# Sven Sildnik: haritud naised ja nende kohutavad kannatused

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/300743
- Published: 2026-11-13T16:06:48+03:00
- Author: RSS

[**Signe Riisalo** arvamuslugu Postimehes](https://arvamus.postimees.ee/8582715/signe-riisalo-haritud-naised-on-suure-surve-all-uhiskond-esitab-neile-vastassuunalisi-ootusi)
on tüüpiline valimiseelne libakonservatiivne jampsimine. Ühelt poolt laenab ta konservatiivset
retoorikat laste saamise majanduslikust raskusest ja ühiskondlikust survest, teiselt
poolt upitab klassikalist naisõiguslikku ja soroslikku hala „haritud naiste ahistatud
olekust”. Tulemus on justkui feministeeriumi tehisaju poolt kokku soperdatud soig:
poolik, demagoogiline ja eksitav.

Ometi on selles loos üks tõetera. Eestis on naised oluliselt kõrgemalt haritud kui
mehed. See pole juhus, vaid uuskommunistlike ülikoolide teadliku soopoliitika tulemus.
Kõrgharidus on naiste seas muutunud peaaegu kohustuslikuks staatusesümboliks. Tagajärg
on silmnähtav: tekib karjade kaupa agressiivseid, kibestunud ja kõrge enesehinnanguga
vanatüdrukuid, kellele sobivat meest lihtsalt ei leidu.

Probleem ei ole ainult numbrimaagias. Upsakas, teaduskraadi ja vasakpoolse ajupesuga
naine seab partnerile sageli nii ebareaalsed nõudmised, et ükski normaalse maailmavaate
ja iseloomuga mees neid ei täida.

Lisaks on ta ise enamasti konkurentsivõimetu just nende omaduste poolest, mida mehed
naiselt loomulikult otsivad: naiselikku, rahulikku ja hoolivat elukaaslast, mitte
räuskavat lillaroosat põrgulist. Ropu suuga naissots on abieluturul umbes sama likviidne
kui videonikerdis kunstiturul – võib-olla kellelegi huvitav, aga maksab selle eest
ikkagi ainult Kultuurkapital.

Siin peitubki Riisalo loo suurim valearvestus. Ta räägib „vastassuunalistest ootustest”–
ühelt poolt sünnitada, teiselt poolt karjääri teha. Tegelikult on surve sünnitada
ühiskonnas väga nõrk. Meie liberaalne globaalne ajastu ei vaja lapsi. Lapsed on 
linnas puhas kulu ja „risuks jalus”.

Talus olid nad abitööjõud ja pensionifond, linnas on nad takistuseks karjäärile,
reisimisele, hooramisele ja nn eneseteostusele. Just seepärast suudavad kõrgharitud
naised survele sünnitada suurepäraselt vastu seista, ent karjääriahvatlusele, seksuaalsele
vabadusele, mugavusele ja muudele kiusatustele mitte.

Siin ei aita enam mingi „vanemluslõiv” ega **Claudia Goldini** tsitaadid. Küsimus
on iseloomus. Kui naine tõesti tahab lapsi, siis ta sünnitab – olgu tal magistrikraad
või põhikooli haridus. Ajalugu tunneb küllaldaselt haritud, kuid viljakaid peresid.

Tänapäeva kõrgharitud naise viljatus ei ole peamiselt majanduslik, vaid vaimne. 
Ta ei taha. Punkt. Ja see kehtib ka paljude väheharitud naiste kohta. Kannatused
ei ole naiste privileeg. **Buddha** ütles õigesti: inimelu on kannatus – haigus,
vanadus, surm ja soovide täitumatus. Ei ole see sugugi ainult soouuringute magistrite
maapealne põrgu.

Riisalo ja Reformierakond pakuvad lahenduseks rohkem „võrdset vanemlust”, lasteaedade
laiendamist ja vanemahüvitise kõrvalt piiramatut teenimist. See on tühi jutt. Pealegi
on seda kõike proovitud, tulemust ei anna see kusagil, Euroopas ei ole ühtegi oma
rahvastikku taastootvat riiki. Meetmete puudust aga ei ole.

Liberaalne globalism ei soovi tugevat eestlastest pereühiskonda. Kes võttis esimese
asjana võimule tulles paljulapselistelt peredelt toetused ära – liberaalid. Kes 
võttis kodustelt emadelt haiguskindlustuse – liberaalid. Selle koha pealt võiks 
Riisalo pool suud koomal hoida.

Minu poolest võiks selle roojase kamba kohtu alla anda. Liberalism eelistab importida
valmis tööjõudu ja tarbijaid „kusagilt laiast ilmast”, kui kohalik iive kokku kukub.
See on nende kaabakate lahendus. Lapsed on neile vaid kulurida, mida saab asendada
odavama impordiga.

Meie iibekatastroof on suurel määral kõrgharitud naiste sünnitamata jäetud laste
tulemus. See on karm, ent aus tõde. Ülikoolid toodavad massiliselt noori naisi, 
kellele on sisendatud, et pere ja lapsed on takistuseks „tõelisele eneseteostusele”.
Samal ajal ei suuda nad sageli luua toimivat peret just selle maailmavaate ja iseloomu
pärast, mille ülikool neile peale on surunud.

Kõik jutud „inimnäoga feminismist” või nutulauludest haritud naiste raskest saatusest
on niisiis mõttetud. Kui see kõrgharidus tädikestele nii raske oleks, siis nad põgeneksid
ülikooli nagu katku eest. Midagi sellist me aga ei näe. Senikaua, kuni linnastumine
ja tarbimiskultus jätkub praegusel kujul, ei hakka siin lapsi tulema. Lapsed sünnivad
seal, kus neid tahetakse ja kus neil on mõte. Praegu on linnas laps pigem karistus
kui kingitus.

Kui tahame rahvusena ellu jääda, ei aita ei Riisalo feministlik hala ega ka sümboolne
sentide jagamine. Vaja on fundamentaalset elustiili ja väärtuste muutust. Tagasi
perekesksuse, vastutuse ja pikaajalise mõtlemise juurde. Senikaua, kuni see ei muutu,
jätkub kõrgharitud naiste „kohutav kannatus”, lolli jutu lõppematu vada – ja meie
rahva hääletu hääbumine.

**Sven Sildnik**,

Sisepaguluses 13.11.2026

[Loe allikast edasi](https://uueduudised.ee/sven-sildnik-haritud-naised-ja-nende-kohutavad-kannatused/)