# Sinijärve raamatusoovitused: Veronika Kivisillast Vanameheni

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/26361
- Published: 2023-06-27T13:41:00+03:00
- Author: toomas

![]()

Võtan kirjutada mitmetest järgedest algupärastele raamatutele. Mulle sarjad meeldivad.
Olgu kinos või kirjanduses. Noh, on ka nõrgemaid sarju nagu “Tõde ja õigus” või “
Sõda ja rahu”, aga neid niikuinii väga ei loeta – kuigi vaadatakse. Samas Miki-Hiire
ja visade hingede lood köidavad inimesi üle aegade.

Martin Walker on tõepoolest üks kõige paremaid meie ajal kirjutavaid krimikirjanikke
üleüldse. Puhas lust lugeda, mõnus köögirõõm politseinikuga koos köögis sööke meisterdada
ja et minusugustel pole küllap kunagi võimalust end Provence’i satutada, siis nonde
raamatute kaudu juba oleks nagu natuke käinud. “Kuradikoobas”, kui ei eksi, on eesti
keeles viies raamat sarjast ja kuues on juba ilmunud – kõike ei jõua kohe. Kuuldavasti
seitsmeski tulekul. Ja hea on. Luguhaaval toovad nood teosed meile ühe ilmanurga
soojalt ja südamelähedaselt koju pluss kohale. Lõhnad, maitsed, koerad, hobused,
ametnikud, inimesed… kõik see, mis elust elusa elu teeb. Esimese eestikeelse Walkeri
kuulutas Jaan Martinson aasta parimaks krimiromaaniks. Julgen takka kinnitada, et
sarja jõud ei rauge, pigem võtab uusi keerde peale. Kogu rammusa Provence’i kõrvale
kõlbab vaadata praegu me telekanaleil jooksvat sarja eestikeelse nimega “Mõrvad 
Lõuna-Prantsusmaal”. Teeb raamatutest pildiraamatud.

Veronika Kivisilla raamatud on pildiraamatud ka ilma illustratsioonideta, ilma telesarjadeta.
Ehkki teravmeelseks telefragmentaariumiks siin ju ainest leiduks. Elupilt elupildi
otsa, lugejale armu ei anta – või just antakse. Kui üldse, siis armu ja mahemuhelust.
Veronika on väga õigesti teinud, et oma igapäised üleskirjutused nö sama pealkirjakatuse
alla viinud – nii hüva sarja võiks nautida sügava lõpmatuseni. Ning võimalik on 
ka korjata mõne raamatu järel kokku parimad (sest kehvakesi polegi) palad ning teha
koondteos(eid). Kaugesse tulevikku jääv koguteos kangastub meelepildis millegina,
mis mõjub pikemas vaates parima võimaliku vaatena kestva sajandi Eestisse. Miks 
meile Suur Eesti Romaan, kui on kirjanikke, kes täitsa tavalise eluorjanduse ebaharilikuks
ilukirjanduseks vormida oskavad?

Tahan siiski ropumal noodil lõpetada. “Vanamehe koomušk 2” jätkab ebakorrektset 
hullupanekut. Pean ka kritiseerima – Vanameeš kui selline vääriks palju paremat 
graafilist lahendust. Praegune labasevõitu arvutijoon ei mängi lugudega piisaval
tasemel kaasa. Lõbus on ikkagi, rõõmu ja paugupeeru saab. Tuleb senikaua Vanameešt
peksta, kuni õpib tikku tõmbama!

[Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1609018970/sinijarve-raamatusoovitused-veronika-kivisillast-vanameheni)