Heiki Hepner: võime kergesti jõuda olukorrani, kus näiteks migratsioonivastaseid proovitakse vangi saata

Vihakõne kriminaliseerimise katsetest on saanud iselaadi moevool, mille abil üritavad poliitilisest korrektsusest ja sallivusest kõnelevad poliitilised jõud piirata inimeste ja meedia sõnavabadust.

Kui mõned aastad tagasi oli see ainult sotsiaaldemokraatide nišiteema siis tänaseks on katsetele sõnavabaduse piiramiseks õla alla pannud ka Reformierakond. Vaenukõne kriminaliseerimine võib meid viia aga libeda teeni, mille lõpptulemusena asutakse summutama mitmeid põhimõttelisi vaidlusi.

Vangla müür vahitorniga
FOTO: VALLO KRUUSER

Vaenukõne kriminaliseerimisega kaasnevaid probleeme ja ohte ei ole keeruline ette kujutada. Kas mäletate Euroopat tabanud rändekriisi? Ei ole keeruline ette kujutada olukorda, kus ajakirjanikku või poliitikut, kes seisab massilise sisserände vastu, asutakse süüdistama vaenu õhutamises.

Arvestades suurt venekeelset vähemust ei ole ka keeruline ette kujutada olukorda, kus meie idanaaber asuks kasutama leebeid vaenukõne kriteeriume enda vastu. Neid näiteid leiduks kindlasti veel mitmeid, kuid põhimõte jääb samaks – vaenukõne täiendava kriminaliseerimisega saab pealtnäha õilsast sammust tööriist, mille abil vaigistada või takistada neid, kes ei oma „õigeid” hoiakuid.

Näited on

Kui eelnevalt mainitu tundub kõigest spekulatsioonina siis on olemas ka konkreetseid näiteid. Näiteks meenutas Eesti Ekspressi ajakirjanik Mikk Salu alles mõned nädalad tagasi 2013. aastal aset leidnud juhtumit, kus sellised aktivistid nagu Inimõiguste keskus, LGBT ühing jt soovisid muuta piirangud piisavalt rangeks, et Varro Vooglaid vangi panna. Ainuüksi selliste näidete põhjal võiks öelda, et täna kehtiv karistusseadustiku määratlus, mis ütleb selgelt, et vaenu õhutamine on karistatav juhul, kui sellega põhjustatakse oht konkreetse isiku elule, tervisele või varale, on piisav.

Ohud ei peitu aga ainuüksi välja pakutud seadusemuudatustes. Ühiskonnas on laiemalt märgata sallimatust, mida rakendatakse sallivuse sildi all.

Poliitilisele korrektsusega kaasas käima hakanud negatiivsel kuvandil on väga selge põhjus. Nii nagu „Trumpi” fenomen liikus ühest riigist teise, liiguvad ka teised teemad. Valdavalt -st alguse saanud liikumised jõuavad järk-järgult Euroopasse ja ühel hetkel ka sse. Mitmetes Lääne ühiskondades käib juba aastaid iselaadi revolutsioon, mille tagajärjel kirjutatakse ümber klassikalisi kirjandusteoseid, keelatakse filme või lõhutakse monumente. Samamoodi on üritatud sse importida rassiteemasid, mis olgem ausad, ei ole siinkandis probleemiks.

Sane lugu on ka tsensuuri küsimusega. Lääne üliilinnakutes on tekkinud paradoksaalne olukord, kus väljendusvabadusele ei kujuta kõige suuremat ohtu parempopulistid või -äärmuslased, vaid hoopis 20-ndates aastates liberaalne põlvkond. Üliide linnakutest peletatakse meeleavalduste ja protestide teel nende vaatega sobimatuid esinejaid ja teisitimõtlejaid. Meie ühiskonnas sellised küsimused veel pead tõstnud ei ole ja jääb loota et meie noortel ja ühiskonnal tervikuna on piisavalt taipu ja uudishimu, et erinevaid arvamusi kuulata ja kaasa mõelda. Vaidlustes selgub ju tõde!

Rumalus või halb lastetuba on midagi muud

Rumalust või halba lastetuba ei saa heaks kiita, aga ei ole ka mõtet kriminaliseerida. peab sellega toime tulema toetudes üldisele moraalile ja tavadele. Täna 20-ndates aastates ei mäleta aega, mil riigikorrale sobimatuid mõtteavaldusi lahendati kriminaalkoodeksiga.

Nõukogude ajal elanud peaksid seda aga mäletama ning ma usun, et me ei soovi neid aegu tagasi. Sõnavabadus asetseb väärtusteahelas alati solvumisriskist kõrgemal. Me ei saa kuidagi ära võtta kellegi õigust solvuda, kuid ühiskonnas on paraku võimalik võtta ära õigus sõnavabadusele – just seetõttu peaks sõnavabaduse hoidmine ja selle nimel võitlemine olema kesksel kohal. Demokraatlik ühiskond austab inimeste ja meedia õigust end vabalt väljendada.

Vaenukõne kriminaliseerimisega kaasnevaid probleeme ja ohte ei ole keeruline ette kujutada. Kas mäletate Euroopat tabanud rändekriisi? Ei ole keeruline ette kujutada olukorda, kus ajakirjanikku või poliitikut, kes seisab massilise sisserände vastu, asutakse süüdistama vaenu õhutamises.

Arvestades suurt venekeelset vähemust ei ole ka keeruline ette kujutada olukorda, kus meie idanaaber asuks kasutama leebeid vaenukõne kriteeriume enda vastu. Neid näiteid leiduks kindlasti veel mitmeid, kuid põhimõte jääb samaks – vaenukõne täiendava kriminaliseerimisega saab pealtnäha õilsast sammust tööriist, mille abil vaigistada või takistada neid, kes ei oma „õigeid” hoiakuid.

Allikas

%d bloggers like this: