# Sven Sildnik: Prantsusmaa nn koolinoorte mäss või globalistliku eksperimendi lõpp?

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/271639
- Published: 2026-10-19T14:50:11+03:00
- Author: RSS

![]()

Prantsusmaa on jälle leekides. Seekord ei alustanud rahutusi paadunud anarhistid
ega islamiäärmuslased, vaid “koolinoored”. Nende nõudmised olid ju täiesti õigustatud:
õigus saada õppimise eest palka ja õigus koolis peatäit välja magada. Kes julgeb
selliste inimlike vajaduste vastu olla?

Aga nagu ikka liberaalses Läänes, muutusid õilsad nõudmised kiiresti “tungivaks”.
Mõne päevaga muutusid nn koolinoorte protestid massiliseks rüüstamiseks, raekodade
põletamiseks ja korrakaitsjate ründamiseks. Tulemuseks ligi tuhat vigastatud politseinikku
ja sandarmit, kadunud silmad, küljest rebitud “globaliste valinud käed” ning ajalooliste
hoonete lustakas leegitsemine. Limoges’i 19. sajandi raekoda, mis peaaegu hävis,
on vaid üks sümbol sellest, kuhu viib järjekindel globaalne nihilism.

Siseminister **Laurent Nuñez** esitas lahkumisavalduse. Ta tunnistas, et politsei
kaotas mitmes linnas kontrolli. President **Emmanuel Macron** tunnistas “ebaõnnestumisi”,
kuid ei rahuldanud ministri tagasiastumist. Jätkuvuse nimel. Sest kes siis muidu
uusi “operatiivmeetodeid” kehtestaks?

Macron pöördus rahva poole ja ütles klassikalise lause, mida delfiliitikud innukalt
tsiteerivad: „Need, kes rüüstasid, peavad kahjud kinni maksma ja need, kes püüdsid
vabariiki kukutada, võetakse vastutusele.”

Huvitav küsimus: kas Prantsuse Vabariigi kukutamise alla käib ka nõue, et õpilased
peaksid saama palka ja koolis õiglase und magama? Või on tegu ikkagi millegi muuga?
Macron ja tema valitsus süüdistasid “pidurdamatu vägivalla radikaalsete vasakäärmuslike
rühmituste mässulisi elemente”, kellega ühinesid “arvukad kurjategijad”.

[Delfiliitikud edastasid sõnumi ilma väsitava analüüsita.](https://www.delfi.ee/artikkel/120618590/macron-ei-rahuldanud-parast-rahutusi-ja-ruustamist-siseministri-lahkumisavaldust)
Täpsustame siis ise: tegu ei olnud paadunud retsidivistidega, vaid “roheliste noorkurjategijatega”–
nende endi kasvatatud põlvkonnaga, kellele on aastakümneid räägitud, et riik on 
neile midagi võlgu, et piirid on fašism ja et Euroopa peab end karmilt karistama
oma ajaloo eest.

**Trump** seevastu kirjutas Truth Socialis otse: Prantsusmaa põleb ja süüdlased 
on “täiesti teisest maailmast inimesed”. “Sulgege oma piirid ja võtke kontroll, 
enne kui on liiga hilja!” Pariisi linnapea Emmanuel Grégoire tunnistas avalikus 
kirjas, et kahjude ulatus on “märkimisväärne ja enneolematu”. Pärast mehist lammutamist
peavad mürsikud saama koolis magada – isegi noored väsivad kunagi ära.

Kuid kes täpsemalt need “radikaalsed korrarikkujad” on? Kus või kellega nad tahavad
magada? Küsimus jääbki õhku rippuma. Ametlik narratiiv väldib iga hinna eest sõna“
immigratsioon”. Kui tegu ei ole immigrantide ja nende järelpõlvkonnaga, siis peaks
keegi ennast kokku võtma ja ütlema: “Ausõna, ei ole. Ise nägin. Täpselt tean.” Aga
keegi ei ütle. Sest tegelikkus on hoopis midagi muud.

Jätkame kodumaa paesel pinnal – meile on hübriidrünnakute käigus riiki toodud karjade
kaupa karvaseid ja sulelisi. Siingi on teine ja kolmas põlvkond, kes ei tunne end
estraadirahvaga seotuna, kellele Ida-Euroopa kultuur on vaid majutuskoht ja hüvede
allikas. Kui nemad “muutuvad ärevaks”, siis ei aita enam magamistoad ega õpilase
palk. Siis lendavad kivid, põlevad autod ja varisevad sisse raekodade katused.

See lugu ei ole ainult Prantsusmaast. See räägib Eesti Vabariigi vägagi võimalikust
tulevikust. Kui me jätkame samas vaimus – laseme rohelistel energiahinnad taevasse
viia, lubame massiimmigratsiooni “tööjõupuuduse” sildi all, kasvatame põlvkonda,
kes vihkab oma riiki ja ajalugu, ning nimetame iga hoiatust “vihakõneks” –, siis
ei ole kaugel päev, mil ka Tallinna või Tartu noored “nõuavad magamistube” ja “õpilase
palka” ning hakkavad seejärel aktiivselt riiki lammutama.

Terve mõistus on alati öelnud: rahvusriik ei ole projekt, mida saab lõputult lahjendada.
Kultuuriline ühtsus ei teki iseenesest. Kui riik loobub oma laste kasvatamisest 
rahvuslikus vaimus ja asendab rahvast teistest kultuuridest pärit inimestega, kes
ei tunne sidet Eesti riigi ega selle väärtustega, siis lõpeb see samamoodi nagu 
Pariisis, Marseille’is või Lyonis. Täiesti kindel.

Macroni Prantsusmaa on hoiatus. See ei ole “demokraatia kriis”. See on multikultuurse
globalismi kriis. See on eliidi võimetuse kriis: eliit keeldub nägemast tegelikkust
ega julge probleemi õige nimega nimetada.

Kui meie lapsed ühel heal päeval tänavatel kive loopima hakkavad, raekojad põlema
panevad ja politseinikud vigaseks löövad, siis ärgu keegi tulgu oma uuskommunistlike“
sotsiaalsete põhjuste” ja “õigustatud nõudmistega”. Põhjused on teada juba täna.
Need on kirjutatud Brüsseli raportitesse, rohelisse tegevuskavasse ja avatud piiride
ideoloogiasse.

Ainult rahvuslik meel, kindlad piirid, range kord ja selge enesekaitseinstinkt päästavad
Eesti sellest masendavast saatusest. Muidu ootab meid Prantsusmaa tee – ainult et
meil ei ole isegi oma Macroni, kes viimase hetkeni teeskleks, et midagi annab veel
päästa.

**Sven Sildnik**,

Sisepaguluses 19.10.2026

[Loe allikast edasi](https://uueduudised.ee/sven-sildnik-prantsusmaa-nn-koolinoorte-mass-voi-globalistliku-eksperimendi-lopp/)