# Evelin Poolamets: EKRE seisab selle eest, et maaelu välja ei sureks

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/299283
- Published: 2026-11-12T09:23:20+03:00
- Author: RSS

![]()

Kolmapäeval arutleti Riigikogus regionaalarengu ja selle rahastamise üle ning EKRE
poolt võttis sõna saadik Lääne-Virumaalt **Evelin Poolamets**.

“Reformierakonna valitsemise ajal, kusjuures koos sotsidega, on Eesti regionaalne
ebavõrdsus muutunud teravaks majanduslikuks, sotsiaalseks ja isegi julgeolekuprobleemiks.
Kohalikele omavalitsustele on pandud järjest uusi kohustusi, kuid nende täitmiseks
ei ole antud piisavalt vahendeid. Omavalitsused on sunnitud kärpima teenuseid, sulgema
koole ja lükkama edasi hädavajalikke investeeringuid. Kui maal kaovad töökohad, 
kool pannakse kinni, perearst asub kümnete kilomeetrite kaugusel, siis on maal elamine
väga keeruliseks muudetud. Väita seejuures, et maal inimene elada ei taha, on vale.
Inimesed tahavad maal elada, kuigi riigi poliitika muudab selle järjest võimatumaks.

Majandusinvesteeringud ja raha koonduvad üha enam suurematesse keskustesse. Harjumaa
annab ligi 63% Eesti sisemajanduse kogutoodangust ning koos Tartumaaga moodustavad
need kaks maakonda kolmveerandi kogu riigi majandusest. Ülejäänud maakondadele jääb
vaid veerand.

Sama probleem ilmneb Euroopa Liidu struktuuritoetuste jagamisel. 2021.–2027. aasta
rahastusperioodil oli 2024. aasta lõpuks Harjumaale määratud 636 miljonit eurot 
maakondlikult seostatavaid struktuuritoetusi, ülejäänud 14 maakonnale kokku 739 
miljonit eurot. Üks maakond sai peaaegu sama palju Euroopa Liidu toetusi kui ülejäänud
Eesti kokku. Harjumaal on määratud toetusi 1039 eurot elaniku kohta, aga näiteks
Lääne-Virumaal kõigest 562 eurot – peaaegu kahekordne erinevus. Need arvud ei hõlma
kõiki üleriigilisi projekte, kuid näitavad selgelt, miks senised toetuste jagamise
põhimõtted vajavad muutmist.

Samas deklareerib Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika, et eesmärk on vähendada piirkondlikke
arenguerinevusi. Ometi jõuab märkimisväärne osa toetustest piirkondadesse, kuhu 
on juba koondunud suurem osa Eesti majandusest, töökohtadest ja kapitalist. Samal
ajal peavad väiksema tulubaasiga omavalitsused tagama inimestele samad avalikud 
teenused, kuid tegema seda märksa keerulisemates tingimustes. Hajaasustusega piirkondades
on teedevõrk pikk, vahemaad suured ning koolide, lasteaedade ja teiste teenuste 
ülalpidamine ühe elaniku kohta sageli kallim. Väiksem maksutulu ei tähenda väiksemaid
vajadusi.

Nüüd on meie ees Euroopa Liidu uus, 2028.–2034. aasta rahastusperiood ja siin tuleb
tähele panna midagi väga olulist: Euroopa Komisjoni 2025. aasta juulis esitatud 
määruse ettepanek ütleb selgelt, et Euroopa Regionaalarengu Fondi eesmärk on vähendada
piirkondlikke arenguerinevusi ja kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade
mahajäämist. Veelgi enam, määruse ettepanek kohustab liikmesriike pöörama erilist
tähelepanu maapiirkondadele, rahvastiku vähenemise all kannatavatele piirkondadele
ning piiriäärsetele aladele, sealhulgas Venemaaga piirnevatele piirkondadele. Veider
on see, et Eestile kahjulikke kohustusi võetakse Euroopa Liidult truualamlikult 
üle, samas neid kohustusi, mis tõesti võiks Eesti elu paremaks teha, jäetakse kõrvale.

Meil on maakondi, kus rahvastik väheneb, elanikkond vananeb ja noored lahkuvad. 
Meil on piiriäärsed piirkonnad, mille elujõulisus on otseselt seotud Eesti julgeolekuga.
Ka Euroopa Liidu enda määruse ettepanek tunnistab, et just sellised piirkonnad vajavad
rohkem tähelepanu. Seetõttu ei ole ka põhjust jätkata raha jagamist viisil, mis 
jätab väiksema tulubaasiga piirkonnad ebasoodsasse olukorda.

Ja mis on selle lahendus? Eelkõige tuleks kehtestada piirkondlikult eristatud omafinantseeringu
määrad. Ei saa olla nii, et jõukas omavalitsus saab Euroopa Liidu toetust kasutada,
sest tal on raha omaosaluseks, kuid väiksema tulubaasiga omavalitsus jääb rahast
ilma, kuna tal ei ole selleks omaosaluseks piisavalt vahendeid. Ja ongi ka meie 
poolt ettepanek, et kuidas seda olukorda lahendada: tõesti, maapiirkondades võiks
omafinantseering olla 0–5% projekti maksumusest.

Ja muidugi tuleks suunata suurem osa Euroopa Liidu ettevõtluse investeeringutoetusest
väljapoole Harju- ja Tartumaad. Tuleks toetada kohalikku tootmist, põllumajandust,
toiduainetetööstust ja ettevõtteid, mis loovad püsivaid töökohti. Ma arvan, et siin
saalis on kõik sellega nõus, et me vajame ettevõtteid, kes toodavad, maksavad makse
ja annavad inimestele tööd.

Kolmandaks võiks ka tagada, et Euroopa Liidu toetused oleksid omavalitsusele täiendav
arenguraha, mitte ettekääne riigipoolse rahastuse vähendamiseks.

Neljandaks tuleks toetada ka taotluse lihtsustamist. Me räägime pidevalt bürokraatia
vähendamisest. Paljudel väikeettevõtetel on ka keeruline projekti toetusi taodelda,
kuna see bürokraatia on arusaamatu ja väga suur.

Ja veelgi, regionaalpoliitika ei ole üksnes majandusküsimus, see on ka rahvastiku
ja julgeoleku küsimus. Asustatud maa, tugevad kogukonnad, toimiv kohalik majandus
on Eesti riigikaitse vundament. Me ei saa rääkida Eesti rahva ja riigi püsimisest,
kui samal ajal soodustab riigi poliitika inimeste koondumist üksikutesse keskustesse
ning ülejäänud Eesti tühjenemist. Eesti vajab regionaalpoliitikat, mis loob eeldused
nende arenguks ja püsimiseks. Eesti ei ole ainult Tallinn, Eesti on tervik ja peab
jääma ja elama tervikuna. EKRE seisab selle eest, et maaelu välja ei sureks.”

[Loe allikast edasi](https://uueduudised.ee/evelin-poolamets-ekre-seisab-selle-eest-et-maaelu-valja-ei-sureks/)