# Lähisuhtevägivalla toimepanijad otsivad harva iseseisvalt abi

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/267862
- Published: 2026-10-16T16:17:00+03:00
- Author: RSS

Eesti elanikud toetavad lähisuhtevägivalla toimepanijate rangemat karistamist. Seda
eelkõige lootuses, et see aitab vägivalda ennetada või vähendada. Teaduskirjanduse
järgi aitavad vägivalla vähendamisele kaasa eelkõige abiprogrammid. Abivajajad jõuavad
neisse aga iseseisvalt harva.

Aastas saab politsei umbes kümme tuhat lähisuhtevägivalla teadet. Viimase kuue aasta
jooksul on politseile teada antud lähisuhtevägivalla juhtumite arv vähenenud ligikaudu
kolmandiku võrra. Ekspertide hinnangul ei saa teatamise langust tõlgendada vägivalla
vähenemisena, vaid pigem olukorrana, kus ametlikest kanalitest enam abi ei otsita
või ei peeta neid tõhusaks.

Samuti on ajas muutunud lähisuhtevägivalla vormid. Füüsilise vägivalla kõrval kasvab
psühholoogiline mõjutamine, suureneb digikeskkondades toimuv kontrolliv käitumine
ja majanduslik survestamine. Need on varjatumad vormid, mida ei osata, ei julgeta
või ei peeta mõistlikuks ametlikult registreerida.

Arenguseire Keskuse läbiviidud [küsitluse](https://arenguseire.ee/uudised/raport-rangemad-karistused-ei-vahenda-lahisuhtevagivalla-levikut/)
tulemused näitasid, et 40 protsenti Eesti elanikest peab lähisuhtevägivalla ennetamisel
kõige tõhusamaks meetmeks rangemat karistamist. Kõneleb Arenguseire Keskuse lähisuhtevägivalla
uurimissuuna juht Kaupo Koppeli sõnul eelistavad seda eelkõige nooremad inimesed.

“Viimase paarikümne aasta teadusuuringud ütlevad aga, et see pikemad ega karmimad
karistused ei ole tõhus meede. Vähemalt lähisuhtevägivalla korduvust see ei vähenda,”
ütles ta.

Vägivallast loobumist toetavaid programme on Eestis vähe ning nende maht on viimastel
aastatel kahanenud. Viimased kuus aastat on Eestis üks riiklik vägivallast loobumist
toetav teenus, mida veab eest Sotsiaalkindlustusamet, kus tegeleb selle teemaga 
viis nõustajat. Lisaks tegutseb mitu väiksema mahuga eraalgatuslikku programmi.

Programmidesse jõutakse enamasti kohustusliku suunamise kaudu, kas politsei või 
prokuratuuri poolt. Omal algatusel abi otsijate osakaal on pea olematu. Sotsiaalkindlustusameti
vägivallast loobumise teenuse juhtivspetsialist Ave Karu ütles, et isikliku motivatsiooni
puudumine vähendab aga programmides osalemise oodatavat mõju veelgi.

“Sageli nad ei tule enda algatusel või vabast tahtest. Vahel ei taha üldse tunnistada,
et nad on vägivaldsed. Meil on kokkulepe suunavate asutustega ehk prokuratuur või
politsei, et minisugune valmisolek koostööks nõustajaga peab inimesel ikka olemas
olema, et enda käitumist muuta ja parandada. Sunniviisiliselt ei saa toimida ükski
nõustamine. Me näeme ka selle järgi, et motivatsioon ei ole väga kõrge, et palju
on ärajäänud nõustamisi. Ajad on broneeritud, aga kliendid kohale ei jõua. See on
kindlasti väljakutse, millega tuleb tegeleda,” lausus ta.

Selge lõhe ilmnes uuringus abi pakkumise vajalikuks pidamise ja selle olemasolust
teadlik olemise vahel. Kuigi üle 80 protsendi Eesti elanikest leiab, et vägivallatsejatele
suunatud programme on vaja, teab nende olemasolust Kaupo Koppeli sõnul vaid 43 protsenti
ning kõigest 17 protsenti peab vastava abi leidmist lihtsaks.

“Eesti elanikud tegelikult toetavad vägivalla toimepanijatele abi pakkumist. Uurisime,
kas see on kuidagi häbimärgistatud, aga pigem inimesed pooldavad, et selline abi
võiks olla kohustuslik. Aga kui jätkuküsimus oli, kas inimesed olid teadlikud sellisest
programmist, siis vastus oli ei,” märkis Koppel.

[Loe allikast edasi](https://novaator.err.ee/1610168782/lahisuhtevagivalla-toimepanijad-otsivad-harva-iseseisvalt-abi)

![]()