# SÕNUM JÕUDIS KOHALE | Tallinlasi šokeerinud näituse autor: „Inimestel on hirm ja maailm on ebakindel. Aga see ei tähenda, et sellest peaks vaikima.“

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/76545
- Published: 2024-03-07T10:52:50+03:00
- Author: toomas

„Oleme saanud isiklikke positiivseid, kuid sama palju ka negatiivse sisuga sõnumeid,“
tõdeb Estookin – üks kahest noorest kunstnikust, kelle linnaruuminäitus sõjas purustatud
Tallinna elumajadest lõi arvamused radikaalselt kahte lehte – ühed leidsid, et näitus
on vajalik meeldetuletus sellest, kui ebakindlal ajal me elame, ja teised, et tegemist
on inimeste hirmutamisega.

Näitus „Hetk“ on nüüd linnaruumist maas, võime kergendatult hingata. Neli pilti 
rusudes elumajadest Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel olid üleval ainult kaks nädalat,
kuid said rohkem avalikku tähelepanu kui mis tahes kunstinäitus seni. Noori kunstnikke
kiideti teadlikkuse tõstmise eest, kuid leidus ka arvajaid, kes ütlesid, et sellise
projekti taga on psühhopaadid.

„Mul kunstnikuna on oluline jälgida, kui palju erinevaid diskussioone võib ühest
näitusest käivituda, kui palju erinevaid reaktsioone võib olla – alates neist, kus
räägitakse kunstist, kuni selleni, kus räägitakse julgeolekust ja poliitikast,“ 
sõnab Estookin.

 

**Kas sa oled mingil hetkel kahetsenud ka, et te Rebecaga selle näituse tegite? 
Äkki läksite üle piiri?**

Mul on kindel veendumus, et see näitus oli vajalik. Olin valmis, et võib tulla mitmekülgseid
reaktsioone. Selles osas mul pole kahetsust tekkinud. Pigem käis meil Rebecaga (
Rebeca Parbus on näituse kaasautor – toim) peast läbi mõte, et mis saab siis, kui
keegi ei reageeri. Ja mida see sel juhul tähendaks?

Meil on pigem ikkagi hea meel, et need diskussioonid tekkisid. Kunst avab teemasid,
millest ehk ei julgeta rääkida ja muudab maailma loodetavasti avatumaks ja empaatilisemaks.
Ma arvan, et Rebeca mõtleb selles osas minuga sarnaselt.

 

**Teile on ette heidetud, et tegemist on inimeste psühholoogilise töötlemise ja 
hirmutamisega.**

Tagasisidet on olnud erinevat ja teoste mõju on olnud individuaalne. Küsimus, mille
meie esitasime, oli: mille eest olla tänulik? See pole suunatud konkreetsele sihtrühmale.
See puudutab kõiki Eesti elanikke.

 

**Miks te valisite just need kohad Lasnamäel, Mustamäel ja Õismäel?**

Näituse kontseptsiooni osa oli valida lokatsioonid, mis on inimestele lähedal ning
millega on võimalik mõtteliselt samastuda. Oluline oli, et teos kujutaks reklaamtahvli
taga olevat vaatepilti. Kogu näituse mõte oli tekitada kontrast reaalsuse ja mõttepildiga.

Oleme mõlemad Rebecaga neis rajoonides ka elanud. Ja lõpuks otsustas asukoha see,
millised reklaamtahvlid olid teoste ülespanekuks saadaval.

Eeltöö nende teoste loomiseks oli üsna pikk. Valikus olid ka mingid teised rajoonid
ning kohti oli esialgu rohkem. Ka vaateid on tegelikult rohkem kui neli ja need 
on veebilehel üleval. Mina isiklikult kujutasin ka enda praegust kodurajooni hävitatud
linnaruumina ja mõtestasin, mida see näitus mu enda jaoks tähendab.

 

**Kas midagi tuli üles ka?**

Mul tekkis mingisugune… Kurbus oli vist esimene reaktsioon. Seejärel kaastunne. 
Aga hiljem kunstnikuna pidin ennast sellest emotsionaalsest taustast välja lülitama.
Hoidsin fookust, kuidas visuaal tehniliselt ära teostada ning mitte mõtlema sellest
kui endale lähedasest asjast.

Aga jah – nende teoste tegemine oli minu jaoks rännak läbi isikliku tundemaailma.
Ja mida edasi, seda selgemaks muutus, et seda näitust on vaja teha.

 

**Kuidas on tagasiside? Kas inimesed on teie põhiküsimust – mille eest olla tänulik–
mõistnud?**

Tagasisidet on tulnud väga mitmekülgset ja eks me mõlemad Rebecaga oskasime seda
oodata. On inimesi, kes on näinud tänulikkust läbi selle kontrasti – me saame olla
tänulikud, et me sellist hävingut oma linnapildis ei näe. Aga oli ka reaktsioone,
et näitus ei tekita tänutunnet. Ja mõlemad reaktsioonid on minu arvates loomulikud.

 

![SÕNUM JÕUDIS KOHALE | Tallinlasi šokeerinud näituse autor: „Inimestel on hirm 
ja maailm on ebakindel. Aga see ei tähenda, et sellest peaks vaikima.“]()

„HETK“: Selline paljudes hirmu ja õõva tekitav pilt seisis Õismäe ringil.

Foto: Remo Tõnismäe

**Kahtlemata. Vanemale põlvkonnale võis nende piltide nägemine olla eriti raske,
neil on veel mälestus märtsipommitamisest, küüditamise kogemus. Ja ka taasiseseisvumise
järel ju tõsteti tuhandeid peresid varade tagastamise kampaania käigus kodudest 
välja. Kodu ja turvalisuse teema on eestlastele mitmekordselt valus.**

See on üks põhjus, miks see näitus inimest puudutas. Üks asi on rääkida linnaruumi
pildist, teine asi on rääkida kodust.

 

**Kas te olete saanud ka isiklikku pahameelt tunda? Või heameelt?**

Jaa. Oleme saanud mõlemat moodi tagasisidet. Igaks juhuks kordan – see on väga loomulik
ja me arvasimegi, et nii võib juhtuda.

Negatiivse tooniga sõnumites on minu jaoks laias laastus kaks mõttekäiku: üks näitab,
kui murelikud me tegelikult oleme. On öeldud, et see on nii õudne, nii hirmus. Need
pildid ongi hirmsad. Aga hirm ja õudus on maailmas olemas ka ilma selle näituseta.
Ja kui maailmas on hirmu, siis ei tähenda see, et sellest ei peaks rääkima.

Teine osa isiklikest kommentaaridest on need, kus elatakse ennast välja. Kunst annab
selleks platvormi. Kommentaarid, mis on minule isiklikult suunatud, tekitavad minus
pigem küsimusi ja kutsuvad mind veel rohkem reflekteerima meie maailma üle. Kui 
haprad me oleme? Mida me kardame? Mida hoiame?

Ma leian, et mingil määral on hea, et diskussiooni on nii palju tekkinud. See näitab,
et inimestele läheb korda. Ja ühtlasi peegeldavad need reaktsioonid seda, mis meie
ühiskonnas toimub.

 

**Positiivse poole pealt – kas mõni mõte või arvamus on sind kuidagi eriti puudutanud?**

Jaa. Oli üks, kus mulle helistati Ukrainast, keegi, kes seal koha peal võitleb. 
Ta rääkis eesti keeles ja tänas. Tänas teadlikkuse tõstmise eest. Ja see tõesti 
puudutas mind. Tänasin teda vastu.

Üldse on meid Ukraina meedias palju kajastatud, kõige suurema kõlapinnaga oli lugu
BBC Ukraine’is. Huvitav on jälgida, kes midagi ütleb ja kus ta seda ütleb. Välismaa
reaktsioonid on samuti olnud mitmekülgsed. Baltimaade, Poola, Ukraina sotsiaalmeediakanalite
all on meid pigem tänatud. On öeldud, et selline näitus on praegusel ajal väga vajalik.
Nii et see meie küsimus, mille püstitasime, on jõudnud palju kaugemale kui Lasnamäe,
Õismäe või Eesti.

 

**Kas mõni neil piltidel olnud majade elanikest on teiega ühendust võtnud?**

Ei.

 

**Räägime haprusest. Sa tead väga hästi, mis see on, oled ise sügavalt depressioonist
läbi käinud.**

Jah. Nüüd olen sellest üsna hästi välja tulnud. Aga see oli pikk teekond. Kooli 
ajal käisin viis või kuus aastat teraapias. Isiklikult usun sellesse, et hea kognitiivse
teraapiaga ning vajadusel ravimitega on võimalik depressiooni ravida või vähemalt
elukvaliteeti parandada. Oluline, et nõu annaksid professionaalid.

Tähtis on ka endale teadvustada, millal mured üle pea kasvavad ja millal on tuge
vajad. Iseendaga aus olemine ei olegi väga lihtne. Ja siis peab olema abi küsimises
väga sihi- ja järjekindel. Terapeudi leidmine on üsna keeruline, alati ei pruugi
kõigiga klappida. Aga õige, usaldusväärse inimese leidmine on vaimse tervise teekonnal
väga tähtis.

 

**Sind kiusati ka kooli ajal?**

Jah, mul oli koolikiusamist.. Olin üsna kastist väljas nii välimuse kui ka jutu 
poolest. Soeng oli harjas ning jalas tanksaapad. Samuti uurisin kogu aeg kunstiraamatuid
ja mulle meeldis ka õpetajatega rääkida, mistõttu mul oli raske klassikaaslastega
kontakti luua. Mind huvitasid nii-öelda täiskasvanute jutud.

Nii Arte gümnaasiumis kui ka Vanalinna Hariduskolleegiumis käisin klassides, kus
olid ainult tüdrukud ja intensiivsed omavahelised intriigid. Oma alternatiivse oleku
tõttu oli mul raske sobituda. Õnneks on kooliaeg mööduv. Inimesed muutuvad. Praegu
saan paljude endiste klassikaaslastega hästi läbi.

  

![SÕNUM JÕUDIS KOHALE | Tallinlasi šokeerinud näituse autor: „Inimestel on hirm 
ja maailm on ebakindel. Aga see ei tähenda, et sellest peaks vaikima.“]()

 

Foto: Erki Pärnaku

**Vikerraadio „Käbi ei kuku…“ saates sa rääkisid, et mingil ajal sa lihtsalt vaikisid.**

Ma vaikisin pikalt. Põhikooli lõpus, gümnaasiumi alguses rääkisin kaks aastat hästi
vähe, ainult kui vaja. Tundsin, et olin oma mõtetega üksi ning maailmast eraldatud.
Mul ei olnud inimeste vastu usaldust ja ma sulgusin kunsti. Mu ema on öelnud, et
ma ei rääkinud isegi temaga (Estookini ema on sotsiaalteadlase ja endise poliitiku**
Marju Lauristini** tütar **Katrin Reimann** – toim).

Mulle tundus enda maailma loomine palju turvalisem – siis oli kindel, et ma sobitun
sinna, et ma ei saa kuskilt vastu päid ja jalgu. Sain seal rahulikult olla. Tekitasin
endale turvapaiga kooli ja muu ümbritseva eest. Aga lõpuks oli just üksindus see,
mis sundis mind abi otsima. Ma ei saanud enam oma mõtetega hakkama.

Professionaaliga rääkimine oli oluline samm minu elus. Sain abi, kuidas tasakaalustada
minu loomingulist maailma, minu mõtteid, poeetilist poolt, humoorikat poolt, kurba
poolt. Kuidas leida selline tasakaalukoht, kus üks ei hakka teise üle domineerima.
Mul noorena oli see kurbuse pool väga kõrge ja neid kõiki ühele pulgale saada oli
väga suur töö.

 

**Aga kunstianne avaldus sul õige väiksena?**

Ema rääkis mulle, et olin kolmeaastane, kui hakkasin ise lugusid välja mõtlema. 
Lugusid, mille puhul ema imestas, kuidas nii väike laps selliseid asju teab. Mulle
tohutult meeldis fantaseerida ja omi maailmu luua.

Kuueaastaselt hakkasin Microsoft Paintis joonistama. Minu jaoks ei olnud see midagi
erilist, hiirega maalimine oli tore, nagu mäng.

Väiksena inspireerisid mind animatsioonid ja koomiksikangelased – Miki-Hiir, Tom
ja Jerry. Hiljem, kui olin 15–16, hakkasin neid kangelasi ise looma. Joonistasin
neid erinevates olukordades, tegin taustalood ja maailma, milles sündmused toimusid.
Minu eesmärk oli kunagi teha videomäng. Ja pärast gümnaasiumi töötasingi lühikest
aega videomängutööstuses. Aga enam ma ei tunne seda sidet. Ma liikusin edasi hoopis
teise maailma ja nüüd on kaasaegne kunst minu jaoks palju huvitavam.

 

**Tahaksin su nime kohta ka küsida. Sa oled öelnud, et see lihtsalt tuli. Kuidas
ta tuli?**

Mulle meeldis oma joonistusi signeerida. Aga millegipärast ei meeldinud mulle kirjutada
oma pärisnime (Milla-Mona – toim). Ma kuidagi tundsin, et vist oleks vaja mingit
teist nime. Aga otseselt ma seda ei otsinud.

Viiendas või kuuendas klassis mõtlesin sõnu välja ja kritseldasin kirjanduse tunnis
neid vihikusse. Ja siis tuli Estookin. Ma tundsin ära, et see olen mina. Siis natukese
aja pärast oli mingi kooliüritus, millele ma läksin selle nimega välja: mina olen
Estookin. Ja nii ta jäigi. Osa inimesi, kellega ma koostööd teen, ei teagi mu pärisnime.
Ja perekonnas hüütakse mind ka Estookiniks.

 

**Millal sa teadsid, et sinust saab kunstnik? Oli sul lapsepõlves sellist aega ka,
kus sa ei tahtnud kunstnikuks saada?**

 

Päris väiksena tahtsin saada bussijuhiks. Vaatasin trolli- ja bussijuhte ja mõtlesin,
et küll on tore töö. Hiljem ma enam ei mõelnud, kelleks ma saada tahan, lihtsalt
tegutsesin. Ma tundsin, et looming on minu ala. Kuid mul läks kaua aega, enne kui
tunnistasin, et soovin olla kunstnik. Ma ei olnud nõus isegi kunstiringi minema.
Tahtsin ise õppida. Lõpuks gümnaasiumis läksin kunstiharusse. Pärast gümnaasiumi
Pallasesse ja siis EKAsse.

 

**EKAs õppisid kummalise nimetusega ala, stsenograafiat. Mis see on?**

See on filmi- ja lavakunst. Tegin sisseastumiseksamid ajal, kui **Ene-Liis Semper**
läks EKAsse professoriks, me olime tema esimene kursus. Ja see andis mulle tohutult
laia kunstipõhja.

 

**Filmi- ja lavakunst on seotud ruumiga, ruumilise mõtlemisega. Oled sa ka geomeetrias
tugev?**

Pigem olen tugev ruumi tunnetamises. Kui sul on näiteks proovisaal, siis on väga
suur erinevus, kas seal on natuke aega tagasi tehtud proovi või on see mitu nädalat
tühi olnud. Kui see saal on tühi olnud, siis ma tunnen, et ta on külm. Aga kui seal
on proovi tehtud, siis ta on sisse elatud ja soe. Samamood tunnen ma näituseruumis,
kas vahetult enne mind on seal olnud teine kunstnik või on see mõnda aega tühjalt
seisnud. Ruum üldse on väga huvitav teema – kuidas panna ruumi elama ja kuidas eksponeerida
teost just selles konkreetses ruumis. Või kuidas tekitada ruumi ruumis.

 

**Kumb ruum on kunstniku jaoks parem – kas külm, kus pole kaua midagi olnud, või
soe ja sisse töötatud? Kumb see inspireerivam on?**

See vist oleneb. Tühi lõuend on alati inspireeriv. Aga samas on hea ka sissetöötatud
ruumilt sisendit saada. Sealt võib tulla mingi selline impulss, mida ei oska oodata.
See on justkui energiavahetus.

  

![SÕNUM JÕUDIS KOHALE | Tallinlasi šokeerinud näituse autor: „Inimestel on hirm 
ja maailm on ebakindel. Aga see ei tähenda, et sellest peaks vaikima.“]()

 

Foto: Erki Pärnaku

**Praegu töötad sa täiskohaga reklaamifirmas Tabasco ja annad EKAs loenguid. Ja 
sul jääb selle kõrvalt veel aega iseenda kunstiga tegelemiseks?**

Ma lihtsalt kogu aeg töötan. Mul on hästi vähe sellist aega, kus ma ei tööta.

 

**Aga kunstnikuna, ma kujutan ette, on sul ikka seda patareide laadimise aega ka
vaja?**

Ühelt poolt ma kunstnikuna annan energiat, panen oma elu loomingusse. Ja teine aeg
on see, kus sa imad enda sisse. Kui see tasakaal on minu jaoks paigast ära, hakkab
jõud ära kaduma.

Vaikus on hea. Kuigi mulle endale meeldivad mürarikkad kohad. Mulle meeldivad suurlinnad.
Suurlinnamüra on minu jaoks nauditav, sest see on nagu vaikus – see hajub nii ära,
et sa ei pane seda tähelegi.

 

**Milline linn on kõige inspireerivam?**

Mul on eriline side New Yorgiga. Katsun ikka igal aastal seal käia. Mul ei ole seal
küll ühtegi isiklikku, perekondlikku seost, aga ta on ikkagi väga südamelähedane.
Ja mul on seal head tuttavad, kes mind hoiavad. Jah, New York on see koht, kus ma
tundsin, et olen kodus. Samamoodi on Tallinn. Ma olen õppinud hindama meie halli
värvi ilma ja meie vihma. Ma olen Tallinnas üles kasvanud ja täiesti teadlikult 
teinud Tallinnast oma kodu. Püüan mitte leida negatiivsust selles pimeduses ja udus,
vaid vastupidi, pöörata see enda jaoks ümber.

 

**Mis on Tallinnas sinu jaoks üks eriti lahe koht?**

Mmm… Mul vist ei olegi lemmikkohta. Näiteks kunstialaselt tegelen hruštšovkade maalimisega.
Aga muidu meeldib mulle käia neis paikades, kus olen üles kasvanud. Mitte et need
mu lemmikkohad on, aga tunnen nendega hingelähedust.
 Üldiselt olen mõjutatud hoopis
teistest asjadest kui mingi konkreetne koht. Mulle meeldib näiteks trammiga sõita.
Ja mulle meeldib, kui linnas on udu. Või sabistab vihma.

 

**Kas su silma riivavad ka mingisugused uued hooned, mingid arendused, mis väga 
kiiresti kerkivad ja** **olemasolevat miljööd muudavad?**

Ei, üldse mitte. Ma olen iseendas leidnud mingisuguse koha, kus ma olen rahul. Mul
ei teki selliseid negatiivseid emotsioone. Kui näen midagi kerkimas, siis ma pigem
mõtlen, et see on ju tore, kui linnapilt muutub ja areneb.

 

**Mina endise Kalamaja elanikuna olen see vana kool: küll ikka kakskümmend aastat
tagasi oli tore õhkkond – puumajad ümber kukkumas. Nüüd ehitavad tihkelt täis, parkida
kuskil ei ole. Kõik see mõnus idüll on rikutud.**

Ma vahepeal praktiseerin mõtlemist, et käin oma kodulinnas, nagu oleksin välismaal.
Vaatan linna objektiivselt, mitte läbi iseenda prisma. Ka see näitus, „Hetk“, on
hästi kokku läinud selle küsimusega: kui kohal saab inimene olla. Kui palju ta saab
tänaval kõndides olla momendis, ilma et mõtleks minevikule või tulevikule.

 

**Su vanaema on Marju Lauristin. Kui lähedased te olete?**
 Oleme üsna lähedased.
Ma olen üldse oma perega lähedane. Ja Marjuga on mul ühed meeldejäävamad vestlused.
Läheme vahel õhtusöögile ja veedame paar tundi maa ja ilma üle vesteldes.

 

**Kas ta on klassikalise vanaema moodi vanaema ka või ikkagi see, kes ta tegelikult
on – intellektuaal ja erudiit?**

Meil on vist olnud – isegi kui ma veel päris pisike olin – ainult intellektuaalsed
vestlused. Aga see on väga äge, sest selle tõttu ma olen niisugune nagu ma olen.

[Allikas](https://www.ohtuleht.ee/elu/1102582/sonum-joudis-kohale-tallinlasi-sokeerinud-naituse-autor-inimestel-on-hirm-ja-maailm-on-ebakindel-aga-see-ei-tahenda-et-sellest-peaks-vaikima-)