# “Teise mätta otsast”: tänavakunst ütleb reklaamikirjus linnas sõna sekka

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/295767
- Published: 2026-11-09T12:18:00+03:00
- Author: RSS

Samas kui Tallinnas käib tänavakunstisõda, suhtub Tartu isetekkelistesse seinamaalingutesse
sallivamalt. Kõigil linnas elavatel inimestel peaks olema õigus end ümbitsevat ruumi
kujundada, leidsid tänavakunstnik Sirla ja kunstiteoreetik Margus Tamm Vikerraadio
saates “Teise mätta otsast”.

Nagu hiljuti lahvatanud [tänavakunstisõda](https://www.err.ee/1610151418/tallinna-linn-peab-soda-tanavakunstiga)
rühmituse PASR ja pealinna vahel ilmsiks tõi, on suhtumine tänavakunsti Eesti linnades
erinev. Tallinnas konkureerivad ametlikud seinamaalingud tänavakunstnike initsiaalidega.
Tartu salliv poliitika lubab isetekkelisel kunstil samas kergemalt hingata.

“Grafiti eesmärk on oma nime levitada, võimalikult palju tähelepanu saada.” – Sirla

Sirla sõnul saab suur osa vaidlusi alguse sellest, et inimesed kasutavad tänavakunstiga
seotud mõisteid erinevas tähenduses. Linnaruumis leiduvat kunsti saab liigitada 
terveid majaseinu hõlmavaks muralismiks, avalikkusele suunatud tänavakunstiks ja
kitsamale ringile suunatud kirjast ehk grafitiks. “Grafitikirjutamist ma seondaks
1970.-1980. aastate USA päritolu hiphopkultuuriga. Tänavakunst [tekkis] mõni aastakümme
hiljem, aastatuhande vahetuse ümber,” võrdles Tamm.

Grafitikunstnikud soovivad tihti oma märki maha jätta ja suhelda kitsa ringkonnaga.“
Grafiti eesmärk on oma nime levitada, võimalikult palju tähelepanu saada,” märkis
Sirla. Uuema suuna tänavakunst püüab aga kõnetada laiemat publikut ning sobituda
ümbritseva keskkonnaga. “Eesmärk on rikastada linnaruumi, teha seda kuidagi ilusamaks,”
selgitas tänavakunstnik veel.

Sirla saates “Teise mätta otsast”. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

**Kaks erinevat linnaruumi**

Tallinna linnajuhid hoiavad avalikus ruumis grafitile ja omaalgatuslikule kunstile
ranget keeldu. “Tallinnas on kehtestatud nulltolerants, väidetavalt Helsingi eeskujul.
Kõik, mis on seinte peale tekkinud ilma loata, tuleb võimalikult kiiresti üle värvida,”
kirjeldas Sirla.

Selline poliitika sarnaneb Margus Tamme sõnul varasemate aastakümnete New Yorgi 
suunaga, kus ametivõimud juhindusid karmidest korrareeglitest. “Üldiselt maailma
kogemus näitab, et see nulltolerants ei toimi,” osutas ta.

“Üldiselt maailma kogemus näitab, et see nulltolerants ei toimi.” – Margus Tamm

Tartu paistab seevastu silma paindliku ruumipoliitikaga ja lubab autoritel vabamalt
tegutseda. Omaalgatuslikud teosed saavad seal linnapildis tihti pikemalt püsida 
ja pildid muutuvad sisukamaks. “Me üritame eksisteerida kolmekesi koos selles avalikus
ruumis, keegi ei võitle kellegi vastu,” kirjeldas Sirla.

Pealinna karm kord soosib samas lihtsaid ja kiiresti valmivaid jooniseid. Autorid
ei taha ajamahukate teostega vaeva näha, sest linnapuhastajad eemaldavad need peagi.“
Vastasseis tekitab vastasseisu ja radikaliseeruvad mõlemad pooled,” tõdes Tamm.

![]()

Margus Tamm saates “Teise mätta otsast”. Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

**Reklaam _vs_. kunst**

Linnaruumi ilmet kujundavad praegusajal paljuski reklaamid, mille eest ettevõtted
maksavad raha. Tänavakunstnikud püüavad oma tegevusega seda rahast ja omandist sõltuvat
visuaalset monopoli murda ning reklaamidega dialoogi astuda. “Eesti tänavakunsti
ajaloos on huvitav, et meile jõudsid 1990. aastatel ja 1980. aastate lõpus välireklaam
ja grafitikirjutus praktiliselt samal ajal ja justkui samal poolel: läänelikkuse
esindajana,” meenutas Tamm.

“Kõik, kes kasutavad avalikku ruumi, võiksid sama palju seda oma käe järgi sättida.”–
Sirla

Tänapäeval on omandisuhted aga Eestiski rohkem välja kujunenud ja linlased jäänud
reklaamide passiivse tarbija rolli. Sirla sõnul on siin õhus filosoofiline küsimus,
kellel on õigus ruumi kujundamises kaasa rääkida. “Mina arvan, et kõigil on õigus
kaasa rääkida. Kõik, kes kasutavad avalikku ruumi, võiksid sama palju seda oma käe
järgi sättida,” arutles ta.

Tänavakunstniku sõnul on kõige olulisem usalduslik suhe linnaametnike ja loojate
vahel. Tartu Stencibility festivalide praktika näitab autorite vabamate käte soodsat
mõju. Näiteks ei küsi festivalikorraldajad kunstnikelt isegi kavandit näha, vaid
teose lõplik ilme selgub selle valmides. “Ma ei kujutaks ette, et ma Tallinnas saaksin
sellistel tingimustel töötada. […] Seal ma tunnen rohkem kontrolli,” võrdles Sirla.

**Lilled ja liblikad võtavad võimust**

Suuremõõtmelised ja kooskõlastatud seinamaalingud moodustavad üha suurema osa Eesti
linnaruumis leiduvast kunstist. Sirla näeb uue trendina, kuidas varem iseseisvalt
ja varjatult tegutsenud kunstnikud meelitatakse kiiresti galeriidesse ja tellimustöid
tegema. “Isehakanud tänavakunsti on tegelikult järjest vähem,” nentis ta.

“Olgem ausad, see on ikkagi palju lahedam: midagi teha oma algatusel.” – Margus 
Tamm

Kooskõlastatud seinamaalingud peavad sobima nii linnavalitsusele, seinaomanikule,
muinsuskaitsele, rahastajale kui ka projektijuhile. Mitmest kompromissist läbi käinud
teosed kaotavad Sirla sõnul tihti oma esialgse teravuse ja kriitikanoodi. “Jääb 
ilus illustreeriv pilt, lilled ja liblikad. Ma ei ütle, et seal midagi halba on.
Samas kui tasakaal kaob ära ja ainult see domineeribki, siis veidi igav hakkab” 
osutas ta.

Margus Tamme hinnangul on tänavakunst kohati omaenda edu ohver. Ehkki osa sellest
paratamatult kommertsialiseerub, jääb vaba eneseväljendus teoreetiku sõnul alati
alles. “Olgem ausad, see on ikkagi palju lahedam: midagi teha oma algatusel,” märkis
ta.

![]()

“Teise mätta otsast”. Margus Tamm ja Sirla Autor/allikas: Airika Harrik/ERR

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610190382/teise-matta-otsast-tanavakunst-utleb-reklaamikirjus-linnas-sona-sekka)