Võis ju arvata, et pärast seda, kui Kaja Kallas keeldus abikaasa idavedude skandaali pärast tagasi astumast, et võta keegi enam kunagi poliitilist vastutust. Aga läks teisiti. Muidugi ei astunud justiitsminister Kalle Laanet omal algatusel tagasi. Veel eelmisel õhtul teatas meedias, et ei näe endal süüd. Aga pärast telefonikõnet Ameerika Ühendriikides viibinud Kaja Kallasele, oli asi selge.
Kallasele on kasulik näidata oma paljukiidetud „moraalikompassi“. Loomulikult kellegi teise peal. Nii juhitakse tülikas skandaal tema pealt sujuvalt ära.
Loomulikult ei ole keegi nii naiivne, et arvaks, justkui tulnuks see Eesti Ekspressis ilmunud lugu Laaneti korteriafäärist juhuslikult just nüüd, kui ta oli hakanud prokuratuuri tegevust lähemalt uurima. See korruptiivne olukord on kestnud kolm aastat ja see aastatetagune info sattus meediamaja „liftiuste“ vahele ikka teadlikult. Ja kohe käivitati ka uurimine. Isegi suurimad skeptikud hakkavad jagama selle peale süvariigi olemust.
Laanet laseks mõnusalt ministrikohal edasi, kui ta poleks hakanud oma nina nii sügavale toppima ei oma sõbra Ain Seppiku ega ka Slava Ukraini kaasuse asjus.
Meelis Oidsalu kirjutab Postimehes selle valguses hoopis, et idavedude skandaaliga sarnaselt tekib küsimus ministrite julgeolekukontrolli tõhususest: „Idavedude skandaal tekitas küsimuse, kui põhjalikult üldse poliitikute puhul varaliste suhete kontrolli läbi viiakse. Laaneti juhtumi puhul väärib küsimus kordamist.“
Kaja Kallasel on nüüd aga teine häda – ta ei leia sobivat asendajat. Esiteks, pole kindel, et mõni teinegi reformierakondlane julgeolekukontrolli vigadeta läbiks, teiseks aga on tõsiasi seegi, et vaatamata suurelöe arvule parlamendisaadikutele, on oravate pink sootuks lühike.