Toomas Paul: surma astel on katki murtud

Elu iseloomustab rütm. Süda pumpab verd, kopsud hingavad sisse ja välja. Oleme ärkvel ja magame, pingutame ja puhkame.

Aastat liigendavad ristirahval kirikupühad. Järjepanu keskendutakse Jeesuse elu olulistele hetkedele. Jõulud on pühendatud inkarnatsiooni imele – rõõmusõnumile, et Jumal on Jeesuses sündinud inimlapseks. Vaikne nädal suunab pilgu Kolgatale ja ristile. Ülestõusmispühad räägivad surma võitmisest.

Pühi saadavad välised toimingud. Jõulukuuseta jääb jõulutundest puudu, rääkimata jõulukirikusse minemisest. Palmipuudepüha markeerivad meie maal pajuurvad, nelipühasid noored kased kirikus ja toas.

Võib öelda, et see kõik on pealispindne dekoor ja võib rahulikult ära jääda. Nagu see praeguse pandeemia ajal on paratamatu.

Kirikujuhid lohutavad iseennast ja meid, et katki pole midagi. On küll! Võib väita, et usk on eraasi. Või et tõeline usk on südameasi ega vaja väliseid vorme. Vajab küll. Koroona on kirikule ränk katsumus. Pühad ei ole privaatsed, vaid kristliku kogukonna ühine asi. Ja seda ei asenda virtuaalne.

Jah, mõnel aastal võib sünnipäevapeo ära jätta ja sellest ei muutu midagi. Aga kirikupühad on pühade ring, kus usklik elab kaasa õndsusloo sündmustele. Loomulikult võib seda teha ka haigevoodis või karantiinis, eriti kui mälestuses on kauneid pilte, mida elustada. Aga igal juhul jääb tänavu lünk.

Rituaale ei saa suvaliselt luua

Eks neid teisenemisi tuleb ikka, tahtmatuid ja tahtlikke. Rituaalid vajavad palju sugupõlvi hoolikat edasi kandmist, et koguda väge. Aga nad on haprad nagu elusolendid ja võivad kuivada ning kaduda kärmelt. Mainin näitena, et kui alustasin 60 aastat tagasi tööd kirikus, oli suur reede üks rahvarohkemaid kirikupühasid, üks kolmest aasta kõige suurema armulaualiste arvuga jumalateenistusest. Praegu on luteri kirikus suur reede ainuke päev aastas, mil missat ei peeta.

Riitused – neid nimetati nõukogude ajal pisut pilkavalt “kiriklikuks kombetalituseks” – on kultuuris oluline komponent. Rituaalid ühendavad meid arhetüüpsete sündmustega, toovad mineviku ja tuleviku praegusesse hetke.

Briti biokeemiku Ruprecht Sheldrake’i raamatus “Teadus ja vaimne praktika” on eraldi peatükk “Rituaalid ja mineviku kohalolu”. Ta kirjutab: “Paljude rituaalide eesmärk on luua ühendus osavõtjate ja selle esialgse sündmuse vahel, mida kõnealune rituaal tähistab, ja ühtlasi luua ka ühendus kõigi nendega, kes on selles rituaalis varem osalenud. Rituaalid rändavad ajas, nad toovad mineviku olevikku .”

Mälestamine on liturgia ja rituaali südamikuks. Jeesus ütles püha õhtusöömaaega seades: “Seda tehke minu mälestuseks” (Lk 22:19). Nii ühendab armulaua sakrament kõik osalised Jeesuse ja tema jüngrite viimase õhtusöömaajaga – mis omakorda oli juutide mälestussöömaaeg, paasapüha – ning kõigi nendega, kes on selles rituaalis pärast seda osalenud või edaspidi osalevad.

Siit kasvab välja õpetus pühade osadusest. Religiooniloolase Mircea Eliade sõnadega: “Missat võib vaadata kui kõigi nende missade jätku, mis on toimunud alates sellest ajast, kui missa esimest korda ellu kutsuti, kuni tänase päevani.”

Sheldrake seletab rituaali mõju nn morfilise resonantsiga. Siinkohal ei ole võimalik seda lähemalt tutvustada (sellest räägib tema raamat “Dogmadeta teadus. Uuriva vaimu vabastamine”).

Rituaalis kasutatakse sihilikult ja teadlikult tegevusmustreid nii, nagu neid on alati korratud. Mida suurem on praeguse ja minevikku kuuluva rituaali sarnasus, seda tugevam on nendevaheline resoneeriv side. Morfiline resonants pakub loomuliku seletuse rituaalide loomusele ja näitab, kuidas rituaalid ühendavad praegusi osalejaid kõigi nendega, kes on nendes varem osalenud, kuni kõige esimese korrani välja.

Kuid rituaalid ei ühenda mitte üksnes üle aja, lisaks sellele avavad nad olevikus spirituaalse sfääri, mis avati kord minevikus. Jeesuse surma mälestamine ei ole pelgalt kunagise ajaloosündmuse meelde tuletamine, vaid sellest otse isiklikult osa saamine. Nii nagu keskaegsetel altarimaalidel on kujutatud tolle aja pürjeleid risti all seismas. Jumala jaoks ei ole aeg selline, nagu inimgrammatika ta jaotab.

Surelik võib anda kõike peale surematuse

Miks on kristlasele nii oluline olla osaline Jeesuse elu sündmustes? Trafaretne vastus on, et Jeesus lunastas inimesed oma ristisurmaga. Ta suri patuste eest. Kuidas see on võimalik?

Prantsuse filosoof Jacques Derrida arutleb meditatsioonis “Surma and” loogilise lõpuni: “Kui leidub midagi radikaalselt võimatut – ja kõik omandab mõtte sellest võimatusest lähtudes –, siis on selleks suremine “teise eest”, tähenduses: suremine “teise asemel”. Ma võin teisele anda kõik peale surematuse, peale “tema eest suremise” ses mõttes, et sureksin tema asemel ja päästaksin ta tema enda surma käest.”

Võin surra sõbra eest olukorras, kus minu surm võimaldab tal natuke kauem elada; ma võin kellegi vette või tulle viskudes päästa, kiskudes ta ajutiselt surma lõugade vahelt välja; ma võin talle tema elu pikendamiseks kinkida oma südame, olgu otseses või kaudses mõttes. Aga ma ei saa surra tema asemel, vahetada oma elu tema surma vastu.

Ent Kristuse surm on unikaalne. Täielik oksüümoron. Saladus (kr k mystērion) on võimalus surra koos Jeesusega. Mitte tulevikus, vaid eksistentsiaalses eluühenduses, mis viib uude ellu – Paulus kinnitab, et ristiinimene on juba koos Kristusega üles äratatud surnuist (Kl 2:12; 3:1 jm).

Jeesus kui tõeline Jumal ja tõeline inimene kannatas meie eest ja koos meiega. Tema surm on unikaalne, ainuline. Pauluse pildiga – surma astla katki murdmine (1Kr 15:55j).

Jeesus oli tõeline inimene. Ei olnud Superman, vaid inimene, kes kannatas nälga ja janu, oli vahel väsinud ja kurb, kartis valu ja surma. Oli kõiges kiusatud nagu meie (Hb 4:15).

Kas tähtsusetu teoreetiline targutamine?

Ent Jeesus on ka tõeline Jumal. Kristluse kuulutuses on põhiline, et Jumal ise, Absoluut või kuidas tahes Teda nimetada, ohverdab iseenda. Surma võitmiseks läheb ise läbi surma. Milleks sellist kosmilist draamat tarvis, see on teoreetiline targutamine, millel pole viimset tähtsust. Küsimus on: kas ma adun adekvaatselt oma olukorda ning kas ma valin lahenduse, mis toimib?

Kardan, et kõik, mida ma nii suurtest asjadest öelda või mõelda julgen, on liiga pateetiline. Aga singulaarse jaoks ei ole sobivaid sõnu.

Liibanoni päritolu USA filosoof Nassim Nicholas Taleb kirjutab raamatus “Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus”: “Näib, et kiriku asutajad tegelikult tahtsidki, et Kristus oma nahaga mängus oleks; ta kannatas tõesti ristil, ohverdas end ja koges surma. Ta võttis endale riski.”

Meie jutu seisukohast oli veelgi tähelepanuväärsem, et ta ohverdas end “teiste heaks”. Jumal, kellel inimlik mõõde puudub, ei saa sellisel moel oma nahaga riskida, ta ei saa reaalselt kannatada (kui saaks, toetaks selline ümberdefineerimine, et Jumalas sisaldub inimlik loomus, meie seisukohta). Jumal, kes poleks ristil kannatanud, sarnaneks mustkunstnikuga, tema polnuks nagu mees, kes reaalselt jäänoa kämblaluude vahele torkab, nii et veri voolab.

Jeesuse ristisurm peab saama sündmuseks, milles usklik on otseselt osaline. Paulus ütlebki: “Ma olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees.” Mitte sümboolselt, vaid päriselt. Reaalne eluosadus.

Ortodoksi kirik laseb inimlikul poolel üleneda, mitte alaneda. Just Jeesuse ülimalt inimlik loomus võimaldab meil, surelikel, jõuda Jumalani ja Temaga ühte sulada, saada osaks Temast, jumalikustuda (kr k theosis).

Parim on võnkuda ühes rütmis, sünkroonis Lunastajaga. Minna läbi tõusude ja mõõnade, teades, et me elu kätkeb ühes Kristusega Jumalas (Kl 3:3).

Autor:

Allikas :https://maaleht.delfi.ee/arvamus/toomas-paul-surma-astel-on-katki-murtud?id=89536503

%d bloggers like this: