# Lääne arvamus: Euroopa juhib Ukrainat tupikusse

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/303222
- Published: 2026-11-16T12:49:10+03:00
- Author: RSS

![]()

Trumpi administratsioon soovib nüüd, et eurooplased osaleksid Venemaa ja Ukraina
vahelistel läbirääkimistel. Moskva on omakorda teinud eurooplastele ettepaneku määrata
üks esindaja, kui nad soovivad osaleda. Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov hoiatas
siiski, et Venemaa pole veel otsustanud, kas ta nõustub nende kaasamisega.

„Alles siis, kui oleme mõistnud [eurooplaste] tegelikke kavatsusi ja valmisolekut
rahuprotsessi toetada,” sõnas ta, „saame langetada otsuse Ukraina rahuprotsessi 
puudutava dialoogi pidamise kohta laiendatud formaadis.”

Tal on õigus. Seni on probleem seisnenud mitte ainult selles, et Euroopa riigid 
pole suutnud kokku leppida, kes neid esindama peaks; nad pole isegi hakanud arutama–
või enamikul juhtudel isegi mõtlema – ühise seisukoha kujundamisele, mis võiks olla
toimivaks aluseks läbirääkimisteks Moskvaga. Mõned Lõuna-Euroopa riigid võivad olla
valmis teatud kompromissideks, kui see tähendab Ukraina toetamise pealt raha kokkuhoidmist,
samas kui Suurbritannia, Balti riigid ja Poola on oma hoiakutes palju jäigemad, 
vahendab [UnHerd](https://unherd.com/newsroom/europe-is-leading-ukraine-towards-a-dead-end/).

ELi ametliku vastutuse seisukohast peaks läbirääkija valik olema ilmselge: Kaja 
Kallas, Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. Kuid arvestades
tema korduvaid avalikke igasuguse kompromissrahu hukkamõiste, tundub see ettepanek
väga ebatõenäoline.

USA läbirääkimismeeskond, kuhu kuuluvad Steve Witkoff ja Jared Kushner, teeb nüüd
ettepaneku, et vastutasuks Venemaa loobumise eest mõnest oma ulatuslikumast nõudmisest
Ukraina suhtes – nimelt Kiievi lahkumisest Donbassi osadest, mida ta endiselt kontrollib–,
pakutakse Moskvale kohta uues Euroopa julgeolekuarhitektuuris. Loodetavasti võtaks
selline raamistik arvesse Venemaa julgeolekuprobleeme, vältides samal ajal kommunikatsiooni
ja diplomaatia ebaõnnestumisi, mis eelnesid 2008. aasta Gruusia sõjale ja 2014. 
aasta Ukraina kriisile.

Enamiku Euroopa valitsuste esialgne reaktsioon sellele ideele on aga olnud kahetine
ja täiesti eitav. Esiteks nõuavad nad, et Venemaa nõustuks tingimusteta relvarahuga
enne uue julgeolekuarhitektuuri läbirääkimiste algust. See on läbikukkumine. Loomulikult
ei kavatse venelased loobuda oma ainsast hoovastikust ebamäärase lubaduse nimel 
tulevaste arutelude kohta.

Nagu ütles Venemaa president Vladimir Putin pärast oma viimast kohtumist Witkoffi
ja Kushneriga: „Mida me neilt [eurooplastelt] kuuleme? Et niipea kui rahuleping 
on allkirjastatud, saadavad nad Ukrainasse sõdurid. Meie jaoks on see seaduslik 
sihtmärk, seega puhkeb sõda kohe uuesti.”

Seega näib Trumpi administratsioon mõistvat, et kõik rahuleppe tingimused tuleb 
kokku leppida ühe tervikliku paketina. Pealegi on mitmed juhtivad Euroopa ametnikud
juba väljendanud vastuseisu mis tahes uue julgeolekuarhitektuuri ideele – seda vaatamata
asjaolule, et NATO ei suutnud ära hoida sõjani viinud arenguid Ukrainas ega suutnud
seda sõda ka lõpetada.

Tegelikult, kui Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia (nn E3) nõuavad jäika kinnipidamist
põhimõtetest, mille nad juunis Londonis sõnastasid, ei ole Venemaaga kokkuleppe 
saavutamine võimalik. Need põhimõtted välistavad Venemaa võimuringkondade jaoks 
kriitilise tähtsusega nõudmised, mis on nende sõnul mitteläbiräägitavad: Ukraina
neutraalsus ja keeld lääneriikide vägede viibimiseks Ukrainas.

Suur osa Euroopa avalikust arutelust keskendub samuti nõudmistele „õiglase rahu”
järele ja „Venemaa agressiooni karistamisele” – mis sisuliselt tähendab kompromissi-
idee täielikku hülgamist.

Sellisel lähenemisel võis olla mingi loogika ajal, mil oli võimalik uskuda, et Ukraina
positsioon aja jooksul paraneb. Kuid suve alguse optimistlikud ennustused, justkui
oleks Ukraina „sõja käiku muutnud” ja „hoo sisse saanud”, tunduvad nüüd üsna kauge
mälestusena. Venemaa ei saavuta lahinguväljal märkimisväärset edu, kuid tekitab 
Ukraina majandusele üha suuremat kahju – seda eelkõige süstemaatiliste rünnakutega
riigi energiataristu vastu. Kui olukord nii jätkub, siis kui kaua suudab Ukraina
tegelikult vastu pidada?

[Loe allikast edasi](https://eestinen.fi/2026/11/laane-arvamus-euroopa-juhib-ukrainat-tupikusse/)
