# Endine telenägu seljatas rinnavähi: ma ei tunne ikka veel seda inimest ära, kes peeglist otsa vaatab

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/280223
- Published: 2026-10-28T08:56:00+03:00
- Author: RSS

![]()

Hetlin jagas, et poolteist aastat tagasi saadud diagnoos muutis üleöö tema ja lähedaste
elu ning sundis silmitsi seisma võimalusega, et lapsed võivad emast ilma jääda. 
Esimesed ohumärgid ei pannud Hetlinit aga haigust kahtlustama. Juba umbes pool aastat
enne diagnoosi oli ta tundnud pidevat väsimust, kuid pidas seda pigem stressi ja
pingelise töö tagajärjeks.

Kõik muutus ühel hommikul lihavõtete paiku, kui Hetlin tundis ootamatut vajadust
oma rinda kontrollida. „Ärkasin üles ja mul oli peas mingi hääl, mis ütles, et katsu
oma rinda. Ja avastasin sealt kanamuna-suuruse moodustise,“ meenutas ta saates.

Arsti juurde jõudis naine mõni nädal hiljem. Proove võeti nii rinnast kui ka lümfisõlmedest.
Tulemused olid šokeerivad: tegemist polnud ühe, vaid kahe erineva vähivormiga. „
Rinna sees oli kolmiknegatiivne rinnavähk ja rinna peal nahal oli põletikuline rinnavähk,“
avaldas Hetlin.

Diagnoos vapustas kogu perekonda. Hetlini abikaasa, ema ja lapsed pidid ühtäkki 
leppima teadmisega, et nende lähedane inimene seisab silmitsi eluohtliku haigusega.
Eriti raske oli seda mõista lastel, kes olid veel väikesed ega osanud olukorra tõsidusega
toime tulla.

„Nora oli kolmene, Elsa oli kuus, Maru oli 14 saanud. Siis Elsa karjatas, et issand
jumal, sul on vähk, sa sured ära,“ meenutas Hetlin. Ka abikaasa ei suutnud esialgu
uudist vastu võtta ning jäi diagnoosi kuuldes täiesti lukku.

Haigus ei mõjutanud üksnes Hetlini tervist. Keemiaravi ja teiste raviprotseduuride
tagajärjel muutus tema välimus sedavõrd, et sellega oli raske harjuda nii temal 
endal kui ka lastel. „Mu minapilt on ikka veel sassis. Ma ei tunne ikka veel seda
inimest ära, kes mulle peeglist otsa vaatab, sest see ei ole mina, see on keegi 
teine. Paistes ja kiilakas peletis,“ kirjeldas ta oma tundeid.

Hetlini ema, kes elas Eestis, ei suutnud taluda mõtet, et tütar peab kaugel Portugalis
oma elu eest võitlema. Ta sõitis tütrele appi, et olla tema kõrval ajal, mil igapäevasedki
toimingud muutusid üha keerulisemaks. Ühel hetkel ei olnud tal enam jõudu isegi 
trepist käia ning ta tuli viia magamistoast alumisele korrusele külalistetuppa. „
See kõik oli kuidagi nii hirmus.“

Eriti raskeks kujunes haiglas viibimine pärast seda, kui ta sai ravi lõpus viiruse.„
Selle jooksul ma täitsa siiralt mõtlesin, et tahaksin ära surra. Et ma enam ei jaksa.
Ma tõesti tahaksin praegu alla anda,“ rääkis Hetlin.

[Loe edasi](https://www.ohtuleht.ee/melu/1169944/endine-telenagu-seljatas-rinnavahi-ma-ei-tunne-ikka-veel-seda-inimest-ara-kes-peeglist-otsa-vaatab)