles rakendatakse seda juba veidi tolmust “elekter läks ära” võtet ning kohati on ka tunne, et dramaturgiline rütm ja sellest tärkav tegevus ei tõmba piisavalt hoogu üles –, mõjub tervik oma mõttetiheduses siiski sümpaatselt. Väljendatakse inimlikku segadusseisundit, laskumata seejuures hetkekski juhuslikku lahmerdamisesse.
Näitlejatöö on Ekspeditsiooni trupile omaselt kirglik, täpne ja afektiivne. Lavastuse detailispetsiifilisus ning filosoofilis-kontseptuaalne kese on muljetavaldav. Jah, tõsi, ilmselt on see filosoofiline kaar osaliselt esoteerilist laadi, oma kodeerituses ligipääsetav pigem vähestele nohikutele, aga küllap on igasugune kunstist “arusaamine” ülehinnatud akt. A ei ole tingimata määratud viima B-ni, tähendus ei allu determineeritusele, kogemus on laiem kui ratsionaalsuse haare, “õige” ja “vale” on teineteisega kokku väändunud ja oma rigiidse identiteedi minetanud.
Etenduse lõppedes teen ruumile ringi peale ning veendun, et oli jah sümmeetriline! Märkan Ulfsaki särki, mille seljal on kiri “chaos”. Kaos jah! Aga selline… huumoriga kaos!
