# MIS JUHTUS EESTIMEELSE MIHHAIL VELLERIGA? | Oleg Samorodni: ta asus aktiivselt ja tigedalt paljastama lagunevat Läänt

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/78923
- Published: 2024-03-20T14:14:46+03:00
- Author: toomas

Oleg Samorodni, publitsist

 

**On kibe jälgida, kuidas reageerivad Venemaa agressiivsele sõjale Ukraina vastu
need, keda tavaliselt nimetatakse „Vene loominguliseks intelligentsiks“. Tahes-tahtmata
peame meenutama Venemaa kommunistlike bolševike juhi Vladimir Lenini räiget avaldust
sel puhul. Ta öelnud, et Vene intelligents ei ole Vene rahva südametunnistus, vaid
tema pask. Lenin oli muidugi kaabakas, kuid tark ja läbinägelik kaabakas.**

Kahjuks kinnitab seda sama järeldust ka praegune Vene nn intelligentsi põlvkond.
Valdav enamus neist kas avalikult või kergelt varjatult, toetavad agressiivseid 
Venemaa sõdu naaberriikide vastu. Muidugi on olemas intellektuaale, kes mõistavad
ühemõtteliselt hukka Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Kuid neid pole palju. Enamus
eelistab Kremli võimudega vastuolla mitte minna. Paljud läksid avalikult totalitaarse
diktatuuri teenistusse. Mõned üritavad lolli mängida, teeseldes, et nad pole ei 
seda ega teist, et nad pole kumbki. Näitena võib tuua varem Eestiga seotud Mihhail
Velleri.

Veller saabus Eestisse 1979. aastal Leningradist. Juudi perekonnanimega inimesel
oli tollal Venemaal väga raske esikraamatut avaldada. Muidugi oli võimalus avaldada
raamat Vene pseudonüümi all, kuid kirjanik tahtis esineda oma nime all. Seda õnnestus
tal teha Eestis, kus ta avaldas oma esimese raamatu.

1995. aasta juunis avaldas nädalaleht Eesti Ekspress minu artikli pealkirjaga „Kuulus
vene kirjanik hädas Eesti kodakondsusega“. Ma tutvustasin Vellerit, kui Eesti patriooti,
kellel aga kuidagi ei õnnestu Eesti kodakondsust saada. Veel 1992. aasta suvel pakkus
Eesti Kirjanike Liit talle võimalust taotleda Eesti kodakondsust eriliste teenete
eest – täpsemalt eestimeelsete artiklite avaldamise eest Venemaa ajakirjanduses.
Sellest võimalusest ta algselt loobus, sest Eestit populariseerides oli ta enda 
sõnul tegutsenud puhtast südamest ja ilma tagamõtteta. Aga kolm aastat hiljem mõtles
Veller ümber ja võttis EKL’i pakkumise tänuga vastu. Eesti Kirjanike Liit valmistas
ette vastavad dokumendid. Kuid Velleri kodakondsust taotlevad dokumendid olid kuhugi
jäljetult kaduma läinud.

Siis otsustas ta Eesti kodakondsust taotleda Eesti Komitee kaardi alusel. Veller
töötas ajakirja Vikerkaar venekeelse versiooni toimetuses. Tolle toimetuse töötajad
olid kõik eestimeelsed. Nad toetasid Rahvarinnet. Ja ka kõik koos kirjutasid end
Eesti Komiteesse. Ja Veller koos nendega. Kõik said Eesti Komitee kaardid, mille
alusel juba iseseisvas Eestis tekkis võimalust saada Eesti kodakondsuse. Aga Veller
kas viskas oma kaardi ära või kaotas selle. Sellepärast Eesti Komitee kaartide alusel
kodakondsuse saamine takerdus.

 

![MIS JUHTUS EESTIMEELSE MIHHAIL VELLERIGA? | Oleg Samorodni: ta asus aktiivselt
ja tigedalt paljastama lagunevat Läänt ](
ywAAAAAAQABAAACAUwAOw==)

Mihhail Veller 2012. aastal.

Foto: Arno Saar

1995. aastal oli kogu Eesti Komitee dokumentatsioon juba Eesti riigiarhiivis. Seal
töötas mu lähedane tuttav. Ma palusin tal leida kinnitust, et kirjanik on kirjutanud
end sisse Eesti Komiteesse. Veller sai riigiarhiivist vajaliku tõendi, mille alusel
ta lõpuks sai Eesti kodakondsuse.

Varsti pärast seda kolis mees koos Eesti passiga Moskvasse alaliselt elama. Seal
sai temast Venemaa telekanalite erinevate vestlussaadete püsik. Mõnes poliitilises
jutusaates kaitses ta Eestit. 2008. aastal sai ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Kirjanik pälvis ordeni Eesti presidendi käest ilmselt sellepärast, et nagu [vahendas ERR](https://www.err.ee/484462/kirjanik-mihhail-veller-sai-valgetahe-teenetemargi),
siis ta „on tuntud oma vabadust austavate teoste poolest, mis kritiseerivad iroonilises
võtmes Venemaa praegusi võime“.

Kui totalitaarsel Venemaal ironiseerida muutus ausalt öeldes raskeks olin kindel,
et Veller naaseb Eestisse. Pealegi tal on Eesti pass, kui ta pole seda praeguseks
ära visanud või ära kaotanud. Kuid Veller on end filosoofiks kuulutanud ja valinud
teise tee.

Ta asus aktiivselt ja tigedalt paljastama lagunevat Läänt. Ükskõik, mida Vellerilt
ka ei küsita, pöörab ta jutu kohe sellele teemale. Kui tal palutakse hinnata presidendi
pseudovalimisi Venemaal, hakkab ta pikalt ja tüütult rääkima demokraatia puudumisest
lääneriikides. Kui keegi püüab teada saada tema suhtumisest Venemaa agressiooni 
Ukraina vastu, hakkab kirjanik pikalt möllama selle üle, et Läänel on plaan nii 
Ukraina kui ka Venemaa lõputult pikas sõjas kurnata. Eriti vihkab Veller salapärast
ja kellelegi nähtamatut (muidugi peale Velleri enda) „maailmavalitsust“, kes salaja
kuskil Davosis kohtub.

Alguses mõtlesin, et Veller lihtsalt lollitab. Et nii üritab ta Kremli propaganda
teese esitada täieliku absurdina. Aga ma arvasin temast liiga hästi.

Ühes hiljutises intervjuus küsis ajakirjanik Vellerilt tema suhtumise kohta Putinisse.
Veller vastas, et Vene diktaator pole üldse kaabakas, vaid normaalne mees, kes mäletab
head. Oma sõnade kinnituseks rääkis mees, kuidas vendade Rotenbergide ema söötis
kunagi Putinit supiga. Vennad Rotenbergid on Putini lapsepõlvesõbrad, kellele ta
on praegu Venemaa röövimiseks ja rüüstamiseks loovutanud. Nagu Veller on veendunud,
kausitäie supi eest.

See oli intervjuu YouTube’is. Vaatasin Vellerit ega uskunud oma silmi. Nägin vana
meest, kes oli mures ja paaniliselt kartis, et ta võib midagi ebavajalikku välja
paisata. Nägin peaaegu surnuks ehmunud kirjanikku, kes oli valmis võimude ees vingerdama.
Mõttes oli mul Vellerist väga kahju. Aga hinge kogunes põlgus tema vastu. Kui sa
kardad rääkida, siis ole vähemalt vait. Ja ära imetle teenivalt ja orjalikult võimulolijaid.
Kuid suurem osa Vene intelligentsist pole isegi selleks võimelised.

 

[Allikas](https://www.ohtuleht.ee/1103276/mis-juhtus-eestimeelse-mihhail-velleriga-oleg-samorodni-ta-asus-aktiivselt-ja-tigedalt-paljastama-lagunevat-laant)