# KAS PÄÄRU OJA SAAB PEKSA? | Näitleja on valmis Uku Jürjendaliga rusikad ristama: „Loodame, et ta ei ürita mind kohe nokauti lüüa!“

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/268171
- Published: 2026-10-16T19:43:08+03:00
- Author: RSS

![]()

„Kui olen näinud, et ta on mõistlik mees, siis teeksin temaga kerget sparringut 
küll. Mitte muidugi sellist, kus ta üritab mind nokauti lüüa,“ muigab Oja, kes loodab
enne suurt võitlusõhtut võimaluse korral osaleda ka Jürjendali seminaril.

Kuigi näitleja on harjunud publiku ja kaamerate ees esinema, tunnistab ta, et eesootav
ülesanne tekitab temas parajat ärevust. Ja sugugi mitte sellepärast, et areenil 
lendavad rusikad. „See tuleb siis, kui Unibet Arena läheb käima, ma pean lavale 
astuma ja esimesed sõnad ütlema. See on ikkagi hirm – tunne, et nüüd jään vahele,“
kirjeldab ta hetke, mida juba ette pelgab.

> _**„Nende suurte meeste kõrval tundun ma endale natuke naeruväärne!“**_

Pääru Oja ja poks? Esmapilgul ei pruugi see olla just kõige ilmsem kooslus. Ometi
on näitleja võitlusspordimaailmaga märksa lähemalt tuttav, kui arvata võiks. Kõik
sai alguse Endla teatri lavastusest „Rocco ja tema vennad“, kus Oja kehastab Simone
Parondit – meest, kelle elus põimuvad poks, armukadedus, vägivald ja enesehävitus.

Lavastus põhineb Itaalia režissööri Luchino Visconti 1960. aasta filmil „Rocco e
i suoi fratelli“ ning räägib perekonnast, kes kolib Lõuna-Itaaliast Milanosse paremat
elu otsima. Poksist saab ühele vennale võimalus vaesusest välja murda, kuid edul
on oma hind.

„Poks oli 1950. aastate Itaalias, nagu ka mujal maailmas, tohutult populaarne. Lõuna-
Itaaliast põhja kolinud meestele, kellel polnud haridust või muid oskusi, võis see
olla võimalus silma paista ja midagi saavutada,“ selgitab Oja. “

Tema kehastatav Simone pole aga sugugi paipoiss. „Ta on hirmus paha tegelane, kuid
tema lugu võib vaadata ka omamoodi sõltuvusloona. Selle poisi elu läheb paraku väga
raskelt.“ Et poksija rollis usutav olla, ei piisanud üksnes rusikate vibutamise 
imiteerimisest. Oja tõmbas ise poksikindad kätte ja suundus treeningsaali.

Järgnes kolm kuud peaaegu igapäevast rassimist. „Tegime iga päev trenni, et keha
hakkaks õigesti liikuma. See oli kolm kuud väga tihedat tööd. Andsime endast parima,
kuigi nende suurte meeste kõrval tundun ma endale vahel ikkagi natuke naeruväärne,“
meenutab näitleja eneseirooniliselt.

[Loe edasi](https://www.ohtuleht.ee/mystika/1169179/kas-paaru-oja-saab-peksa-naitleja-on-valmis-uku-jurjendaliga-rusikad-ristama-loodame-et-ta-ei-urita-mind-kohe-nokauti-luua)