Kaks miljonit surnut, aga selline on Jumala tahe! Vaktsiin valmis juba aasta tagasi, kuid otsustamatus ja hirm ei lasknud viirusega võidelda

Kaks sammu võiksid dramaatiliselt kiirendada est jagu saamist: viivitamatult heaks kiita vaktsiin ja minna (ajutiselt) üle ühe doosi režiimile.

SURM, MIS VÕINUKS OLEMATA OLLA: 20. august . Katmandu haigla töötajad toimetavad e tagajärjel surnud inimest krematooriumisse.

Imelik isegi mõelda, et eelmisel nädalal Euroopa Liidu ravimiameti loa saanud Mode vaktsiin oli valmis juba aasta tagasi. 10. jaanuaril sai avalikuks genoom ja sellele järgnenud nädalavahetusel tehti Mode laboris vaktsiin kahe päevaga valmis. Seesama, mis nüüd heaks kiideti ja mida varsti ka s süstima hakatakse.

Vaktsiinid olid juba olemas, kuid tollal olid vähesed kuulnud mingist uuest est. Kui uskuda Delfi arhiivi, ilmus s esimene lakooniline uut t maininud uudisnupp mullu jaanuari lõpus. Suurema kajastuseni kulus veel mõni nädal ning esialgu naeruvääristavas ja osatavas võtmes: mis , paanikaks pole põhjust, gripp on hullem. Ja eriolukorra peale polnud keegi mõelnudki.

See pole eripära. New York Magazine meenutas hiljuti samas kontekstis, et vaktsiinid, mida praegu kasutama hakkame, olid valmis veel enne, kui Hiina tunnistas, et levib inimeselt inimesele. Ammu enne, kui Ameerika Ühendriikides üldse esimene juhtum registreeriti. Ameerikas polnud kirja läinud veel ühtegi surma, kui seesama Mode vaktsiini tootis, selle riiklikku laborisse vedas ja hakkas ajama kooskõlastusi, et saaks vaktsiini katsetama hakata.

Arenenum ühiskond oleks vaktsiini ammu valmis saanud

Professor Scott Aaronson (tema erialaks on kvantarvutid ja teoreetiline informaatika) kirjutas mõned päevad tagasi oma blogis, et kunagi tulevikus kirjutatakse palju doktoriväitekirju teemal, kuidas on võimalik, et elupäästvad toimivad vaktsiinid töötati välja mõne päevaga, aga seejärel istuti aasta otsa sisuliselt niisama, lastes miljonitel surra ja kümnetel miljonitel nakatuda, et saaks hoolikalt täita pabereid, anda allkirju, kutsuda kokku komiteesid ja teha linnukesi kastidesse „faas 1“, „faas 2“, „faas 1/2“ jne.

Loomulikult ei ütle Aaronson, et kui vaktsiinid olid olemas juba jaanuaris , oleks neid kohe saanud hakata massidele sisse süstima. Küll aga ütleb ta, et arenenum ühiskond oleks suutnud aastase ooteaja mitu korda lühemaks kokku suruda, testimise ja heakskiidu protsessi lõpule viia juba millalgi märtsis-aprillis ning samal ajal suurendanud tootmisvõimekust, et mais vaktsineerima asuda.

Et väide ei jääks teoreetiliseks, toogem näiteid (nimekiri pole kaugeltki ammendav), kus oleks võinud nädalaid ja kuid kokku hoida.

Mode, kes sai vaktsiini valmis jaanuari keskpaigas, hakkas seda kohe ka tootma ja kooskõlastama. Kooskõlastamisele läks kaks kuud, eelmise aasta märtsi keskel sai esimeste katsetega alustada.

Meeletu aeg kulus kõikidel vaktsiiniarendajatel kolmanda faasi kliiniliste uuringute tegemiseks. Iseenesest on see väga lihtne – võtad mõnikümmend tuhat inimest, jagad kahte gruppi, ühele süstid vaktsiini, teisele platseebot ja siis jälgid, mis juhtub.

Nii suure massi leidmine, haldamine, süstimine ja jälgimine on aeganõudev, aga kõige enam võtab aega ootamine. Kuna mõlemad grupid lastakse tagasi n-ö tavaellu, kulub kuid ja kuid, sest enamik inimesi ju t üles ei korja. Nakatumisi on aga vaja, sest muidu ei saa teha tõhususe analüüsi.

Näiteks vaktsiinil, mis Suurbritannias mõni päev tagasi heakskiidu sai, algas kolmanda faasi uuring mai lõpus ja alles oktoobri teises pooles olid teadlased registreerinud piisava arvu haigestumisi, et saaks nõudmistele vastavaid statistilisi arvutusi teha. (Seejuures osa ametnikke arvab, et l pole siiani piisavalt andmeid ja soovib uuringu jätkamist.)

Aga on ka kiiremaid võimalusi, näiteks Human Challenge Triali (HCT) tüüpi uuringuid. Kõigepealt katsealused vaktsineeritakse, oodatakse ära antikehade tekkimine ja siis pannakse-puhutakse elavat t ninna või kurku (või valitakse mingi muu nakatamismeetod). Ja siis jälgitakse, kas inimene haigestub või mitte. Kas vaktsiin töötab või mitte?

HCT vajab mitukümmend korda vähem katsealuseid (juba see on ajavõit), aga põhiline kiirendus tuleb sellest, et ei pea ootama, kuni piisav hulk katsealuseid ega kokku puutub. HCT-uuringutes pole isegi midagi revolutsioonilist, samamoodi loodi kunagi rõugevaktsiinid, esimesed gripivaktsiinid, eravaktsiin. Kõik vaktsinoloogid teavad, kuidas neid teha.

Enamgi veel. Juba mullu märtsis oli mitmeid organisatsioone, kes olid valmis kohe HCT-uuringud käivitama. Vaadake kas või www.1daysooner.org’i kodulehele: tiim koosneb eranditult tippüliide professoritest ja teadlastest. Need pole mingid lamemaalased, vaid see on tõsine üritus vaktsiinitestimist kiirendada. Soliidne meeskond, soliidne rahastus, kümned tuhanded vabatahtlikud katsealused.

HCT-uuringud aga lubasid ei saanud. Viimastel aastakümnetel on neid üldse vähe tehtud, sest neid peetakse ebaeetiliseks. Kuidas sa kedagi sihilikult ele paljastad? Äkki kellegagi midagi juhtub, äkki keegi jääb tõsiselt haigeks.

Tuhat täiskasvanud inimest annavad nõusoleku uuringus osalemiseks täies teadmises, et mõnega neist võib midagi juhtuda – ebaeetiline! Samal ajal sureb kaks miljonit sse – eetikaga pole sel midagi pistmist!

Ühe haigusjuhu uurimine võtab aega kaks kuud

Eelmise aasta septembris pandi pausile vaktsiiniuuring, sest üks osaleja haigestus. Briti regulaatoril kulus umbes nädal, et haigusjuhtum läbi uurida – sellel polnud vaktsiiniga seost – ja jätkamiseks anti luba.

regulaator FDA uuris asja aga kolm kuud, enne kui sama järelduseni jõudis – seost vaktsiiniga pole. Kas FDA kasutas kohale sõitmiseks hobukaarikuid, et haigestunut vaatamas käia? Sada aastat tagasi tegi Waldemar Haffkine kolme kuuga s nullist valmis maailma esimese katkuvaktsiini, abiks üks sekretär ja kolm laboriassistenti. Jumal tänatud, et tegi katseid kõrval ka Suurbritannias ja Brasiilias, muidu oleks vaktsiiniarendus üldse seisma jäänud.

VANA PILT: See foto pole tehtud praeguse vaktsineerimislaine ajal, vaid möödunud aasta 16. märtsil, kui kliiniliste uuringute esimeses faasis osalejale Mode vaktsiini süstiti.

Eks need, kes Saksa õigussüsteemi paremini teavad, võivad kirjeldada, milliseid kõiki lubasid seal tarvis. Asi pole ju ainult meditsiinivaldkonna regulaatorite kooskõlastustes, vaid mängu tuleb veel terve rida muidki ametkondi.

Praegu öeldakse, et vaktsiinidega läks erakordselt kiiresti. Vale! Nendega läks aeglaselt. Tavalise ravimiarenduse tempoga pole mõtet võrrelda. Ainuke, mida see võrdlus näitab, on uskumatult aeglane ja ebaefektiivne „tavatempo“.

Eksponentsiaalse kasvuga e puhul on aga kiirus kõige tähtsam asi üldse. Varem valminud 80protsendilise tõhususega vaktsiin toob karjaimmuunsuse kiiremini kui 90protsendilise tõhususega vaktsiin, mis hilineb. Rääkimata sellest, et kõik need mured Suurbritannia, Lõuna-Aafrika ja kes teab mis veel tüvedega oleks jäänud olemata, kui vaktsiinid oleksid käiku läinud varem. Pandeemia oleks maha surutud ja el poleks olnud aega muteerumiseks.

Perfektsus või kes jääb süüdi?

Majandusprofessor Miles Kimball kirjutas paar nädalat tagasi, et kõige enam tegi pandeemiat hullemaks perfektsustaotlus. Kimball loetleb hulga näiteid, kuidas pandeemia käigus lükati pidevalt otsuseid edasi või jäeti need üldse tegemata, sest kogu aeg oodati üha paremat ja täiuslikumat infot. Maske ei saanud heaks kiita, sest polnud täiuslikke uuringuid (tegelikult pole senini), mis nende tõhusust tõestaks.

Odavate, kiirete ja kohe kasutatavate testide heakskiitmisega kulus meeletult aega, sest muudkui oodati täpsemaid ja paremaid teste, mis ei tahtnud aga kuidagi saabuda. Vaktsiinide tõhususe nõuet tõsteti 30 protsendi pealt 50 peale ja suvel hakati rääkima juba 70–75 protsendi nõudest. Ja nii edasi.

Ökonomist Arnold Kling, nõustudes küll Kimballi näidetega, vaidleb vastu diagnoosi asjus. Klingi sõnul pole küsimus perfektsustaotluses, vaid süsteemi peamine käitaja on süü vältimise motiiv. Kui kaks miljonit inimest sureb sse – see on Jumala tahe, keegi pole süüdi! Kui teed aga midagi natukenegi teisiti või kiiremini ja midagi juhtub, siis jääd süüdi, arutleb Kling.

Üks kolleeg toimetusest väljendas hiljuti sast mõtet. Moodsat riskikartlikku ühiskonda kannab kantiaanlik eetika. Kui sinu aktiivse tegevuse tulemusel midagi juhtub – teed näiteks vaktsiiniuuringu ja keegi katsealustest jääb tõsiselt haigeks –, on võimalik näpuga järge ajades süüdlased tuvastada. Kes süstis? Kes andis loa? Kes kinnitas eelarve? Kes kinnitas uuringuprotokolli? Kes valis katselaused välja? Igal juhul on keegi süüdi. Kaks miljonit inimest sureb sse? Mis siis ikka, on loodusnähtus, ütles kolleeg.

Olgu põhjuseks „perfektsustaotlus“ või „süü vältimine“, igal juhul kulub tohutult aega. Süsteemis on nii palju klotse, ettevõtteid, institutsioone, nende sees omakorda palju osakondi ja komiteesid, igaüks pidurdab ning kokkuvõttes kaovad kuud ja kuud.

Ettevõtja Kristjan Maruste kirjutas eelmisel nädalal paarist lihtsast ideest, kuidas parema logistika abil oleks võimalik s vaktsineerimise tempot tõsta. Huvitavad ettepanekud, aga kiirendaksid protsessi kõigest mõne päeva võrra.

Kuid on kaks suurt asja, mille abil on võimalik saavutada hüppeline areng est jagusaamisel. Seejuures, ajastule tüüpiliselt, vajab nende ärategemine lihtsalt äraotsustamist. Otsustamiseks vajalik info (isegi kui see pole perfektne) on ammu olemas.

Esiteks: viivitamatult kiita heaks vaktsiin. Info on olemas. Vaktsiin on ohutu. Vaktsiin on tõhus. Jah, käib teatav statistiline vaidlus, kui tõhus vaktsiin täpselt on, aga see komakohaga täpne arv on vähemtähtis. Või nagu s Baltimore’is asuva John Hopkinsi ülii meditsiiniprofessor Marty Makary mõned päevad tagasi väljendas: ohutu, odav, lihtne logistika, kohe laialiveetav.

Teiseks: minna üle ühe doosi režiimile. Nii Pfizer-Biontechi kui ka Mode vaktsiin nõuab kahte süsti. Teise süsti edasilükkamine võimaldaks praegu vaktsineerida kaks korda rohkem inimesi. Suurbritannia juba tegi selle otsuse. Joe Bideni (tulevane) administratsioon teatas kolm päeva tagasi samuti, et kahe nädala pärast võimule tulles muudavad nad senist poliitikat ja lähevad First Dose First-režiimile. Saksmaa, Taani ja i tervishoiuministeeriumid teatasid eelmisel nädalal, et uurivad samuti seda küsimust.

Kumbki neist küsimustest – vaktsiini saatus ja ühe doosi režiim – ei vaja lisainfot. Info on olemas. Vaja on lihtsalt otsustada.

Allikas

%d bloggers like this: