# Maria Lindmäe: veel rattasõidust ehk Autojuht ei pruugi olla vaid autojuht

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/299528
- Published: 2026-11-12T11:31:00+03:00
- Author: RSS

Kõik ei pea ega saagi ratta selga istuda. Samamooodi pole eesmärk kõiki autosid 
tänavalt minema ajada. Küll aga peame liikuma selles suunas, et ka autota liikujad
tunneksid end tänavatel kindlalt ja kaitstult, leiab Tallinna Ülikooli teadur Maria
Lindmäe.

Eelmisel nädalal Tartu Ülikooli mobiilsusuuringute doktorandi Elise Jaloneni sulest
ilmunud artikkel “Autojuht ei hakka ratturiks üleöö” tõi välja mitu olulist tegurit,
mis pidurdavad autojuhtide muutumist rattakasutajaks. Kesksete elementidena tõi 
ta välja kodu ja töö vahelise distantsi, soosiva ümbruskonna ning enesekindluse,
et üleüldse rattaga sõita. 

Kasutan Jeloneni algatatud mõttelõnga võimalusena arutleda veidi pikemalt viimase
teguri ehk rattakasutaja kindlustunde üle. Teen seda toetudes Tallinna Ülikoolis
peagi lõppeva uurimisprojekti VELOCARE tulemustele, mille jooksul keskendusin 13
Tallinna ema rattasõidukogemustele. Projekti raames viisin läbi intervjuud ja kasutasin
ka GoPro kaameraid, et jäädvustada rattasõidu vahetud kehalised kogemused. Tahtsin
sel moel välja selgitada, miks eelistavad mõned emad transportida rattaga nii oma
lapsi kui ka teha sellega muid igapäevakäike ja millised emotsioonid sellega kaasnevad.

Alustuseks tuleb mainida, et 11 leibkonnal 13 oli kodus üks või isegi kaks autot.
Ent mitme osaleja sõnul kasutas seda eelkõige nende meespartner või kasutasid nad
autot vaid nädalavahetuse sõitudeks ja suuremateks ostudeks. Samuti olid enamik 
osalejaid enda sõnul oma liikumistega paindlikud: nad kombineerisid jalgratast vajadusel
rongisõiduga või asendasid selle jalutuskäiguga, sõitsid ühistranspordiga või kasutasid
autot.

Lühidalt, kuigi mitme osaleja enesekuvand peegeldas eelkõige rattakasutust, ei puudunud
nende igapäevasest praktikast ka teised liikuvusvormid, sh autosõit. See tähendab,
et rattur ei ole ilmtingimata vaid rattur, samamoodi nagu autojuht ei ole vaid autojuht.
Ometi tundub aga meedias vastu vaatava polariseerunud debati põhjal, justkui need
kaks kategooriat teineteist välistaksid.  

Naasen siinkohal Jaloneni poolt välja toodud tõdemuse juurde, et suures joones piirab
rattasõitu inimeste ebakindlus. Soovin välja tuua, et linnas ei sõltu liikuja enesekindlus
vaid tema enda oskustest või teda ümbritsevast infrastruktuurist, vaid ka tema soost
ning liikluskultuurist ja -hierarhiast. 

VELOCARE projekti raames tehtud intervjuud ja tundide viisi kogunenud videomaterjal
naiste rattasõitudest Tallinnas näitasid selgelt: rattasõidu edendamiseks ei piisa
vaid eraldatud jalgrattaradadest, vaja on ka hoolivamat liikluskultuuri.

Paraku kirjeldasid mitmed osalejad oma isiklikke kokkupuuteid liiklusraevuga. Nad
mainisid nii verbaalset sõimu ja keskmise näpu viibutamist kui ka auto mootori tuuritamist,
lähedalt möödumist ning ühel korral ka seda, kuidas autoga jalgrattatee blokeeriti.
Tuleb mainida, et kõigil juhtudel valas naisratturi peale raevu välja meesautojuht.

Seega on ka sugu oluline tegur, mis mõjutab, kas ja kuidas me liigume. Naiste osakaal
jalgrattakasutajatest on ehk Madalmaad kõrvale jättes meestest väiksem üle maailma,
sh Tallinnas. Seda saab põhjendada nii naiste tugevama ohutundega kui ka nende suurema
vastutusega igapäevases hooletöös ja laste sõidutamise eest. See muudabki rattasõidu
kohati vaevarohkeks.

Mitmete välismaal läbiviidud uuringute põhjal langevad naised liikluses ka tihedamini
raevu või seksuaalse ahistamise ohvriks, mis omakorda seletab naistes pesitsevat
suuremat ebakindlustunnet. 

Kui autod ja kaubikud pargivad järjekindlalt ning karistamatult jalgrattaradadel
ja kõnniteedel, ei soosi liikluskultuur aktiivset liikumist. See suunab inimesed
neljal rattal veerevasse metallkookonisse, või suurendab ratturite vimma autojuhtide
vastu. Kui naisrattur  väldib lapsega auklikku kõnniteed ja liikleb autoteel ning
saab autojuhi sõimu ja lähedalt möödasõidu osaliseks,  pole liikluskultuur mõistev
ega hooliv. Vastupidi, see saadab sõnumi, et ainus viis end turvaliselt tunda ja
lapsi kasvatada on aktiivsest liikumisest loobuda. 

Liikluskultuur ei muutu üleöö. Vajame selle parandamiseks positiivseid eeskujusid
ja erinevatele sihtrühmadele suunatud kampaaniaid ning programme. Näiteks on vaja
tõhusamat kiirusjärelvalvet ning karmimat suhtumist seaduserikkujatesse eriti lasteasutuste
ümbruses. 

Nõustun Jaloneniga, et kõik ei pea ega saagi ratta selga istuda. Samamooodi pole
eesmärk kõiki autosid tänavalt minema ajada. Küll aga peame liikuma selles suunas,
et ka autota liikujad tunneksid end tänavatel kindlalt ja kaitstult.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610193304/maria-lindmae-veel-rattasoidust-ehk-autojuht-ei-pruugi-olla-vaid-autojuht)

![]()