# Doktoritöö: valusaid biopsiaid võib asendada tulevikus vereproov

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/279291
- Published: 2026-10-27T15:17:00+03:00
- Author: RSS

Arstid peavad praegu kasvaja või mõne muu kahjustatud elundi sees toimuva mõistmiseks
võtma sageli sellest tükikese elavat kude. Tallinna Ülikoolis valminud doktoritöö
pakub nüüd võimaluse, kuidas ammutada rohkem tarvilikku infot inimese vereplasmast,
mis võiks sillutada teed uudsetele veretestidele.

Danilo Mladenovići arendustöö kandvat ideed võib piltlikustada metropoliga, mille
elanikud üksteisele pidevalt pakke saadavad. Mõned pakikesed sisaldavad valke ja
teised geneetilise teabe tükikesi sõnumitega oma päritolu kohta. Inimese vereringes
liigub selliseid tillukesi pakikesi iga päev miljardeid. Kui mõni metropoli elanik
haigestub, võib muutuda ka tema saadetud pakike. Neid pakikesi verest leides ja 
neis olevaid sõnumeid lugedes võivad teadlased ja arstid saada teada, mis kehas 
toimub. Inimkehas täidavad elanike rolli üksikud rakud ja pakkideks on vesiikulid.

Vesiikulipõhine diagnostika pole siiski sirgjooneline – tillukesi kerakesi katab
õhuke lipiididest koosnev kest. Nõnda tuleb need esmalt eraldada neile sarnanevatest
rasvaosakestest, mis kipuvad analüüsi tulemusi tugevalt moonutama. Peamise väljakutsena
jätavad levinud eraldusvõtted aga teisi osakesi proovidesse liiga palju. Mladenović
nägi lahendusena soolhapet, millega viis ta plasma pH-taseme 5,5 peale.

Keskkond muutus sellega piisavalt happeliseks, et hakata lõhkuma veres ringlevaid
lipoproteiine. Vesiikulid ise püsisid aga tervena, kuna taluvad loomupäraselt madalamat
pH-taset. Nii sadestusidki vajalikud infokandjad katsutisse ja Mladenović sai need
kolleegidega tsentrifuugi abil hõlpsamalt kätte.

Happe jõul kasvas vesiikulite saagis varasemaga võrreldes 3,3 korda, samas kui segavate
rasvaosakeste osakaal kahanes samal ajal 61 protsenti. Mladenović lootis, et lihtne
võte hoiab haiglates aega kokku ja muudab uued veretestid tunduvalt täpsemaks.

**Metoodika loeb**

Oma doktoritöös võrdles Mladenović ka kaht tipptasemel masinat, mida laborid vesiikulite
loendamisel igapäevaselt kasutavad. Eri seadmed annavad aga pahatihti lahknevaid
tulemusi, sest hindavad osakeste suurust ja hulka erinevate reeglite järgi.

Nii püüavad väiksema tundlikkusega seadmed pildile eeskätt suuri ja heledaid osakesi.
Mladenović osutas, et see puudujääk moonutab tegelikkust ja jätab mulje, justkui
väiksemaid vesiikule proovis polekski.

Ta lõi uued standardid ja kontrollmeetodid, mis aitavad neid kitsaskohti seljatada.
Selleks võttis Mladenović appi spetsiaalsed helendavad nanohelmed. Need toimisid
universaalse mõõdupuuna, mis aitasid kahe erineva laborimasina andmed täpselt ühele
skaalale viia. Tavaliselt väljastavad seadmed helenduse kohta erinevaid ühikuid,
mistõttu puudub laboritel võimalus andmeid omavahel kõrvutada.

Mladenović lahendas olukorra nii, et sidus helmeste valgusjõu esmalt kindla arvu
antikehadega. Seejärel söötis teadlane samad helmed testitavatesse masinatesse ja
lõi täpse matemaatilise valemi. Uus valem tõlkis aparaatide toored signaalid konkreetseks
biomarkerite arvuks iga üksiku vesiikuli pinnal.

Nõnda kadus seadmetevaheline ebakõla ja andmed peegeldasid näitajaid usaldusväärsemalt.
Puhastatud andmed osutasid muu hulgas, et vanad seadmed alahindasid vesiikulite 
pinnal tugevalt teatud markerite hulka.

**Täiendavad väljakutsed**

Isegi kui teadlased häälestavad täppisseadmed õigesti, on haiguslikel kudedel varuks
veel üks trikk. Ihuhädasid reetvad markerid ei jagune infokandjate vahel võrdselt.
Enamik pakikesi kannab oma pinnal vaid paari üksikut otsitavat molekuli, mistõttu
jäävad nad nõrga signaali tõttu isegi tippseadmetele märkamatuks.

Kuna rakud pakivad mitu erinevat haigusnäitajat ühte ja samasse vesiikulisse äärmiselt
harva ning aparaadid praagivad tuhmimad vesiikulid välja, saavad arstid pelgalt 
üksikutele osakestele keskendudes patsiendi tervisest puuduliku pildi. Mladenović
soovitas seetõttu kombineerida alati kaht meetodit, kus spetsialistid uurivad pakikesi
küll ükshaaval, ent mõõdavad kõrvale ka kogu vereproovi summaarset signaali. Taoline
topeltkontroll aitab veenduda, et ükski laialipillutatud haigusmärgis ei jää laborites
kahe silma vahele.

Täpsem metoodika kummutas ühtlasi pikaaegse teadusliku eelduse, justkui pärineks
enamik veres ringlevaid vesiikuleid vereliistakutelt. Tundlikum tehnika leidis vereringest
kõige enam just punaste vereliblede saadetud pakikesi. Vana tehnoloogia lihtsalt
ei suutnud neid kullereid tuvastada, sest nende pinnal napib seadmetele arusaadavaid
sihtmärke.

**Meditsiini tulevik**

Väljakutsetele vaatamata uskus Mladenović, et tema teadustöö võib olla oluline osa
meditsiini tulevikust. Kui praegu peavad arstid sageli võtma koetüki, et mõista,
mis toimub kasvaja või mõne muu kahjustatud elundi sees, siis ühel päeval võiks 
piisata vereproovist. “Senisele praktikale on vaja alternatiivi, sest biopsia võib
anda väärtuslikku teavet mõne elundi, kuid mitte terve organismi kohta,” leidis 
ta.

Kuna verd on ka lihtsam võtta, avaneks arstidele ka lihtsam võimalus näha, kas ravi
toimib, märgata muutusi haiguse kulus või avastada vähi taasteket, ilma et peaks
korduvalt koeproove võtma. Enne meetodi kasutusse jõudmist on aga vaja põhjalikke
kliinilisi uuringuid. “Minu doktoritöö tulemused on üks samm lähemale tulevikule,
kus väike vereproov võiks paljastada palju rohkem selle kohta, mis kehas toimub,”
sõnas Danilo Mladenović.

Mladenovići juhendas RoseBio teadusdirektor Nataša Zarovni ja konsulteeris Tallinna
Ülikooli süsteemibioloogia nooremlektor Kairi Koort. Kaitsmisel olid oponendid  
Ljubljana Ülikooli biokeemia ja molekulaarbioloogia dotsent Metka Lenassi ja Helsingi
Ülikooli biokeemia vanemlektor Pia Siljander.

Tutvu doktoritööga täies mahus [Tallinna Ülikooli digikogus.](https://doi.org/10.60518/etera/195)

Danilo Mladenović. Autor/allikas: TLÜ

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610178340/doktoritoo-valusaid-biopsiaid-voib-asendada-tulevikus-vereproov)

![]()