# Öö varjus liikuva lagritsa asupaiga reedab käpajälg

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/282276
- Published: 2026-10-30T10:35:00+03:00
- Author: RSS

Öise eluviisiga liikide arvukust on inimesel keeruline hinnata. Sel juhul võib abi
olla jäljetunnelist. Itaalia teadlaste [uuring](https://link.springer.com/article/10.1007/s10344-026-02108-5)
osutab, et jälgede põhjal leiab nii lagritsaid kui ka pähklinäppe elupaigast kordades
enam kui pesakaste uudistades.

Liigi elupaigaeelistuse teada saamiseks on vaja tuvastada looma kohalolu. Öösel 
tegutseva looma nägemine ei pruugi õnnestuda, sest inimene ei pruugi looma märgata,
kirjutab Tartu ülikooli ökoloog Marko Mägi.

Unilaste, kelle hulka kuulub ka lagrits (_Eliomys quercinus_), tegemisi uuritakse
pesakastide abil, sest pesitsusajal kasutavad nad kaste meelsasti. Samas rajavad
nad pesi ka puuõõnde ja urgu, mistõttu võivad pesakastid isendi olemasolust vildaka
pildi anda.

Näiteks võib pähklinäpp (_Muscardinus avellanarius_), kes on samuti unilane, pooltel
juhtudel pesakasti vältida. Lisaks võib pesakastide abil saadud hinnang jätta mulje,
et pesitsusvälisel ajal loomi piirkonnas ei ole.

Kuna unilased ronivad okstel, uurisid teadlased Itaalias Lääne-Alpides, kas oksale
kinnitatud jäljetunnel on lagritsa ja pähklinäpi tuvastamisel pesakastist tõhusam.
Jäljetunnelisse sisenedes määrduvad looma käpad oliivõli ja aktiivsöe seguga ning
jätavad jäljed tunnelis olevale paberile. Jälje järgi määratakse liik ning inimene
loomaga ei kohtu.

Lagritsa kohtamise tõenäosus oli suurem kohtades, kus oli rohkem surnud puid ehk
lamatüvesid ja tüükaid ning kive. See viitab varjekohtade ja toidurohkuse olulisusele–
kivide alla ja vahele saab varju pugeda, surnud puud on olulised selgrootutele, 
keda lagrits sööb.

Mõlema liigi kohtamine oli tõenäolisem põõsarohkes piirkonnas. Lagrits ja pähklinäpp
on konkurendid: kui lagrits kasutas pesakasti, vähenes piirkonnas pähklinäpi kohtamise
tõenäosus.

Jäljetunneli ja pesakasti võrdlusi on tehtud ka varem, kuid seni on kasutatud värskeid
pesakaste. See võib anda vildaka tulemuse, sest uue pesakastiga harjumine võtab 
loomal aega. Itaalias kasutati aga vähemalt kolm aastat looduses olnud pesakaste,
mille lähistele pandi jäljetunnelid.

Pesakastidest leiti 126 pähklinäppi ja 27 lagritsat. Jäljetunneli abil oli lagritsa
tuvastamine oluliselt tõhusam kui pesakastiga: vastavalt leiti 573 _vs._ 27 isendit.
Tunnelitest leiti lagritsa jälgi ka paikades, kus pesakastides lagritsat ei kohatud.

Pähklinäpi tuvastamise tõenäosus oli samuti jäljetunnelis oluliselt suurem kui pesakaste
seirates: isendeid täheldati vastavalt 728 _vs._ 126. Käpajäljed näitasid ka, et
mõlemad liigid on aktiivsed sügisel kuni detsembrini, kuid nii hilja sügisel nad
pesakaste enam ei kasuta.

Seega on jäljetunnel unilaste tuvastamisel pesakastist tõhusam. Tunneli kasutamine
on lihtne ning looma häiritakse vähem. Pesakastid on siiski vajalikud unilaste sigimist
ja demograafia uurimisel, sest pesakastist on loomi lihtsam tabada.

Uuring avaldati ajakirjas [European Journal of Wildlife Research](https://link.springer.com/article/10.1007/s10344-026-02108-5).

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610181019/oo-varjus-liikuva-lagritsa-asupaiga-reedab-kapajalg)

![]()