Viktor Niitsoo

Viktor Niitsoo (sündinud 12. märtsil 1952 Kuressaares[1]) on Eesti võitleja, poliitik, riigiametnik ja ajaloolane.

Haridus

Ta lõpetas aastal 1967 , aastal 1971 Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi arhitektuuri erialal, aastal 1995 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloolasena, aastal 1998 sai ta Tartu Ülikoolist ajaloomagistri kraadi.

Tööalane tegevus

Aastail 1972–1976 tas ta vanemtehniku ja insenerina Kommunaalprojekti Kingissepa grupis ja 1976–1980 vanemtehnikuna KRPI Tartu osakonnas, 1984–1987 tas katlaoperaatorina Tartu Keskkatlamajas ja Ropka Katlamajas, 1987–1990 eelarvestajana Maaehitusprojekti Tartu grupis, 2000–2009 siseaudiitori ja siseauditi osakonna juhatajana (alates 2003) Kodakondsus- ja Migratsiooniametis, 2009–2012 siseaudiitori ja sisekontrolli juhtiveksperdina Siseministeeriumi Infotehnoloogia ja Arenduskeskuses (SMIT).

Ühiskondlik tegevus

1977. aastal ühines ta rahvusliku vastupanuliikumisega. Tegi kaasd omakirjastuslikele väljaannetele, osales võimudepoolsete inimõiguste rikkumiste väljaselgitamisel ja avalikustamisel ning keelatud kirjanduse paljundamisel ja levitamisel. Kirjutas alla kollektiivsele proikirjadele, nagu pro akadeemik Andrei Sahharovi tagakiusamise puhul (3. veebruaril 1980), telegramm Poola sõltumatu ametiühingukoondis Solidaarsus esimehele Lech Wałęsale (11.09.1980), eestlaste ja leedulaste avalik läkitus NSV Liidu ja Eesti NSV Ülem Presiidiumitele ning Rahvusvahelisele organisatsioonile Amnesty International, milles nõuti vangistatud Mart Nikluse ja kõigi poliitvangide vabastamist (27. ju 1980), avalik kiri ÜRO peasekretle ja tuumarelvi omavate riikide valitsustele (24.07.1984). Aastatel 1978–1980 oli ta põrandaaluse kroonika "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" kogude 2–9 toimetaja.

1979. a jus tehti talle KGB poolt NSV Liidu Ülem Presiidiumi 25. detsembri 1972. a määruse (salajane) ametlik hoiatus devastase tegevuse jätkamise eest süüdistatuna kaass omakirjastuslikule ajalehele Poolpäeht. Samas asjas said hoiatuse Jaan Isotamm, Matti Milius ja toimetaja .

13. märtsil 1980 otsis KGB läbi tema elukoha seoses Jüri Kuke arreteerimisega. 20. oktoobril 1980 läbiotsimised l ja s ning ülekuulamine seoses Veljo Kalepi arreteerimisega. Läbiotsimistel võeti ära 2 kirjutusmasinat ja hulgaliselt omakirjastuslikku materjali. 4. detsembril 1980 arreteeriti KGB poolt.

23.–24. aprillil 1981 toimus Eesti NSV Ülekohtus kohtuprotsess tema tegevuse üle. Kuna KGB ei suutnud teda muus devastases tegevuses süüdistada, jäi põhisüüdistuseks tema intsident TRÜ komsomolitajate , , ja Mart Raikiga 16. aprillil 1980 Noortemaja "Sõpruse" kohvikus, kuhu ta saabus kontvõõrana (koos Ervin Õunapuuga) Noortemaja direktori sünnipäe. Eesti NSV KrK § 68 lg 1 alusel (devastane agitatsioon ja propaganda) mõistis kohus talle kaks aastat ekaotust range režiimiga parandusliku koloonias ühes sellele järgneva 2-aastase asumiselesaatmisega. Karistust kandis ta Permi oblastis Kutšino külas asuvas eriti ohtlike riiklike kurjategijate vangilaagris VS-389/36.[2][3] Pärast vangilaagrit saadeti kaks kuud kestnud vangitapiga asumisele Magadani oblasti Burkandja asulasse, kus tas lukksepana mäe remonditsehhis.

1984. a jus Tartusse tagasi jõudnuna tuli 3 aastat veeta administratiivjärelevalve all. Selle perioodi jooksul ei tohtinud lahkuda Tartu linna piiridest, pidi viibima elukohas alates kella 21-st õhtul k 6-ni hommikul ning pidi kord 2 nädala jooksul end miilitsas registreerima. Samuti puudus võimalus saada erialast d ja jätkata õpinguid ülikoolis. 

23. augustil 1987 ta osales ajaloolisel Hirvepargi meeleavaldusel, oli Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi (MRP-AEG) liige ja "MRP-AEG Infobülletääni" toimetaja.

Poliitiline tegevus

Ta oli Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige, on olnud ERSP aseesimees, programmitoimkonna esimees, Tartu piirkonna esimees ja Tartu piirkonna valimiskampaania juht.

Ta oli Eesti Kongressi liige. Ta oli Põhiseaduse Assamblee liige.

Ta valiti 1992. aasta valimistel Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei liikmena riigikokku. Riigikogu riigikaitsekomisjoni (hiljem riigiõiguskomisjoni) liige, Kaitsepolitsei tegevuse seaduslikkuse kontrollimise Riigikogu komisjoni esimees, Riigikogu ERSP saadikurühma esimees.

1995. aasta Riigikogu valimistel ta valituks ei osutunud (valimisliidu Isamaa ja ERSP liit nimekirjas), kuid osales VIII Riigikogu s asendusliikmena (Tõnis Lukase asemel; aastatel 1996–1999; 6. detsembril 1997 heideti ta Isamaaliidust välja.[4])

Uurimis

Ta on uurinud peamiselt vastupanu Nõukogude okupatsioonile Eestis.[3] Avaldanud teadusartikleid vastupanuliikumise teemal peamiselt ajakirjades Akadeemia ja Tuna.

Teoseid

  1. Vastupanu 1955–1985. – Tartu Ülikooli kirjastus, 1997. http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/22767
  2. Müürimurdjad. MRP-AEG ja ERSP lugu. – Kirjastus Ortwil, 2002. http://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:123759 
  3. EVVA. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. – , 2013 (digiraamat). http://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/21974
  4. Eve Pärnaste)
  5. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet. Institutsiooni ajalugu. – Kirjastus OÜ Via Artia, , 2008. (toimetaja ja koostaja)

Viited

  1. Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. , 1999
  2. Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, kogu 8. Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus. Stockholm 1984. Lk 348-357
  3. 3,0 3,1 http://www.arhiiv.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/NiitsooViktor_Relvastamata_TUNA2001_1.pdf
  4. Urmas Paet Viktor Niitsoo arvati Isamaaliidust välja Postimees 7. detsember 1997

Kirjandus

Välislingid

%d bloggers like this: