Teadlased otsivad Eesti lehmade õnnelikuks tegemise võtit

Viimase 15 aastaga on s piimaveisekarja keskmine suurus viis korda kasvanud. Paraku on siiani ebaselge, kuidas tagada suurtootmise tingimustes lehmade heaolu ja vähendada nende suremust, kirjutab Maaülikooli nooremteadur Dagni-Alice Viidu.

Veised on saselt koertele, kassidele, hobustele ja muudele loomadele intelligentsed ja õppimisvõimelised loomad. Nad tunnevad valu, võivad kogeda stressi, omavad erinevaid iseloomujooni, tahavad mängida ning tunnevad sobivates tingimustes rõõmu ja rahulolu. Viimastel aastakümnetel on piimakarjakasvatuses toimunud suured muutused. Aina enam hakatakse pöörama sellele, kuidas veised nende muutustega kohanevad ning kuidas vähendada neil stressi ja ebamugavust ning suurendada rahul- ja heaolu.

s oli 15 aastat tagasi üle 8000 piimalehmapidaja. Enamikel neist oli alla kümne lehma ja enam kui 70 protsenti pidasid vaid ühte või kahte lehma. Nii väikeses majapidamises käidi iga päev lehmi sügamas, vasikaid paitamas ja loomadega suhtlemas. Olgugi, et loomad ei saa otse välja öelda, kas kõik on hästi või kuskilt valutab, pandi igasuguseid pisemaidki muutusi iseloomus, käitumises, hoiakus või olekus kiiresti tähele. Ilmselt oskab sellega samastuda iga lemmikloomaomanik.

Praegusel ajal on meie piimalehmade elu täiesti vastupidine – loomapidajaid on jäänud väheks, aga karjad on muutunud väga suureks. Varasemalt laialt levinud väikesed perefarmid, kus kõik tööd tehti ära omanike endi poolt suure hoole ja pühendumusega, on asendunud suurte tööstuslike farmidega, kus kasutatakse palgatööjõudu ja automaatikat. Loomi on võimalik masinate abil sööta, joota, lüpsta, pesta või ka sügada

Ühe-kahe lehmaga karjasid on järel vähem kui kümnendik varasemast ja neis peetakse vähem kui ühte protsenti kõikidest piimalehmadest. Kui 2005. aastal oli keskmine karja suurus 14 lehma, siis nüüdseks on see enam kui viis korda suurem – 79 lehma. Kui see muutus ei tundu suur, siis mõelge sellele, et s on hetkel igas peres keskmiselt kaks last. Kui aastal 2035 oleks keskmine laste arv juba 10, oleks olukord hoopis teine.

Ühe-kahe lehmaga karjasid on järel vähem kui kümnendik varasemast . Autor/allikas: Dagni-Alice Viidu

On üpriski paratamatu, et kui hoolitsema peab juba saja, tuhande või isegi mitme tuhande lehma eest, ei jõua enam igaühele personaalset hoolt ja pühendada. Tõsi, automaatika ja nutikad lahendused suudavad mitmes valdkonnas loomade vajadusi paremini rahuldada. Individuaalse lähenemise vähenemine on aga kaasa toonud haiguste hilisema avastamise ja see omakorda lehmade suremuse suurenemise.

Mida me siis teha saame? Samuti nagu on inimeste puhul teada, et näiteks suitsetamine suurendab kopsuvähi tekkimise riski, on teadlased tuvastanud mitmeid lehmade hukkumise riskitegureid. Näiteks suurendab poegimisabi vajamine või mitmike sünd märgatavalt hukkumise riski. Need on aga kõik ühe looma tasandil mõjuvad tegurid ja individuaalne erinevus mõjutab hukkumist samuti märgatavalt.

Süstemaatilisema lähenemise huvides tuleks uurida karja tasemel tegureid, kuid neid ega ka erinevate tegurite omavahelisi seoseid ei ole siiani väga põhjalikult uuritud. Vasikate puhul on karja tasemel andmeid veelgi vähem.

Süstemaatilisema lähenemise huvides tuleks uurida lehmade suremust karja tasemel mõjutavaid tegureid. Autor/allikas: Dagni-Alice Viidu

Meie aitame täita just seda lünka praegustes teadmistes – uurime, millised karja tasemel tegevused või tegurid mõjutavad tänapäevastes suurfarmides kõige rohkem lüpsilehmade ja vasikate suremust.

Kas selleks on näiteks lüpsirutiin tervikuna või ainult see, millises järjekorras me lehmi lüpsame? Kas vasikaid sureb vähem, kui hoiame neid ema läheduses pikemat või lühemat aega või on oluline hoopis see, kui lähedal nad emale või üksteisele on? Ei tasu imestada, kui ka näiliselt väga erinevates valdkondades tehtud valikute ja otsuste vahel on mingi seos, mis hukkumist mõjutab.

Inimesi nakatavast est on tänaseks kuulnud ilmselt igaüks, kuid ka lehmadel ja vasikatel on oma . Kas nende suremus oleks väiksem, kui neid selle vastu või lisaks ka mõne muu haiguse vastu vaktsineerida või on mõistlikum üldse mitte vaktsineerida? Uurime ka näiteks farmi töötajate ning nende isikuomaduste, motivatsiooni ja empaatiavõime seost veiste ja vasikate suremusega.

Üritame justkui kokku panna kirjut puslet ühest ideaalsest farmist, kuid me ei tea veel, mitu tükki meie pusles on. Kahjuks ei oska ka lehmad meile otse öelda, mis neile meeldib ja mis mitte. Päris ideaalseid asju on s vähe, kuid loodetavasti tekib selle töö tulemusena võimalus ehitada just selliseid farme, mis arvestavad ka tänapäevase suurtootmise tingimustes kõige enam piimaveiste vajadustega.

Artikkel ilmus Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi “Teadus 3 minutiga” raames, mille pidulik finaal toimub 5. veebruaril.

Maaülikooli nooremteadur Dagni-Alice Viidu Autor/allikas: Erakogu

 

 

Loe otse allikast

%d bloggers like this: