Paljud koroonahaiged ei taastugi. Kuus eestlast räägivad oma loo kuudepikkusest võitlusest: „See imeb su kuivaks, tühjaks. Pead uuesti alustama.”

Mitu kuud pärast ega nakatumist ärkab osa haiguse läbipõdenuid endiselt küsimusega „Millal ma ometi terveks saan?”. Mitu neist noortest olid enne nakatumist täiesti terved.

Mariliis Kivimäe tunnistab, et haiguse tõttu on vintsutada saanud ka tema vaimne tervis. Suurt lohutust pakuvad talle hobused, kellega tegelemine aitab muremõtteid eemal hoida. Pildil on Mariliis Hispaaniast pärit lusitaania tõugu hobuse Jude’iga.

Pikaajaline COVID-i põdemine on igas mõttes laastav. Mitu haiget tunnistavad, et liiga kauaks vaevama jäänud sümptomid on mõjutanud nende tööelu, peresuhteid ja vaimset tervist. Vinduv on igapäevastest tegemistest üdi välja imenud ja arstid ei oska enamasti muud soovitada kui sümptomitele leevendust otsida. Lähedastele, kes ise samade hädadega kimpus ei ole, on raske selgeks teha, et seletamatu haigus laastab keha ka mitu kuud hiljem. Pealegi tekitab palju ärevust teadmatus, millal ja kas üldse endine tervis tagasi tuleb.

KAHEKSA KUUD PIINA

„Kevadine aeg oli minu jaoks lihtne. See, mis algas pärast negatiivset testitulemust, on palju hullem olnud,” kirjeldab Mariliis Kivimäe (28) oma kaheksa kuu pikkust võitlust COVID-iga.

Mariliis kuulub esimeste õnnetute hulka, kelleni Eestis jõudis. Märtsi alguses võttis Mariliis vastu tööotsa, mis viis ta fotograafina kajastama Võrumaa võrkpallitreeneri juubelit ehk hiljem rahvakeelde ümber ristitud „Võru pidu”. Kui eriolukorra lõpuks oli suurem osa Võrumaa inimesi rõõmsalt ja rõõsalt terviseradadel tagasi, siis Mariliisil nii lihtsalt ei läinud. Üle poole aasta hiljem käib ta endist viisi mööda eriarste ja võtab kangeid ravimeid, et kevadel alanud luupainajale leevendust leida. Kas ja millal ta oma endise mina tagasi saab, ei oska keegi öelda.

Pikaaegse COVID-i tõttu (ingl „long covid” või „covid long-haulers”) on tuhanded inimesed üle kaotanud endise töövõime, sest krooniline väsimus ja muud vinduvad sümptomid kimbutavad neid osal juhtudel isegi üheksa kuud pärast ega nakatumist.

Arstidel ja teadlastel ei ole kindlat põhjendust, miks jätab COVID-19 organismi nii tugeva jälje.

Arstidel ja teadlastel ei ole kindlat põhjendust, miks jätab COVID-19 organismi nii tugeva jälje. Miks ei taastu isegi terved noored inimesed, kelle kohta arvati, et möödub neil sama lihtsalt kui igakevadine nohu.

Harvardi ülii Health Letter kirjutab teadusuuringutest, millega uuriti ja Itaalia patsiente. Selgus, et isegi üle pooltel patsientidel võivad veel kolm kuud hiljem olla nii tugevad sümptomid, mis häirivad nende elu. Jõuetus, väsimus, kehavalud, hingeldus, keskendumisraskused, võimetus trenni teha, peavalud, uneprobleemid.

Üks juhtivaid meditsiiniajakirju The BMJ on ristinud Mariliisi ja teisi pikalt COVID-i tüsistuste all kannatavaid inimesi ühendava haiguse long COVID-iks ehk „pikaks COVIDiks”. Ajakirja definitsiooni järgi tähendab see, et haigusest ei paraneta isegi nädalaid ja kuid pärast COVID-ile viitavate sümptomite teket.

Kui suurt osa Eesti COVID-i patsiente pikaajalised sümptomid puudutavad, ei ole päris selge. eamet sellist infot ei kogu ja pika tüsistusajaga patsiente ei jälgi.

Viirus vallandas elukestva haiguse

Esiti põdes Mariliis noore inimesena haigust nii nagu paljud: kurk kriipis, kõht valutas ning lõhna- ja maitsetaju kadus. Aprilli keskel tunnistas perearst Mariliisi terveks, et ta tavapärase elu juurde naaseks. Ainult et maitse- ja lõhnataju ei olnud ka kuu aega hiljem taastunud. Peale selle valutasid ta lihased ja liigesed aina rohkem.

Igal hommikul sain aru, et täna on jälle selline päev nagu eilegi: ma ei tunne endiselt maitset.

„Igal hommikul haarasin esimese asjana šokolaadi Kellogg’si paki järele, mida ma voodi kõrval hoidsin. Igal hommikul proovisin seda süüa, et šokolaadi maitset tunda. Ja igal hommikul sain aru, et täna on jälle selline päev nagu eilegi: ma ei tunne endiselt maitset. Mingil hetkel lihtsalt loobusin.”

Augusti lõpus ilmnesid Mariliisil fantoomlõhnad ja -maitsed, mida ta tunneb seniajani. „See tähendab, et kõik lõhnab minu jaoks samamoodi vastikult.” Ühtlasi ei lõhna miski enam nii nagu varem. Näiteks maja ette asfaldi panek omandas Mariliisi jaoks samasuguse lõhna nagu kõik parfüümidki: ühtlaselt ja kirjeldamatult vastiku.

Nii pikaks ajaks maitse- ja lõhnataju kaotada on ebameeldiv, kuid see ei ole võrreldavgi valuga, mida Mariliis on pärast kevadist COVID-i läbipõdemist tundnud lihastes ja liigestes. Peale ülaselja ja kaela on teinud muret hüppeliigesed ja kannad, kohati tundus jalale toetudes, nagu tahaks luu läbi kanna tulla. Ka rääkides ja süües tekkis valusööste.

Reumatoloogi jutule pääsemist tuli pikkade järjekordade tõttu oodata neli kuud. Diagnoosiks sai psoriaatiline artriit. „Läkski nii, nagu ma kartsin,” ohkab Mariliis ja lisab, et tõenäoliselt on tegemist elukestva tõvega. Psoriaasiga oli Mariliisil tulnud rinda pista ka enne COVID-isse haigestumist, aga varem ei takistanud end mõnikord nahal ilmutanud haigus teda täiel rinnal elamast. „Ma ei saa muidugi 100% kindlalt öelda, et kui ma kevadel poleks haigestunud, poleks mul artriiti kunagi tulnud, aga haigus kindlasti vallandas selle,” tõdeb ta.

Mariliisi juhtumit on e antikehade uuringu raames analüüsinud ka molekulaarse immunoloogia doktor Sirje Rüütel Boudinot, kes kinnitab, et kui lisandub uus põletikku tekitav faktor, siis kaasuvad haigused süvenevad. Mariliisi puhul oli erakordne seegi, et temaga koos haigestunud pereliikmete verest leiti e antikehasid, kuid temal neid polnud.

“Isegi üle pooltel patsientidel võivad veel kolm kuud hiljem olla nii tugevad sümptomid, mis häirivad nende elu.”

Reumatoloogi vastuvõtuni tarvitas Mariliis iga päev valuvaigisteid, et üldse liikuma saada. Nüüd on talle artriidi leevendamiseks välja kirjutatud retseptiravimid. Need on aga nii tugevad, et teevad maole liiga. See on järgmine probleem, mille pärast Mariliis eriarsti järjekorras ootab.

Artriidile on tulnud tuua muidki ohvreid. Varem kavatseti elukaaslasega hakata tasapisi pisipere peale mõtlema, kuid reumatoloog ei soovita Mariliisil seda kavandada enne järgmist sügist: kange ravikuur kestab kevadeni ja pärast seda peaks rasestumiseni jääma veel vähemalt pool aastat, et vältida loote väärarengu riski.

Kroonilise haigusega elada on väsitav. Mariliis ütleb, et tal on ka varem unehäireid olnud, aga kevadeks jõuti arstiga kokkuleppele, et ravimite asemel püüab ta nendega meditatsiooni toel ja enesega tegeledes hakkama saada. „Nüüd olen ma jälle sellest mõned astmed allpool,” tõdeb Mariliis. Kevadest saadik uinub ta ainult ravimite abiga.

, kellega ma iga päev ei suhtle, alustavad minuga vestlust küsimusega, kuidas mu tervis on. See on selline küsimus, mida ei ootaks vestluses 28-aastase inimesega. Kui ma oleksin 82, siis palun küsi ja ma kurdan. Aga ma olen 28!” ütleb Mariliis. „Olen tagantjärele korduvalt mõelnud, miks just mina selle tööotsa võtsin. Olen üritanud mõelda, mille jaoks see nüüd vajalik või kasulik oli, sest iga asi peaks olema millegi jaoks vajalik. Aga ma pole veel suutnud seda välja mõelda.”

Rauno Ruus leidis seletamatult pikaks veninud tüsistuste tekkides abi Facebookis loodud pika COVID-i tugigruppidest.

TAHS VOODISSE TAGASI, AGA EI SAA

Rauno Ruus (29) nakatus ega septembris välismaal puhates. Kui ta kuu aega hiljem, oktoobri lõpus tagasi kodumaale jõudis, tunnistas esimene lennujaamas tehtud proov ta terveks. Teine, n-ö formaalsusena antud proov, mis oleks pidanud ta eneseisolatsioonist vabastama, näitas aga, et ta pole ikka veel haigusest lahti saanud.

„Siis ma hakkasin juba rohkem muretsema, et olen juba kuu aega haige olnud, ja enesetunne ei olnud ka võrreldes viimaste nädalatega oluliselt paremaks muutunud,” räägib ta. Novembri alguseks ei olnud ta ikka veel terveks saanud. Peas tiksuv häirekell hakkas valjusti helisema. Rauno uuris asja internetist ja leidis, et pole ainus, kel on raske pärast haigust tavapärasesse ellu naasta.

Need, keda pikk COVID raskemini mõjutab, on internetis koondunud kogukondadeks. Üks suuremaid ingliskeelseid pika COVID-i tugigruppe, mis on saanud ka Rauno olulisimaks nõuandjaks, ühendab Facebookis umbes 30 000 inimest. Gruppides, kuhu enamasti võetakse vaid COVID-i läbi põdenud inimesi ja kust soovitatakse ajakirjanikel ja teistel uudishimulikel oma nina eemal hoida, jagavad haigust pikalt põdenud inimesed oma igapäevaseid muresid, võite ja nõuandeid, mis aitavad vaevusi leevendada.

Rauno on saanud sealt palju abi, kuid tunnistab, et algul oli masendav lugeda, kui paljud pole ikka veel täiesti terveks saanud. Paljud gruppi kuuluvad inimesed on noored, sportlikud ja tervislike eluviisidega. „Näiteks üks mägironija postitas sinna gruppi video, kus rääkis, et käis eelmisel aastal Everesti otsas, aga sel aastal on paras saavutus see, kui ta jõuab trepist teisele korrusele kõndida,” räägib Rauno.

Kaks kuud hiljem teevad Raunole kõige rohkem muret väsimus, peapööritus ja pidev halb enesetunne. „See teeb kõike keerulisemaks: ühelt poolt ei saa nautida meeldivaid tegevusi ja samas läheb töö tegemine raskemaks. Isegi kui ma magan piisavalt, ei ole mul ärgates ikka energiat ja kogu aeg on unine tunne.”

Ehkki Rauno tundub videokõnes, mille kaudu me vestleme, võrdlemisi reibas ja räägib elava tempoga, tunnistab ta, et heidaks ka siis – vaevalt pool tundi enne keskpäeva – parema meelega magama. „Mul on praegu täielik väsimus,” sõnab ta mõru naeratusega. „Tahaks tagasi voodisse minna, aga ei saa – peab ju oma asjad tehtud saama.”

TASSI PESEMINE VÕTTIS 30 MINUTIT

Geily (30), kes nakatus ega märtsis, kannatab samuti meeletu väsimuse all. Oma COVID-i kogemust võrdleb ta kopsupõletiku ja gripi moodi põdemisega. „Kolm-neli kuud oli nii, et ega ma väga kiiresti kõndida ei saanud – hingeldama võttis. Kuu aega oli niimoodi, et kuna meie ettevõtte kontor asub kolmandal korrusel, siis sinna kõndimine võttis ikka täitsa hingetuks ja külm higi hakkas voolama. Nüüd, kui olen olnud kaheksa kuud nii-öelda terve, on mul ikka jõuetuid hetki, kus ma lihtsalt ei jõua, ei jaksa, keha kattub higiga ja ahmin õhku, sest mul on nii raske olla,” kirjeldab ta.

COVID on tema jaoks kaasa toonud kaheksa kuu pikkuse sümptomite ruleti, millest ei tea hommikul kunagi, millega täna peab rinda pistma. Geily tõdeb, et eelmine kuu oli tema haiguse jooksul üks raskemaid. „Siis oli ikka selliseid hetki, kus süda puperdas ja rinnus oli valu, sisse hingata oli valus,” sõnab ta. Haiguse jooksul on tal juhtunud sedagi, et tassi pesemine oli nii suur pingutus, mis võttis 30 minutit. „Ma ei jõudnud lihtsalt kraanikausi juures püsti seista.”

Pidev väsimus piinab Geilyt seniajani. Varem ei vajanud ta kunagi lõunaund, kuid nüüd tunneb end pärastlõunati meeletult väsinuna. Peale selle teeb talle hirmu, et mõistus ei tööta enam nii nagu varem.

“Hommikul ärgates ei tea kunagi, millise sümptomiga täna peab rinda pistma.”

„Ma ei ole ära harjunud, et ei saa enam multitask’ida – teha mitut asja korraga, sest mu aju ei jõua järele. Kuna ma käin ka is, siis olen märganud, et suudan keskenduda ainult ühele asjale. Näiteks eksamiteks õppides ei jää mulle midagi meelde. Ka töö juures pean endale palju märkmeid tegema,” räägib ta sõnu otsides ja sügavalt sisse hingates. „Jah, hetkel mul on nii, et keskenduda… See on midagi sellist, mis ei ole mulle veel kohale jõudnud. Seda on hästi raske aktsepteerida.”

42-AASTASELT VANAINIMESEKS

Margit Kull tõdeb, et pärast t on tal olnud halvemaid ja paremaid päevi. Halvematel on ta väga väsinud ja peab keset tööpäeva puhkama.

Margit Kull (42) põdes t märtsi keskel üsna raskelt. Ta nakatus ühes kliinikus operatsioonijärgsel konsultatsioonil käies. Enne oli Margit täiesti terve inimene.

Kaks nädalat kestnud haiguse ajal koges ta kõiki sümptomeid: lihase- ja luuvalusid, iiveldust, peapööritust, köha, palavikku, hingamisraskusi, maitsmismeele ja lõhnataju kadu. Kahest nädalast kolm päeva oli ta voodis siruli. Margit kasutas kodus auruaparaati ja astmarohtu, et üldse hingata saaks.

„Pärast tervenemist tulime aprillis maakoju elama. Oli täitsa hea olla, aga siis hakkasin järsku uuesti köhima, tekkis halb enesetunne, väsimus süvenes,” räägib ta. Perearst oletas, et võis uuesti vallandada kunagi varem läbipõetud kopsuklamüüdia, aga kindel olla selles ei saanud. Aprillis määras arst antibiootikumid ja köha justkui kadus, kuid aeg-ajalt köhatab Margit siiani, üheksa kuud pärast nakatumist, „nagu midagi oleks kuskil kinni”. Peale selle on tal rinnus raske tunne ja jõuetus, kummalised luu- ja lihasevalud, peapööritushood. Isegi suvel tundis ta end sageli halvasti: pea valutas, silmades ja kõrvades olid närvivalud.

„Hommikuti ei saa hästi liikuma, nagu vanainimene,” kirjeldab ta. „Aeg-ajalt tuleb selline udune olek, keskendumisprobleemid. Vahel olen nii väsinud, et ei suuda silmigi lahti teha, rääkida, käsi tõsta. Kõige hullem on see väsimus.”

“Pärast t ei piisa Margitile kaheksatunnisest ööunest. Ta peab magama üheksa-kümme tundi.”

Pärast t ei piisa Margitile kaheksatunnisest ööunest. Ta peab magama üheksa-kümme tundi, et end hommikul puhanuna tunda. Vahel läheb ta õhtul juba kell pool üheksa magama.

Margit töötab ühes Tartu is iõena ja COVID-i tüsistused ei ole tema tööd seganud. „Kabinetis on kušett. Tööandja ütles, et kui on vaba hetk, viska pikali ja puhka. Aeg-ajalt peangi seda tegema.”

Mõni päev on parem, mõni halvem


Margiti sõnul on tal häid ja halbu päevi. Headel päevadel saab ta kiiresti kõndida ja rääkida nagu varemgi, halbadel päevadel on imelikult väsinud, silmalaud lähevad raskeks. Margit ütleb, et ta ei jaksa silmalauge üleval hoida. „Kolleegid siis vaatavad ja ütlevad: oi, sul täna jälle kehva päev,” ütleb Margit, kes enda sõnul on muidu olnud suurte säravate silmadega. Nüüd ütlevad kolleegid, et on tema silmad kurvaks teinud. „Pärast haigust läksin peegli ette ja vaatasin: issand, mul pole kunagi silmaalused nii sinised olnud ja nahk rippus, püha müristus, olin kümme aastat vanemaks jäänud,” naerab ta.

Füüsilise jõu taastamiseks on Margit proovinud võimelda, aga saab alles nüüd öelda, et jaksab seda teha. Suvel ei jaksanud. „Kui septembris tööle tulin, siis küsisid kolleegid, miks ma hingeldan. Iga väiksemagi vestluse peale hakkasin hingeldama, nagu oleksin maratoni jooksnud. Pidin hinge tõmbama ja edasi rääkima.” Koroona põdemisest oli siis möödas juba pool aastat.

Margit hingeldab veel praegugi, aga vähem. Iiveldust ja peapööritust koges ta veel oktoobris, aga viimaste nädalatega on asi paremaks läinud. Ta on avastanud, et talle mõjub hästi aeroobne rühmatreening. „Kõike küll ei jõua nagu varem, aga eks peangi lihaseid uuesti treenima.”

POLE KUNAGI VAREM NII AEGLANE OLNUD

49-aastane Saima ütleb: „Koroona imeb su kuivaks, tühjaks – pead uuesti alustama.”

Saima Mihkelsonil (49) oli enne ega nakatumist kerge astma, aga see ei seganud tema elu. Pärast e põdemist ägenes astma kümnekordseks. „Ma ei liialda,” kinnitab ta. Enne t kasutas ta astmapiipu ainult vajaduse korral, mitte iga päev, aga pärast COVID-it määras arst juurde tugevama inhalaatori ja Saima pidi kahte astmapiipu kasutama mitu korda päevas.

Saima nakatus ega 1. aprillil hooldekodus, kus tegi hooldustöötajana parasjagu 24-tunnist vahetust. Hiljem selgus, et ta oli olnud kontaktis kolme positiivsega. Viis päeva hiljem tõusis Saimal palavik. Ta oli kaks nädalat kõrge palavikuga kodus ja koges kõiki sümptomeid peale kurguvalu. „Kui diagnoosi sain, püüdsin maha rahuneda, nutsin. Lapsed olid ka paanikas, mu 30-aastane poeg ütles, et me pole valmis sind matma! Sa oled ju riskirühmas.”

Saima tunnistab, et teadis hooldekodu töötajana: ega nakatumine on vaid aja küsimus. „Aga ei saa sellepärast jätta end rahatuks ega tööl inimesi aitamata,” põhjendab ta kevadist otsust tööl edasi käia.

Kui Saima oli haigena kodus, tekkisid tal tasakaaluhäired ja ta liikus väga vaevaliselt, tundis tohutut jõuetust. Aprilli lõpus oli tema proov juba negatiivne ja ta hakkas tasapisi paranema. Kuid veel kaks kuud koges ta häirivat peapööritust ja jõuetust. „Hakkasin tasapisi jalutamas käima, end aiamaal treenima. Ma pole kunagi enne nii aeglane olnud, sest minu töö nõuab päris kiiret tegutsemist, aga ma olin nagu hädapätakas, päriselt,” ütleb ta.

Alles nüüd, seitse kuud pärast ega nakatumist on ta astma uuesti kontrolli alla saanud. Füüsilise jõudlusega on siiamaani probleeme. Poolteist kuud tagasi määrati talle rehabilitatsioon. „Käin nüüd füsioterapeudi karmi pilgu all jõusaalis ja minust hakkab tasapisi jälle inimene saama.”

Saima tunnistab, et teadis hooldekodu töötajana: ega nakatumine on vaid aja küsimus.

Kevadel sai Saima Pärnumaa kutsehariduskeskusest 4. taseme hooldustöötaja kutse. Ta meenutab, et tundis nõrkust ja suutis kutseeksami vaevu lõpuni teha. Pärast i lõpetamist võttis Saima end töötuna arvele ja on siiani töötu, juba kaheksa kuud. Rehabilitatsiooni abiga on tal kavas hiljemalt varakevadel uuesti tööle minna. „Aga ma tegin eneseületuse ja juba kandideerisin uude töökohta, füüsiliselt natuke kergema töö peale, kus ei tule nii palju tõsta, keerata ja pöörata.”

Saima tunnistab, et kõige raskem oli tal end motiveerida järjekindlalt võimlema ja treenima. „Vahel oli tunne, et tahaks käega lüüa, ei taha midagi teha, tahaks lihtsalt olla. Aga see on juba depressioon. Õnneks sain õigel hetkel psühholoogi juurde.” Tema sõnul võtabki taastumine aega ja käib tasapisi. Juulis julges ta juba lapselapsi sülle võtta.

Saima elab üksinda. Öösiti ei julgenud korteriust lukku keerata – juhuks, kui tal peaks järsku halvem olema ja on vaja kiirabi kutsuda. „Oli õhtuid, kui ma ei julgenud magama jääda, sest kartsin, et võin une pealt lämbuda,” kirjeldab ta kevadel kogetud tunnet. „Muutusin väga emotsionaalseks, nutsin palju tühiste asjade pärast. See on selline asi, mis imeb su kuivaks, tühjaks, pead uuesti alustama.”

EI OLE ENAM ISU MILLEGI JÄRELE

50-aastane Ilona läks pärast põdemist tagasi tööle, kuid pidas seal vastu ainult kolm päeva. Raske on keskenduda ja väsimus ei lase kaheksa tundi järjest töötada.

Ilona Haavistu (50) oli enne ega nakatumist täiesti terve. Ta haigestus kuus nädalat tagasi. COVID-i sümptomid kestsid kolm nädalat ja 17. novembril naasis Ilona tööle. „Töötasin kolm päeva ja enam ei suutnud,” ütleb ta. „Tundsin, et pole päris terve.” Ilonal on siiamaani mälu- ja keskendumisraskused, segasustunne, väsimus. „Autoga sõites pidin mitu korda rohkem keskenduma kui tavaliselt, nüüd on natuke parem.”

See hirmutab. Arvad, et oled sellest üle, aga tuleb jälle tagasilöök.

Lõhna- ja maitsmistaju kadus haigestumise teisel nädalal ega ole siiani taastunud. „Vahel tunnen mingil määral lõhna, siis kaob jälle ära, siis maitset, siis kaob jälle ära. Ei isuta millegi järele, sest ei oska enam isutada.”

Perearst ütles Ilonale, et taastumine võib võtta mitu kuud, kuid keegi ei oska täpselt öelda, kui kaua. „Naljakas, sest mu sümptomid ei olnud nii tõsised, tulid pigem vahelduvate lainetena,” imestab ta. „See hirmutab. Arvad, et oled sellest üle, aga tuleb jälle tagasilöök. Vahel sümptomeid polnudki, aga tundsin end nii halvasti, et tekkis surmahirm. Mina ka uskusin alguses, et põed e ära ja kõik.”

Ilona elab Saksamaa piiri ääres Šveitsis. „Olen jälginud, et Eestis ei võeta asja piisavalt tõsiselt. Ma ei tea, kas siin on inimesed haritumad, aga nad võtavad asja lihtsalt: kui on nii, siis on nii, mille vastu me võitleme? Enda tervise vastu?”

PEREARST PIRET ROSPU: KAUA KESTEV VÄSIMUS OHUSTAB IGAÜHT, KES ON KOROONAT PÕDENUD

Perearst Piret Rospu: kaua kestev väsimus ohustab igaüht, kes on t põdenud

„Tavainimese mõtetes käib COVID-19 ilmselt sedasi, et mõned põevad kodus ja saavad terveks, mõned põevad haiglas ja saavad kauema aja pärast terveks ja mõned surevad ära. Praeguseks on selgunud, et haigus ei ole sugugi nii sirgjoonelise trajektooriga,” selgitab perearst Piret Rospu. Ta lisab, et uuringutest on selgunud, et kolmandikul kuni pooltel põdenutest jäävad mingid sümptomid püsima mitmeks nädalaks. „Selge see, et raskemini põdenud patsientide taastumisperiood on ka pikem. On aga arusaamatu, et mõni inimene põeb päris kergelt, võib-olla vaid mõne päeva, aga natukese aja pärast hakkavad tekkima koormustaluvuse vähenemine või väsimus.”

Rospu sõnul peaks pikaaegse COVID-iga kimpus olijad esmalt pöörduma perearsti poole. Siis saab edasi vaadata, milles täpsemalt on häda. „Üldiselt pärast pikka intensiivravi või ka pärast tavalist südameinfarkti või insulti on ju sõit kohe taastusarsti juurde. Selles mõttes tundub loogiline, et kuu-paari pärast on ka taastusarstid n-ö COVID-i eesliin,” leiab ta. kirjandusest olevat tulnud signaale, et kui kroonilise väsimuse sündroomiga patsiendid kuskilt üldse abi saavad, siis tugigrupist ja taastusravist.

Pikaaegse COVID-i puhul tuleks Rospu sõnul eristada kahte gruppi patsiente: osal on konkreetsed tagajärjed jäänud COVID-19 ajal läbi tehtud infarktist, insuldist, kopsukoe armistumisest, neerupuudulikkusest või tromboosidest. Teisel grupil pole haiguse ägeda kulu ajal midagi nii silmatorkavat tekkinud ja nad peaksid haigusest juba jagu saama, aga sümptomid jäävad püsima. „Just see teine grupp tõuseb praegu järk-järgult uuringute huviorbiiti. Teadlased on juba läinud Facebooki gruppidesse, kus on kümneid tuhandeid inimesi, ja püüavad seal kirjeldatud sümptomeid kuidagi kaardistada või grupeerida.”

Rospul endal pole olnud kogemust pikaaegse, juba kevadel nakatunud COVID-i patsiendiga. Siiski ütleb ta, et on patsiente, kellel köha või väsimus ja peapööritus kestavad üle kuu aja, tavaliste tega võrreldes on neil rohkem esiplaanil just väsimus. „Ühel patsiendil läheb juba paremaks: ta jaksab kolm-neli tundi toimetada ja siis peab lõunaund magama. Enne haigestumist töötas see inimene täiskoormusega, praegu on üle kuu aja juba töövõimetuslehel ja kolm-neli tundi koduste toimetuste tegemist on väga suur edasiminek varasemaga võrreldes,” kirjeldab ta.

Halvim tagajärg, mis COVID-19 pandeemiast võib tulla, on Rospu sõnul suur hulk kroonilisi haigeid, kes on kaotanud töövõime ja kellel on kujunenud püsivad terviserikked. „Ma pole kindel, et ükski arenenud ühiskond on selleks valmis. Loodan väga, et nii ei lähe ka.”

Pikaaegse COVID-i kohta tehtud teadusuuringud on kohati andnud väga erinevaid tulemusi. Rospu sõnul on kõigi uuringute ühine sõnum see, et mingi hulk patsiente ei saa eriti kiiresti terveks. „Nüüd novembris tuli üks töö, kus leiti, et pooltel haigetel püsib kümme nädalat pärast põdemist väsimus, mis on kõrgem kui tavaelanikkonna keskmine väsimuse tase. Kuigi väsimust kurtsid rohkem naised ja need, kes olid varem depressiooni põdenud, on muret tekitav see, et ei leitud üldse mingit seost haiguse põdemise raskuse ja väsimuse tekke vahel – teisisõnu ohustab kaua kestev väsimus igaüht, kes on COVID-19 läbi teinud, ka neid, kellel esmane põdemine piirdus kaks päeva kestva peavaluga.”

POST-COVID-19 SÜNDROOMTTÜ MOLEKULAARSE IMMUNOLOOGIA DOTSENT SIRJE RÜÜTEL BOUDINOT

COVID-19 sümptomid võivad mõnikord püsida kuid. Mõnel inimesel võib kahjustada kopse, südant ja aju ning põhjustada sellega pikaajaliste terviseprobleemide riski, selgitab Tallinna tehnikaülii molekulaarse immunoloogia dotsent Sirje Rüütel Boudinot

Enamik inimesi taastub COVID-19-st täielikult mõne nädala jooksul. Kuid osal inimestel – isegi neil, kes põdesid t kergelt – esineb sümptomeid ka pärast esialgset haigusest taastumist. Seda seisundit on nimetatud post-COVID-19 sündroomiks ehk krooniliseks või pikaks ks.

Vanematel ja kaasuvate haigustega inimestel esineb post-COVID-19 sündroomi sagedamini, kuid isegi noored ja muidu terved inimesed võivad ennast halvasti tunda nädalaid ja kuid pärast nakatumist. Kõige sagedasemad post-COVID-19 sündroomi sümptomid on väsimus, õhupuudus, köha, liigesevalu, valu rinnus. Harvemini võivad lisanduda peavalu, lihasevalu, valu munandites, südame rütmihäired, lõhna- või maitsetundlikkuse kadu, keskendumis- või uneprobleemid ja juuste väljalangemine.

Millises keha piirkonnas pikaajalised probleemid tekivad, oleneb sellest, kus peamiselt paljunes. Viirus siseneb rakkudesse kas ACE2 või neurofiliini retseptori kaudu. ACE2 ekspresseeritakse peamiselt kopsu, soole, neeru, munandi, veresoonte endoteelirakkudel ja suuõõne limaskestal. Huvitaval kombel väheneb ACE2 retseptorite arv eakatel kõigis nendes kudedes. Viiruse paljunemisega seotud koekahjustuse tekitavad nii e poolt indutseeritud rakkude surm kui ka immuunsüsteemi tapetud ega nakatunud rakud.

Enamiku infektsioone elimineerib tavaliselt kaasasündinud immuunsüsteem, ilma et haigussümptomid välja kujuneksid. Kui need organismi esialgsed evastased meetmed ei aita ja paljuneb ning levib organismis edasi, aktiveeritakse evastane kohanev immuunsüsteem, mis hakkab ega nakatunud rakke tapma ja antikehasid tootma. Selle tagajärjel intensiivistuvad piirkonnas nii koekahjustused kui ka põletikuline reaktsioon. Klassikalise stsenaariumi järgi peaks vireemia taanduma ühe-kahe nädalaga.

COVID-19 puhul ei pruugi see alati nii olla. Post-COVID-19 sündroom võibki olla tingitud asjaolust, et jääb kopsu alaläviselt ehk vähesel hulgal paljunema, nagu kinnitavad teadlased ajakirjas Microorganisms.

Kui ei ole organismist likvideeritud, jätkub immuunrakkude aktivatsioon ja põletikuvalkude produktsioon ka üle kahe nädala, sest antigeeni jätkuv esinemine on peamine põhjus, miks immuunaktivatsioon ja põletikuline reaktsioon ei vaibu, vaid võib võtta hoopis kroonilise kuju. Salahudeen ja kolleegid leidsid hiljuti ajakirjas Nature ilmunud uuringus, et just kopsu kaugemates tippudes asuvad basaalsed rakud nakatuvad Sars Cov2 ega. Kui paljunebki näiteks peamiselt ainult kopsu kaugemates osades, ei ole e RNA-d võimalik ninaneelust ega kurgust eraldada ja positiivset vastust tuvastada.

Kasutades uudset kopsu kuvamise tehnikat, tuvastas Oxfordi ülii professor Fergus Gleeson kümnest testitud patsiendist kaheksal püsivaid kopsukahjustusi kolm kuud pärast COVID-19 läbipõdemist. Ükski neist 19–69-aastastest patsientidest ei olnud intensiivravi saanud ega vajanud juhitavat hingamist ning regulaarsed uuringud ei tuvastanud nende kopsudes mingit probleemi.

Viiruse madalatasemeline paljunemine ja organismis püsimine suurendab otseselt pikaajaliste terviseprobleemide riski. COVID-19 soodustab näiteks ka trombide teket. Enamiku COVID-19 põhjustatud südamekahjustusi võivad olla tekitanud väikesed kapillaare blokeerivad hüübimised südamelihases. Südamelihase püsivat kahjustust on täheldatud isegi inimestel, kellel esinesid ainult kerged COVID-19 sümptomid. See võib tulevikus suurendada südamepuudulikkuse ja muude südametüsistuste riski. Trombid võivad tekkida ka teistesse kehapiirkondadesse: kopsu, jäsemetesse, maksa, neerudesse.

Peale selle võib COVID-19-ga sageli seotud kopsupõletikust tekkinud armkude põhjustada pikaajalisi hingamisprobleeme. Isegi noortel inimestel võib COVID-19 tekitada insulte, krampe ja suurendada Parkinsoni ja Alzheimeri tõve riski. Samuti võivad COVID-19 tagajärjel tekkida veresoonte lekked, mis võivad viia pikaajaliste maksa- ja neeruprobleemideni.

Oleme oma laboris uurinud Sars Cov2 e ja gripie vastaste antikehade olemasolu ning taset tervete veredoonorite ja vabatahtlike vereannetajate hulgas, kellest umbes pooled olid meditsiinitöötajad. Esialgsed andmed näitavad, et meditsiinitöötajate veres esines pärast COVID-19 esimest lainet Sars Cov2 vastaseid antikehasid poole rohkem kui veredoonoritel. See tuleneb tõenäoliselt suuremast ele eksponeeritusest. Osalt vereannetajatelt võetud igakuised korduvproovid näitasid, et e infektsiooni järgne antikehade rohkus väheneb oluliselt kolm kuud pärast infektsiooni, kuid jääb tundliku testsüsteemiga tuvastatavaks ka seitse kuud pärast infektsiooni. Üksikud korduvproovid näitasid antikehade taseme uut väikest tõusu e teise laine ajal, samas kui teised korduvproovid jäid ka pärast tuvastatud kokkupuudet Sars Cov2 nakkusega üllatuslikult samale madalale tasemele. Sars Cov2 ja gripie koinfektsiooni ulatust ja mõju uuritakse veel.

Oluline on meeles pidada, et enamik inimesi, kellel on COVID-19, taastub kiiresti, kuid pikaajaliste probleemide võimalikkus teeb haiguse leviku vähendamise veelgi olulisemaks. Niisiis tuleks kanda maski, vältida rahvahulki ja pesta käsi.

KUST SAADA ABI?

Kuna nn pika COVID-i puhul on tegemist uue nähtusega, ei oska ka perearstid haigetele soovitada muud kui sümptomeid leevendavaid võtteid. Mariliis teab omast kogemusest, et ravi saamiseks peab ise pingutama, end arstidele peale suruma, et nad su üldse jutule võtaksid. Ühtlasi tõdeb ta, et sellest tuleb ka aru saada: kevadel tuli tervishoidu juurde terve uus valdkond, millega on tarvis tegeleda, ja tähelepanu ei saagi kõikjale jaguda.

Kelle poole ja kuidas peaks oma haigusega pöörduma, on üks põhiküsimus, milleni pikaaegse COVID-i põdejad ikka ja jälle tagasi jõuavad. Kuna ametlikku teavet napib, leiavad paljud haiged oma hädade kohta infot eeskätt internetist. Ent sealne teave ei ole alati usaldusväärne ning nii haiguse ravi kui ka tekkepõhjuste kohta levib vastakaid teooriaid.

Üks pikaajalise COVID-iga kimpus olev haige, kes soovis artiklis anonüümseks jääda, märkis, et haigus on nii uus, et segadust võib olla ka arstide hulgas. Märtsis, kui ta esimese haiguskuu jooksul mitte kuhugi kadunud valude ja jõuetuse pärast oma endise perearsti poole pöördus, pakkus tohter, et äkki on tegemist hoopis depressiooniga. „Saatis mulle isegi meilile küsitluse, et kas mul on enesetapumõtted. Olin šokis. Olen nii elurõõmus inimene,” ütleb ta.

Loe otse: Allikast

%d bloggers like this: