# Eesti esindaja NATO-s Kristjan Prikk: Euroopas on toimunud mentaalne muutus

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/299901
- Published: 2026-11-12T23:15:00+03:00
- Author: RSS

**Ilmselt ei ole põnevamat aega NATO-s töötamiseks, aga kui ma vaatan avaliku arvamuse
pilti ja ka mõningate analüütikute väljaütlemisi, siis diplomaatilisemad ütlevad,
et NATO on muutumises, aga skeptilisemad ütlevad, et suur kriis on majas ja küll
ta lõpuks ära laguneb. Kumb versioon tõele lähemal on?**

Esiteks on kindlasti tõele väga lähedal see, et ei ole põnevamaid aegu. Ma ei hakka
siin võib-olla konkureerima 50-60ndate kogemustega, kui Eesti ei olnud NATO-s, aga
nende aegadega võrreldes, mil Eesti on NATO liikmeks olnud, on praegused ajad kahtlemata
kahetsusväärsetel põhjustel eriti huvitavad. 

NATO tervisest rääkides – eks neid hädakraaksujaid on olnud kogu aeg. NATO peasekretär
Mark Ruttegi ütles mulle hiljuti, et kui NATO tippkohtumised toimuvad, siis on suur
osa inimestest, kes seal ümber parvlevad ja tolmlevad, ametis sellega, et ennustada,
kui kiiresti NATO ära kaob.

Näeme, et tegelikult on NATO tänasel päeval asisem ja vajalikum kõigile liitlastele
kui ta on olnud võib-olla aastakümnete jooksul. 

Tänagi läheme Põhja-Atlandi nõukogu teiste liikmetega ehk kõigi riikide esindajatega
NATO Euroopa vägede peakorterisse SHAPE-i, kus räägime asjast – räägime sellest,
kuidas Euroopat kaitstakse ja kuidas allianss on muutunud ning reageerinud muutunud
oludele.

**Kui me vaatame nende muudatuste sisse, mida allianss praegu vaieldamatult läbi
elab, siis kas NATO euroopastumine – selline huvitav mõiste – on teatud mõttes paratamatus?**

Viimastel aegadel on erinevaid loosungeid või termineid kasutatud, aga olles ise
viimase pooleteise aasta jooksul näinud Euroopa julgeolekut, viimases jupis siitsamast
Euroopast, ent pikema aja jooksul Washingtonis Eesti suursaadikuna, siis ma nägin
ka seda, kuidas USA-s endas oli alguses neid, kes rääkisid NATO euroopastumisest.
Siis üsna kiiresti jäi peale seisukoht, et tuleb küll rääkida suuremast Euroopa 
osakaalust NATO-s, aga tegelikult on USA enda huvides ja USA-le vajalik see, et 
USA enda tugev roll NATO-s jätkuks. 

Mulle isiklikult see “NATO euroopastumine” terminina väga hästi ei sobi, sest ma
arvan, et see ei anna edasi päris seda sentimenti, nagu siin majas on.

**See on päris huvitav, et need kirglikud ja sageli ka vastuolulised poliitilised
avaldused siia seinte vahele ei jõua.**

Nagu te nägite siia majja tulles, on see omaette arhitektuuriline ime – tõesti tohutu
suur hoone, kuhu kõik liitlased on võrdselt toodud ühe katuse alla. Ei ole niimoodi,
et suurtel liitlastel oleks kuskil veel mingisugune eraldi NATO esindus. 

See tähendab ka seda, et töökeskkond on siin, mitte ainult füüsilises mõttes, vaid
ka poliitiliste võngete osas, mõnevõrra rahulikum. Arusaam sellest, mis on see ühine
asi, mida me vajame, on siin väga tugev. Sellised päevapoliitilised kõlavad väljaütlemised
ei pruugi siinseid protsesse niimoodi mõjutada, nagu mõnikord avalike avalduste 
järgi võiks tunduda.

**Ameerika on viimastel aastatel selgelt muutunud ja ilmselt muutub lähiajal veel,
kuid meie jaoks on küsimuste küsimus, kas Euroopa on piisavalt muutunud. Kuidas 
siit NATO peakorterist vaadates tundub?**

Ma ütlen, et “piisavalt” kindlasti veel mitte. Mis puudutab praktilisi tegevusi,
siis me kõik ju teame, et enamik liitlasi on tänase päevani veel suhteliselt kaugel
sellest, et jõuda Haagis kokkulepitud viie protsendi kaitsekulude tasemeni. See 
on praktiline väljendus sellest, kas midagi on muutunud selles, milles on kokku 
lepitud. 

Ma arvan, et mentaalne muutumine – valitsustes laiemalt, aga ka üksikute riikide
sees mitte ainult kaitse- ja välisministeeriumites, on aru saadud, et on vaja teha
teatud asju hoopis teistmoodi ja kiiremini – on kohale jõudnud.

Lõpuks saab tulemusi lugeda praktiliste sammude järgi. Siin peame ise hoidma oma
liini, aga loomulikult kogu aeg rääkima oma liitlastega, et nad liiguksid vajalikus
suunas ja vajaliku tempoga.

**Eesti on kogu aeg öelnud, et meie huvides on ilmselgelt tugev NATO. Aga millised
need NATO tänaste arutelude fookused peamiselt ikkagi on, küsimus ei ole ju ainult
selles, mis on Ameerika roll?**

Hästi lihtsalt öeldes on NATO arutelude fookus suhteliselt tagasi seal, kus NATO
sünni hetkel oli. Kollektiivkaitse on kõrgemast kõrgem prioriteet ja miski, mille
edukuse järgi hinnataksegi NATO vajalikkust ja edukust läbi ajaloo – see on siin
erinevates diskussioonides läbiv noot. Praegune USA suursaadik NATO juures Matt 
Whitaker on öelnud, et see, mida NATO praegu teeb, on tehase algseadete taastamine.

Kindlasti me ei saa ega tahagi astuda tagasi aastasse 1949 või 50ndate algusesse,
kus tehase algseaded peale pandi. Aga ka inimesed, kes on siin kauem olnud, ütlevad,
et erinevate teemade hulgas domineerivad siinseid arutelusid praktilised kaitseküsimused–
kuidas on NATO plaanid üles ehitatud ja kuidas neid plaane praktiliste võimetega
täita, samuti see, kuidas panna riike kiiremini midagi hankima või teatud üksusi
arendama.

**Nende võimekuste arendamine saab olema tohutu väljakutse, sest tegelikult Euroopal
napib musklit nii kosmoses ehk luure ja eelteavitus, kui ka õhust tankimisel, pikamaa
pommitamisel ja nii edasi. Sellest võib pika raamatu kirjutada. Kuidas seda ületada?
Me saame aru, et kaitsekulutuste tõstmine ei ole paljudes riikides üldse populaarne
teema.**

Loomulikult ei ole. Me ju mäletame, mis juhtus üheksakümnendate alguses, kui oli
võimalik võtta “rahudividend”, nagu läänemaailmas tol ajal öeldi. Ühel hetkel tajuti,
et nüüd on võimalik kaitsekulude arvelt teha muid olulisi, aga kahtlemata ka poliitiliselt
populaarsemaid asju.

**See aeg on praeguseks möödas?**

See aeg on väga möödas. 

Praegu on huvitav see, et sageli räägitakse “kaitsedividendist”, mis peaks meie 
ühiskondi toetama. Mitte ainult sellega, et nad tajuvad ennast korralikult kaitstuna
ja NATO heidutus töötab, vaid ka sellega, et tööstus ja meie innovatsiooni ökosüsteem
saab areneda. Me ju teame, kuidas kaitsetööstus on olnud läbi ajaloo sageli innovatsiooni
ja majanduse arengu üks mootoritest.

Kindlasti me teame, mis on juhtunud maailmas intressimääradega ja millised eelarveväljakutsed
on erinevatel riikidel. Aga samas, kui uudised toovad teateid selle kohta, et ühes
või teises NATO riigis on toimunud intsident, mis on tegelikult sabotaažikatse, 
või on jutuks olnud atentaadikatsed ja muud sellised asjad, siis need panevad valitsusi
ja ühiskondi laiemalt vaatama sinnapoole, mida nad saavad teha selleks, et oma ühiskondi
kaitsta. Nii need kaitsekulud tõusevad.

**Te mainisite intsidente. Me oleks selleni niikuinii intervjuu käigus jõudnud, 
aga klaarime selle siis ära. Mis hetkest NATO-l saab villand, kui me vaatame küberrünnakuid,
drooniintsidente, pommiähvardusi ja neid samu provokatsioone, millest te räägite?
Mis hetkest NATO ütleb, et kuulge, poisid, nii need asjad ei käi?**

NATO on ühest küljest juba üht-teist öelnud ja teinud nende samade intsidentidega
seoses. Me ei saa muidugi rääkida nendest intsidentidest kui millestki, mis on täpselt
ühtemoodi planeeritud, ühtemoodi läbi viidud ja ühesuguse mõjuga. 

Aga me ju teame, et näiteks Baltic Sentry merekeskne operatsioon sai omal ajal alguse
Läänemerel toimunud intsidentidest. On tihendatud ka erinevaid monitoorimis- ja 
patrullimisvahendeid näiteks Musta mere piirkonnas. 

Väga keeruline on selliste asjade puhul ühel hetkel öelda, kas operatsioonil on 
olnud täpselt selline mõju, nagu loodeti, või kas midagi on jäänud sellepärast toimumata.
Ma usun, et nendel NATO poolt astutud sammudel on kindlasti olnud positiivne ja 
kainestav mõju. 

Samuti on tõsi see, et NATO kui sõjalispoliitiline organisatsioon ei saa olla lahendus
igasuguste selliste intsidentide ärahoidmisel või neile reageerimisel. Enamasti 
on tegemist intsidentidega, kus peaksid riigi enda politsei- ja julgeolekuasutused
põhiraskust kandma. NATO saab olla platvorm ja tegelikult ongi platvorm, kus riigid
vahetavad informatsiooni nii toimunu kohta kui ka selle kohta, mida nemad on teinud
selliste intsidentide ärahoidmiseks. 

Mõnikord on tegemist praktiliste sammudega, mis puudutavad politsei- või julgeolekuasutuste
tööd, aga väga sageli on küsimus ka seadusandluse muutmises vastavalt tänastele 
oludele. Mõneski riigis ei käsitleta vandalismiakti, mis on tegelikult sabotaaž 
ja pandud toime selleks, et tekitada riigis kõhedustunnet ning panna inimesi tundma,
et olukorda enam ei kontrollita, karmimalt kui lihtsalt poisikeste huligaansust.

Me usume, et neid asju peab vaatama vastavalt sellele, mis on taustal olev jõud 
ja mis on olnud sammu eesmärk. Sellel on ka oma heidutav mõju.

**Räägime USA vägede kohalolekust. Poliitiline otsus on lubatud langetada aasta 
lõpuks või uue aasta alguseks. Kas NATO-s on juba ametlikult kommunikeeritud, mida
see sisuliselt tähendama hakkab?**

Ei ole kommunikeeritud. On peetud erinevaid konsultatsioone ja räägitud sellest,
mis on Ameerika praeguse Euroopa vägede ülevaatuse taustal, miks seda tehakse ja
millised on põhipidepunktid, millest lähtutakse. Aga jah, meil täna kindlust või
teadmist, mis sealt täpselt tuleb, ei ole. 

[USA president] Donald Trumpi ajal võib muidugi öelda ka seda, et ametlik otsus 
võib ju tulla ja siis president Trump võib järgmisel päeval teha järgmise ametliku
otsuse.

**Muide, kuna te olite oma eelmises ametis suursaadik USA-s, siis mis meelt teie
olete – kuhu suunas Donald Trump nüüd pärast vahevalimiste korralikku koslepit vaatab?
Kas ta fookus võib suunduda välis- ja julgeolekupoliitikale ning kas see ei pruugi
meie jaoks hea uudis olla?**

Ameerika põhiseadusest tuleneb juba loogika, et kui presidendil ei ole tugevat toetust
kongressis, siis on tal lihtsam tegutseda välis- ja julgeolekupoliitika küsimustega.
Sageli seda tehaksegi – mõnikord lihtsalt ratsionaalsest kaalutlusest, aga tihtipeale
ka selleks, et oma pärandit kindlustada. 

President Trump ei ole teisel ametiajal, kahtlemata ka enne kongressi enamuse kaotamist,
olnud välispoliitika teemadel väga vaoshoitud või tagasihoitud. Mul ei ole alust
arvata, et see põhimõtteliselt muutuks ka teise ametiaja teisel poolel. 

Esimesed sammud viimase nädala jooksul näitavad seda, et Trump tajub vajadust kiiresti
kindlustada oma positsioone. Et administratsioon ei muutuks sisepoliitiliselt poksikotiks.
Praegu tundub tema tähelepanu fookus olevat suunatud just sellele, et teatavate 
personalimuudatuste ja avaldustega tagada endale uue kongressi ametisse tulles nende
suhtes võimalikult tugev positsioon.

**Ehk siis võitleb lõpuni, tegelikult, kui ka personalijuhi valikut vaadata?**

Kahtlemata võitleb, jah.

**Väidetavalt on Winston Churchill kunagi öelnud, et Ameerika teeb õigeid asju siis,
kui ta on kõik muud asjad ära teinud. Kas see kehtib ka tänase Ameerika kohta?**

Churchilli erinevaid ütlusi või väidetavaid ütlusi on väga palju. Need on enamasti,
kui ta neid ütles või väidetavalt ütles, tõesti vaimukad ja tabavad. Ma pean ütlema,
et olen sedasama ütlust kuulnud ameeriklaste endi poolt öelduna viimastel aastatel
peaaegu et häirivalt palju. 

Küll aga usun endiselt, et Ameerika puhul peab teatud olukordades näitama kannatlikkust
ja suutma ise võimalikult veenvalt esitada enda argumente – mitte olema vait siis,
kui argumentide esitamiseks on ruumi ning õige aeg ja koht. Ma usun, et Ameerika
aitab meil lõpuks saavutada õigeid eesmärke.

**USA, Ukraina ja Venemaa delegatsioonid kohtusid äsja Abu Dhabis ja vangide vahetuses
lepiti kokku. Aga keskmist sorti torm tuli siis uudise näol, et Venemaa ja USA tahaksid
Euroopa julgeolekustruktuuri ümber vaadata. Miks mulle tundub, et NATO poliitilises
peakorteris see jutt väga kellelegi ei meeldinud?**

Abu Dhabi suunast tagasi vaadates tundub, et ainukene tõesti konkreetne – loodetavasti
ka kinnitatav ja reaalsete kojujõudmisteni viiv tulemus – oligi vangide vahetus.
Selle osas oleme suhteliselt veendunud, et tegemist on käegakatsutava asjaga, mis
loodetavasti lähipäevil kuidagi lõpule jõuab. 

Kõige muu osas on avalikus ruumis ausalt öeldes olnud ilmselgelt väga palju infomüra
ja info ettesöötmist, kus me võime mõnel puhul aimata, mis on Venemaa eesmärk. Näiteks
kui eile nende pealäbirääkija Medinski võttis pärast läbirääkimisi sõna või kui 
venelased rääkisid CSTO ehk Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni kohtumisel
mingisugustest enda ettepanekutest. Kõik see on mõeldud teise poole mõjutamiseks,
tasakaalust väljaviimiseks ja selleks, et tekitada siin majas ja selles organisatsioonis
mõrasid. 

**Sealhulgas bluffivad nad sellega, kui palju nad kontrollivad Ukrainat.**

Kui palju nad kontrollivad Ukrainat ja ilmselt ka sellega, kui palju nad on ühel
meelel USA-ga. Ma arvan, et on väga oluline punkt vaadata USA läbirääkijate avalikult
esitatud _tweet_‘e. Seal on näiteks toodud ära NATO olemine Euroopa ja transatlantilise
julgeoleku keskmes ning seal on toodud territoriaalne puutumatus. Need on õiged 
teemad ja me arutame neid siin liitlastega. On selge, et Euroopa julgeoleku korralduse
teemal on keskne sõnaõigus ikkagi Euroopa riikidel, mitte kellelgi teisel.

**Ja Euroopa vaatest ei ole küsimus mitte niivõrd selles, kas me oleme Ukraina läbirääkimistel
laua taga, vaid selles, et ilma meie juuresolekuta Euroopa julgeolekuarhitektuurist
rääkimine kõlab nagu halb ajalootund.**

Jah, ja ma võin kinnitada, et see ei ole küsimus, kus Eesti oleks ühes nurgas ja
Portugal või mõni teine meist kaugemal asuv riik teises nurgas. Selles osas on ikka
väga selge ja ühtmoodi arusaamine kogu Euroopas. Ja ma ütlesin just “Euroopas”, 
mitte ainult NATO-s, sest Euroopa riigid laiemalt – ka need, kes NATO-sse ei kuulu–
on enamasti samal meelel.

**Kas [Venemaa president] Vladimir Putin võib olla nii pöörane, et ta testib moel
või teisel NATO ühtsust?**

Ta püüab ju seda mingis mõttes testida oma erinevate sõnavõttudega ja tegelikult
on ta seda testinud kogu oma Ukraina-vastase agressiooni käigus. Aga kui rääkida
sellisest praktilisest testimisest, kuhu te ilmselt osutate, et kas ta võiks panna
NATO artikkel viie küsimuse alla, siis on mul piisavalt alust uskuda, et Vladimir
Putin teab, arvestab ja respekteerib artikkel viit ega ole seda kuidagi kahtluse
alla panemas.

**Ohuhinnangus selles mõttes ju muudatust ei ole, sest Eesti piiride ääres on Vene
sõjaväebaaside mõttes vaiksem kui kunagi varem?**

Just.

**Sõda muutus paar päeva tagasi Eestis ka jälle üsna nähtavaks, kui Ida-Virumaal
oli näha põlenguid ja Soome lahes sai pihta Vene sõjalaev. Kui tõsised analüüsid
ja arutelud selliste sündmuste järel NATO-s käivituvad? Ühest küljest on see Ukraina
jaoks legitiimne sihtmärk, aga samas on see NATO piir.**

Paraku me oleme praegu sellises ajastus, kus näeme endalegi väga lähedal sellist
sõjategevust, mida varem nähti mõnikord filmides või enamasti õppustel. Veel viis
aastat tagasi ei osatud seda ettegi kujutada. 

Kõik siin majas saavad aru, et Ust-Luga sadama põlemine või et meie õhuruumi on 
sattunud droonid, toimub sellepärast, et Venemaa peab sõda Ukraina vastu ning Ukraina
tegutseb enesekaitseks. Kust ja kuidas nad täpselt siia on sattunud, ma praegu ei
spekuleeriks. Viimasel juhul me küll teame, et need droonid sattusid Eesti õhuruumi
Venemaalt, aga täpseid asjaolusid ma ei spekuleeriks. 

Meil on mõnel korral jõudnud siia ka Ukraina droonid. Aga kindlasti ei ole kas või
eile toimunu midagi sellist, mis oleks pannud siin äkiliselt käed-jalad värisema–
selleks on olemas inimesed ja struktuurid, kes jälgivad asju reaalajas. Asjadest
ei saada teada tagantjärele. 

Täiesti selgelt ei ole Eesti ega NATO laiemalt kellelegi avanud oma õhuruumi. Rääkisime
eile sellest ka Ukraina saadikuga Eestis. Tahame väga selgeks teha, et sellisel 
viisil Eesti õhuruumi kuritarvitamine ei ole midagi, millega me oleksime nõus.

**Ja isegi NATO lennukid lasevad vahel mööda.**

Mõnikord millestki lastakse mööda, aga eks siin on oluline ka see, et igal situatsioonil
on oma ohuhinnang, kus lõplik päästiku otsus jääb piloodile. Piloot peab hindama
erinevaid riske, sealhulgas nii seda riski, kuhu droon on minemas, kui ka seda, 
kuhu võimalik rakett võiks minna.

**Muide, testides veel teie teadmisi ja kompetentsi: kas need tehingud Ukrainaga,
kus Euroopa ja Kanada maksavad ning USA tehnika tuleb, jätkuvad? Vahepeal on ju 
Trump tegelikult ka selle küsimärgi alla seadnud.**

Need jätkuvad. Tegelikult on oluline teada, et USA on neid nimekirju ja kaupu kokku
pannud ning liigutanud Ukrainale üleandmiseks hetkedel, kus on justkui olnud mingi
pingetõus. Kogu selle aja vältel, mil selline kokkulepe on kehtinud, on USA neid
tarneid teinud. Teatud juhtudel ka nii, et Euroopa ja Kanada maksed on tulnud tagantjärele,
nii et USA on andnud krediiti.

**Ukrainal seisab ees sõna otseses mõttes ellujäämise talv, sest energeetika infrastruktuur
on väga valusalt pihta saanud. Kas Ukraina peab vastu?**

Mul on võimalust ja põhjust hinnata seda, mida ütlevad ukrainlased mulle. Samuti
hinnata seda, mida ütlevad mitte-ukrainlased, kes tunnevad Ukrainat ja ukrainlaste
võitlusmeelt paremini kui mina. Ma ei ole veel kordagi kahtlusnooti tajunud.

Kindlasti on oluline see, et rindel on Ukraina muutnud Venemaa edasiliikumise praktiliselt
võimatuks. See, kui efektiivselt on suudetud Venemaa üksuste igasugune liikumine
kontrolli alla saada, on muljetavaldav. Ukraina on võtnud siin küll pigem taktikaliste
õgvendustena, aga võtnud viimati isegi rohkem territooriumi tagasi, kui Venemaa 
on seda saanud. 

See peaks kindlasti aitama ka ühiskonnal laiemalt vastu pidada, kuigi talv saab 
olema väga raske. Selle tõttu ma ütlen, et loodan, et iga inimene, kes seda saadet
vaatab ja Ukrainale kaasa elab, peaks ka aastal 2026 leidma võimaluse ka isiklikult
panustada sellesse, et Ukraina üle elaks ja vastu peaks. Mina seda kindlasti teen,
olen seda teinud läbi viimase viie aasta ja jätkan.

[Loe allikast edasi](https://www.err.ee/1610193787/eesti-esindaja-nato-s-kristjan-prikk-euroopas-on-toimunud-mentaalne-muutus)