# Risto Raimets: teadusraha ei kuku Euroopast niisama sülle

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/299535
- Published: 2026-11-12T10:29:00+03:00
- Author: RSS

Eesti teadusrahastus on löögi all, kuid üks võimalus teadusraha juurde saada sõltub
ka teadlaste endi pealehakkamisest, kirjutab Risto Raimets.

Eesti teaduse tulevikust rääkides on põhjust olla murelik. Aastaid kehtinud kokkuleppe
järgi peaks riik panustama teadus- ja arendustegevusse vähemalt ühe protsendi SKP-
st. Kuid 2027. aasta riigieelarve eelnõus [on selleks kavandatud 0,97 protsenti](https://www.err.ee/1610150563/teadusrahastus-ei-pruugi-jargmistel-aastatel-uhe-protsendini-skp-st-kuundida).

Eesti teadusest sõltuvad nii meie kõrghariduse kvaliteet, tööstuse konkurentsivõime,
toidujulgeolek kui ka tulevased palgad. Iga uurimisrühm, olgu tegu meditsiini-, 
põllumajandus- või materjaliteadlastega, on oluline kivi meie tänapäevase elukorralduse
alusmüüris.

Kui Eesti teadusel läheb kehvemini, jõuab see varem või hiljem meie kõigi ellu. 
Seega peab teadus saama vajaliku raha. Oma osa peab loomulikult ära tegema riik,
kuid teadusraha saab ja tuleb Eestisse tuua ka välismaalt. Olgu tegu Euroopa Liidu
üleste grantide või suurfirmadega tehtavate arendusprojektidega, potentsiaali jagub.
Kui rahastame end ise paremini ja oleme rahvusvaheliselt kaalukamad, oleme tugevamas
positsioonis ka Eesti teadusrahastuse mõjutamisel.

**Euroopa teadusrahastus ei tule Eestisse iseenesest**

Euroopa Liidu teadustoetusteks ettenähtud raha Eestisse toomine pole Eesti teadlastele
võõras. Näiteks Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist “
Horisont 2020” jõudis Eestisse üle 270 miljoni euro toetusi.

“Vähegi suuremates projektides teevad koostööd erinevate riikide teadusasutused 
ja enne taotluse kirjutamist tuleb kokku panna meeskond.”

Potentsiaali on meil veel palju enamaks. Rahvusvahelise teadusrahastuse võitmise
edutegurid on väga selged. Vähegi suuremates projektides teevad koostööd erinevate
riikide teadusasutused ja enne taotluse kirjutamist tuleb kokku panna meeskond ehk
konsortsium. Sinna kutsutakse ennekõike teadlasi ja uurimisrühmi, kelle pädevust
tuntakse, kellega on juba häid kogemusi või kelle võimekuses ollakse veendunud.

Eestis tehakse väga head teadust, kuid meie väiksusel on paratamatu puudus, et meid
ei pruugita lihtsalt teada. Lisaks kohtab rahvusvahelistes võrgustikes endiselt 
eelarvamuslikku suhtumist, et Ida-Euroopa teadusasutused jäävad teaduslikult ja 
organisatoorselt Lääne-Euroopa keskustele alla, mistõttu on meil eriti oluline olla
rahvusvaheliselt paremini nähtav ja soodustada mitmekülgsete kontaktide loomist.

Mida sagedamini Eesti nimi rahvusvahelistes võrgustikes kõlab, seda suurem on usaldus
meie vastu ning seda lihtsam on leida partnereid nii uute konsortsiumide käivitamisel
kui ka olemasolevate algatustega liitumisel.

**Tõime 40 riigi teadlased Tallinna**

Tunamullu korraldas Eesti Maaülikool Tallinnas järjekorras kümnendat rahvusvahelist
mesilasteaduse kongressi EurBee, kuhu tulid 350 teadlast rohkem kui 40 riigist üle
maailma. Korraldusõiguse võitsime sealjuures konkureerides Itaaliaga.

Sündmus ise oli kahtlemata oluline. Mesilaste uurimine võib tunduda kitsas teema,
kuni mõtleme sellele, kust tuleb meie toit. Tolmeldajate tervis ja käekäik mõjutavad
otseselt põllumajandust, saagikust ning seeläbi meie toidujulgeolekut.

Eesti teadusele võib veelgi olulisem olla mõju, mis ilmneb alles järgmistel aastatel.
Oma valdkonna Euroopa tippsündmust Eestis võõrustades nägime, kuidas suhtumine Eesti
teadlastesse muutus. Külalised said oma silmaga veenduda, et siin on pädevad inimesed,
tugev teadustöö ning võimekus korraldada suurepärane rahvusvaheline sündmus.

Ükski edukas konverents ei garanteeri muidugi teadusgranti, aga järgmisesse rahvusvahelisse
projekti partnerite otsimisel on suur vahe, kas Eesti teadusrühm on võõras nimi 
või inimesed, kellega on isiklikult kohtutud, kellel külas käidud ja kelle võimekust
usaldatakse.

Sealjuures on ise tippsündmuse korraldamisel eriline kaal. See on midagi muud, kui
ise ühe külalisena teiste seas end ääri-veeri tuttavaks teha. Suursündmuse elegantne
korraldamine on selge märk ka suuremas uurimisprojektis vajalikust organisatoorsest
suutlikkusest ja seda märgatakse.

Kui Eesti teadlased tahavad olla Euroopa suurtes koostööprojektides tegijad, peame
end palju nähtavamaks tegema ja mitte üksnes konverentsidel käima, vaid neid ka 
ise võõrustama.

EurBee oma 350 külalisega leidis omale toimumiskoha, kuid 1500 ja rohkema külalisega
tippkongressi mahutamine olemasolevatele konverentsipindadele on keerulisem. Nii
teaduskonverentsid kui muude elualade tippsündmused nõuavad tänapäevast, modulaarset,
paljude paindlikult kasutatavate tööruumidega konverentsikeskust. Seda Eestis ei
ole.

Selline keskus võiks näiteks tulla korda tehtud Linnahalli. Selle rajamine annaks
Eesti teadlastele võimaluse kandideerida ka oma valdkonna kõige suuremate sündmuste
võõrustajaks. Ning muidugi tooksid need kohtumised raha ka hotellidele, restoranidele
ja paljudele teistele Eesti ettevõtetele. Nagu uuringud on näidanud, on konverentsiturist
pealegi ka kolm korda tulusam kui niisama puhkaja.

[Loe allikast edasi](https://www.err.ee/1610193229/risto-raimets-teadusraha-ei-kuku-euroopast-niisama-sulle)

![]()