# Evelin Pärn-Lee: kes peaks Eesti tarbijat kaupmehe omavoli eest kaitsma? - Link: https://kihulane.eu/arhiiv/26069 - Published: 2023-06-26T11:05:00+03:00 - Author: toomas ![]() Konkurentsijärelevalvel on kaks põhieesmärki. Esiteks, tarbijate heaolu tagamine, mis seisneb selles, et kaupmeeste küsitud hinnad oleksid õiglased ning pakutavad teenused kvaliteetsed. Samuti soodustab hästi toimiv konkurentsijärelevalve innovatsiooni ja riigi üldist majanduskasvu. Teine eesmärk on hästi toimiv Euroopa Liidu siseturg. Juba mitu nädalat käib avalik debatt konkurentsidirektiivi üle, mille ülevõtmisega on jäänud Eesti lootusetult hiljaks. Arutelust on jäänud peamiselt kõlama, et jälle tahavad ametnikud üle võtta mingisuguseid euroreegleid oluliselt karmimalt kui euroreeglid ise on. Debatis pole seni avatud, mida õigupoolest tähendab, et Eesti on juba ligi 20 aastat Euroopa Liidu liikmesriik ja meile kehtivad lisaks Eesti konkurentsinormidele Euroopa Liidu reeglid. Selleks, et debatt konkurentsidirektiivi üle oleks tasakaalus, tuleb ka seda käsitleda. **Ettevõtjat ei saa sundida konkurentsirikkumist üles tunnistama** Konkurentsiõigus on Euroopa Liidu õiguse tähtis osa, sestap on konkurentsiõiguslik regulatsioon alati sisaldunud ka Euroopa Liidu aluslepingutes. Praegu kehtivas Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELTL) sisaldub konkurentsiregulatsioon artiklites 101 ja 102. Lisaks tuleneb Euroopa Liidu Nõukogu määrusest 1/2003 kohustus liikmesriikide kohtutele ja konkurentsiasutustele kohustus lisaks riigisisesele konkurentsiõigusele kohaldada ka Euroopa Liidu konkurentsieeskirju, seda juhul, kui mõjutatud võib olla ka liikmesriikide vaheline kaubandus. Ehk kui konkurentsivastane tegevus puudutab vaid Eestit, siis menetleb seda praeguse regulatsiooni kohaselt kas prokuratuur või konkurentsiamet Eesti õiguse alusel, aga kui ettevõtja tegevusel on või võib olla ka riigipiire ületav mõju, tuleb kohaldada Eesti ja Euroopa Liidu õigust ning teatud juhtudel kohaldatakse üksnes Euroopa Liidu õigust. Viimasel juhul viib menetlust läbi Euroopa Komisjon, mis aga ei lähtu Eesti menetlusreeglitest, vaid eelnevalt nimetatud määrusest 1/2003, mis annab komisjonile väga laialdase kontrollipädevuse. Muu hulgas on Euroopa Komisjonil õigus nõuda Eesti ettevõtjalt trahvi ähvardusel dokumente ja teostada asukoha kontrolli. Loomulikult ei ole Euroopa Komisjoni volitused piiramatud, näiteks asukoha kontrollimiseks võib olla vaja kohtu luba, samuti tuleb ettevõtjale selgitada nii kontrolli objekti kui ka kontrolli eesmärki. Debati valguses on oluline märkida sedagi, et määrus 1/2003 paneb Eesti ettevõtjale kohustuse alluda Euroopa Komisjoni kontrollile ja esitada nõutud dokumendid. Kui Eesti ettevõtja ei esita Euroopa Komisjonile nõutud dokumente või keeldub asukoha kontrollile allumast, siis on Euroopa Komisjoni tööriistakastis võimalus Eesti ettevõtjat karistada vastavalt kuni ühe protsendi suuruse trahviga ettevõtja (sh kogu kontserni) eelmise majandusaasta kogukäibest või kuni viie protsendi suuruse karistusmaksega päevas ettevõtja eelmise majandusaasta keskmisest päevakäibest. Justiitsministeeriumi ettevalmistatud konkurentsiseaduse muutmise eelnõu ei ole seega midagi ennekuulmatut, see loob Eesti konkurentsiametile samasugused õigused ja annab tööriistad, mis on Euroopa Komisjonil juba pikka aega olemas. Enamgi veel, sellised tööriistad on olemas ka kõikidel teistel Euroopa Liidu konkurentsiametitel. Ajakirjanduses on viidatud, et uue regulatsiooniga peavad ettevõtjad hakkama ise endale auku kaevama, sest peavad esitama trahvi ähvardusel konkurentsiametile ennast süüstavaid dokumente, kuigi eurodirektiiv sellist asja üldse ette ei näegi. Selguse huvides tuleb selgitada, et nii vaidlusalune eurodirektiiv kui ka pikaaegne Euroopa kohtute praktika on ühene selles, et ettevõtjat ei saa sundida konkurentsirikkumist üles tunnistama. Küll on vaidlusaluse eurodirektiivi artiklis 8 sõnaselgelt kirjas, et Eesti riigil tuleb tagada, et konkurentsiametil on õigus ettevõtjatelt nõuda kogu sellise teabe esitamist, mis on vajalik konkurentsireeglite kohaldamiseks. See tähendab, et ettevõtjal on kohustus vastata talle esitatud faktiküsimustele ja esitada temalt nõutud dokumente, kuid teda ei saa nendega sundida ennast rikkumises süüdi tunnistama. Seega käivad nii kriitikute kirutud Euroopa direktiiv kui ka justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu ühte jalga Eesti põhiseadusega, mille § 22 lg 3 tagab, et“ kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama ning kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu”. Põhiseadus ei sätesta dokumentide nõudmise keeldu, ega saakski seda teha, sest ka põhiseaduslik vaikimisõigus pole piiritu. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) näiteks ütles kohtulahendis Saunders vs Ühendkuningriik, et enesesüüstamise privileeg ei kohaldu sellise materjali puhul, mis on olemas olenemata isiku tahtest, mistõttu tohib riik võtta isikult muu hulgas dokumente, hingeõhu-, vere- ja uriiniproove ning sõrmejälje- ja DNA-ekspertiisi jaoks vajalikku materjali. Sarnaselt on riigikohus leidnud, et kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus põhiseadusliku enese mittesüüstamise privileegiga. Sama on ju konkurentsijärelevalvega. Võtame näiteks digiajastule kohase e-kaubanduse. Kui on kahtlus, et ettevõtja kasutab konkurentsireeglitega vastuolus olevat algoritmi või digiplatvormi, siis kuidas saaks konkurentsiamet sellise ettevõtja tegevuse üle konkurentsijärelevalvet teostada, kui puudub võimalus algoritmi või platvormiga seotud teavet nõuda? **Kohtulik kontroll konkurentsiameti tegevuse üle jääb** Vaidlusaluse eelnõu järgi piirduvad konkurentsiameti uurimismeetmed läbiotsimise ja teabe nõudmisega. Erinevalt kriminaalmenetlusest on välistatud nii jälitus kui ka positsioneerimine ja mistahes muud sideandmete päringud. Läbiotsimine saab toimuda vaid kohtu loal, mis tähendab, et kohtulik kontroll on tagatud. Kohtulik kontroll on tagatud ka teabe nõudmise puhul, sest haldusorgani toimingud ja ka haldusaktid on teatavasti kohtus vaidlustatavad. Murel, et konkurentsiametile antakse pädevus nõuda sideettevõtjatelt nn kommunikatsiooniprotsessis olevaid sõnumeid, millega rikutakse põhiseaduslikku sõnumisaladust, pole samuti alust, sest sellist õigust eelnõu ette ei näe. Uurimismeetme rakendamisel saab konkurentsiamet eelnõu järgi nõuda juurdepääsu üksnes sellistele sõnumitele – olgu need avatud või avamata –, mis on uurimistoimingule allutatud isiku käes. Nimelt kaitseb põhiseaduse § 43 üksnes edastamisel olevaid sõnumeid. Riigikohtu praktika järgi kaitseb sõnumisaladus sõnumit ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni, see tähendab ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ja ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. **Kes siis kaitseb Eesti tarbijat kaupmeeste omavoli eest?** Hoolas lugeja sai juba ka ise aru, et praeguse olukorra jätkumisel on ka edaspidi võimalik, et üks ja sama konkurentsi kahjustav tegevus võib saada erineva õigusliku lahenduse, olenevalt sellest, kas seda menetleb konkurentsiamet Eesti seaduse alusel või Euroopa Komisjon või mõne teise liikmesriigi konkurentsiamet. Kui Euroopa Komisjonil on õigus nõuda teavet ja dokumente, et tuvastada Euroopa Liidu konkurentsireeglite rikkumine, siis samaväärset õigust Eesti konkurentsiametil praegu pole. Kui Euroopa Komisjon saab Euroopa tarbijaid kaupmeeste omavoli vastu edukalt ja efektiivselt kaitsta, siis konkurentsiametil võrdväärseid tööriistu ei ole. Kaotajaks on Eesti tarbijaid aga ka Eesti majandus tervikuna. Võib-olla anname ka Eesti-sisese konkurentsijärelevalve hoopis Euroopa Komisjonile teostada? [Loe otse allikast](https://www.err.ee/1609017917/evelin-parn-lee-kes-peaks-eesti-tarbijat-kaupmehe-omavoli-eest-kaitsma)