# Pääru Oja: vaimsust on meil Eestis filmis vaat et rohkem kui teatris

- Link: https://kihulane.eu/arhiiv/25725
- Published: 2023-06-25T08:00:00+03:00
- Author: toomas

**Suvi tähendab suvelavastuste perioodi. Kuidas sa võtad näitlejana seda suveteatri
aega?**

Väga hästi. See on kõige toredam aeg. Suvel teatrit teha on väga palju toredam kui
talvel.

**Kas asi on temperatuuris?**

Nojah, ja tihtipeale on kuskil linnast eemal need kohad. Praegu ma olen Saueaugul.
Saueaugu teatritalus teeme Margus Kasterpaluga Jaan Tätte “Meeletut”. Siis tuleb
Tartus üks korvpallitükk [“Korvpall on saatanast”, lav Inga Lunge], ja siis me mängime
augustis veel eelmise aasta “Ukuaru” [lav Peep Maasik]. Hästi tihe suvi on.

**Aga kui palju sul vaba aega selle sees üldse jääb?**

Mul on järgmine vaba aeg pärast uut aastat.

**Vau. See on okei või?**

Kas see on okei?

**Jah. Kas see tundub sulle okei?**

Ega ma ei tea, tänapäeva elu ja maailm on nii, et kui sa tahad üks hetk endale maja
ehitada, siis vähemalt meie valdkonnas peab väga palju rabelema.

**Sa tahad ehitada maja?**

Jah.

**Kuhu?**

Meelispaik oleks Vääna-Jõesuu, sest ma olen lapsepõlves seal üles kasvanud, aga 
seda peab vaatama, kuidas see läheb.

**Aga see leitud kohtades esinemine väljaspool Tallinna. Millise teistsuguse olukorra
see tekitab?**

See periood on hoopis intensiivsem. Selles mõttes, et kui talvel on paratamatult
proovitegemine see, et hommikul on neli tundi proov ja õhtul etendus, siis suvelavastustega
on see, et sa teed ikkagi hommikust õhtuni ühte asja. Kui teed. Siis teed ühte asja
ja oled kogu aeg kuskil eemal. Suvetükkide puhul on _feel_ mõnusam.

**Aga kui sa omale suveks projekte valid, siis mida sa nende puhul kaalud?**

Mitut asja. Huvitavust ja noh, kuidas seda viisakalt öelda …

**Sa ei pea ütlema viisakalt.**

Jah, mingis mõttes ju ikkagi ka töötasu järgi.

**Aga sulle kui näitlejale, kuidas need kaalud on tasu ja tööalase eneseteostuse
vahel?**

Ega see ju nii lihtne ongi – kui on asi, mida sa väga tahad teha, siis sa oled seda
lõpuks nõus põhimõtteliselt ka tasuta tegema. Hea küll, päris tasuta küll mitte,
aga teisipidi, kui on asi, mis sulle võib-olla nii palju ei paku, siis sa eeldad,
et selle eest siis [makstakse ka rohkem].

**Kas sa mäletad viimasest ajast midagi sellist, mis sulle palju ei pakkunud?**

Muidugi mäletan, aga ega neid ei saa mainida. Ei, aga tegelikult viimased aastad
ei ole [neid olnud] … Samas mida ma valetan, on ka olnud asju, mida ma teha ei tahtnud
ka.

**Aga kuivõrd see ajas muutub?**

See muutub ajas kindlasti. Kui ma lavakunstikoolist tulin, siis ma olin väga idealistlik
ja mulle tundus, et raha pärast ei peaks midagi tegema. Aga kui elu läheb edasi,
siis peab aru saama, et see on lõpuks ikkagi su töö. Ennekõike.

**Kas see on mentaalsus, millega lavakunstikoolist kõik lõpetajad väljuvad?**

Ma ei oska öelda. Kindlasti on see ka muutunud. Aga mina küll, jah. Üks hetk sa 
satud eluga kokku ja siis need asjad muutuvad. Mingi idealism mureneb, mis ei ole
kindlasti halb asi, vaid on kokkuvõttes ju inimese arengu mõttes hea asi.

**Kas sa mäletad seda momenti?**

Kui see kõik murdus?

**Jah, kui elu tuli vastu ja siis tuli töös üht-teist ümber hinnata.**

Tegelikult nii selgelt ei mäleta.

**Aga ea, vanuse suhtes?**

Eks ta kuskil seal 24.–25. eluaasta kandis võis olla. See on tegelikult suur ja 
lai teema. Midagi ei ole teha – meil see riik on nii väike. Näitleja tahab n-ö vorsti
ka leiva peale. Tänapäeva noorte elu on ikka üpris raskeks tehtud selles mõttes,
kui me oma kodusid ja autosid tahame.

**Kas sa arvad, et see on raskem kui eelnevatel põlvkondadel?**

See on kindlasti raskem kui eelnevatel põlvkondadel.

**Mis moodi?**

No lihtsalt kinnisvara hinnad võrreldes keskmise palgaga on ikka väga palju tõusnud.

**Tõsi.**

Et kui 1970-ndatel sai Ameerikas endale ühe peremaja osta põhimõtteliselt aasta 
palga eest, siis tänapäeval ei saa.

**Ma ei tea, sa võrdled Ameerikaga.**

Jah, ma ei tea. Selles mõttes see euribori tõus, [kodulaenu]intresside tõus Euroopas,
on olnud üpris kiire ja poolteist aastat tagasi me keegi poleks uskunud, et Euroopas
on võimalik intressid nii kõrgele tõsta. Aga lõpuks peab ju see ka mõju avaldama
hakkama. Lõpuks ta nii või teisiti peab mõjuma ka kinnisvarahindadele.

**Ilgelt majanduslikuks läks.**

See on mul väga suur huvi. Ma tegelen sellega iga päev. Investeerimisest on saanud
minu suur huvi. Ma ei olnud varem julgenud oma nahka mängu panna. Aga kuskil koroona-
aja keskel ma hakkasin sellega mitte enam teoreetiliselt, vaid päriselt tegelema.

**Minu arusaama teatrinäitlejast üldse ei kuulu see, et teda võiksid huvitada reaalainetega
seotud valdkonnad.**

Ma ikkagi 12. klassini arvasin, et ma lähen füüsikat õppima, aga siis juhtus nii,
et edevus sai võitu.

**Päriselt pead ennast edevaks?**

Jah, muidugi. Ega kõik näitlejad on edevad. Nad muidu ei teeks seda tööd.

**Mulle tundub, et mõnele meeldib lihtsalt ka esinemisega kaasnev väljakutse. Võib-
olla muidugi need käivad kuidagi kokku ka.**

Need käivad ikka kokku. Ega me tihti valime oma ameteid noorena kuidagi selle järgi,
et kui meile patsutatakse õlale ja öeldakse, et “näed, see sul tuli hästi välja”
ja “küll sa joonistad ilusti”. See kuidagi käib ikka välise peegelduse kaudu. Võib-
olla teatud mõttes ka meie anne avaldub läbi selle, aga see, kuhu me süveneme, käib
kuidagi ikka välise peegelduse kaudu.

![]()

Kui Oja lavakunstikooli lõpetas, tundus talle, et raha pärast ei peaks midagi tegema.
Aga üks hetk satud eluga kokku ja siis need asjad muutuvad, tõdes ta. Autor/allikas:
Ken Mürk / ERR

**Füüsika oli see, mille eest sa said koolis neid õlalepatsutusi ja siis tundsid,
et võiksid sellega jätkata?**

Sain koolis ka. Jah, mind huvitas see väga. Mind huvitasid küll kõik need suured
küsimused, et miks me oleme ja …

**See läheb natuke ju filosoofiasse.**

Nojah, aga filosoofia on nii ujuv, et see tundus mulle väike abinõu. Siis. Aga lõpuks
ma sain aru, et füüsika ei vasta nendele küsimustele samamoodi.

**Laienda seda mõtet, et “filosoofia tundus väike abinõu”.**

Ta tundus lihtsalt liiga ujuv selleks, et saada sealt konkreetseid vastuseid, kuidas
peab elama. Neid ei saanud või nad tundusid mõtteliselt liiga lihtsad, aga eluliselt
liiga keerulised järgida. Nüüd ma saan aru, et nii muidugi ongi. Elu ongi üpris 
lihtne. Aga seda teadmist ja rahu endas kogu aeg kaasas kanda on raske. 

**Kas see on midagi, mida sa otsid? Selget juhist elus, kuidas olla.**

Ma ei tea, noorena otsisin. Vanusega õnneks tekib mingi maharahunemine kõigi selliste
asjadega. See kehakeemia nagu rahuneb. Ei ole vaja igal spordialal kõige parem olla
ja niisama palli taguda nagu näed, mehed [intervjuu toimus Hipodroomil, kus harrastajad
samal ajal mängisid – toim] teevad, on ka täitsa tore.

**Jah. Kas spordis sul oli ka mingisugune oma ala?**

Ma mängisin jalgpalli väga kaua. Väga palju. Ja kergejõustikku tegin ka.

**Mingis klubis ka?**

Jah. FC Floras mängisin. Noorena. Aga siis tuli vigastus ja see jäi katki. Siis 
ma hakkasin kitarri mängima ja tahtsin saada selles hästi heaks. Sellest flamenkomuusikast
on tulnud ka arusaam, kuidas käib koos mängimine ja mulle tundub, et teatris võiksid
ka olla sellised reeglid, kuidas võiks ja peaks käima koos mängimine ehk see partnerite
asi.

**Kas see ei ole juba asi, mis on paigas?**

No vot, justkui nagu on, aga siis tuleb ikkagi välja, et jälle ei ole ka. Ega teise
mängu lõhkuda ja oma partneri suhtes hoolimatu olla on üpris lihtne. Ja ma näen 
seda enda arvates Eesti teatris väga palju. Ma saan aru – on olukordi, kus seda 
peabki [tegema] ja nii, aga kokkuvõttes lavastused kannatavad selle all. Väga tihti
ma näen, et laval on üks tubli edev näitleja, aga ta teeb seda kõigi teiste arvelt.
Minu arust kriitikud peaksid seda märkama. See kriitiku positsioon on ka tänapäeval
üldse väga keeruline.

**Kas sulle loeb ka, mida kirjutatakse?**

Ikka loeb, sest ma ikka loen neid [arvustusi]. Mingi metakriitika peaks meil olema
küll, keegi võiks seda natuke mõtestada. Nagu kriitika kriitikale, et mis see võiks
ja peaks teatris olema. See kriitiku positsioon on selles mõttes teenindav positsioon.
Mina näitlejana eeldaksin midagi sellist, et me oleme midagi [teatris] nüüd mõelnud
ja et kriitik tuleb peegeldab, kas ja kuidas see välja tuleb, mida me oleme mõelnud.
See võiks olla kriitiku positsioon. Aga meil on suhteliselt juhuslikud arvamused
ja mõne autori puhul on nad kirjutatud ühe pooliku vaatamise pealt, andes hinnangu,
et see on näiteks kommerts, aru saamata selle juures, et nende enda kirjutis on 
täielik kommerts. Absoluutselt süüvimata. Seal tekib selline paradoks. Just selline
kriitik-jumal, kes arvab, et tema arvamus [on kõige tähtsam]. Aga see on muidugi
iga inimese häda terve elu, et aru saada, et tema arvamus ei ole kõige tähtsam.

**Mulle tundub, et kui kriitikat tehakse, siis astutakse esimese asjana sellesse
auku, et tuntakse, et peab kas ära panema või siis taevani tõstma.**

Jah, või siis pead olema meelega vastu. On seda tüüpi inimesed. Mina olen ka. Et
ma kuidagi eos kipun üldisele arvamusele võtma millegipärast vastuarvamust. Ma oma
peas võin põhjendada seda igatpidi, aga kokkuvõttes ma olen aru saanud, et see on
natuke mu loomuses.

**Kas sa oskad tuua ühe näite?**

Tihti, kui on mõni teatrietendus, mis võetakse hirmus hästi vastu, siis ma lähen
seda vaatama juba väga suure kriitikameelega. Ma ei tea, miks see nii on, aga see
on mu iseloomu [osa]. Seda võib mõtestada igatepidi. Võib-olla on see kadedus, võib-
olla lihtsalt tasakaalu tahtmine. Ja asjad, mis [inimestele] üldse ei meeldi ja 
mida käiakse vähe vaatamas, siis millegipärast ma tihti avastan, et need asjad meeldivad
mulle väga. Aga kui palju see on minu peas ja kõik minuga seotud …

**… see kõik on sinu peas.**

Jah, kõik on kokkuvõttes minu peas.

**Sa vaatad ennast vist hästi palju kõrvalt.**

Ma ei tea, mu töö teatud mõttes on end üldse mitte kõrvalt vaadata. See on ka nüüd
maitsete vahe. Mulle see teatris hirmsasti ei meeldi, kui näitleja n-ö vaatab oma
rolli kõrvalt ja mängib teda nagu endast vähemaks. Mulle ei meeldi selline asi kunagi.

**Kuidas ma seda peaks mõistma – “mängib endast vähemaks”?**

Noh, tore on mängida natukene lollakat, natukene anda talle hinnangut. Kõik sellised
asjad. Aga mulle seda üldjuhul vaadata ei meeldi. Mulle meeldib, kui seal on ikka
süda kõrval. Mida rumalam tegelane, seda suurem peab olema süda, kuidagi nii. Hea
huumor on minu meelest ikkagi Ricky Gervais. Seal see nutt ja naer on kuidagi nii
kõrvuti. Ta on vaimukas, temas on vaim või hing, ta ütleb midagi meie inimeseks 
olemise kohta. Aga kui ta on lihtsalt parukaga põristav mingi suvaline [tegelane],
siis mul läheb alaselg valusaks ja põlved nõrgaks. 

Mul on teatris üha enam vist nii, et kui sa saad üks hetk aru, kuidas mingi asi 
naljakaks teha nii, et publik saaliks naeraks, siis seal kõrval tunned samal ajal,
et “Ei, ma ei taha – siin on päriselt see huumor ise olemas. Leidke see üles. Ma
ei taha sõrmega näidata selle peale”. See on see, mida mina vaadates hindan.

![]()

Filosoofia, nagu ka füüsika on Oja meelest liiga ujuv, et anda vastuseid, kuidas
elada – mõtteliselt liiga lihtne, aga eluliselt liiga keeruline järgida. Autor/allikas:
Ken Mürk / ERR

**Publiku puhul teinekord tundub, et nad ei saa sealt etenduselt ilma lahkuda, kui
ei ole saanud korraks naerda.**

Naerda, jah. Aga naer ongi hea asi. Mulle ka õudselt meeldib naerda. Nutta mulle
meeldib veel rohkem. Kui teatris saab nutta, siis ma olen kohe eriti tänulik.

**Kas sa oskad kirjeldada, kuidas sa ennast niimoodi üles ehitad sisemiselt, et 
sa seda laval teed? Nutad.**

Ma mõtlesin saalis. Aga et laval nutta?

**Jah.**

Ma ei tea, mul enamik tükke millegipärast alati kipuvad nii minema, et ma ikka leian
selle koha. Mulle meeldib sinna minna. Tegelikult on see tihti noorte naisnäitlejate
viga, et pisarad on lähedalt võtta. Aga midagi mulle selles endale näitlejana meeldib.
Selles on mingi tunne pärast koju minnes, et ma tegin täna tööd ja jõudsin kuskile.
Kui see tuleb siiralt. Aga kuidas seda teha? Eks see on mingisugune tehniline oskus.
Sa mõtled selle loo tähtsaks. Ega ma ei arva ju kunagi, et see, mis teatris on, 
on midagi päriselt. Need rollist väljatuleku jutud ja kõik käigu kuradile. Aga see
on mäng enda psühhofüüsisega küll. Need on tegelikult kõik asjad, mida tahaks veel
katsetada, uurida. Kui leiaks mõttekaaslasi. Aleksander Eelmaa oli see, kellega 
sai neid asju väga palju arutatud ja mõeldud. Tema teadis ja mäletas seda, mida 
endised, vana psühholoogilise teatri mehed rääkisid. See psühholoogilise teatri 
oskus on natuke meil Eestis teatrist ära kadunud küll. Aga see on kolinud filmi.

Ma tegin just soomlastega ühte Soome sarja. Vaatasin, et need mehed olid nii kuradi
täpselt kohal selle asjaga. Eesti teatris, kui vahel on vaja halastamatult hinge
kiskuda, siis Eesti näitleja pigem katsub seda mitte teha. Aga Soome näitlejatel
on ka see noore naisnäitleja asi lähedal. Aga midagi on selles ilusat ja siirast,
mis mulle meeldib. Aga ma saan aru, et see on maitse küsimus. Mingis mõttes olin
ma mingi aeg siin kodumaal teatrist eemal. Ma ikkagi kolm aastat ei teinud üldse
teatrit. Olin välismaal ja tegin rohkem asju kaamera ees. Aga midagi ma tunnen. 
Et ma päris täpselt sellesse Eesti teatrisüsteemi ei sobitu. Ma täpselt ei saa aru.
Võib-olla ma olen midagi ära kaotanud või on mind hakanud huvitama teised asjad.
Ma nüüd see suvi teen hästi palju teatrit. Äkki ma saan uuesti aru. Või saangi aru,
et midagi on mus muutunud ja las ta ollagi siis teistmoodi.

**Kas see võib olla rohkem sedamoodi, et sa ise kibeled midagi uut proovima, aga
süsteem ise on jäänud [kinni] standarditesse, mis töötavad, aga …**

… ma saan aru, mis sa mõtled, aga oleks suur viga öelda, et mina olen õige ja süsteem
ning maailm on vale. Lihtsalt praegu korraks ma tunnen [end nii].

Mind huvitavad just need partneriga seotud asjad, sest mul on tunne, et seal peaksid
olema reeglid, mis näiteks filmitegemise juures on olemas. Et kui me teeme suurt
plaani, siis ka partner töötab sel hetkel selle nimel, kelle peal on kaamera. Kui
see partner ei ole just tõpralõust; seal on ka tuhat trikki, kuidas teise suurt 
plaani perse keerata. Ikka kohtad neid. See on see, mis [ma olen õppinud] sellest
flamenkomuusikast, mida ma pilli peal [mängin] – et kui on tantsija soolo, siis 
kõik pillimehed tegelevad sellega. Täpselt samamoodi on mul teatris tunne, et kui
me mängime stseeni, on minu lõik, siis peaks olema see partneri tähelepanu samamoodi
ainult toetav. Roll võib olla muidugi midagi muud, aga näitleja suhe sellesse. Roll
võib mängida ka seda, et üldse ei taha kuulata [teist inimest]. Aga mul on tunne,
et meil tihti teatris toimub teise teksti ajal enda järgmise lõigu ettevalmistamine.
Saan aru, seal on ka igasugused asjad – vanadus tuleb jne. Aga need on asjad, mida
kriitikud võiksid-peaksid märkama. Aga nad ei tee seda.

**Kas sa ise ei taju, et sa teinekord seda teed, et mõtledki oma järgmise tekstirea
peale?**

Mul juhtub hästi tihti selline asi, et ma lähen proovidesse õudse valmidusega, et
nüüd hakkame [koos mängima] ja siis ma näen, et partneri poolt ei tule seda. Tuleb
just see oma hetkedeks kokkuvõtmine, ja kui ma selle ära tajun, siis mul tekib jõuga
vastureaktsioon – “Perse, kas sa ei saa aru, et kuidas see tähelepanu praegu … ma
teen sulle vastu”. See tekitab tihti ka pingeid ja tülisid. Ma katsun olla parem.
Ma kogu aeg katsun olla parem. Mul kunagi oli see häda eriti. Ma olen selles ka 
natukene leebunud.

**See teeb ju töö teatris suti keeruliseks.**

Jah, aga tead, mul on hakanud tekkima ka tunne, et võib-olla väga paljud ka ei saa
aru sellistest asjadest. Ega see teatrikool on väga erinev, kust inimesed tulevad
ja asjad, mille peale on mõeldud, on väga erinevad. Ma saan aru, et inimesed ei 
tee seda tihti meelega. Meil käis kooli ajal lavakas rääkimas Mladen Kiselov [teatrilavastaja]
Bulgaariast, kes ütles, et teater on mäng ühe palliga. Ühe palliga. Mõtle, kui keeruliseks
läheks jalgpall kahe palliga. Kohe läheks sassi, kui keegi kõrval kõksib. Me mängime
ikkagi ühe palliga. Minu arust võiks teater ka olla mäng ühe palliga. Reeglina. 
Aga kui reeglid on paigas, siis võib igasuguseid erandeid olla.

![]()

Oja tunneb, et ta päris täpselt Eesti teatrisüsteemi ei sobitu ja on ehk midagi 
ära kaotanud. “Ma nüüd see suvi teen hästi palju teatrit. Äkki ma saan uuesti aru.
Või saangi aru, et midagi on mus muutunud ja las ta ollagi siis teistmoodi.” Autor/
allikas: Ken Mürk / ERR

**Aga kas see on kuidagi taandatav eestlase tüpaažile ka? Mingi individualism …**

Ei. Tead mis sellega on? No vot, ma nüüd võtan sõna – me arvame, et me tahame neid
Vene märke nüüd Eestimaalt ära kaotada. On üks 1950-ndatel ehitatud maja, mille 
peal on see viisnurk. Et võtame selle viisnurga maha ja siis see on kadunud. Aga
tegelikult see, mida me peame tegema, on ikkagi oma peast selle Venemaa välja saama.
Venemaal tehakse väga palju väga head teatrit, aga seal on üks selline Aktjor Aktjorovitši
asi – vanad, meisterlikud näitlejad, kes juba võib-olla enam tükki nii väga ei mängi,
aga kui nad lavale tulevad, siis publik juba aplodeerib. Jumala eest. Inglismaal
on seda ka. Ma olen seda oma silmaga näinud. Aga see on tegelikult see Vene mentaliteet.
See on Venemaa, mis on meil teatrisüsteemis. Inimesed mängivad ennast, mitte lugu.
Ma saan aru, seal on igasugused juhud. Aga sellest tuleks lahti saada. Kaotame selle
ära. Mitte see, et võtame mingi kuradi viisnurga kuskilt maja pealt ära. No mida?
Me hävitame tegelikult omaenda ajalugu.

Näiteks selle Narva tankiga on täpselt samamoodi. See on väga keeruline küsimus.
Ma saan aru, et see on eriti “sõda”, sest see on tank, ja ta kahur vist oli ka suunatud
Eestimaa poole jne. Seal on igasugused asjad. Aga selge on see, et väga paljudes
Narva venelastes me ikkagi tekitasime sellega ainult tüli juurde. Inimestevahelisi
suhteid ei saa riiklikult kontrollida. Meie suhteid meie maa venelastega ei saa 
riiklikult kontrollida. Seda saab ainult dialoogis. Ainult see, et me räägime nendega.
See moodus, kuidas nendega rääkida, on minu meelest see, et tanki ärakoristamise
asemel oleks sinna võinud [panna sildid, mis panevad selle konteksti].

Ma mäletan, et ma olin Belgias, tegin sarja. Kuningas Leopold II algatusel ehitati
sinna mustanahaliste arvel see suur [Brüsselis asuv Kuninglik] palee. See oli kohutav.
Belgased panid naistele püssid pea äärde ja ütlesid meestele, et minge tooge seda
kummipuud. Seal suri neid vist kokku kümme miljonit. Ja seal oli üks mustanahaline
belglane ja oli jutt, et “Näed, selle raha eest ehitati see palee, et äkki peaks
ära kaotama”, ja siis ta ütles, et “Vastupidi. See on ajalugu. See on minu ajalugu
samamoodi. Las see olla märk sellest.” Sinna olid pandud sildid, et mis see tähendas.
Samamoodi oleks pidanud Narva tankiga tegema – lihtsalt dialoogi mõttes sinna kõrvale
lisama ka meie ajalookäsitluse, et mida Teine maailmasõda ja Vene okupatsioon on
tähendanud meie rahvale.

**Sellised arvamused olid väga vaiksed ja vähemuses.**

Need olid väga vaiksed, sest ega inimesed ikka tahavad kuuluda. Enamjaolt. Me ikka
tahame kuuluda ja siis tekib arvamus, et mul on mingisugune viga, kui ma arvan millestki
teistmoodi. Ma usun, et paljudel inimestel on lihtsam ikka olla kambas. Aga see 
on minu meelest meie enda ajalugu. Jumala eest, kesklinnas ei pea olema Stalini 
kuju. Kuigi isegi ka ühe sellise kuju vastu ei oleks mul ka midagi, sest see tähendus
ju tänapäeval ei oleks enam see, et “oh, kus Stalin oli äge mees”, vaid “vaadake,
millest me oleme läbi tulnud”. Kõik need saksastamised ja venestamised, kus Eestimaal
on eesti keelt proovitud ära tappa. Igatepidi ja iga nurga pealt. Võõrad rahvad 
on seda proovinud teha, aga me oma kirjakeele tulekuga ja selle pealesurumisega 
suutsime lõpuks teha seda, mida ei venelased ega sakslased ei suutnud – suutsime
oma keeled ära tappa oma kirjakeele pealesurumisega. Noh, saarlastel on veel murre
alles, nüüd on Lõuna-Eestis ka – võrukad, setod – tekkinud mingi uus laine, pressimine,
mis on väga õige. Aga tegelikult ikka väga palju keeli on meil siit maalt minema
pühitud. Tänu meile endile.

**See on ka muidugi protsessi loomulik osa.**

Ma ei tea, kas on. Vist ei ole, sest Soomes on ka kirjakeel. Kirjakeel on üks asi.
Aga see, mida inimesed räägivad, on midagi muud. Samamoodi prantsuse keeles on see
eriti – kirjakeel on midagi hoopis muud kui see, mida inimesed tänaval räägivad.
Ma rääkisin ühe Walesi näitlejaga ja küsisin – ta oli kuskilt Põhja-Walesist oma
aktsendiga – aga ütles, et kaks küla edasi, seal on juba täiesti teine [aktsent].
Ta oli võimeline neid kõiki tegema ja ma küsisin talt, et kuidas on tunne, kas Walesist
hakkavad ära kaduma need ja ta ütles, et mitte kunagi. 

**Enne, kuni jutt keele peale läks, rääkisime veel teatrist. Milline sinu põhimeetod
on, kuidas sa ühe rolli üldse üles ehitad? Oled sa enda jaoks läbi mõelnud, mida
sa täpselt teed, kui sa materjali kätte saad?**

Nojah, see, mis mind ennast seal puudutab.

**Enne otsid sealt iseend üles ja siis vaatad, mis on juurde vaja?**

See on ka jälle suur vaidlus, suur arutelu. Sellega on nii ja naa, kas näitleja 
peaks rolli tooma endale lähedale või ikkagi ennast lähendama rollile. Minu meelest
need mingid jõusuunad peab ära täitma, aga lõppkokkuvõttes, mis mind puudutab selles,
selle ma pean ikkagi endast leidma. Seda ma ei saa kuidagi …

**… välja mõelda.**

… jah, seda ei saa kuidagi välja mõelda. Aga mulle meeldib seda näha. Jälle see 
sama olukord, kus mitte näitleja ei ole üle sellest, vaid on selle rolli sees. Selles
mõttes, et ta leiab sealt [ennast üles].

![]()

Teatud vaimsus ja psühholoogilise teatri oskus on Eesti teatrist üldse ära kadunud
ja kolinud hoopis filmi, märkis Oja. “Kui vahel on vaja halastamatult hinge kiskuda,
siis Eesti näitleja pigem katsub seda mitte teha.” Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

**Kui sa mõtled, kes sa oled väljaspool lava, siis kui kaugele sellest sa suudad
oma rolli viia?**

Ei saa ju luua mitte millestki midagi ja selleks sa ikka lood enda pealt ja mind
ikkagi huvitab see, kui näitleja toob selle endale nii lähedale, et see puudutab
teda ennast.

**Seda sinuga vist ei ole olnud, et sa oleks kuidagi sattunud surnud ringi, kus 
sa teeks ühte tüpaaži. Kas see on näitlejate jaoks mingi hirm ka?**

Ikka on, ja ikka on juhtunud ka. Neid natuke pahasid inimesi on millegipärast alati
toredam mängida, neid mängida on natuke vastutustundetum. Aga siin tuleb ka jälle
aru saada, et hea küll, natuke pahasid tegelasi tuleb õigustada, aga neid ei saa
ka õigustada nii kaugele, et see peategelase liin muutuks vääraks. Et see antagonist
on nii sümpaatne ja tore, et protagonisti võitlus muutub hoopis arusaamatuks.

**Üks asi, mida mulle meeldib aina enam vaadata, on see, kuidas näitleja mängib 
esialgu n-ö paha tegelase inimlikuks nii, et sa lõpuks mõistad tema motiive.**

Jah! See on hea variant. Aga need pahad teod tuleb ikkagi nii ära teha, et need 
on pahad teod. Ma vahel näen, et keegi mängib midagi jõledat ja peab seda põhilugu
kuidagi survestama, aga mängib [selle paha] nii lollakaks, ätuks, et siis ei jäägi
pealiinist midagi järele. Lugu tuleb ennekõike ikka ära mängida. Tuleb leida see
kõige lihtsam lugu kõigepealt üles ja kõik muu on lisaks.

**Kas see on natuke ka edevuse küsimus, kui näitleja seab iseenda loost kõrgemaks?**

Muidugi. Jah, selle asemel, et mul on võimalik see stseen toredalt ja naljakalt 
ära teha, kus ma pean tulema peategelasele tulema pusunni panema, siis jah, tihti
millegipärast tahad sealt valida seda teed [seada ennast loost kõrgemaks], aga tegelikult
siis võib juhtuda see, et see pusunnipanemine jääb natukene ära. Kui seda pusunnipanemist
ei ole, siis ei ole sellel peategelasel järgmises stseenis enam midagi teha. Muidugi
selleks on lavastajad jne, aga mul on ka tunne, et see on mingi loojutustamise viis,
mis on teatrist ära filmi kolinud. Ma vaatan tihti, et noored filmitegijad ja filmitegijad
üldse lõikavad neid asju paremini. Et mingi vaimsuse tõus, seda on minu meelest 
meil filmis vaat et rohkem kui [teatris].

**Meil ei õpetata eraldi filminäitlejaid, meil õpetatakse näitlejaid teatrilavale.
Kas see enda ümber kohandamine oli keeruline, kui sa pidid esimest korda kaamera
ette astuma?**

Kindlasti. Kindlasti on siiamaani ka kuidagi. Aga tekivad väiksed tehnilised oskused,
mis aitavad ikkagi väga palju.

**Paljudele ei istu see Eesti filminäitlejate mäng ekraanil, sest see on natuke 
nagu liiga …**

… suur.

**Suur, jah.**

Ja ka jälle liiga värvikas.

**Kas see on tingitud sellest, et teatrilaval tuleb end suuremaks mängida, et nähtav
olla?**

Tead, seda ma isegi ei arva. Ma arvan, et see on jälle see Venemaa. Seda ma vaatasin
suu ammuli, kui sama Walesi näitleja, kellest ma rääkisin, kuidas ta proovis tegi
mingit asja – no kusi püksis, kui naljakas see oli. Aga kaamera läks käima, siis
ta mängis nii, nagu selles sarjas mängitakse. Eesti näitleja ei suudaks sellele 
vastu panna ja mõne vimka teeks ikka seal ära. Inglise teatris on seda lust vaadata
ka – nad on nobedad, mõttetäpsed. Kuidas see on võimalik, et kui vaatad suvalist
briti sarja – ja ega nad saavad ka esimest korda see päev võtteplatsil kokku –, 
aga kõik mängivad kuidagi samas žanris või stiilis? Ei ole midagi sellist, et keegi
kõrvalt on nagu ikka eriti tore sell [_imiteerib lollimängimist_]. Ei ole ju nii.
Vot … see ei ole kuidagi see “Venemaa”.

**Kas seal on sinu ideaalid ka?**

Ei ole. Ega seal on ka igasugust jama. Aga ega midagi ei ole teha, selge on, et 
kõige paremaid filme teevad ameeriklased. Kokkuvõttes. Tähendab, tehakse igal pool
ja igasuguseid asju ja seal tehakse hästi palju halbu filme ka, aga midagi ei ole
teha – seal on ikkagi täidetud see rikkalik laud, mida väga paljud inimesed vaatavad
ja nad teevad seda ikkagi väga hästi.

**Aga mis sind ennast sealse tööstuse juures enim köidab? Kas see on produktsioonitase
või …?**

Kõige tase. Näitlejate tase niisamuti.

**Sul on kogemus nii siinse kui ka välismaa filmitegemisega. Kas see on muutnud 
su standardeid siin kohapeal ka, et siin pead olema paratamatult leplik, sest tingimused
on nagu on?**

Sellega sa oled muidugi leplik, ja ega siin ka – mõtled, et siin on tore ja ikka
proovid ise teha nii nagu oskad ja kuidas võimalik. Kokkuvõttes raha annab inimestele
selle aja ja võimaluse keskenduda pooleks aastaks ühele asjale. Me peame teinekord
üldse tegema kuus asja ühes kuus. Sellesama vorsti pärast.

**Aga nüüd on vist Eesti filmi raha juurde tulnud.**

Filmi on. Jah, ma räägin filmist ja teatrist korraga. Vist on midagi jah. See on
ka kõik keeruline ja ma ei tea, kuidas see mõjub. Aga neidsamu Soome asju tehakse
Eestis näiteks väga palju. Inglased on käinud, ameeriklased on käinud, nagu me teame.

**Kas sa oleks ka “Tenetisse” tahtnud või?**

Muidugi oleks tahtnud.

**Kas sina või agent tegite midagi selle jaoks ka või?**

Seal jah, ma käisin _casting_‘ul. See oli väga lahe, see ameeriklaste stiil oli 
väga lahe.

![]()

“Väga tore on olnud näha seda, mis tähendab, kui kaheksa osa eelarve on 150 miljonit,”
tunnistas Oja Netflixi-kogemusele viidates ja lisas, et see tegi esiti väga alandlikuks
ja pani isegi oma oskustes kahtlema. Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

**Nii.**

Tuli meili kiri “_Christopher Nolan liked you self-tape. Please confirm your availability_“.[
eesti k “Christopher Nolanile meeldis su klipp. Anna kinnitus, et sul on aega osaleda”–
toim]. Nii lakooniline kiri ja kaks lauset. Aga siis ma hakkasin juba seal mingite
aegadega [kauplema]. Aga ega see film ei olnud ju hea film. Kõik vist saavad sellest
aru. Ta läks põhimõtteliselt termodünaamika teise seaduse vastu, mida ei saa teha.“
Inception” [2010, lav Christopher Nolan], seal oli mingi unenägu. Seal on see selles
mõttes lubatud. Aga pärismaailmas nii ei saa ja siis seal hakkab tekkima üks hetk
nii palju loogikaasju, et nendest tulebki kuidagi üle minna, sest kokkuvõttes seda
kõike ei olegi võimalik enam ära seletada.

**Kas sa vaatadki filme niimoodi, et ei saa nautida filmi, kui seal on loogikavead
sees?**

Jah, see on küll. Need _sci-fi-_filmid, seal peab olema see, et mingeid asju ei 
hakata seletama. “2001: Space Odyssey” [1968, lav Stanley Kubrick] on minu arust
selles mõttes geniaalne film, et seal on see must ruut ja kõik need ahvid … selles
on midagi väga lummavat. Aga ei hakata kõike ära seletama. Aga kui sa lähed termodünaamika
teise seaduse vastu, siis seda ei seleta ära ja siis sa jääd sellesse lõksu. Aga
mulle Nolani esimesed filmid väga meeldivad. “Memento” [2000] oli väga kihvt. Aga
seal on inimesel haigus, mistõttu ajad lähevad sassi. Aga aja vastu paraku ikkagi
niimoodi ei saa. Üks väga hea ja hästi ilus raamat termodünaamika teisest seadusest
on “Aja kord”. [Carlo] Rovelli on selle autor.

**Kuidas see kirjutatud on? On see populaarteaduslikult kirjutatud või?**

Ta on üpris populaarteaduslik jah. Ega ma kõigest sellest füüsikast aru ei saa ja
ta ise ka ütleb, et “need asjad, millest ma räägin, sellest saab aru kaks inimest
maailmas ja nemad ei saa ka täpselt aru, millest nad aru saavad”. Aga kuskil lõpupoole
on üks peatükk. Ta on juba vanem härra, kus ta ise räägib oma vananemisest ja tulevasest
surmast. See on hästi ilus. Hästi ilus. Soovitan väga seda lugeda.

**Ma jätan selle meelde.**

See oli mingi aeg üpris populaarne. Minule soovitas seda raamatut Tõnu Õnnepalu.
Temalt olen ma ka palju õppinud. Ta on väga tark ja väga hea inimene. Selles kõige
paremas mõttes tark, mitte et ta teab palju, mida ta niikuinii ka teab, aga tema
on need suurte filosoofide lihtsad asjad suutnud tõlkida oma elus sellisteks, et
neist on päriselt kasu. Et need vähendavad tema enda kannatusi ja läbi ta kirjutamise
ka minu meelest teiste inimeste kannatusi. Mina saan alati päris palju lohutust,
kui tema raamatut loen.

**Kas sellepärast, et sa suhestud sellega?**

Ma alati imestan jah, et need on umbes need mõtted, mida ma olen mõelnud. Ma ei 
ole osanud neid nii hästi sõnastada, rääkimata sellest, et neid veel siis mõtestada.
Tema raamatutes kuidagi on see. Nende lugemine annab mulle nii palju lohutust. Ma
alati nutan. Alati nutan, kui ma tema raamatuid loen. Alati ma lõpuks nutan. Aga
see on see hingevesi.

**Mis sorti nutt see on?**

Et elu on ilus, ja [elus on] raskeid asju, aga ta on ikka ilus.

**Õnnepisarad siis rohkem?**

Mitte õnne-, aga nagu lepituspisarad.

**Lepituspisarad.**

Eluga lepituse pisarad.

**Eesti filmist rääkisime enne. Sa oled mõnes mõttes huvitavas kohas, et oled teinud
filmi Veiko Õunpuuga [“Viimased”, 2020], mis läheb _indie_-kino alla ja samal ajal
võid teha ka rahvafilmi [“Suvitajad”, 2023, lav Ergo Kuld]. Kas see ei ole kuidagi…**

… vastuolus?

**Jah.**

Ei, minu meelest ei ole. See on jälle teistmoodi ja siis mõtledki, et see on nüüd
teistmoodi. Seda teha oli issand kui tore. Seda teha oli tõesti tore. Ja no Meelis[
Rämmeld] ja Ago [Anderson] on nii toredad inimesed, kellega koos aega veeta, et 
see oli puhas lust. Ega me keegi arvanud, et me …

**… teete kõrget kunsti.**

… kõrget kunsti. Me kartsime üldse, kas keegi naerab. Aga kui ma esikal käisin, 
siis naerdi väga. Selle esimese filmiga ma nagu oma peas üldse ei tegelenud. Ma 
ei oska öelda. See oli ka jälle teistmoodi. Väga hea mälestus on sellest. Ergo ei
sega näitlejat väga. Lubab tal kuidagi teha ja minna.

**Sulle meeldib lavastaja-režissöör, kes on pigem vaatleja?**

See on ka väga erinev. Mulle vahel väga meeldib, kui lavastaja murrab sind kuidagi
kuhugi uude kohta. Aga see ei olnud ju film, kus keegi peaks midagi uut tegema. 
Kindlasti on mu elus olnud aegu, kui ma poleks mitte mingil juhul sellist filmi 
teinud.

**Enne 25. eluaastat?**

Enne 25ndat jah. Aga kuna ma ei olnud ka nii rahvalikku film teinud, siis see tundus
ka huvitav, et kas tuleb välja, kas inimesed naeravad.

**Sellega võis ette teada, et inimesed lähevad seda vaatama ja vaatavad palju.**

Ma ei tea, kas võis? Sel ajal, kui me seda tegime või see hakkas kinno tulema, mõtlesime,
et miks, et inimestel on eos juba selle vana filmiga [“Siin me oleme”, 1979, lav
Sulev Nõmmik] nii tugev suhe. Kuigi ma pean tunnistama, et see vana film on mulle
täiesti arusaamatu. Täiesti arusaamatu. See on lihtsalt mingi šketside rada. Ma 
ei tea, kuidas tast on legend saanud. Aga see selleks. Ei võtnud keegi sellega [“
Suvitajad”] ju riigi raha. See oli Apollo eraprojekt. Kedagi ei saa selles mõttes
süüdistada ka.

**Kedagi ei olegi vaja süüdistada.**

Ja-jaa, ma mõtlen, et kui tahta [öelda], et “mis see olgu”.

![]()

Oja tunnistas, et ta elus on kindlasti olnud aegu, kui ta poleks mitte mingil juhul
teinud sellist filmi nagu “Suvitajad”. “Aga kuna ma ei olnud ka nii rahvalikku film
teinud, siis see tundus ka huvitav, et kas tuleb välja.” Autor/allikas: Ken Mürk/
ERR

**Aga selle arvustusi sa lugesid?**

Mingeid lugesin. Need olid üpris positiivsed, enamjaolt.

**Aga pärast neid Netflixi rolle [sarjades “Vikings: Valhalla”, “Shadow and Bone”]
ütleks mõni inimene, et _OK, you made it_. Kas sa tunned, et sa …**

… _that I made it_? [eesti k “Olen tehtud mees?” – toim] Ma mäletan, et see oli 
Leo Suter, kes “Viikingites” mängib Haraldit, peaosa. Olime seal Kattegati linnas,
filmisime midagi, sõitsime hobustega. See oli ilgelt tüütu, sest minu hobune oli
nii väsinud, ta ei jaksanud enam. Üks hetk tegime Leoga suitsu ja siis Leo ütles,
et “Pääru, this is Hollywood. We made it.” Ma mäletan seda. Aga kokkuvõttes ma olen
seda alati arvanud, et see on tore, selge see. Aga ega ma ei ole kunagi arvanud,
et ma lähen nüüd Ameerikasse elama ja hakkan uste taga kraapima või midagi sellist.
Kui need [võimalused] tulevad, siis nad on igas mõttes toredad. Väga tore on olnud
näha seda, mis tähendab, kui kaheksa osa eelarve on 150 miljonit.

**Käisid seal võtteplatsil suu lahti ringi?**

Ei käinud. Värisesin. Mõtlesin, et “perse, varsti peab nüüd näitlema, kuidas ma 
teen seda. Issand, kas ma saan hakkama”. Alguses. Aga see aeg oli nii pikk. Ma olin
seal kokkuvõttes ju pool aastat. Siis jõudis seal kõike olla.

**Korra tekkis siis kahtlus oma oskustes ka?**

Muidugi tekib, absoluutselt. Selles mõttes teeb see väga alandlikuks. Sa ikka katsud
endale ikka kogu aeg [sisendada], et ma ju oskan. “Sa oled ju teinud seda. Sa oled
kaamera ees seisnud. Sa ei pea nüüd nii närvis olema.” Aga inglise keel – ma just
tegin soome sarja, seal on ka inglise keeles pikad jutud. Raisk, see ei ole lihtne.
Sa õpid seda teksti tükk aega. Ma pidin kiiresti ja soravalt rääkima. Ei olnud üldse
lihtne jutt. Aga seal ka, kurat, režissöör ja kõik olid nii sõbralikud. Seal läks
juba kõik meelest ära, et see raske on. Seal oli lihtsalt nii tore partner. Üks 
Turkka. Turkka Mastomäki. Ta oli nii tore. Selles mõttes oli lihtne.

**Sa oled õppinud rollide jaoks mootorrattaga sõitma, soome keelt. Mida veel?**

Inglise keelt.

**Inglise keelt.**

Filmide jaoks … rohkem ma ei teagi.

**Selle teise Netflixi sarja jaoks sa õppisid võitluskoreograafiat.**

Seal olid jah kõvad kaklusmehed, kes on teinud neid “John Wicki” filme, ja üks tüüp
oli “Game of Thrones’i” ka pikalt teinud. Need olid ka lahedad mehed, aga nad olid
ka kuidagi nii alandlikud, samas nii vastuvõtvad. Seda nad kiitsid küll, et küsisid,
kas ma olen sellega eraldi tegelenud. Ma ütlesin, et ei, meil lihtsalt koolis oli.
Nad ütlesid, et see on väga hea tase, et tavaliselt näitlejad ei tule nii hea ettevalmistusega.
See on Indrek Sammul ja Rein [Oja], kes seda seal lavakas teevad. See on maailmaklass
neil küll. Tänapäeval peaks muidugi õppima seal püssi ka laskma, sest seda tuleb
lihtsalt kokkuvõttes rohkem ette.

**Kas sulle on kunagi tehtud selliseid tööpakkumisi, mille puhul sa tunned, et sinu
väärtust näitlejana on vääriti mõistetud?**

Üks kord üks produtsent oli väga naljakas. Ma ei ole näitlejate liidu liige, kuidagi
läks nii, et pärast kooli ma ei astunud sinna ja ei ole siiani astunud, ja kuskil
keegi kutsus [midagi tegema], ja siis ma ütlesin, et “Ei, ma ei ole liidu liige”
ja siis ta ütles, et “Oh, siis me ei pea sulle nii palju maksma!” ja siis ma purskasin
küll naerma. Jah, üks selline seiklus tuleb meelde.

**Kas palga üle tuleb läbi rääkida palju?**

Ikka tuleb. Eks alati tuleb. Vot see on see üks hea asi, kui sul on agent. Eesti
asju ma läbi tema ei tee, aga need väljamaa asjad, sa ei pea üldse tegelema selliste
asjadega. Sest seal pead produtsendiga läbirääkimisi ja kohe tekib mingi asi vahele.
Eriti, kui läheb veel natukene hõõrumiseks, siis ega see meeldiv ole.

**Sa ei ole väga painduv sellistes olukordades?**

Ikka olen. Oleneb, kuidas. See jälle sõltub, kui väga ja kas sa tahad seda teha.
See sõltub sellest.

**Mul tuli meelde ka see, mis sa ütlesid filmilinnaku kohta, et sa ei ole kindel,
kas Tallinna filmilinnak on ikka nii hea mõte. Kas sa oled endiselt sama meelt?**

Ega ma ei väljendanud seal oma meelsust. Ma kirjeldasin lihtsalt ühte ohtu, mida
ma Ungaris nägin. Ja ma saan aru, et Eestis ikka realiseerub see sama asi, et ma
kuskil sügisel ehk teen ühte filmi ja seal oli just see jutuks, et mingil ajal ei
ole inimesi võtta, sest on väljamaa projektid. Just mingid Soome sarjad ja siis 
ei ole helimehi võtta.

**Aga Eesti film on nähtus ja žanr, mis on sinu jaoks oluline, et ikka säiliks? 
Koostööprojektid riikide vahel on toredad, aga …**

Väga toredad.

**… aga Eesti oma film peab olema.**

Muidugi peab. Meie omas keeles suudame mingeid lugusid rääkida oma inimestele, mida
kuidagi mujal kuskil ei saa ega ole.

**Hästi. Kas sa tahad veel midagi öelda? Mulle tundub, et ma võiks isegi kauem rääkida.**

Jah? Ma ka tunnen, et võiks. Aga ma pean kontserdile tormama. Me võime telefonis
jätkata seda vestlust.


_Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava
kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku._

[Loe otse allikast](https://kultuur.err.ee/1608995333/paaru-oja-vaimsust-on-meil-eestis-filmis-vaat-et-rohkem-kui-teatris)