# Pärtel Piirimäe: vabad kunstid toovad vaimsest rutiinist välja - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/27103 - Published: 2023-07-03T08:54:00+03:00 - Author: toomas ![]() Kolme aastakümne jooksul on vabade kunstide professuur saanud Tartu Ülikooli loomulikuks ja enesestmõistetavaks osaks. Mai lõpul andis 2022/23. õppeaasta vabade kunstide professor moekunstnik Reet Aus ameti pidulikult üle järgmisele professorile lavastaja Peeter Jalakale. Juubeliks koostati humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna eestvõttel raamat “Tartu Ülikooli vabade kunstide professuur 30”, mis paljude autorite sule läbi annab sissevaate kõigi seniste professorite loometegevusse. Koguteos annab võimaluse mõtiskleda vabade kunstide professuuri tähenduse üle nii selle seniste aastate jooksul kui ka meie praeguses ja tulevases maailmas. Nende 30 aasta jooksul on vabade kunstide professorina õpetanud aukartust äratav hulk kirjanikke, kunstnikke, heliloojaid, lavastajaid, literaate, õpetlasi, režissööre jne ning loov ja vaba mõte on levinud üle Eesti. Professuuri tutvustuse kohaselt kutsutakse sellele ametikohale igal aastal üks silmapaistev Eesti loovisik, kelle tegevus on seotud Tartu Ülikooli traditsiooniliste tegevusvaldkondadega. Loovisikute kaasamist ülikooli õppetöösse võib lugeda üheks parimaks näiteks akadeemilise ja “päris” maailma vastastikku tulutoovast põimimisest. **Professorile rohkem vabadust** Mida õigupoolest tähendab professuuri nimetuses sisalduv sõnapaar vabad kunstid? Oluline on eristada selle mõiste ajaloolist päritolu ja võimalikke tänapäevaseid tähendusi. Senised professorid ise on esile toonud vabaduse, mida see professuur võrreldes tavaliste akadeemiliste ametikohtade juurde kuuluvate nõuete ja piirangutega annab. Nii nentis näiteks Jaan Kaplinski, vabade kunstide professor 2000/2001. õppeaastal:“ See tiitel annab mulle nähtavasti rohkem vabadusi, kui vist muidu professoritele antakse.” Asi pole kindlasti ainult selles, et vabade kunstide professori ainus kohus on pidada kahe semestri jooksul mõniteist loengut, samal ajal kui teised professorid on koormatud lugematu hulga õppe- ja teadustöö-, juhendamis- ja administreerimiskohustustega. Vabadus puudutab ka õpetamise sisu ja meetodeid. Õppemeetodite arsenal on vabade kunstide professoril kahtlemata tavakohasest kirjum, hõlmates klassikaliste loengute kõrval ka teistsuguseid meediume ning praktilisi ja loomingulisi tegevusi. Ka need, kes on õpetanud mitmes ülikoolis – näiteks Sirje Helme, vabade kunstide professor 2012/2013. õppeaastal –, on oma loengutes märkinud, et see professuur annab õppetöös suurema loomevabaduse. Loengule kui meetodile alternatiivide otsimine on kahtlemata trend, mis iseloomustab muutusi ülikooli õppetöös laiemalt – selles osas saavad ka teised õppejõud vabade kunstide institutsioonilt õppida. “Vabade kunstide professoril on aga palju suurem vabadus kõnelda sellest, mida ta ise peab oluliseks ja tähenduslikuks.” Ent veelgi olulisem on õpetamise sisu. Oleme tänapäeval järjest rohkem harjunud haridust instrumentaliseerima, allutades selle õpiväljundite saavutamise ja pädevuste omandamise diktaadile. Vabade kunstide professoril on aga palju suurem vabadus kõnelda sellest, mida ta ise peab oluliseks ja tähenduslikuks, tundmata suuremat muret selle pärast, kas edasiantud teadmised või oskused on tudengi tulevases tööelus tingimata vajalikud. Selle poolest on vabade kunstide professuuri kontrast ülejäänud akadeemilise õppetööga järjest suurenenud. Veel 1990. aastatel võis ülikoolis leida rohkelt õpetlasi, kes ei teadnud sageli isegi loengu algul, kuhu oma jutujärjega jõuavad, rääkimata sellest, et semestri alguses olnuks tudengitele teada detailne ainekava. Loengud võisid olla avastusprotsess mitte ainult üliõpilase, vaid ka õppejõu enda jaoks. Enam see nii ei ole.  Reguleeritusel ja ettearvatusel on kahtlemata omad plussid, ent peaksime rohkem teadvustama ka seda, mida võime hariduse pideva tõhustamisega kaotada. **Õnneliku elu tingimus** Eeltoodu viib meid vabade kunstide mõiste algsete tähenduste juurde. Antiigis tähistas ladinakeelne väljend _artes liberales_ just seda tüüpi haridust, mis ei seisne praktiliste ametioskuste omandamises, vaid teadmistes ja oskustes, mida on vaja vabal inimesel ja kodanikul. Roomast pärit mõiste läheb tagasi kreekaliku haridusideaali juurde, sest just Kreeka polises kujunes välja arusaam seosest demokraatliku valitsuskorra ja laiapõhjalise hariduse vahel. Juba kreeklased arutasid küsimuse üle, kas haridus peab olema peamiselt instrumentaalne ehk ühiskondlikele vajadustele vastav või on selle omandamine ka iseenesest väärtuslik, sest see võimaldab inimesel välja arendada oma ratsionaalset loomust või “loomutäiust”( vkr _arete_), mis on vältimatu tingimus õnnelikuks eluks. Sellisest arutelust ilmneb, et ka haridus hariduse pärast on lõppkokkuvõttes ühiskonnale kasulik, nii et instrumentaalset ja mitteinstrumentaalset haridust ei olegi mõistlik rangelt eristada, ammugi teineteisele vastandada. Nendest arusaamadest lähtudes on lääne kultuuriruumi haridussüsteemis aastasadu rõhku pandud just nn klassikalisele haridusele. Keskajal kujunesid välja seitse vaba kunsti, mis jagunesid triiviumiks (grammatika, retoorika, loogika) ja kvadriiviumiks( geomeetria, aritmeetika, muusika ja astronoomia). Renessansiajastul kujunes sellel alusel _studia humanitatis_‘el põhinev haridusideaal, mille eesmärk oli itaalia humanisti Leonardo Bruni sõnutsi inimese moraalne täiustumine, mis avaldub läbi poliitilise tegutsemise vabariigis. Sellest mõistest tunneme ära humanitaarteadused, ehkki eristus inimest uurivate teaduste ja (ülejäänud) loodust uurivate loodusteaduste vahel pärineb alles 18. sajandi filosoofilt Giambattista Vicolt. Siinjuures tasub märkida, et inglise keeles on humanitaarteadused alati jäänud kunstiks (_arts_), erinevalt saksa keelest, kus kujunes välja vaimuteaduste(_Geisteswissenschaften_) termin, mis on mõjutanud ka eestikeelse sõnavara kujunemist ning toonud kaasa arusaama, et ka humanitaaria on teadused. Teise tuntud humanisti Coluccio Salutati humanistlik haridusprogramm koosnes grammatikast, retoorikast, poeetikast, ajaloost ja moraalifilosoofiast. Neidsamu aineid sisaldas varauusaja ülikooli filosoofiateaduskonna õppekava, mis oli kõrghariduse kohustuslik osa ja vundament, ilma milleta ei olnud võimalik omandada ametioskusi usu-, õigus- ega arstiteaduskonnas. Just klassikalisele humanistlikule haridusideaalile toetus Wilhelm von Humboldt, Berliini Ülikooli üks rajajaid, kui ta väitis, et inimese seesmist arengut toetav vaba haridus ei ole luksus ega kulukas ajaviide, vaid hädavajalik alus karakteri ja hoiakute kujundamiseks, millele ehitada spetsialisti eriharidus. Tänapäeva läänemaailmas on laiapõhjaline humanitaarharidus kõige ehedamal kujul säilinud Ameerika Ühendriikide vabade kunstide kolledžites (Liberal Arts College), kus selle juurde kuuluvad sageli ka alusteadmised reaalteadustest ning tugevam kokkupuude praktiliste loominguliste erialadega. Siinkohal tuleb nentida, et ka USA intellektuaalid on mures, et selline haridus taandub järjest enam praktilist laadi hariduse ees, nagu infotehnoloogia või ärijuhtimine. Oma kaitsekõnes “vabale haridusele” kirjutab Fareed Zakaria, et vabade kunstide peamine eesmärk on õpetada loogiliselt ja kriitiliselt mõtlema, ning selleks on esmajoones tarvis õppida oma mõtteid artikuleeritult kirjas ja kõnes väljendama. Selline haridus tagab inimese kohanemisvõime äärmiselt kiiresti muutuvas väliskeskkonnas. ^(1) **Väljatulek vaimsest rutiinist** Seda tausta arvestades ei saa pidada juhuseks, et inspiratsiooni vabade kunstide professuuri loomiseks sai hilisem rektor Peeter Tulviste just USA-st. Aasa Must märgib oma tagasivaates professuuri loomisele, et Tulviste puutus 1990/1991. õppeaastal Massachusettsis Clarki Ülikoolis teadustööd tehes kokku vabade kunstide professuuri sarnase institutsiooniga ning leidis, et erinevate loomevaldkondade tippe võiks õppetöö mitmekesistamiseks kaasata ka Tartu Ülikoolis.^(2) 1992. aastal prorektoriks saades ta selle idee ka realiseeris. Tõepoolest, kirjandus- või teatriteaduse üliõpilaste kokkupuude vastavate valdkondade praktikutega on eriala mitmekülgsemaks omandamiseks ülimalt kasulik, aga kindlasti on loomeinimeste loengute kuulamine maailmapilti avardav ja isiksust vooliv kogemus kõigi tudengite ning tegelikult ka õppejõududele, aidates täita vabade kunstide algupärast eesmärki. Fareed Zakaria on humanitaarteaduste õppimist võrrelnud sporditreeningute mitmekesistamisega, mis õpetab keha kasutama põhitegevust toetavaid, aga unarule jäänud lihasgruppe. Vabade kunstide õppimine tähendab vaimsest rutiinist väljatulekut ning erinevate kognitiivsete võimete arendamist. Vello Salo, vabade kunstide professor 2011/2012. õppeaastal, juhatas oma loengusarja armastusest sisse sõnadega, mis sobivad iseloomustama vabade kunstide professuuri tervikuna: “Avagem oma südame kõrvad!” --- ^(1) Fareed Zakaria, In Defense of a Liberal Education. New York, London: W. W. Norton & Company, 2015. ^(2) Aasa Must, Vabade kunstide professuuri algusest. – Vabade kunstide professuur 30: juubelikogumik. Koost. Pärtel Piirimäe. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 11.  ![]() [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1609023854/partel-piirimae-vabad-kunstid-toovad-vaimsest-rutiinist-valja)